Gulliver Maarjamaal ehk diskursuse diskreetne võlu

Jüri Lipping

Aga nende kirjutusviis on väga iseäralik: nad ei kirjuta eurooplaste kombel vasakult paremale, ei ka paremalt vasakule nagu araablased, ega ka ülalt alla nagu hiinlased, vaid põiki ühest paberi nurgast teise, nagu daamid Inglismaal.

 

Kui ühes intervjuus paluti kord Madis Kõivul kommenteerida oma suhtumist Michel Foucault’ loomingusse, siis oli vastus sellele üsnagi lõbustav: „Foucault’ asjad tunduvad mulle nagu „Gulliveri reisid“ mööda ajaookeani. Omal ajal oli ju ka inimesi, kes Gulliveri seiklusi tõsiseikadena võtsid.“ Olgu selle vastuse taust või tagamõte milline tahes, siiski on tore, et see kommentaar ja see hääl – või õieti, selle hääle kõnekas taandumine – säästab mind alustamise vaevast, sest nüüd tõesti piisab mul „vaid sellega haakuda, jätkata alustatud lauset, seada ennast märkamatult sisse selle hääle piludesse, justkui oleks ta hetkeks vakatades mulle selleks märku andnud“.[1]

Tõepoolest, seda veidrat ja veiderdavat lauset võiks jätkata, tulekski jätkata nõnda, et see raputaks meie koolitatud mõtlemise kõiki harjumusi ja stampe, nihutaks paigast dotseeriva kõrgteadmise iga koordinaadi, orientiiri ja tasandi, ühesõnaga, pööraks pahupidi kogu selle kummalise taksonoomia – Foucault kui „tõe ajaloolane“, „võimu analüütik“, „teadmise arheoloog“, „seksi kontrrevolutsionäär“, „anarhia loogik“, „hull prantslane“ jne –, mis näiliselt nii osavalt ja oskuslikult kammitseb pööraselt tavatu mõtte meie jaoks nii turvalistesse terminitesse. Mida siis alustuseks soovitada? Ei midagi enamat kui nakatavat naerupahvakut kõigi nende määratluste aadressil: sedasama naeru, mis sünnitab kord „Sõnad ja asjad“, ajendab teisal pilkavalt torkama – „ei, ei, ma ei ole seal, kust te mind otsite, ma olen siin ja naeran teie üle“[2] – ning annab nõnda Zarathustralegi põhjust hüüatada: „Ja kaotatud olgu meile see päev, mil kordki ei tantsitud! Ja võltsiks kutsutagu iga tõde, mille puhul pisutki ei naerdud!“[3]

Kui kellegi filosoofiat saab üldse säärase talitsematu naeru kujundiga kenasti kokku võtta, siis on see kahtlemata Foucault. Kindlasti ei ole ta ainus mõtleja ajaloos, kelle puhul naer vahetab välja krampliku tõsiduse vaimu (l’esprit de sérieux), mille Sartre omistas humanistliku subjekti objektiivsustaotlusele. Kui aga Nietzsche puhul väljendab naer vaimuaristokraadi üleolevat põlgust viimase inimese aadressil – „Mis on ahv inimesele? Pilkenaer või piinlik häbi. Ja sedasama peab inimene olema üleinimesele: pilkenaer või piinlik häbi“[4] –, siis Foucault’ naer meenutab pigem lapseliku õhinaga ennastunustavat pilku, mis seirab rannaliivale veetud kujundite kustumist lainete loksumises, oma jälgede vaikset hääbumist veepiiril. Säärane naer täis seikluslusti, uudishimu, üllatusmomenti ja avastamisrõõmu laotab valla juhuslike sündmuste, ootamatute kohtumiste, riskantsete põrkumiste, aga ka ohtlike vastasseisude ja ähvardavate võitluste ruumi, milles liikumine on paras julgustükk. Michel de Certeau kirjeldab neid Foucault’ rändlemisi ühes portreevisandis nõnda:

„Tema teekond kulges risti-rästi läbi teadmiste ja maade. Ta väisas raamatuid samamoodi, nagu ta sõitis jalgrattaga mööda Pariisi, San Franciscot või Tōkyōt – ühtviisi teravalt ja erksalt tähelepanelik, valmis tabama olgu siis uuel lehepöördel või ümber tänavanurga pöörates sädet mõnest kummalisusest, mis seal seni märkamatuna redutab. Kõik need teisesuse märgid – olgu „pisikesed vääratused“ või tohutud tunnistused – olid tema jaoks mittemõeldu tsitaadid. Need on olemas, ütleks ta, täiesti loetavad, aga veel lugemata, sest need mõjuvad ootuspärase ja kodifitseeritu kõrval üllatustena. Ja kui ta midagi sellist avastas, sõitis ta naerdes edasi.“[5]

Kindlasti saab selle muretu pealispinna all tajuda ka teistlaadi näovigureid – kõõkse, grimasse, irveid –, mille päritolu on hulga kahtlasem ja mille subjektsus märksa ambivalentsem. Samuti on tõsi, et viimastel eluaastatel võis kõik see võtta süngemaidki toone, peegeldada surmatantsu tontlikke varjundeid, võimendatuna ehk hiiliva lõpu aimusest, kus fiktsioon ja reaalsus, terendus ja tõsiasi imbuvad hämara eristamatuse tsooni, mis neid lakkamatult kahestab. Foucault pole kunagi nii palju naeru lagistanud kui sel ajal, kui ta juba hinge vaakus, täheldab Hervé Guibert, kirjeldades oma intiimsõbra reaktsiooni juttudele ühest müstilisest, salapärasest haigusest nimega AIDS: „Ta kukutas ennast pöörases naeruhoos kanapeelt põrandale: „Vähk, mis võtab ainult homosid, ei, see oleks liiga ilus, et olla tõsi, ma suren naeru kätte!““[6] Just sellisena, „ühe tohutu ja lõppematu naerupuhanguna“, jääbki Foucault tema mälestusse, sõna otseses mõttes naerust väänlevana, „sellal kui temalt oodatakse, et ta oleks tõsine nagu paavst ja põhjendaks ühte oma seisukohta käitumistavade ajaloost, mille alustalasid ta kõigutas“.[7]

Laskem siis kõlada lustakal naerul, võõrutamaks inimesi lihtsameelselt uskumast sõnadesse, skeemidesse, väidetesse, fraasidesse, kirjasõnasse jne, mis varmalt tõttavad meile pakkuma suuniseid, seletusi, tõlgendusi, korrektseid lugemisviise. Säärane ülevoolav ja vabastav naer, see teise mõtlemise eksootiline võlu ja veidrus, enese nägemine teise kõverpeeglis, mitteidentsuse pöörane talumatus osutab tegelikult meie enda mõtlemise piiridele, meie paljale võimetusele mõtelda niimoodi, mõtelda endast välja, tühistada see nimetähis, mis seob ja sõlmib meid samasusse, mis niikuinii ei kuulu kunagi meile, mille omistaja, valdaja ja käendaja on alati keegi teine, miski muu – massiivne, raske ja rõhuv kõnetus, katkematu pomin ilma alguse ja lõputa, anonüümne diskursuse kord. See äratundmine aitaks meil seilata mööda neist jahvatavatest karidest ja tõlgendavatest madalikest, vältida eksitavaid kaarte ja peibutavaid abajaid, pürgida avamerele, et jõuda viimaks tundmatule maale, astuda võõrale pinnale, nii nagu Gulliver oma imetabase reisi avastseenis: „ma tahaksin, et diskursus ümbritseks mind tervenisti kui rahulik, sügav ja lõputult avatud läbipaistvus … laseksin ennast vaid diskursuse poolt ja selle sees kanda justkui õnnelik laevavrakk.“[8]

Tõepoolest, kui naer ongi Foucault’ filosoofiline signatuur, siis Gulliver on õigupoolest tema kontseptuaalne persoon ehk mõistetegelane. Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari järgi tähistab mõistetegelane „seesmist kohalolu mõtte sees, mõtte enda võimalikkuse tingimust, elusat kategooriat, transtsendentaalset elutegelikkust“.[9] Kui filosoofia seisneb mõistete loomises selle alusel, mida Deleuze-Guattari nimetavad eelfilosoofiliseks immanentsusväljaks ehk mõttepildiks (image de la pensée), siis mõistetegelane on otsekui vahepealne olend, neid kahte vahendav instants, subjektiivsete eelduste kimp, tingimuste kogum või probleemi kehastus, mis üldse teebki mingi mõiste loomise võimalikuks. Mõistetegelane on niisiis filosoofi alter ego, tema filosoofiline eestkostja, fiktiivne suuvooder, kes kehastab neid subjektiivseid eeldusi, millest lähtudes mõtleja räägib, nagu ka seda probleemi, mida ta püüab lahendada. Ühesõnaga: see on mask (kr persona), mida mõtleja tahes-tahtmata, teadlikult või mitteteadlikult – kuid igal juhul oma mina allasurumise, sellest lahtiütlemise hinnaga – on sunnitud kandma, et sünniks uus mõtlemine.

Näiteks Descartes’i cogito eeldab säärast tegelast nagu Idioot – skolastilisele õpetlasele vastanduv süüdimatu isemõtleja (kr idiotes ‘võhik, eraisik’), kes ei tea midagi, kahtleb kõiges, ning kelle nõudmine „evidentsuse järele“ toob nähtavale augud selles, „mida kõik teavad“. Kohtumine idioodiga on nagu sattumine ränka õnnetusse, millest taastumine on äärmiselt vaevaline – me oleme sunnitud õppima mõtlema otsast peale. Nõnda toob iga väljapaistev kontseptuaalne uuendus enesega vältimatult kaasa ka uue ettekujutuse sellest, mida mõtlemine tähendab. Pealegi, nagu väidab Deleuze, on suured mõtlejad loomuldasa seismilised: nad ei arene, vaid edenevad kriiside, jõnksude, nihete, tõugete ja sööstude kaudu. Säärane on nende mõtlemise loogika: pigem ettearvamatu vulkaaniline ahelik kui tasakaalukas stabiilne süsteem. Eriti hästi kehtib see muidugi Foucault’ puhul; alati just kriisiseisus avastab ta uue mõõtme, uue joone, uue suuna.

Eks ta ole, mõisted on nagu hulk laineid, mis tõusevad ja langevad, kuid immanentsusväli on see ainus laine, mis neid kokku ja lahti rullib; ta on absoluutne horisont, liikuv kõrb, mis ei eksisteeri filosoofiast väljaspool, mis on filosoofia tuumale ehk lähemalgi kui filosoofia ise – „see, mida ei saa mõelda ja mida ometi tuleb mõelda“, vahest ehk ülima filosoofilise žestina: „Kas pole viimaks nii, et iga suur filosoof visandab uue immanentsusvälja … me ei kujuta ette suurt filosoofi, kelle kohta ei peaks ütlema: ta on muutnud seda, mida tähendab mõelda; ta ‘mõtles teisiti’ (nagu on sõnastanud Michel Foucault).“[10] Mõtelda teisiti (penser autrement): võiksime öelda, et sel immanentsusväljal, mille Foucault visandab, muutub uusaegse filosoofia püha kolmainsus ego cogito sum sama sürreaalseks – sama idiootseks või sama ilusaks – nagu seda on „vihmavarju ja õmblusmasina juhuslik kohtumine operatsioonilaual“. Kartesiaanlik „ma mõtlen“ kui igasuguse tõsikindluse lähtepunkt, mis sellisena – kogemuse võimalikkuse tingimusena – säilib isegi Kanti kriitilise pöörde kiiluvees, osutub nüüd ise lõpmatuks ülesandeks: „Modernne cogito, vastupidi, tahab, et mõistetaks täies ulatuses seda vahemaad, mis ühtaegu nii liidab kui ka lahutab eneseteadlikku mõtlemist ja seda osa mõtlemises, mis juurdub mittemõeldus.“[11]

Mitte-mõeldu mõtte sees (le non-pensé dans la pensée); „kogu modernset mõtlemist läbib mõeldamatust mõtlemise seadus“ (SA, lk 512). Just see mõeldamatu – väljaspoolsus Maurice Blanchot’ tähenduses, kõige kaugem ja samas lähedasim – taaskäivitab mõtlemise iga kord algusest peale, kui kõik näib peaaegu lahenenud olevat. Leibniz on selle kohta toredasti öelnud: „Ma uskusin, et jõuan sadamasse, kuid … mind paisati otse avamerele.“ Kui identsus tarretab mõtlemist ja suretab keha, kinnistab olendi kindlasse asendisse ning ametisse, muudab ta sunnismaiseks ja teenib nõnda olemuslikult valitsevat asjade korda, siis mõtlemine, vastupidi, teeb võimalikuks läbipääsu, ülemineku, kõrvalepõike, ärapöördumise, möödahiilimise – ühesõnaga, ta visandab „pagemisjoone“ kõikide nende diskursuste, distsipliinide ja dispositiivide rägastikust, millesse kogu eluprotsess – „nii nagu taevas, nõnda ka maa peal“ – üha võimukamalt haaratakse. Mõtlemine on niisiis alati eksperiment ja läbielamine ega kunagi tõlgendamine, representatiivsus.

Ühes 1977. aasta intervjuus möönab Foucault, et ta pole iial kirjutanud muud kui fiktsioone,[12] ja nimetab mujal oma teoseid „kogemusraamatuteks“ (livre-expérience; vastandina tõe- ja tõestusraamatutele). Kogemus on ühtaegu katse ja katsumus – katsumus, millest väljutakse teisenenuna, katse, millega pannakse proovile subjekti vastuvõtlikkus tundmatule: „Ning see kogemus pole ei tõene ega väär. Kogemus on alati väljamõeldis: see on miski, mida igaüks ise fabritseerib.“[13] Sääraste raamatute eesmärk on viia mõte ühendusse väljaspoolsusega, manada esile võõrapärasus, tekitada nihestav kogemus, „jõuda punktini elus, mis asub võimalikult lähedal ‘läbielamatule’, mis nõuab maksimaalset intensiivsust ja maksimaalset võimatust samaaegselt“.[14] Seda kõike selleks, et desubjektiveerida subjekt, lahutada ta oma harjumuspärasest maailmast ja oma sisimast identiteedist, lõigata läbi tema ühiskondlikud sidemed, rebida ta iseenda küljest lahti, hävitada või tühistada ta.

Paul Austeri romaanis „Oraakli öö“ mainitakse järgmist episoodi: Flitcroft – täiesti tavaline inimene, abikaasa, edukas ärimees, kellel pole millegi üle kurta – pääseb ühel päeval napilt ehituselt allakukkunud tala eest, mis maandub talle peaaegu pähe. See osutub tema jaoks pöördeliseks sündmuseks: „Flitcroft taipab, et maailm polegi see mõistlik ja korrapärane paik, milleks tema seda pidas, et ta on algusest peale valesti aru saanud ja mitte midagi mõistnud. Maailma juhib juhus. … Kui Flitcroft on lõuna lõpetanud, on ta jõudnud järeldusele, et tal ei jää muud üle kui juhuse hävitavale jõule alistuda ning oma elu mingi mõttetu, täiesti suvalise eneseeitusega segi lüüa. Ta võitleb tulega tule abil, nagu öeldakse, ning vaevumata kodust läbi käima ja perekonnaga hüvasti jätma, isegi pangast raha võtmata, tõuseb ta püsti, sõidab teise linna ning alustab elu otsast peale.“[15] Toodud mõistulugu passib oivaliselt kirjeldama kogemusraamatu radikaalseid toimeid, mis võivad sind maandada ootamatutes kohtades ja tekitada kujundeid, mille peale poleks sa muidu eales tulnud.

Nii ütleb Foucault oma vangla-raamatuga seoses, et sel tõe ja fiktsiooni, verifitseerimise ja fabritseerimise mängul, olgu see kui ajalooline tahes, on otsesed järelmid meie suhetele meid ümbritseva aktuaalsusega: „Kogemus, mille kaudu me haarame teatud mehhanismide (nt vangistamise, karistamise jne) mõistetavust, ning see viis, kuidas me suudame end neist irrutada neid teisiti tajudes, on ideaalis üks ja sama asi. … Kui raamat ilmus, andsid erinevad lugejad – eeskätt parandusasutuste ametnikud, sotsiaaltöötajad jne – järgmise veidra hinnangu: „See raamat on paralüseeriv. Ta võib sisaldada mõningaid õigeid tähelepanekuid, kuid isegi säärasena on ta selgelt piiratud, sest ta takistab meid; ta seab tõkkeid meie tegevuse jätkamisele.“ Minu arvates see reaktsioon tõestabki, et raamat oli edukas, et ta toimis just nii, nagu olin soovinud. Seda loeti niisiis kui kogemust, mis muudab, mis takistab olemast alati sama või omamast sama suhet asjade ja inimestega, nagu enne raamatu lugemist.“[16]

Säärase teksti lugemine sunnib mõtlema, ning mõtlemine on alati märk problemaatilisest seisust, kus „ei teata enam, mida teha“ – kus endastmõistetavaks peetud käitumisviisid, tegutsemismallid, kõnemaneerid muutuvad äkitselt kaheldavaks, küsitavaks, keeruliseks, ohtlikuks. Selle tulemusel ei saa enam teatud fraase nii kergesti lausuda, teatud tegusid nii kõhklematult sooritada, teatud asju nii üheselt tajuda, teatud inimesi nii lihtsalt paika panna… Ses mõttes on igasugune uurimistöö – arhiivi kirjeldus à la Foucault – eelkõige diagnostiline ettevõtmine: „Nõnda mõistetud diagnoos ei kehtesta meie identiteedi pidepunkte eristuste mängu kaudu. Ta kehtestab selle, et me oleme erinevus, et meie mõistus on diskursuste erinevus, meie ajalugu on aegade erinevus, meie ‘mina’ on maskide erinevus“.[17]

Seepärast ei taba kõiksugu vastuväited Foucault’ ajaloolistele ekskurssidele – näiteks panoptikumi analüüsile, stiilis „Kogu seda käsitlust võiks hinnata kui selgelt liialdatut. Benthami pakutud vangla mudelit ei teostatud kunagi täpselt. Pigem on tegu Foucault’d vaevanud õudusmudeliga“[18] – absoluutselt tema ürituse tuuma. Benthami utoopilise visiooni jäägitu teostumise (empiiriline, pragmaatiline, tehniline) küsimus ei puutu siin üldse asjasse. Mängus pole ju ajalooline seletamine, vaid eksperimentaalne ajalugu: provotseeritud vaatlus, mis sunnib uurimisobjekti läbima mitmesuguseid protseduure, manipuleerimine meetoditega, mille kaudu minevikku sisenetakse, võõritusefekti praktiseerimine, et vabaneda pärssivast tajuautomatismist, ühesõnaga, „kujutlusvõime väljakutse faktidele ja nende naiivsetele või eru-deeritud representatsioonidele“.[19]

Sel on paradigmaatiline iseloom sõna täpses tähenduses: miski, mis näitab ennast kõrvalt, osutab kuhugi mujale, räägib millestki muust ning säärasena, oma lahtisõlmitud ainulisuses, moodustab uue mõeldavuse ruumi või loetavuse konteksti, ühendades seeläbi rea nähtusi, mille sugulust ei pruugi treenitud ajaloolase pilk muidu märgata. Foucault on hoopis „uus kartograaf“ (Deleuze), kes iga oma seiklusega tekitab uue suhte iseendaga, loob võimaluse olla teisiti, avastab uue problemaatika senitundmatu asupaiga ja mängib ümber koordinaadid „meie endi kriitilisele ontoloogiale“ – tema raamatute lugemine ongi õieti siirdumine Gulliveriga pikemale kogemusreisile. Kas ei peaks sel juhul kriitiku nördinud hüüatus, „Milline narrus! Rääkivaid hobuseid ei ole ju olemas!“, meis esile kutsuma laia muige?

Ja ometi, usaldada end mere hoolde, „suure, kõigest väljapoole jääva ebakindluse meelevalda“,[20] sulgeda ennast laevale, kust pole võimalik põgeneda, rajada kogu lootus ainuüksi tähtedele – see ei ole normaalne. Tõepoolest, kes on võimeline leiutama uue stiili, kes suudab välmida uusi lausungeid, kes tahab kirjutada teisiti – kirjutada selleks, et ennast muuta, et kaotada oma nägu –, on hullumeelne. Algupäratu olendina, kel pole ei isamaad ega sünniaega, saab tema laevasõidust absoluutne Reis või Läbikäik; ta on n-ö läbikäiguvang (le prisonnier du passage), nagu Foucault ütleb „Hulluses ja arutuses“: „Kuid et tal ei saanud olla ega pidanudki olema muud vanglat peale läve, siis järelikult peetakse teda kinni just üleminekukohas. Ta on seatud väljaspoolsuse sisse, ja vastupidi – seespoolsusest välja. … Ainult see viljatu ala kahe maa vahel, millest kumbki ei saa temale kuuluda, on hullu kodumaa; seal, ainult seal on tal oma tõde.“[21]

Just see heitliku saatuse voogav pind, see mere lõpmatu rahutus, tema hulluse vedel maailm avab tolle päristise valla, mille varjatud võlu meelitab, ent millesse kätketud võigas tumedus on lõpmatult rusuv ja eemaletõukav – võiksime öelda, et sel on abjektiivne (ei subjektiivne ega objektiivne, vaid väljaheiteline) loomus. „Kui astutakse kord väljapoole seda, mida on mõeldud varem, kui söandatakse seigelda väljapoole tuttavat ja rahustavat, kui ollakse sunnitud leiutama uusi mõisteid tundmatute maade jaoks, siis meetodid ja moraalisüsteemid varisevad kokku ning mõtlemine muutub (nagu Foucault ütleb) „hukatuslikuks aktiks“, vägivallaks, mille esimeseks ohvriks saadakse ise.“[22] See väljaspoolsus jääb ühtlasi markeerima ka Gulliveri saatust; võttes oma võimu rüppe narridelaeva, millega hullumeelsed seiklesid oma mõistuse otsinguil, kannab ta ka oma kõige kuulsamat jutustajat lakkamatult ühelt saarelt teisele.

Juhtus nii, et tema ilmudes „ei tundnud keegi teda ära, keegi ei teadnud, kust ta tuleb. Ent ta rääkis liiga palju imelikke jutte, mis tundusid teistele ühtaegu nii võõrad kui ka tuttavad. Ta teadis liiga palju üldtuntud saladustest, et mitte olla pärit teisest, ehkki väga lähedasest maailmast“.[23] Kui narr meenutab igaühele tema enda tõde, siis mida näitavad meile Gulliveri rännakud, tema fantastilised reisid piki ajaookeani? Nende rännakute fiktiivne kangelane on „eksperimentaalne mina“ – roll, millest meil on lootust väljuda täiesti teisenenud kujul. Gulliver allutatakse metamorfoosidele, temaga tehakse rida eksperimente, mille käigus katsetatakse erinevaid kogemuslaade, et näha, mil määral on teatud maailmas olemise viis tarbetult piirav ja ahistav – siin on kaalul ei rohkem ega vähem kui ümberkujundava kogemuse võimalikkus. Nihestused, mis järgemööda kitsendavad, laiendavad, moonutavad ja mõnikord klaarivad meie suhteid nii teiste kui iseendaga, võimaldavad kombata neid piire, mida tähendab olla inimene, ning see kogemus võib osutuda põhjapanevaks, radikaalseks, destruktiivseks.[24]

Iga järjekordne reis toob minategelasele kaasa uusi alandusi, teotusi ja katsumusi, mis kõik õõnestavad tema arusaama endast kui inimesest (näiteks Brobdingnagis on Gulliver kahanenud peopesa suuruseks, teda kantakse ringi polsterdatud karbis, ta on sunnitud pidama mõõgavõitlust rottidega ning peab alandavalt turnima õuedaami rinnanibul). See lakkamatu perspektiivimuutus hakkab pikapeale mõjutama tema otsustusvõimet maailma kohta. Eriti äärmuslik ja ränk vaatepunktinihe, orientatsioonikadu tabab Gulliveri tema neljandal ja viimasel reisil. Ta saabub maale, kus inimolendid on mandunud loomatõug, keda orjastavad ja põlastavad ülimalt ratsionaalsed hobused. Jähuud on räpased olevused, kellel puudub keel ja igasugune kontroll oma kirgede üle, samas kui hiihnhmid elavad puhast, korrapärast ja rahulikult kulgevat elu. Alguses ei tunne Gulliver jähuudes ära oma liigikaaslasi, kuid
hiihnhmid haistavad otsemaid tõde, hoolimata tema riietest ning silmanähtavast kõne- ja mõtlemisvõimest. Viimaks on Gullivergi sunnitud tunnistama oma sugulust jähuudega, kuid see äratundmine tõukab teda veelgi rohkem hiihnhmide kommete omaksvõtu suunas, et ühemõtteliselt eristuda oma kaasolenditest.

Alatasa tuleb Gulliveril kirjeldada oma võõrustajatele Inglismaad ja Euroopat, ning kuigi ta võtab „ülistada oma kallist isamaad stiilis, mis oleks tema vääriline“, järeldatakse tema jutust hoopis, et „teie pärismaalaste suurem hulk on kõige
õelam vaklade tõug, keda loodus iial on lubanud maapinnal ringi roomata“.[25] Ja tõepoolest, oma rännakutelt koju naastes avastab Gulliver, et tema naine ja lapsed tekitavad temas tülgastust nii oma lõhna kui välimuse poolest. Isegi enda kujutist peeglis on tal valus vaadata, sest see meenutab talle, et ta pole enamat kui kõnevõimega õnnistatud jähuu.
Hiihnhme jäljendades võtab ta omaks hobuse kõnnaku, kõneleb rõhutatud hirnatusega ning perekonna eest varju otsides leiab, et ainult tema kaks hiljuti soetatud hobust, kellega ta vestleb neli tundi päevas, mõistavad teda täielikult. Elanud läbi laevahuku, kogenud häbi ja alandust, pannud viimseni proovile oma keha ja vaimu piirid, väänatuna ja moonutatuna, on Gulliver lõpuks valmis heitma ankrusse oma aias, hoides ühiskonnaga turvalist distantsi, tunnetades teravalt inimsoo üldist väärtusetust ning oma rahvuskaaslaste upsakust, edevust ja rumalust. Nõnda palub ta raamatu lõpuridades neid jähuusid, kellel on kas või raasuke uhkuse rumalat pahet – see tähendab, kõiki inimolevusi –, „mitte söandada mu silma alla tulla“ (GR, lk 201). Milline antihumanistlik lõppvaatus!

Kas ei terenda meil siingi, nende kirjelduste taustal, Foucault’ vabastav naer? Kas ei heiasta ühe roimari hukkamise erakordne vaatepilt – „Kurjategija kinnitati toolile selleks otstarbeks püstitatud tapalaval ja ta pea löödi maha umbes neljakümnejalase mõõga ainsa löögiga. Veenid ja arterid purskasid sellisel hiiglahulgal verd ja nii kõrgele ning nii kaua, et isegi suur purskkaev Versailles’s ei saa selle vastu. Pea kukkus aga niisuguse mürtsuga tapalava põrandale, et pidin võpatama, kuigi olin sealt vähemalt pool inglise miili eemal“ (GR, lk 79) – omakorda „Valvata ja karistada“ üle igasuguse võlli küündivat avastseeni? Kas ei mana professorite ettepanek emakeele parandamiseks – „Kuna on ju selge, et iga hääldatud sõna põhjustab teatud määral meie kopsude kulumist ja järelikult aitab lühendada meie eluiga. Seepärast pakuti järgmist lahendust: et sõnad on ainult asjade nimed, siis oleks kõigile palju mugavam kanda endaga kaasas neid asju, mis on vajalikud selle väljendamiseks, mille üle tahetakse keskustella“ (GR, lk 124) – esile „Sõnade ja asjade“ klassikalise representatsiooniteooria?

Oma järelsõnas lükkab Gulliver kirglikult tagasi nende väited, kes „peavad mu „Reiside“ raamatut ainult mu aju väljamõeldiseks, ja on läinud isegi vihjeteni, et hiihnhmid ja jähuud eksisteerivad niisama vähe kui „Utoopia“ elanikud“ (GR, lk 204). Tõepoolest, Gulliveri kirjeldatavad paigad on hoopis heterotoopiad – täielik väljaspoolsus, mis on säärane vaid suhtes meile loomuliku ja endastmõistetavaga: „Utoopiad pakuvad lohutust … Heterotoopiad aga tekitavad rahutust, ja ilmselt just seepärast, et nad vargsi õõnestavad keelt, kuna ei lase üht või teist asja nimetada; nad purustavad tavalised üldnimed või ajavad need lootusetult segamini, hävitavad juba ette ‘süntaksi’ – ja mitte ainult selle, mis moodustab lauseid, vaid ka tolle varjatuma süntaksi, mis paneb sõnad ja asjad ‘ühte hoidma’ (üksteise kõrval ja vastas olema)“ (SA, lk 11). Niisiis, ei koht ega mittekoht, vaid kohatus – kohmetus või kohkumus selle ees, et puudub ühine koht, puudub see „operatsioonilaud“, mis võimaldab mõtlemisel olevatega suhestuda, mis lubab sõnadel ja asjadel kohakuti asetuda, mis laseb keelel ruumiga läbi põimuda.

Modernsel ajajärgul saab selleks puuduvaks operatsioonilauaks (s.o igasuguse positiivsuse aluseks) inimene ise. Just inimese mina on see koht, mis garanteerib mõtlemise ja olemise ühtsuse, mis aegade algusest iseloomustab filosoofilist pürgimust terviku poole. Sellest vaatepunktist omandab kantilik küsimus „Mis on inimene?“ otsustava tähtsuse, sest väidete „ma mõtlen“ ja „ma olen“ evidentne ühteseotus klassikalises diskursuses osutub nüüd modernsuses täiesti läbipaistmatuks. Seda keerukat sasipundart pole ometi võimalik lahti harutada, s.o analüütiliselt laiali laotada muul moel, kui läbi raiudes nagu Gordioni sõlme, teisisõnu, mingi põhjapaneva otsuse vahendusel. Kuid selle otsuse (ld decisio, sks Entscheidung, sõna-sõnalt: äralõige) tulemusel muutub inimene kaksikolendiks, empiirilis-transtsendentaalseks dubletiks, kahemõtteliseks figuuriks, mis nüüd esitub iseendale millegi täiesti väljaspoolsena. Niiviisi saab inimesest ühtlasi mittemõistmise paik, pelk „rebend asjade korras“ (SA, lk 20).

Seda väljaspoolsust, nagu öeldud, võiks Foucault’ puhul käsitada naeruna – nimelt ääretu lageda välja kohal edasikanduva naeruna, mis tärkab eikusagilt ja sumbub olematuses. Säärasena nihestab see naer näiliselt veatu pealispinna, tekitab kriitilise distantsi, võimaldab märgata libisemisi millegi öelda-tahtmise ja selle tahtmatult lausutu vahel, avades nõnda võimaluse mõtelda teisiti. Ta pole mitte printsiip, vaid potentsiaalsus. Ning selle potentsiaalsuse õõnsuses, kus hajub sõnade ja asjade illusoorne ühisruum, kerkib inimese ja keele vahekord taas pinnale kogu oma hukutavas hiilguses: „Õhtumaa kultuuris pole inimese olemine ja keele olemine kunagi saanud koos eksisteerida ja teineteisega liigenduda. Nende ühitamatus on olnud üks meie mõtlemise põhijoontest“ (SA, lk 532).

Kas seda täitmatut sügavikku või põhjatust – milles me ise eksisteerime ja kõneleme – on üldse lootust mingi senitundmatu mõtlemisega ületada, tekitatud rebendit või haava kuidagi ravitseda? Foucault näib jätvat küsimuse lahtiseks, olgugi mööndes, et tänapäeval on võimalik mõelda veel ainult tühjuses, mis jääb maha kadunud inimesest, keda taga nutta pole mingit põhjust, otse vastupidi: „Kõigile neile, kes soovivad veel kõnelda inimesest, tema valitsemisest või vabastamisest, kes ikka veel esitavad küsimusi selle kohta, mis on inimene oma olemuses … ja kes üldse ei soovi mõelda ilma, et nad otsemaid mõtleks, et just inimene on see, kes mõtleb – kõigile neile kohmakatele ja moondunud refleksioonivormidele ei saa vastu panna midagi muud peale filosoofilise naeru, või teisisõnu, hääletu naeru“ (SA, lk 538).

Võiksime spekuleerida, et see uus mõtteviis saabub ühel päeval koos Gilles Deleuze’iga, mispuhul Gulliveri vahetab välja kapten Ahab ning kuningas Oidipuse (veel üks Foucault’ mõistetegelane, kes tuleb mängu võimu mõistega seoses) kirjutaja Bartleby. Kuid see on hoopis tulevane lugu. Meie oleme siin ja praegu, anno domini 2015. Diskursuse vaikne voogav vägi on juba mõnda aega kombanud kaugeid randu, visalt ja järjekindlalt ajanud nähtamatuid vagusid, ajapikku on selle lõpmatu loksumine uhtunud kaldale mõttehiiu riismed ja pudemed. Hea aasta Maarjamaale, enamgi veel, hea aastatosin.[26] Olgu Foucault’ mekk milline tahes,[27] meil kui metsarahval tuleb kõigepealt alla neelata ja ära seedida see, kelle lõppu „Sõnade ja asjade“ viimane lõik nii meeldejäävalt ennustab – „inimene kaob, kustub just nagu rannaliivale joonistatud nägu“ (SA, lk 608). Ja miks mitte teha seda vaiksete hirnatuste saatel, kuni ta
sõna otseses mõttes lõhkeb naerust: tema absoluutselt tõsine, liikumatute huulte ja silmadega nägu puruneb kildudeks naeru mõjul, mis ei ole tema naer, mida keegi ei kuule ja mis tuleb eikusagilt.[28]

 

[1] M. Foucault, Diskursuse kord. Tlk M. Tamm. Tallinn, 2005, lk 7.
[2] M. Foucault, Teadmise arheoloogia. Tlk K. Sisask. Tartu, 2005, lk 24.
[3] F. Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Tlk J. Palla. Tallinn, 2006, lk 181.
[4] Sealsamas, lk 10.
[5] M. de Certeau, The Laugh of Michel Foucault. Rmt-s: M. de Certeau, Heterologies: Discourse on the Other. Minneapolis, 1986, lk 194. Tsitaadi on tõlkinud Mirjam Lepikult, vt tema tundlikult kirjutatud järelsõna „Michel Foucault, filosoofiline nägija“, rmt-s: M. Foucault, Valvata ja karistada. Tlk M. Lepikult. Tartu, 2014, lk 451–475.
[6] H. Guibert, Sõbrale, kes ei päästnud mu elu. Tlk T. Arot. Tallinn, 1996, lk 12.
[7] Sealsamas, lk 21.
[8] M. Foucault, Diskursuse kord, lk 8.
[9] G. Deleuze, F. Guattari, Mis on filosoofia? Tlk A. Saar. Tallinn, 2014, lk 9.
[10] Sealsamas, lk 53–54.
[11] M. Foucault, Sõnad ja asjad. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 2015, lk 507 (edaspidi: SA).
[12] „Tean väga hästi, et ma pole iial kirjutanud muud kui fiktsioone, väljamõeldisi. Ometi ei taha ma sellega öelda, et nad on väljaspool tõde. Mulle näib, et on võimalik panna fiktsioon tööle tõe sees, kutsuda fiktsioonidiskursusega esile tõeavaldused ning teha nõnda, et tõediskursus vallandab, fabritseerib midagi, mida veel ei eksisteeri, ühesõnaga „välmib“ [fictionne]. Nii „välmitakse“ ajalugu lähtudes poliitilisest tegelikkusest, mis ta tõeseks muudab, nii „välmitakse“ poliitikat, mida veel ei eksisteeri, lähtudes ajaloolisest tõest.“ M. Foucault, Power/Knowledge: Selected Interviews and Other Writings. Toim. C. Gordon. New York, 1980, lk 193.
[13] M. Foucault, Power. Toim. J. D. Faubion. London, 2000, lk 243.
[14] Sealsamas, lk 241.
[15] P. Auster, Oraakli öö. Tlk T. Randus. Tallinn, 2007, lk 18.
[16] M. Foucault, Power, lk 244–246.
[17] M. Foucault, Teadmise arheoloogia, lk 118.
[18] M. Lotman, Michel Foucault: anarhia loogika. Rmt-s: M. Foucault, Diskursuse kord, lk 88.
[19] Ajaloo kui eksperimenteerimise kohta vt: Alter histoire. Essais d’histoire expérimentale. Toim. D. S. Milo, A. Boureau. Pariis, 1991.
[20] M. Foucault, Hullus ja arutus. Tlk M. Lepikult. Tartu, 2003, lk 25.
[21] Sealsamas, lk 24–25.
[22] G. Deleuze, Negotiations, 1972–1990. Tlk M. Joughin. New York, 1995, lk 103.
[23] M. Foucault, Hullus ja arutus, lk 25–26.
[24] Vt T. O’Leary, Foucault and Fiction: The Experience Book. London; New York, 2009, eriti 7. ptk „Experimental Subjects: Swift and Beckett“ (lk 116–137), millele kaks järgmist lõiku toetuvad.
[25] J. Swift, Gulliveri reisid. Tlk L. Anvelt. Tallinn, 2007, lk 88 (edaspidi: GR).
[26]Tõepoolest, viimase kaheteistkümne aasta jooksul on Foucault’ kaanonisse kuuluvast kaheksast raamatust eesti keeles ilmunud koguni viis: „Hullus ja arutus“ (1961), „Sõnad ja asjad“ (1966), „Teadmise arheoloogia“ (1969), „Valvata ja karistada“ (1975), „Seksuaalsuse ajalugu I“ (1976). Puudu on „Kliiniku sünd“ (1963) ning mõneti vähemolulised „Seksuaalsuse ajalugu II, III“ (1984). Kui lisada siia tõlkevalimik „Teadmine, võim, subjekt“ (2011) ning paar lühiteksti, siis võiks väita, et Foucault on eesti kultuuriruumis kõige mahukamalt esindatud 20. sajandi mõtleja. Veel paarkümmend aastat tagasi oleks säärane seis olnud ideaalilähedane, kuid pea 4000 lehekülge kogutud kirjutisi „Dits et Ecrits“ (1994) ning uue sajandi künnisel alanud ja tänaseks lõpusirgele jõudnud Collège de France’i loengukursuste väljaandmine (kokku 13 köidet) on Foucault’ mõttepärandi omastamise kandnud taas kord tõusulainena tuleviku radadele.
[27] Viitan siin Eik Hermanni toredale arvustusele: E. Hermann, Michel Foucault’ maitse. Sirp, 10.06.2011.
[28] M. Foucault, See ei ole piip. Tlk K. Sisask. Tallinn, 2004, lk 38.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon