VIIMASED KAKSKÜMMEND AASTAT 1905. AASTA REVOLUTSIOONI ELUS

Pilk eestikeelsele ajalookirjutusele 1995–2015

Kersti Lust

1905. aasta revolutsioon on elav,[1] sellest kirjutatakse uusi tekste ja taasüllitatakse vanu, avaldatakse fotosid[2] ning etendatakse lugusid teatrilaval. Mälestusmärke aga ilmselt enam ei püstitata ning ka tänaseid kirjanikke,[3] filmi- ja heliloojaid see teema ei inspireeri. Usutavasti kannab Vaali ja Velise rahva korraldatud 1905. aasta meenutusüritusi[4] tõepoolest soov tollaseid sündmusi väärtustada ja rahva ajalooteadvuses põlistada, mitte aga pelgalt püüd tõmmata tähelepanu paikadele, mis muidu sellest kaasajal nii piiratud, ent olulisest ressursist harva osa saavad. Uudisteoste autorid on valdavalt ajaloolased ja järgnevas keskendutakse nende loomingule. Väga põgusalt puudutatakse ka memuaarkirjandust, kust möödaniku uurijad jätkuvalt fakte, tõlgendusi ja ka hoiakuid nopivad.

Üldist

1905. aasta väljaastumised olid ühtaegu nii poliitilised, majanduslikud kui ka rahvuslikud ning suunatud nii baltisaksa ülemkihtide kui ka Vene isevalitsuse vastu. Nimetatud aspektid, mille üle on ajalookirjutuses ja publitsistikas tavapäraselt arutletud, seisavad ka siin tähelepanu keskmes. Esmalt tuleb kõneks üldisem kujutamisviis – avalikus teaberuumis, eeskätt teaduslikes tõlgendustes ja kooliõpikutes domineeriv käsitlus (teatud skeem) –, seejärel eritletakse lühidalt eri autorite teemaderingi ning seisukohti üksikküsimustes.

Revolutsiooni teemal on 1995–2015 trükivalgust näinud reaktsionääride[5] ja revolutsionääride, vaimulike ja kirikuvastaste, sündmuste kaardistajate ja uurijate kirjutised. Tähelepanu on jagunud linnale ja maale, „miilavatele“ isikutele ja „hõõguvatele“ massidele, põrandaalusele ja avalikule võitlusele, vägivallale ja rahumeelsetele võitlusvormidele, stiihiale ja organiseeritud tegevusele ning rahutuste poliitilisele, rahvuslikule ja sotsiaalmajanduslikule mõõtmele. Toimunut on valgustatud nii lokaalajaloo kui ülemaaliselt vaatekohalt, nii asjaosaliste tegevuse kaudu kui ka võrdlev-ajaloolisest perspektiivist. Luubi alla on võetud üksiksündmusi ja pakutud laiahaardelisi üldistusi. Temaatiliselt ja metoodiliselt lähenemiselt on pilt 1905. aastast mitmekesine, kuid nii eri- kui ka üldkäsitlustes ilmnevates hoiakutes ja hinnangutes on pluralism peaaegu kadumas ning nähtavaks on saanud selged sarnastumise märgid. Vähe on tegeldud historiograafiaga,[6] nelja lühiuurimust koondava raamatu autor Toomas Karjahärm lausa kiivalt väldib sellel pikemalt peatumist.[7] Tiit Rosenbergi käsitlus 1905. aasta uurijatest ja revolutsiooni kohast meie ajaloopildis[8] lõpeb ajaliselt seal, kus käesolev essee algab.

Eesti ajalookirjutuses on 1905. aasta revolutsiooni hinnatud väga vastakatelt positsioonidelt ning kirjeldatud epiteete säästmata – punane, pöördeline, dramaatiline, tormiline, seda on nimetatud sügavaks ja laiaulatuslikuks murranguks, maad sügavalt haaranud draamaks, saatusraskeks ja määravaks ajaks jne. Ühest küljest on viimasel kahekümnel aastal otsitud toona aset leidnu mõistmiseks pidet sündmuste kaasaegsetelt, (taas)üllitades nende mälestusi, kronoloogiaid ja uurimusi, teisalt aga võib täheldada selget soovi juhtunut ümber hinnata ja muuta rõhuasetusi sel moel, et fookusest nihutatakse välja baltisaksa ja eesti opositsioon ning esiplaanile seatakse võitlus isevalitsuse poliitika vastu. Ehkki leidub ka neid, kes nimetatud tendentsist irduvad, ei väära nad käsitluste üldsuunda. Revolutsiooni poliitilist külge ongi läbi aegade kõige enam esile toodud ja uuritud, kuid küsimus on eri aspektide varustamises uute tähenduste ja tõlgendustega. Baltisakslased püüdsid 1905. aastal ja hiljem valitsust veenda, et revolutsioon oli poliitiline ja suunatud Vene riigivõimu vastu. Eesti liberaalsed publitsistid väitsid, et revolutsioon olnud sihitud mõisnike vastu. Baltisaksa nägemus on tänases Eesti ajalookirjutuses paraku võidule pääsemas. Nihked ei toimu muidugi ainult revolutsiooni tõlgendusskeemis, vaid need muutused on üks osa kogu sakslaste ajaloolise rolli ümberhindamisest Baltikumis, mille käigus ähmastatakse piire eestlaste ja baltisakslaste vahel, eitatakse või vähendatakse eraldusjooni seisuste ja rahvuste vahel, aadli ja talurahva vahel, teemade mitmekesistamise ja baltisaksa trükisõna[9] analüüsi teel väidetavalt tasakaalustatakse poliitilises ja majandusajaloos rõhutatud lõhet baltisaksa ja eesti vahel eesmärgiga jõuda nende kahe grupi „ühiskondliku kooseksisteerimise mudelini“ Balti ühiskodus ning värskete ja edasiviivate küsimuste sildi all sätitakse akadeemilise uurimise keskmesse „rahvusgrupiülesed“ valdkonnad.

Rosenberg on pea ainus praegusaja ajaloolane, kes on arvanud, et vähemalt 1905. aasta liikumise algul ja lõpul püsis esiplaanil sotsiaalne (eriti agraarne) külg.[10] Revolutsiooni kõige laiema kandepinna moodustanud talurahvas ning talurahvaliikumine kujutanud revolutsioonilise liikumise „ürgjõulist hoovust“. Talurahva peamiseks vaenlasekujuks oli baltisaksa mõisnik ja teda toetav pastor ning vene ametnik. Niisugusele arusaamisele annavad tuge mitmed sündmuste kaasaegsed. „See oli 1905. aasta sisemaa, kus oli raske kõnelda vabariigist, demokraatiast, sotsialismist … Ainult üht igipõlist vaenlast tunti – mõisnikku!,“ meenutab Friedebert Tuglas, kes koolipoisina käis kõnelemas kihutuskoosolekuil Läänemaal.[11] A. H. Tammsaare arvab „Tõe ja õiguse“ 3. köites: „Kõik olid veendunud, et ei kunagi varem ega ka praegu pole niipalju tegemist Vene valitsusega kui oma mõisnikkudega: nemad pidid olema kogu maa ja rahva õnnetuse alus.“[12] „Tundes Eesti agraarolusid, võis revolutsioonilisest meelsusest vabaks jääda ainult kahel juhul – olles rumal või olles kelm,“ leidis Jaan Vain.[13]

Paljude tollaste kohalike aktivistide mäletamist mööda moodustas vabadusliikumise põhijõu talurahvas, kellele vabariik ja demokraatia jäid kaugeks, ajaloolaste töödes seevastu on maarahvas tavaliselt surutud kõrvalossa ja sündmustik keerleb kas haritlaste ja/või linnatööliste ümber. Osa autoreid (Karjahärm ja Pajur) tunnistab praegugi, et revolutsiooni põhijõuks olid haritlaste ja üliõpilaste kõrval ka sotsiaaldemokraatide juhitud vabrikutöölised, kuid töölisliikumist on eraldi käsitletud vaid korra.[14] Õigupoolest olid poliitiline ja sotsiaalmajanduslik külg omavahel tihedalt läbi põimunud, töötavate kihtide õigusi suurendada ja maanälga leevendada sai poliitiliste meetmete abil; revolutsiooni algfaasis esitati majanduslikke nõudmisi, aja jooksul kujunesid nõudmised järjest poliitilisemaks või muutus see külg rohkem nähtavaks.

Vabadusliikumine – termin, mida 1905. aastat kirjeldades sageli kasutatakse – oli suunatud võimulolijate vastu, aga kes olid võimul? Tänastest eri- ja üldkäsitlustest saab üsna ühemõtteliselt selgeks, et kogu võim kuulus tsaarile ja tema käsilastele (s.o ametnikele). Tolle aja inimesed tundsid aga nii mõisate meelevalda kui tsarismi iket. Artur Tupitsa järgi „1905. aasta eel valitses meie maal veel täiel määral mõisnikkude võim. Teisest küljest oli käimas kange venestamine“.[15] Tema arvates oli maarahva peasiht „murda mõisniku võim ning saavutada vabadus“. Ka Koeru sündmuste ühe vahetu asjaosalise August Jürmani (Jürima) meelest oli mõisnikel piiramata ülevõim rahva üle.

Koolikirjandusest ja ka mõnest ülevaatlikust käsitlusest jääb mulje, et mässumeel kadus koos kasakate ilmumise ja sõjalis-politseilise terrori kehtestamisega. Tegelikult taandus revolutsioon pikkamööda ja valuliselt, mis nähtub nii memuaaridest kui ka Kaido Jaansoni, Jüri Anti, Seppo Zetterbergi, Margo Roasto, Toivo Ü. Rauna jt töödest, kus jälgitakse revolutsiooni aktivistide tegevuse jätkumist põranda all ja avalikku võitlust meedias, kihutustööd Teise riigiduuma valimiste eel ning noor-eestlaste osalust ühiskondlik-poliitilises debatis. Uurimuses August Reist sedastatakse, et VSDTP Tallinna komitee tegutses 1906. aastal „ettevaatlikult, aga, võiks öelda, et võimaluse piirides siiski küllalt efektiivselt“.[16]

Ajalooõpikutes jääb see järellainetus põhiliselt märkamata ja käsitlus koondub valitsuse poliitika, kitsenduste ja piirangute ümber, samuti rõhutatakse baltisakslaste positsioonide tugevnemist. Teine võimalus on aga vaadata asja n-ö altpoolt, rahva silmadega, ja siis selgub, et vastuhaku mahasurumine ei peksnud eestlase hingest välja vabaduspüüet. Paljud kohalikud liidrid tõepoolest taandusid ja kahetsesid, ütlesid olevat end parandanud ja lubasid täiesti ümber pöörduda, öördasid üleaedsete ja lähedaste peale, kuid teisalt leidsid ühiskonnas kasvavat toetust sotsialismi ideed. „Individualistlik sotsialism“ sai suuremale osale nooremast põlvkonnast ideoloogilise orientatsioonina järjest atraktiivsemaks.[17] Jüri Vilms seletas kogunemistel kuulajatele jätkuvalt, miks on vaja toetada sotsialismi ning aidata töölised võidule klassivõitluse abil.[18] Üliõpilasselts Ühendus hakkas koondama neid, kes tahtsid astuda poliitilise ja ühiskondliku tagasilanguse vastu ning edendada revolutsioonilisi ideid. Sotsialismi sai ajakirjanduses propageerida avalikult, sest eeltsensuur oli kaotatud. Nii seadis ajaleht Virulane ühiskonna kõrgeimaks ideaaliks sotsialismi ja väitis, et maa andmine põlluharijatele pärandatava kasutusõiguse alusel on juba seetõttu edumeelne lahendus, et see lihtsustab tulevikus sotsialistlikule korrale üleminekut.[19] Ühest tänasest tavalugejale suunatud populaarteosest võib leida ebamäärase sedastuse, et Eesti oli hetkeks saanud tunda vabaduse lõhna ja seda nii lihtsalt ei unustatud.[20] Teises kuulutatakse, et Balti aadli ega tsaarivõimu alustalasid polevat revolutsioon kõigutanud karvavõrdki.[21] Siinkirjutaja meelest on tegemist kitsa ja puhtformaalse lähenemisega, sest osa intelligentsi arutas avalikult juba uue riigi- ja ühiskonnakorralduse üle ning rahvas elas sellele innukalt kaasa, aadli- ja tsaarivõimu kandepind kuivas just noil aastail lõplikult kokku.

Üldkäsitlustes on püütud hinnata revolutsiooni tähendust ja loetleda selle järelmeid või tulemusi. Kõige vähem saavutusi märgivad kooliõpikud, aga mitte ainult mahulistel põhjustel. Alati mainitakse piiramatu isevalitsuse asendamist duumamonarhiaga ja eesti keele kasutusala laienemist. Tagasihoidlikum ollakse uue meelsuse läbimurde tunnistamisega. 2013. aastal õpiku üllitanud Mart Laar ja Lauri Vahtre teatavad, et „peale väiksemate leevenduste“ oli olulisem kindlasti eesti keele õiguste suurendamine, mis võimaldas eestlastel laiendada emakeelset kooliõpetust.[22] Revolutsiooni murrangulisest tähtsusest pole juttugi. Kümme aastat varem trükivalgust näinud Andres Adamsoni ja Toomas Karjahärmi õpikust võib siiski veel lugeda, et tegemist oli pöördepunktiga Eesti ajaloos. Eesti rahvas ärkas poliitiliselt ja astus avaliku poliitilise võitluse areenile aktiivse jõuna. „Esmakordselt tõusid Eesti ühiskonnaelus võimsalt esile poliitilise võimu ja riiklusega seotud küsimused, esmakordselt nõudsid eestlased poliitilise enesemääramise õigust ja autonoomiat.“[23]

Karjahärmi sulest pärineb revolutsiooni käsitlev osa ka „Eesti ajaloo“ V köites, ja rahvaliikumise saavutatu hindamisel pole ta kitsi. Revolutsioon virgutas poliitilist pluralismi ja mentaliteedi muutust. Samuti leiavad märkimist valitsuse järeleandmised töölistele ja talupoegadele, töötingimuste ja sotsiaalolude paranemine, ametiühingute lubamine, ülikoolide autonoomia taastamine ning ususallivuse manifesti väljaandmine.[24] Need momendid on esile toonud ka Raun.[25]

Kõiki eesti autoreid ühendab karistussalklaste hirmu- ja veretööde hukkamõist, kodanikuõiguste piiramise ja võimude teiste surveabinõude taunimine.

Lõppeks võib tõdeda, et Eesti 20. sajandi ajaloo ühe keskse sündmuse puhul kirjutatakse meeleldi sellest, mis mahub tänapäeva ajaloonarratiivi(de) ja poliitilise diskursuse raamesse, sobimatute sündmuste või nähtustega ringikäimisel aga on kaks sagedamini kasutatud võtet kas nende asetamine negatiivsesse valgusse (ebaseaduslik, destruktiivne, irratsionaalne, ohtlik, rumal, utoopiline jne) või taandamine kõrvaliseks, neist ülelibisemine. Akadeemiline ajalookirjutus on temaatiliselt üsna mitmekesine, kuid ei puudu ka alakajastatud valdkonnad, nagu näiteks Vene ja Eesti revolutsiooniliikumise seosed, töölis- ja streigiliikumine, põrandaaluste õpilasringide tegevus ja mässumeel.

Akadeemilised uurimused

Viimasel kümnendil domineerib Eestis 1905. aastat puudutavas teadusloomes Toomas Karjahärm. See pole etteheide viljakale autorile, vaid üleskutse ülejäänutele astuda tema seisukohtadega dialoogi või väitlusse. Teost „1905. aasta Eestis: massiliikumine ja vägivald maal“ olen juba varem tutvustanud,[26] kuid siinse käsitluse terviklikkuse huvides olgu selles kõneks tulevad küsimused lühidalt nimetatud. Karjahärmi neli lühiuurimust vaatlevad valdades revolutsiooniliste omavalitsuste või komiteede loomist, Eestimaa talurahva kongressi ja Volta koosolekut, mõisate purustamist ning mõisnikele selle aktsiooni käigus tekitatud kahjude hüvitamist. Karjahärm arutleb rahvuslik-poliitilise vastasseisu ja talurahva klassiviha vägivallaks kasvamise põhjuste üle 1905. aastal ning käsitleb erinevate parteide suhtumist vägivalda kui poliitilisse võitlusvahendisse. Tegemist oli reaktsiooniga. Sotsiaalse protesti uurijate väitel ongi vägivalla initsieerijateks üldjuhul need, kelle vastu protestitakse. Vasakparteid kvalifitseerisid tsaariisevalitsuse vägivallale tuginevaks terrorirežiimiks, millest tulenes ka õigustus niisuguse korra vägivaldseks kukutamiseks. Karjahärm rõhutab ka reformilootuste luhtumist ning venelaste ja lätlaste eeskuju. Purustamisi, põletamisi jt aktsioone tulekski hinnata ajastut iseloomustanud üldise vägivaldsuse ning ülemkihtide majandusliku, sotsiaalse ja ideoloogilise surve kontekstis.

Raamatu mahust üle poole hõivavad põhiteksti järel publitseeritud dokumendid jm materjalid. Need pole küll seniteadmata arhiividokumendid, valdav osa toodust pärineb trükistest ja toonasest perioodikast, kuid annab lugejale võimaluse heita vahetu pilk 1905. aastasse.

Poliitilise radikalismi ja vägivalla teema juurde naaseb autor kaheosalises artiklis „Sotsialistid ja terroristid 1905. aasta revolutsioonis“.[27] Sajandialguse eesti sotsialistide-revolutsionääride romantilise kangelase auraga ümbritsemise asemel liigitatakse nende üleskutsed ja tegevusjuhised terroristlikeks. 2010. aastal ilmunud „Eesti ajaloo“ V köites märgib Karjahärm, et 1905. aastal sai sotsialist maailmaparandaja ja riigikukutaja võrdkujuks, kusjuures sotsialistiks võis nimetada end iga rahulolematu.[28] Veel 2013. aastal vältis ta varasemate eesti ja läti autorite eeskujul vägivalla nimetamist terroriks, tema värskeimas kirjutises on aga terror sotsialistlikele parteidele „teatud piirides loomulik osa vabadusvõitlusest“. „Terrorist“ on tänapäeva kontekstis emotsionaalselt väga tugevalt laetud termin ja ilmselt õnnestub autoril need kaks sõna lugejate alateadvuses ka omavahel ühte siduda. Eesti sotsialistide „terrorismi“ laiemasse konteksti paigutamisel piirdub autor Venemaa uuema historiograafia ja Venemaa kohta kirjutatuga, mis sajandialguse sündmuste puhul ei suuda kuidagi hoiduda nende hindamisest läbi 1917. aasta ja sellele järgnenud aja perspektiivi. Sotsiaalse ja poliitilise protestiga selle eri vormides üle kogu maailma on Läänes väga palju tegeldud ning selle uurimis-traditsiooni eiramine on kahetsusväärne. Autori kasutatud terrorismimõiste alla mahuvad teisedki Eesti ajaloos seni vabadusvõitlejatena käsitatud grupid, näiteks metsavennad.

Ulatusliku töö 1905. aasta poliitiliste liikumiste uurimisel on teinud Toivo Ü. Raun, keda huvitavad moderniseerumise ja revolutsiooni seosed, laiade rahvahulkade poliitiline ja sotsiaalne mobiliseerimine, osavõtt ühiskondlikest debattidest ning jõu kasutamine kui moodus oma rahulolematuse väljendamiseks. Tähelepanu väärivad ka tema katsed võrrelda revolutsiooni kulgu tänapäeva Eesti ja Läti aladel ning Soomes.[29] Lahknevustele otsib ta seletusi Balti provintside ja Soome majandusliku arengu ning poliitiliste traditsioonide erinevustest. Soomes oli võimalik poliitiliste institutsioonide järkjärguline muutmine. Ulatuslikumat vägivalda Lõuna-Liivimaal ja Kuramaal on ta põhjendanud sellega, et tegemist oli majanduslikult arenenuma piirkonnaga, kus klassivahed olid teravamad ja sotsiaaldemokraatia mõju maaelanikkonna seas tugevam (1905. aastal pärines Lätis 30–45% Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei liikmetest maalt), läti-baltisaksa ajalooline vahekord olnud vaenulikum kui eesti-baltisaksa oma ning saksa elemendi osakaal Läti aladel suhteliselt suurem.[30] Tema väitel Eesti ja Läti sotsialistlike parteide juhtkond ei pooldanud vägivalda kui poliitilise võitluse printsiipi, läti sotsiaaldemokraadid taibanud hästi, et revolutsiooni võit ainult impeeriumi ühes osas pole võimalik ei teoorias ega praktikas. Partei oli võimetu kontrollima maal vohavat revolutsioonilist vägivalda, ent suutis siiski taltsutada linnarahvast.[31] Mõisate purustamisel Lätis pääses maksvusele kohalik tahe.[32] Poliitilise ja sotsiaalse mobiliseerumise tase oli Baltikumis sarnane, ainus oluline erinevus oli uute võimuorganite massiline loomine Läti ala valdades.

Revolutsiooniuuringutega haakub ka tema Noor-Eesti kultuurirühmituse ideede ja nende levitamise analüüs. Nooreestlaste tegevus aidanud oluliselt kaasa Eesti lülitumisele modernsusesse, kuna mitmekesistas ning rikastas avalikke debatte poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel.[33]

Kaido Jaanson uuris revolutsiooniga seotud üksiksündmusi ja tema tööd täiendavad oluliselt meie teadmisi faktoloogia osas. Ta on kirjutanud sotsiaaldemokraatliku tegevuse parteilisest küljest, huvitudes eriti sellest, mida tehti põranda all ja mida tuli varjata.[34] Teiseks on ta detailselt käsitlenud kurikuulsat 11. detsembri Volta koosolekut.[35] Mõlemad artiklid väärivad tähelepanu ka metoodilisest aspektist.

Ago Pajuri ülevaadet revolutsioonisündmustest Türi kihelkonnas iseloomustab üldise ja lokaalse oskuslik põimimine.[36] Ta leiab, et liikumine suundus ühtaegu nii Vene isevalitsuse kui ka baltisaksa ülemkihtide vastu ning selle kandvad jõud olid talurahvas, vabrikutöölised ja rahvuslik haritlaskond. Tema artiklis tegutsevad moonakad, paberivabriku töölised, talunikud ja vallategelased, sotsiaaldemokraatlikud agitaatorid; kohalikud koostavad ja esitavad nõudmisi, osalevad rahvakoosolekutel, streigivad, käivad Tartus rahvaasemike kongressil ning Voltas, nõuavad mõisatest relvi ja tungivad jõuga varem puutumatuks peetud mõisahäärberitesse. Nende seas levivad illegaalsed lendlehed, mis küll ei omanda eriti suurt mõju. Majanduslike nõudmiste kõrvale tekivad revolutsiooni käigus poliitilised. Maainimeste kokkupuude sotsiaaldemokraatlike ideedega jäi aga juhuslikuks. Mõisate purustamist seletab Pajur nii iidsest ülekohtust väljakasvanud raevuga kui ka joobumisega vastsest vabadusest nn vabadusepäevadel.

Revolutsioonis aktiivselt osalenud isikud etendasid Eesti Vabariigi rajamisel ja arendamisel silmapaistvat osa. 1905. aastat kujutatakse ühe etapina poliitiliseks liidriks küpsemisel. Tagantjärele tarkusest on arvatud, et olud suunasid „tegevuse äärmusse“, paljud püüdsid ka ise hiljem oma tollast sotsiaaldemokraatlikku vaimustust igati retušeerida.[37] Monograafiaid on tollastest võtmetegelastest ilmunud esialgu näpuotsaga,[38] kuid lisa on peagi tulemas. Jüri Anti raamat August Reist käsitleb asjalikult ja puhtempiirilisel tasandil oma nimikangelase parteilist tegevust.[39]

Ehkki mitte akadeemiliste, ent kindlasti uurimuste sekka liigituvad ka Mihkel Aitsami ülevaated revolutsioonilistest väljaastumistest Läänemaal ja kogu Eestis ning võimude tegevusest rahutuste mahasurumisel.[40] 1905. aasta liikumine rullub meie ees lahti stiihilise ja spontaansena, rahva omaalgatusliku mässuliikumisena, mis oma loomult oli eeskätt sotsiaalne ja sihitud mõisnike vastu. Materjali esituslaadilt ja hoiakult sarnane on ka ülevaade punasest aastast Koeru kihelkonnas.[41]

  1. aasta mosaiiki on lisanud killukesi veel teisedki (Aleksander Loit, Malle Salupere, Margo Roasto jt).[42]

1995–2015 ilmunud 1905. aasta revolutsiooni käsitlevate tekstide autorid on põhiosas kas juba ammu manalateele läinud vahetud asjaosalised, keda nüüd taasavaldatakse, või teadlased, kelle sünniaasta jääb 1950. aasta eelsesse aega. Noorema põlvkonna uurijatest kirjutab käesoleva numbri veergudel skandinavist Mart Kuldkepp, pärides 1905. aasta revolutsiooni poliitilise pärandi ning sotsialistide ja rahvuslaste ühisrinde kohta. Huvitava küsimusepüstituse ja põnevate üksikfaktide kõrval kumab sellest loost läbi ka küsitavaid arusaamisi. Sotsialistide ja rahvuslaste vahele tundub raske joont tõmmata, kohati läksid sotsialistid rahvuslikes nõudmistes rahvuslastest kaugemale. Rahvuslasteks lihtsalt kiputakse nimetama kitsalt ideaalseid ja kõlbelisi aspekte esiplaanile asetanud mõõdukaid liberaalseid rahvuslasi ning ka neid, kes tahtsid kohalike rahvaste ja seisuste reaalpoliitilisi vahekordi eestlaste kasuks kallutada, aga polnud siiski (küllalt) punased. Eduard Laamanilt on Kuldkepp pisut liiga kergekäeliselt üle võtnud mõtte, et „Mehed, kes praegu [1925] seisavad meie poliitiliste voolude paremal tiival, asuvad siis [1905] pahempoolsete hulgas, kuna need, kes siis parempoolsete osa etendasid, praegu seda mitte ei tee.“[43] Pätsi, Teemanti ja Pungi kõrval olid aga ka Rei, kes jäi sotsialistiks, Strandman, kellest ei saanud parempoolset, ja Tõnisson, kellest ei saanud vasakpoolset. 1905. aastal tegid poliitikat ka kirjanikud, kes hiljem värvi ei vahetanud, vaid jäid truuks pahempoolsele ühiskonnakriitikale.

Kuldkepp oletab ettevaatlikult, et 1905. aasta tsaarivastase võitluse peamine poliitiline pärand oli pigem oskus teha oportunistlikku reaalpoliitikat ühise vaenlase vastu kui mingil moraalsel veendumusel põhinev usk rahvaste vabanemisse. Usk rahvaste vabanemisse oli väga lai nähtus, see veendumus oli ja on teatud arenguetapil iseloomulik paljudele rõhutud rahvastele. Ida-Euroopa väikerahvad hakkasid 19. sajandil nõudlema rahvuslikku enesemääramist – ühes või teises vormis. Eestlased järgisid Euroopa üldist suundumust, idee oma iseolemist kindlustada tulenes rahvuskoosluse sisemisest ja loomulikust vajadusest end teostada.[44] Tähelepanek oportunistliku reaalpoliitika kohta on õige, poliitika on alati olnud kompromisside kunst, aga omakasupüüdlik pragmatism pole spetsiifiliselt 1905. aasta pärand. Tolle ajastu vaim oli teine. Laaman nimetab Karl Asti-Rumorit 1936. aastal 1905. aasta vaimu üheks iseloomulikumaks esindajaks. „Meie nooruse suurim tõde oli see, et ükski rahvas ei vaja eestkostjaid … Siin on terve kuristik vahel. 1905. aasta suhe rahvale oli romantika, meie aja rahvaliikumiste suhe rahvale on tsünism“ [s. o künism].[45]

Üldkäsitlused ja gümnaasiumiõpikud

1905. aasta revolutsiooni tasakaalustatud käsitluse poole püüdleb „Eesti ajaloo“ V köide.[46] Kirjeldatakse baltisaksa ja Vene vahekordi, eesti ühiskonna opositsiooni baltisaksa aadliga maha ei vaikita, domineerivate poliitiliste vooludena nimetatakse nii sotsialismi kui ka mitmesuguste erikujude ja varjunditega rahvuslust, tutvustatakse kõigi põhiliste jõudude programmilisi seisukohti ja põhinõudmisi, vaadete ühisosa ja erinevusi. Teada saab, milliseid ideid rahva eri osad pooldasid ning mis suunas nõudmised arenesid. Fookuses on revolutsiooni poliitiline külg, klassivastuolude tugevnemine eraldi tähelepanu ei pälvi. Poliitiliste vabaduste puudumine, feodaalkorra jäänused ja Balti aadli seisuslikud privileegid, maapuudus ja rahvuslik rõhumine olid teose koostajate arvates demokraatliku revolutsiooni peamised esilekutsujad. „Ussipesade hävitamist“ (s.o mõisate põletamist) küll taunitakse, kuid mõistetakse selle põhjusi.

Gümnaasiumiõpikute faktoloogia põhiosas kattub ja ka hinnangutes puudusid suuremad lahknevused 2013. aastani. Mõni rõhutab lõhesid – „sotsiaalset lõhestatust“ ja maailmavaatelisi erimeelsusi – rohkem, teine vähem. Üldhoiak on sarnane „Eesti ajaloo“ V köites esiletulevaga. Ühiskonnas oli kriis, revolutsioon oli paratamatu, sest Vene impeeriumis valitsevad olud ei soodustanud eestlaste edasiminekut ei majanduslikul ega ühiskondlikul alal. Balti kubermangud olid kujunenud impeeriumi üheks enamarenenud piirkonnaks, ent siin kehtisid riigi kõige tagurlikumad seadused.[47] See oli üks etapp eestlaste vabadusvõitluses. Ago Pajuri ja Tõnu Tannbergi asjalikus ja ülevaatlikus õpikus on põhiteksti järel kärbitud kujul ära toodud ka Bürgermusse ja aulakoosoleku otsused.[48] Õppur saab ettekujutuse eestlaste põhinõudmistest revolutsioonipäevil, aga kahjuks on aulaotsustest välja jäetud tollase eestlase vaatepunktilt üks olulisemaid – maaküsimus (nõuti maa ühistamist).

Veidi pikemalt peatun Mart Laari ja Lauri Vahtre 2013. aastal ilmunud õpikul, sest see erineb üldhoiakult, aga osalt ka faktidelt ülejäänutest. On arusaadav, et faktoloogiat on mahulistel põhjustel kokku tõmmatud, kuid seda huvitavam on jälgida, mis on välja lõigatud, sest see on väga kõnekas ning peegeldab ühtlasi autorite suhtumist toimunusse. Vahtre on nõukogude ajalookirjutusele ette heitnud revolutsiooni punaseks „võõpamist“,[49] ta ise aga on koos Laariga oma suure maalritöö käigus läbipaistmatu värviga täielikult katnud VSDTP, töölisliikumise, ametiühingud, massilised rahvakoosolekud (v.a Uuel turul), punased lipud (asemele on toodud sinimustvalge), aulaotsuste sisu, Põhja-Eesti valdade saadikute ja tööliste esindajate koosoleku Voltas, seosed Vene ja Eesti sündmuste vahel, Teise riigiduuma (kuhu erinevalt esimesest valiti kolm pahempoolset, sest sotsiaaldemokraadid loobusid valimisi boikoteerimast), maainimesed, kes osalesid mõisate põletamisel (mainitakse ainult Tallinnast maale saabunud töölisi). Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse liikmeskonna arvu ei tooda ja sisuliselt on ainsa parteina[50] jäetud poliitilise võitluse areenile kümme korda väiksema toetajaskonnaga Eduerakond. Revolutsioonist jutustaval kuuel leheküljel esineb eesti tegelastest kõige sagedamini Jaan Tõnissoni nimi. Ekslik on väide, et tsaari 17. oktoobri manifestiga oli revolutsioon oma eesmärgid saavutanud. Õige on küll kõnealuse gümnaasiumiõpiku teksti aluseks olnud raamatu „101 Eesti ajaloosündmust“ väide, et saavutati revolutsiooni „esimesed eesmärgid“.[51] Veelgi täpsem on Adamsoni ja Valdmaa õpik, kus on öeldud, et Eesti kodanlus rahuldus manifestis lubatuga.[52] Mõõdukaid elemente manifest rahuldas. Rahvas aga kogunes sageli tormiliselt kulgenud koosolekutele, kus valitsesid pahempoolsed meeleolud ja langetati käredaid otsuseid.[53] Noor-Eesti puhul on Laari ja Vahtre õpikus juttu vaid rühmituse kultuuripüüdlustest, sellest aga, et nad arvasid, et kultuurimaailm liigub sotsialismi suunas, ülistasid proletariaati ja nägid ajastu peakangelast töölisklassis, pole sõnagi, kuigi akadeemilistes käsitlustes seda ei varjata.[54] Lõpetuseks olgu öeldud, et Vahtre 2004. aasta gümnaasiumiõpik oli vähem ühekülgne. Nii võib sealt näiteks lugeda, et varakapitalistlik, tänapäeva mõistes vägagi jõhker elu- ja töökeskkond osutus talumatuks ka tolleaegsetele töölistele, vaen Balti parunite vastu olnud üldine, 1905. aasta kujunes peaaegu pidevaks streikide jadaks ja peeti sadu rahvakoosolekuid.[55] Tegude ja meeleolude prahvatuslikku kuhjumist annab Vahtre tabavalt edasi raamatu „Ajaloo pööripäevad“ esimeses osas.[56]

Memuaarid

Viimasel kahekümnel aastal trükivalgust näinud memuaarkirjandus on kirev. 1905. aastat on enamasti meenutatud muidugi aktivistide silme läbi, kuid ei puudu ka kõrvaltegelase (Jaan Roos), pealtvaataja (Martin Lipp) või vastase (Jens Peder Andersen) pilk toimunule. Kolmel viimati nimetatud juhul moodustab see vaid lühikese episoodi eluloolistest mälestustest ja hõlmab kõigest mõne lehekülje. Niisama põgusalt peatub oma sotsialistlikel tunglemistel ka Ferdinand Kull, kes nooruses oli äärmiselt pahempoolne.[57] Samuti koolipoisina sattus sündmuste keerisesse Jaan Roos, kelle õhinast ja paatosest pakatavatele 1905. aasta mälestustele järgneb toore ja koletu peksudraama kirjeldus Põltsamaa lossi hoovis ühel käredal 1906. aasta jaanuaripäeval.[58] Väga negatiivse tegelasena astub seal esile Põltsamaa eestlasest kirikuõpetaja Johannes Rennit, „mõisnikkude rinde mees“, kes vedas oma leeripoisid karistussalklaste peksu vaatama. Osa poisse haigestus ja suri raske külmetamise tagajärjel. Ühe teise eesti soost kirikuõpetaja, Martin Lipu jaoks oli karistussalklaste tegevus aga kõige jõletum mälestus tema ametiajast Nõos.[59] Rahutusi ta üleüldse ei pooldanud, kuid mõistis ajastu vaimu: „Eesti tahab vabaks saada, vaba olla. Ta ei lase ennast orjastada.“[60]

Eestlaste mässu motiivid ja laiemad eesmärgid jäid tabamatuks Haimres valitsejana teeninud taanlasele Pedersenile, kes oli saabunud siia rahateenimise eesmärgil, kuid oli sunnitud oma kodumaale tagasi pöörduma veel vaesemana, kui ta sealt lahkus. Kibestunud mõisavalitseja kirjeldab „bandiitide“ ja „ebainimlike olendite“ isikuomadusi (kadedus, kättemaksuhimu, julmus, „juurdunud vana ehk nii-öelda päritud viha“ jm) ja arvab, et „oli päevselge, et ka mind ja mu peret kavatseti mõnitada, võib-olla tappa, sest see oli ju nende programm“.[61]

Linnas elanud verinoore eesti haritlase vaatepiirilt saab mässajate programmist ja ideaalidest küllalt tõepärase ettekujutuse „Eesti mälu” raamatusarjas ilmunud nelja sotsialisti mälestustest. August Rei, Marta Lepp, Karl Ast Rumor ja Friedebert Tuglas puutusid revolutsiooni keerises omavahel kokku ning nii pakuvad nende mälestused ka vastastikku täiendavaid isikupeegeldusi. Raamatute ilmudes 2010. aastal tutvustas neist kolme Eesti Päevalehe veergudel värvi- ja tundeküllaselt kirjandusteadlane Jaan Undusk.[62] Siinkohal juhin tähelepanu vaid ühele momendile. Kirjutajate noorusaja paleuste kõrval selguvad teostest ka, millised sotsiaalsed ja poliitilised realiteedid muutsid nad sotsialistlikele ideedele vastuvõtlikuks. Nii Asti, Tuglast kui ka Leppa häiris ainelise viletsuse vohamine. Ühtedel oli elu äärmiselt halb, aga teistel ülihea. Kuhu noored ka ei vaadanud – igal pool ülekohus.[63] Talumatud olid nii härrade sakslaste võim kui ka Suur-Vene türanni ike.

Lõpetuseks

Keeruline ja kirju 1905. aasta võimaldab kokku panna erinevaid lugusid. Sündmuste küllus ja kaleidoskoopiline kirevus annab selle ajaga tegelejatele võimaluse valida oma seisukohtade ja tõlgenduste toestamiseks sobivaid fakte, mida aktualiseerida, ning kõike muud ignoreerida.

Nii tänase rahvusliku kui ka rahvusülese minevikunarratiiviga ning ideoloogilis-poliitilise diskursusega on raske ühitada rahvaliikumist, mille üks esilekutsujaid oli „vana vaen sakslaste vastu“ ja millele hoogu andis „tärkav sotsialism“ ning mis seadis oma pürgimuseks vägivalla abil purustada maksev kord. Nii ongi 1905. aastast kirjutades korrektsem rõhutada opositsiooni Vene isevalitsuse ja vene ametnikega, revolutsiooni demokraatlikku iseloomu ja eestlaste rahvuslikke pürgimusi ning lugejatele sisendada, et vägivald on ebaõige ja perspektiivitu võitlusvahend ning vägivaldsed ümberkujundused on enamasti hävitava toimega. Tol aastal toimus muidugi ka asju, millest on väga keeruline enam-vähem ammendavat ja tõele vastavat pilti anda isegi neil, kes lasevad end valitsevast poliitilisest diskursusest ja antud hetke olusuhetest vähem mõjutada.[64]

Sotsialism on ennast vahepealse enam kui saja aasta jooksul eestlaste jaoks põhjalikult diskrediteerinud ning pärast maailmasõdade vapustusi on inimesed kogu maailmas skeptilised ideaalset maailmakorda lubavate poliitiliste ideoloogiate suhtes. Kuid need pole kaugeltki ainsad või peamised põhjused, miks 1905. aastas leidub paljugi võõristust tekitavat. Tolle ajastu paatos (soov maailma radikaalselt muuta ja „vaimustatud idealism“) ning mitmed paleused (õiglane ühiskonnakorraldus ja solidaarsus) ei köida tänapäeva inimesi, kes on kapitalistlikus tarbimiskultuuris mugandunud, elunautlemisest joobnud, näilisest vabadusest ja indiviidikesksusest võlutud ning kes peavad olemasolevat süsteemi „resigneerunult ainsaks võimalikuks poliitiliseks režiimiks“.[65]

Sangaste krahv Friedrich von Berg kurtis kirjas Liivimaa kubernerile, et ässitajad levitavad põhimõtet, et „kusagil maailmas pole valitsus rahvale kergendusi kinkinud, ilma rahva vägivaldse nõudmiseta, ning seetõttu tuleb nende õiguste ja maa eest võidelda, ja kui sa ka ise hukkud, siis saavad sellest kasu lapsed ja kogu eesti rahvas, võitlejatest aga jääb igavene kuulsusrikas mälestus“.[66] Tollal valitses autokraatlik kord, nüüd on aga demokraatlik turumajandus ja igasugune sedasorti võitlus on oma aktuaalsuse ning seega ka tähenduse minetanud.

1905. aasta revolutsiooni võimalikult moonutustevaba kujutamist takistavad lisaks objektiivse iseloomuga teguritele, nagu näiteks allikate lünklikkus ja kallutatus, ajaline distants ning agraarühiskonna võõrus, ka subjektiivsed asjaolud, nagu eestlaste minevikupained, vastumeelsus Vene, sotsiaaldemokraatia ning massiliikumiste ja -rahutuste suhtes. Kardetavasti ei kao „valged laigud“ kuhugi, vaid need paiknevad meie minevikukäsitluses teistesse kohtadesse. Revolutsioonil on rohkem eluõigust Noor-Eesti ajastul erinevates valdkondades toimunud kultuurilise pöörde kontekstis ja ideeajaloo rüpes, sotsiaalmajandusliku ajaloo võtmes on 1905. aasta väljavaated märksa nigelamad.

[1] Minevik ei ole enam midagi lõplikku ja pöördumatut, vaid see elab mitmel moel olevikus edasi: M. Tamm, Ajalugu, mälu ja mäluajalugu: uutest suundadest kollektiivse mälu uuringutes. Ajalooline Ajakiri, 2013, nr 1, lk 128.

[2] Väga hea fotovalik on ilmunud kahe raamatu illustratsioonidena: M. Aitsam, 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis. Tartu, 2011; M. Aitsam, Jõulud Vigalas. 1905. aasta Läänemaal: eel- ja järellugudega. Tallinn, 2014.

[3] Vaatamata kõlavale pealkirjale on revolutsiooniteema marginaalne ja seda kasutatakse üksnes ajaraami markeerimiseks: A. Ruben, Volta annab kaeblikku vilet. Tallinn, 2001.

[4] Mälestusüritustel kõneldust on säilinud ka paar kirjalikku talletust: Ajalookonverents „1905. aasta vabadusliikumine Koeru kihelkonnas Koeru ja Koigi vallas“. Koeru, 2005; Velise Wabariik ja 1905. aasta sündmused Eestis – müüdid ja tegelikkus. Velise, 2006.

[5] Pean silmas: E. von Dellingshausen, Kodumaa teenistuses. Eestimaa Rüütelkonna peamehe mälestused. Tlk V. Krimm, K. Uustalu. Tallinn, 2011; kirjanduslikus, ent faktitruus vormis S. von Vegesack, Balti tragöödia. Tlk T. Relve. Tallinn, 2009.

[6] Toomas Hiio keskendub põhiliselt baltisaksa diskursusele: T. Hiio, 1905. aasta revolutsioonist ja selle ajaloo uurimisest. Rmt-s: M. Aitsam, 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis. Tartu, 2011, lk 407–422.

[7] T. Karjahärm, 1905. aasta Eestis: massiliikumine ja vägivald maal. Tallinn, 2013.

[8] T. Rosenberg, Sotsiaalsest, poliitilisest ja rahvuslikust aspektist Eestis 1905. aastal. Rmt-s: Paar sammukest. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat, 2005, kd 22. Tartu, 2006, lk 31–48.

[9] Mõisa ja talurahva vahekorda on selle allikaliigi najal üldjuhul raske uurida, küll aga kirjutajate ideoloogiat ja retoorikat, võib-olla ka ajastu vaimu. Muidugi polnud autorite ring ühtne, nende seas oli ka valgustatud kriitikuid. Kuna talurahvas 20. sajandini ise ei kirjutanud (nende mõtted on vahendatud läbi arhiividokumentide) ning 19. sajandi lõpul ja hiljem kogutud suuline traditsioon on ajaloo teemadel väga sõnaaher, saabki talurahva (resp. eestlased) sel moel tõhusalt vaikima panna ning asendada tegelikkuse kujutamise baltisakslaste enesekuvandi esitlusega.

[10] T. Rosenberg, Sotsiaalsest, poliitilisest ja rahvuslikust aspektist, lk 33.

[11] F. Tuglas, Noorusmälestused. Tallinn, 2010, lk 149–150.

[12] A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus. Kd 3. Tallinn, 1954, lk 279 (lühendamata versioon).

[13] J. Vain, Punased aastad. Rmt-s: Mälestisi ja dokumente 1905. a. liikumisest Eestis, I. Toim. H. Kruus. Tartu, 1932, lk 156.

[14] M. Pihlamägi, Estonian Industrial Workers’ Demands in the 1905 Revolution. Acta Historica Tallinnensia, 2008, kd 12, lk 3–17.

[15] Rmt-s: 1905. aasta vabadusliikumine Koeru kihelkonnas. Koeru, 2000 [1935], lk 3–4.

[16] J. Ant, August Rei – Eesti riigimees, poliitik, diplomaat. Tartu, 2012, lk 37.

[17] T. Raun, Eesti lülitumine modernsusesse: „Noor-Eesti“ roll poliitilise ja sotsiaalse mõtte mitmekesistamisel. Tuna, 2009, nr 2, lk 45.

[18] S. Zetterberg, Jüri Vilmsi surm. Tallinn, 2004, lk 17–20.

[19] M. Roasto, Konstantin Pätsi „Maaküsimus“ ja selle ajalooline kontekst. Ajalooline Ajakiri, 2014, nr 4, lk 309.

[20] M. Laar, 101 Eesti ajaloosündmust. Tallinn, 2010, lk 120.

[21] L. Vahtre, Ajaloo pööripäevad. Tallinn, 2006, lk 233.

[22] L. Vahtre, M. Laar, Eesti ajalugu II. Gümnaasiumile. Tallinn, 2013, lk 199.

[23] A. Adamson, T. Karjahärm, Eesti ajalugu gümnaasiumile. Tallinn, 2004, lk 168.

[24] Eesti ajalugu, V. Toim. T. Karjahärm, T. Rosenberg. Tartu, 2010, lk 364–365.

[25] T. Raun, 1905. aasta revolutsioon Balti provintsides ja Soomes. Tuna, 2005, nr 1, lk 42.

[26] K. Lust, Julgus vaadata 1905. aastal toimunut eestlase pilguga. Kaalukas uurimus talurahva massiliikumisest 1905. aastal. Sirp, 08.05.2014.

[27] T. Karjahärm, Sotsialistid ja terroristid 1905. aasta revolutsioonis. Tuna, 2015, nr 2, lk 33–49. Teine osa jõuab lugejateni septembris. Karjahärmil on peatselt ilmumas neist asjust ka põhjalikum käsitlus.

[28] Eesti ajalugu, V, lk 354.

[29] T. Raun, 1905. aasta revolutsioon Balti provintsides ja Soomes, lk 32–43.

[30] T. Raun, Violence and activism in the Baltic Provinces during the revolution of 1905. Acta Historica Tallinnensia, 2006, kd 10, lk 48–59. Eesti k-s: Vikerkaar, 2015, nr 7–8, lk 102–110.

[31] T. Raun, Violence and activism, lk 53–54.

[32] T. Raun, 1905. aasta revolutsioon Balti provintsides ja Soomes, lk 39.

[33] T. Raun, Eesti lülitumine modernsusesse, lk 39–50.

[34] K. Jaanson, Algus ehk see nõndanimetatud Esimene vene revolutsioon. Skits. Tuna, 2005, nr 1, lk 44–77.

[35] K. Jaanson, Mis juhtus 1905. a 11. (24.) detsembri õhtul Voltas? Tuna, 2005, nr 4, lk 35–51.

[36] A. Pajur, Punane aasta Türi kihelkonnas. Rmt-s: Türi – kilde kihelkonna ja linna arengust. Kd 3. Paide, 2006, lk 25–53.

[37] S. Zetterberg, Jüri Vilmsi surm, lk 17; M. Salupere, 1905. aastal Sangastes ja Tartus. Rmt-s: M. Salupere, Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus. Tartu, 1998, lk 112.

[38] Nt Mihkel Martnast on vaid õhuke brošüür: O. Kuuli, Mihkel Martna. Eesti vasakpoolse sotsiaaldemokraatia teerajaja. Tallinn, 2007.

[39] J. Ant, August Rei – Eesti riigimees, poliitik, diplomaat.

[40] M. Aitsam, 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis; M. Aitsam, Jõulud Vigalas.

[41] 1905. aasta vabadusliikumine.

[42] A. Loit, Balti pagulased Rootsis pärast 1905. aasta revolutsiooni. Tuna, 2005, nr 1, lk 78–87; M. Salupere, 1905. aastal Sangastes; M. Roasto, Konstantin Pätsi „Maaküsimus“.

[43] M. Kuldkepp, 1905. aasta revolutsioonist Eestis ja Soomes. Rahvuslaste ja sotsialistide ühisrinded. Vikerkaar, 2015, nr 7–8, lk 111–121.

[44] E. Jansen, Tagasi ajalukku, Tuna, 2003, nr 2, lk 133.

[45] E. Laaman, Üks 1905. aasta romantik. Karl Ast-Rumor 50-aastane. Rmt-s: E. Laaman, Iseseisvuse tunnid. Tartu, 2010, lk 53–54.

[46] Eesti ajalugu, V.

[47] A. Adamson, S. Valdmaa, Eesti ajalugu gümnaasiumile. Tallinn, 1999, lk 128–133.

[48] A. Pajur, T. Tannberg, Eesti ajalugu II. 20. sajandist tänapäevani. Õpik gümnaasiumile. Tallinn, 2006.

[49] L. Vahtre, Ajaloo pööripäevad, lk 180–184.

[50] Hoiak ilmneb nüanssideski. Mainitakse, et manifesti järel võtsid oma partei poole kursi ka föderalistid (lk 196). Tegelikult oli selline kurss võetud juba siis, kui ajaleht Uudised oli ilmunud mõni kuu, organisatsiooni loomine kestis 1905. aasta kevadest kuni hilissügiseni, mil formeerus Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus; vt J. Ant, August Rei – Eesti riigimees, poliitik, diplomaat, lk 26.

[51] M. Laar, 101 Eesti ajaloosündmust, lk 118–120.

[52] A. Adamson, S. Valdmaa, Eesti ajalugu gümnaasiumile, lk 131.

[53] Eesti ajalugu, V, lk 356.

[54] Sealsamas, lk 357; T. Raun, Eesti lülitumine modernsusesse, lk 44–50.

[55] L. Vahtre, Eesti ajalugu gümnaasiumile. Tallinn, 2004, lk 183.

[56] L. Vahtre, Ajaloo pööripäevad, lk 180–184, 230–234.

[57] F. Kull, Mässumehi ja boheemlasi: mälestusi 1905. aasta revolutsionääridest, vanglatest ja Pariisi eesti kunstiboheemkonnast; Esimesi Eesti diplomaate: mälestusi Eesti välisdelegatsiooni tegevusest 1918. aastal. Tallinn, 2010.

[58] R. Hinrikus, Jaan Roos 1905. aastast. Tuna, 2005, nr 2, lk 109–115.

[59] M. Lipp, Minu elumälestused, I–II. Tuna, 2005, nr 3, lk 110–116; nr 4, lk 108–122.

[60] M. Lipp, Minu elumälestused, I, lk 115.

[61] J. P. Andersen, Revolutsiooniaasta 1905. Tuna, 2005, nr 4, lk 73–81.

[62] J. Undusk, Eesti Mälu: Karl Ast Rumori „Aegade sadestus“ vaatab maailma sotsialisti pilguga. Eesti Päevaleht, 26.06.2010; J. Undusk, Eesti Mälu: Marta Lepp „1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus“. Eesti Päevaleht, 16.07.2010; J. Undusk, Eesti Mälu: Friedebert Tuglas „Noorusmälestused“. Eesti Päevaleht, 31.12.2010. August Reist kirjutab kiretumalt: T. Hiio, August Rei „Mälestusi tormiselt teelt“. Eesti Päevaleht, 26.03.2010.

[63] M. Lepp, 1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus. Tallinn, 2010, lk 10–11.

[64] Osa sellistest raskustest on välja toonud Jaanson: K. Jaanson, Algus ehk see nõndanimetatud Esimene vene revolutsioon, lk 44–45.

[65] Vt nt: G. Kalm, Miks ei ole lahe maailma parandada? Sirp, 27.03.2014.

[66] Friedrich Berg Liivimaa kubernerile, 09.11.1905: M. Salupere, 1905. aastal Sangastes, lk 117.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon