Millest räägivad seened?

Alari Allik

Eesti on erinevate Ida-Aasias levinud mõttevoolude (taoism, budism) ülevõtmises jõudnud ajajärku, kus lisaks vana pärandi tõlkimisele ja tõlgendamisele on hakatud kaugelt pärit mõtteid kohalikest vajadustest ja võimalustest tulenevalt iseseisvalt edasi arendama. Selles mõttes võib öelda, et need filosoofiapärimused on tõesti vähehaaval saamas meie kultuuri osaks. Sageli räägitakse, et Jaapanis kulus oma pool aastatuhandet, enne kui Hiinast pärit filosoofia nii omaseks sai, et sellest pinnasest päris oma traditsioon sündis. Kaua aega võttis see kõik sellepärast, et hiinakeelseid tekste luges suhteliselt väike seltskond inimesi, kellest suur osa tegeles pealegi pärandi esialgse tähenduse väljaselgitamise ja kommenteerimisega, mitte filosofeerimisega. Meie jaoks on kogu protsess olnud lihtsam. Peale eestikeelsete tõlgete on võimalik olnud lugeda ingliskeelset kirjandust. Tänu informatsiooni kiirele levikule oleme kõigest saja aastaga jõudnud punkti, kus hulk inimesi määratleb end budistide või taoistidena. 2011. aasta rahvaküsitluse andmetel oli Eestis 1145 budisti (see number ületab näiteks metodistide ja taarausuliste arvu) ja 144 taoisti.[1] Need on inimesed, kes peavad end nende õpetuste järgijateks. Kui palju võiks Eestis aga olla inimesi, kes on budismist või taoismist pooljuhuslikult üle võtnud mingeid populaarses vormis levivaid juhiseid („ela hetkes“, „vabane oma egost“, „liigu vooluga kaasa“ jne), mis on leidnud kasutamist nii new age’i kirjanduses kui ka mitmesugustes ärimeestele suunatud stressihaldamise ja tõhususe tõstmise koolitustes? Selliseid ideid oma igapäevaelu mõtestamiseks kasutav inimene ei määratle end küsitlustele vastates ilmtingimata mingi konkreetse õpetuse järgijana, aga jääb ikkagi nende mõjuvälja. Arvatavasti on nende arv kümneid kordi suurem end otseselt budistiks või taoistiks nimetanutest, kusjuures nende suhe vana taoistliku või budistliku pärandiga on tihtipeale üsna eklektiline. Algtekstide või kommenteeritud tõlgete asemel loetakse pigem nende kohta kirjutatud lihtsustatud käsitlusi, milles korrutatakse ühtesid ja samu kulunud põhitõdesid. Sellest suletud ringist väljumiseks oleks vaja rohkem täpseid tõlkeid Ida-Aasia filosoofiapärimuse tüvitekstidest. Aga ainuüksi sellest ei piisa. Vaja oleks ka seda pärandit sellisel moel mõtestada, et see kõnetaks meie kohalikke olusid. Kui mahajaana budistlikus traditsioonis sageli rõhutatavat ideed, et Buddha õpetus väljendub kõiges, mis meie ümber on, tõepoolest tõsiselt võtta, siis pole ju mingit mõtet jäljendada mõnes teises kultuuris levinud rituaale, vaid tuleks eelkõige üles leida need puutepunktid, mis seovad kaugeid õpetusi meid ümbritseva tegelikkusega.

Ida-Aasia mõtteloos räägitakse inimesest kui puust, kes peab õppima tundma oma juuri. Naasmine oma juurte juurde on korduv motiiv paljudes Hiina ja Jaapani filosoofilistes tekstides. Nii budismis kui taoismis on levinud umbusk suurte tõdede sõnastamise vastu. Sõnalises vormis muutub igasugune filosoofia tihti väga keerukaks ja haagib enda külge kõiksuguseid ühes või teises kultuuris levinud väljendusviise. Samas aga ei tohi nendest sõnadest lasta ennast eksitada, sest kui naasta juure juurde, on õpetuse tuum kättesaadav iga elusorganismi toimimise lähemal vaatlusel. Toon siinkohal näiteks katkendi Shitou Xiqiani (700–790) pikemast tekstist „Erinevuse ja samasuse kooskõla“, mida retsiteerivad zen-budismi järgijad üle maailma ka tänapäeval:

… Pimeduses on ülevad ja tavalised sõnad samad,
valguses eristuvad selged ja hämarad ütlused.
Neli Suurt [elementi] naasevad oma olemuse juurde,
nagu ema tuleb tagasi oma laste juurde:
tuli soojendab, tuul liigutab,
vesi niisutab, maa pakub tuge.
Silm ja nägemine, kõrv ja kuulmine,
nina ja haistmine, keel ja maitsmine.
Iga ainukordne asi laotab laiali lehed
vastavalt oma juurte eripärale.
Tüvi ja oksad naasku oma alguse juurde.
Kõrge ja madal – need on lihtsalt sõnad.[2]

Selleks et osata laotada laiali oma lehed, peab teadma oma „juurte eripära“. Raudrohul pole mõtet pidada end seedriks, seenel pole mõtet end pidada kibuvitsapõõsaks. Samasugused eristused on ka keeles. Üht asja saab kergemini öelda hiina keeles, teist asja jälle eesti keeles. Mõlemas keeles tuleks leida oma loomulik viis õpetuses avaneva kogemuse väljendamiseks. Kõigepealt aga tuleb mõista, millised taimed me õigupoolest oleme, kus kasvame ja milleks. Selle koha pealt on suure töö ära teinud Valdur Mikita, kes oma tohutult populaarsust kogunud raamatutes on Ida-Aasia pärandit kasutanud just nimelt meie enda varte, lehtede ja juurestiku kirjeldamiseks. Selle asemel et tutvustada hiina metsikuid praktikuid, keda sealses traditsioonis hulganisti leidub, räägib ta hoopis eesti mõtlusvormidest, mis on meile kõigile mingil moel tuttavad. Lõuna-Eestist saab tema raamatutes meie oma Hiina. Niimoodi ei jää taoistlikud ja budistlikud mõttemõlgutused mingiteks võõrapärasteks veidrusteks, vaid tungivad otse meie koduõuele. Selliseid harjutusi, mis aitavad meil oma juuri tundma õppida, nimetab Mikita-sensei[3] zen-ugrismideks.

Peatuksin siinkohal pikemalt ühel nendest – seenevaikuse vaatlemisel. See on autori sõnutsi väga spetsiifiline vaikus, mis vallandub siis, kui silmitseda aidatrepile asetatud pooltühja seenekorvi: „Korvis seente kohal eksisteeriv tühjus tekitab erilise tunde seente tähendusrikkast vaikimisest.“[4] Siin ei selgitata, mida see seente kohal eksisteeriv tühjus õigupoolest tähendab, aga intuitiivselt on see kogemus meile kõigile tuttav. Lugedes kerkib mu silme ette veidi nostalgiline mälupilt viimasest seenelkäigust, millega kaasnes õõnsavõitu tunne, mis mind tihti sügiseti saadab. See tunne ei lase „seente kohal eksisteerival tühjusel“ jääda abstraktseks filosoofiliseks mõtteks, vaid toob sellesse pilti konkreetse aistitava tegelikkuse. Aidatrepp, seenekorv ja Eesti sügisese mulla lõhn moodustavad kogemusterviku, mis kõnetab eelkõige neid inimesi, kes on siinmail üles kasvanud. Seente vaatlemine näib tõepoolest olevat selline praktika, mille juured on ühest küljest sügaval meie enda argipäevas, aga mis teisest küljest võiks olla seotud mitmete budistlikus filosoofias oluliste mõistetega, nagu tühjus, püsitus ja mittekahesus, millest edaspidi juttu tuleb.

Kui proovida Mikita poolt välja pakutud praktika sisu budistlikus võtmes veidi lahti harutada, siis tuleks selle eri etappe kirjeldada klassikaliste vaatlusharjutuste loogikast lähtuvalt. Igasuguse harjutuse juures on oluline kindel istumisviis. Terves Aasias on joogatraditsiooni mõjul selleks saanud lootosasendis istumine, kuid samas võiks see ju vabalt olla ka midagi muud. Aidatrepi puudumisel sobib ilmselt ka kivi, känd või taburet, aga oluline on võtta mugav asend, mis võimaldab seenekorvi rahulikult vaadelda. Hea on istuda sirge seljaga ja hingata rahulikult nina kaudu sisse ja välja. Kõigepealt märgatakse korvi asetatud seente värvi ja kuju – igaüks on veidi erinev, igaühel on oma nimi ja oma eelistused kasvukoha suhtes. Ühest küljest nähakse, et tegu on kõige tavalisemate metsaseentega, mis on mu meeltele antud kindlal moel, aga teisest küljest mõistetakse ka seda, et pole neil mingit püsivat olekut – oma loomulikust keskkonnast välja rebitud ja korvi asetatud seened on juba hakanud lagunema, nad on juba hääbumas, muundumas milleks muuks. Õige pea pannakse nad pannile, kus neist saab (loodetavasti) hea seenekaste. Nende eluhoog liigub edasi teise vormi, kuid ei kao kusagile. Võib endale visualiseerida olukorda, kus seen tegutseb edasi inimesena, kes on ta ära söönud. Ta saab osaks teisest olendist. Nüüd hakkavad seene selged piirid vähehaaval hägustuma. Milline olend on üldse seen? Kas ta on taim või loom? Bioloogiaõpikust on võibolla meeles, et seen sarnaneb juba raku tasandil pigem loomaga. Tal puudub liikumisvõime, aga samas on ta terve metsaaluse pununud täis oma võrku. Risomaatilised narmasjuured ühendavad teda erinevate puude ja taimekooslustega. Mõned seeneliigid võivad elada sümbioosis looma või inimese kehaga. Troopilistes vihmametsades leidub seeni, mis teevad endale pesa sipelga või mõne muu putuka keresse ja pistavad sealt oma isandat surmates võidukalt pea välja. Majavamm võib salamisi mööda põrandaid ja seinu edasi hiilides hävitada sellesama aida, mille trepil me istume. Sellise mõtte juures võib isegi sõbralik puravik paista pahaendelise vaenlasena. Seened pesitsevad meie endi kehades, nad pole kuskil turvalises kauguses. Siinkohal võiks paljudele meist meenuda Karl August Hindrey lastelugu „Seene-Mikk“, kus hügieenist mitte hoolinud Mikku ja tema koera Murit katab pärast vihma terve seentekoloonia:

Päike hakkas pilve
Tagant piiluma,
Ajas märga Mikut,
Murit aurama.

Märg ja soojus ajab
Seened kasvama,
Miku, Muri kallal
Näeme seda ka.

Aur see kadus ära
Päiksekiirte eest,
Ja üks seene hunik,
Kerkib auru seest

Ära seenetanud
Muriga on Mikk –

Mis tast välja tuli
Näitab olevik
.[5]

Niisiis võib seenevaatluse käigus jõuda taipamiseni, et seen pole ei taim ega loom. Ta on kummaline olend, kes mõistatusena mu ees seisab – ta on miski. Just selline kogemus kõige argisema nähtuse „miskisusest“ on budistliku õpetuse aluseks. Seenele ei tohi ühekülgselt peale suruda meie klišeelikku nägemust lõbusast kübaraga seenemikust, vaid tuleb mõista ka Seene-Mikku tabanud kohutavat saatust. Sellisel mitmekülgsel vaatlemisel jookseb meie senine kujutlus kodustest seentest aidatrepil tühja. Seen on ühest küljest kõige mõnusam ja sõbralikum olend, aga teisest küljest midagi hirmsat, mis ei austa kehade piire ja tungib kõikjale, kuhu pääseb. Nii oleme viimaks oma seenevaatlusesse haaranud nii palju erinevaid tahke, et lihtsalt ühe sõnaga „seen“ ei ole seda kõike enam võimalik koos hoida. Sõna „seen“ ise ilmub meie ette oma kõhedusttekitavalt tühjas vormis – ta on lihtsalt kimp häälikuid ja suvalisi siit-sealt kokku kuhjatud klišeelikke seoseid, kirjandusest ja õpikutest pärit teadmisi ning isiklikke mälestusi. Selgub, et see „seen“ on meile antud keele kaudu, kujutlus seenest on kultuuriliselt määratletud ja me teame väga vähe midagi seenest endast. Kogu meie senine arusaam seenest jookseb tühja. Kas tal üldse ongi mingi „ise“? Mis asja see seen seal metsas õigupoolest ajab?

Moodsate inimestena ei saa me siinkohal jääda müstilise pinnale, vaid peaksime püüdma mõelda, mida erinevad organismid teevad. Seenele omasest isesusest mõtlemisel on abiks Gilles Deleuze, kes küsib „Erinevuses ja korduses“: „Milline organism poleks tehtud korduse elementidest ja juhtumitest, kontempleeritud ja kokkutõmmatud veest, lämmastikust, süsinikust, kloriididest ja sulfaatidest, põimides niimoodi läbi kõik harjumused, mille kaudu ta moodustub?“[6] Selliseid kontempleerivaid minasusi nimetab ta „vastselisteks minasusteks“: „Mina on olemas niipea, kui kuskil tekib põgus kontemplatsioon, kui kuskil hakkab toimima kokkutõmbemasin, mis suudab korraks kordusest erinevuse välja tõmmata.“[7] Seenel pole samasugust mina nagu inimesel, aga see ei tähenda, et ta ei kontempleeri ümbritsevat. Ta tõmbab ümbritsevast kokku aineid, mida kontempleerides ta saab kasvada. Samamoodi kontempleerib seent puu, mille all ta kasvab, või uss, kes seene sees elab. Nende vastastikuste kontemplatsioonide tulemusel ühendub elu suuremateks ringideks, millest ühe osa moodustame ka meie. Kogu selles masinavärgis aga pole mingit püsi, mingit paigalseisu. Iga kontemplatsioon töötleb ainet mingil moel – kõik on pidevas muutumises. Kõik asjad sõltuvad vastastikku teineteisest ning nendest suhetest väljaspool pole neid olemas. Nii armastavad budistid öelda, et kõik on tühi. „Ületava mõistmise südasuutras“ öeldakse nii: „Kuju on tühjus, tühjus ongi kuju; tühjus pole kujust eraldi, kuju pole tühjusest eraldi. Mis on kuju, see on tühjus; mis on tühjus, see on kuju. Nõnda on ka tunne, mõte, kujutlused ja teadvus tühjus. Nõnda, Šāriputra, on kõik dharmad [olemise algosakesed] märgistatud tühjusega: nad ei teki ja nad ei hävi; nad pole määrdunud ja nad pole määrdumisest vabad; nad ei ole puudulikud ja nad ei ole täiuslikud.“[8] Niimoodi aidatrepil istudes jõuame mitte ainult „seente kohal eksisteeriva tühjuse“, vaid kõikide asjade olemusliku tühjuse kogemiseni, mis on mahajaana budistliku filosoofia üks suuri eesmärke.

Lisaks India budismi arusaamale tühjusest kui püsiva oleku puudumisest ja kõikide asjade vastastikusest sõltuvusest võiksime mõelda ka tühjusele, mis vastandub täisolekule. Prantsuse sinoloog François Jullien ütleb taoistlikust mõtteloost rääkides: „… tagasiminekus tühjusesse pole midagi müstilist (sest tal pole metafüüsilist tähendust), vaid see on üleskutse lahustada ummistused, mis tekkivad tegelikkuses alati, kui see on küllastunud ja temas pole enam tühikuid.“[9] Ida-Aasia filosoofiapärimuses ei räägita mitte ainult sellest, kuidas tühjust märgata, vaid ka sellest, kuidas tühjust juurde tekitada, kuidas luua olukordi, milles on palju liikumisvabadust. Gilles Deleuze on samast probleemist rääkinud moodsa kunsti kontekstis raamatus Francis Baconist.[10] Kunstniku probleem on alati selles, et lõuend on juba enne töölehakkamist tihedalt täis kõikvõimalikke klišeesid: seent joonistatakse nii, puulehte aga hoopis nii. Selleks et päriselt looma hakata, peab kunstnik kõigepealt lõuendi tühjendama, ta peab jõudma puhta pinnani, kus tal on ruumi midagi kujutada. Kui tulla tagasi eelneva seenevaatluse juurde, siis on selles kirjeldatud alust igasuguseks loominguliseks tegevuseks. Sellise vaatluse kaudu vabanetakse kõikidest nendest seostest, mis ennast pinnapealsel tasandil välja pakuvad. Seene kujutamises pole midagi lihtsat, aga samas tuleb kujutada lihtsalt seent. Kuidas kirjeldada seene ja lehe sees peituvad erinevaid vastselisi minasusi? Kuidas seen ennast ise joonistaks, kuidas ta ennast kujutaks – milline oleks seene autoportree? Need on probleemid, kust algab kunst.

Jaapani luuletaja Matsuo Bashō on üks neist, kellel on tähelepanuväärne võime märgata enda ümber neid väikeseid subjekte, kes püüavad ümbritseva eluga omal moel toime tulla. Ühes tema haikus kujutatakse männiseent, kes kontempleerib teda katvat puulehte. Raske on seda haikut tõlkida nii, et kõik tõlgendusvõimalused ka eestikeelses variandis esile tuleks, aga proovima peab:

まつ茸や しらぬ木の葉の へばりつく

männiseen ei tea –
tundmatu puu niiske leht
kleepub ta külge[11]

Männiseen (matsutake) on Jaapanis hinnatud söögiseen (ühe seene hind võib olenevalt hooajast olla ligi 100 eurot), mis kasvab sümbiootilises suhtes puujuurtega. Nende juurte suhtes on ta väga valiv – sugugi kõik puud ei kõlba. Männiseen ei tea midagi puulehtedest oma pea kohal, ta ei tea midagi inimestest, kes tema maitsele nii suurt tähtsust omistavad. Männiseen on olemas juurte, mulla ja õhuniiskuse koostoimel. Trotsides kõiki häirivaid tegureid, mille hulka kuuluvad ka ahned seenelised, püüab ta lihtsalt toime tulla. Kui mõni leht kuskilt ülalt on ta kübara külge kleepunud, siis proovib ta tülika külalisega lihtsalt hakkama saada.

Kuna seen ei tea, millise puu otsast leht tuleb, mis on selle konkreetse lehe ajalugu, kus on ta juured, siis saab ta võtta seda lehte lapseliku naiivsusega (või nagu zen-budismis öeldakse: algaja meelega) – leht on lihtsalt mingi niiske asi tema otsa ees, midagi, mis liibub tema vastu. Võiks ju mõelda, et kokkupõrge selle lehega oli kunagi olnud mingi traumaatiline sündmus, aga nüüd on ta sellest juba üle saanud. Võibolla näeb ta lehte nüüd isegi mingi kasuliku ollusena, mis pakub kaitset vihma eest ja annab sooja. Seenel puudub isegi sõna „leht“, millega ennast katvat nähtust nimetada. Ta ei saa lehte kuidagi määratleda ega oletada midagi lehe päritolu kohta. Kui mulle peaks mingi leht otsa ette kleepuma, siis on mulle kohe teada (võibolla mitte päris kohe, aga vähemalt siis, kui olen ta otsa eest lahti kraapinud), et see on vahtra- või kaseleht. Kui see juhtub mu aias, siis võin näiteks kohe oletada, et see on selle suure saja-aastase õunapuu leht, mis seal üle kõige laiutab. Aias on mu suhe lehtede ja puudega, mille otsast need pudenevad, väga isiklik – meil on ühine ajalugu. Kui aga mõelda mu otsa ette kleepunud lehtedele laiemas tähenduses, siis võib selles näha metafoori kõikidele sündmustele, millega ma elus olen silmitsi olnud. Elu jooksul lendab igasugu latakaid näkku – suuri ja väikeseid. Kõik need kleepuvad kuskile keha külge, jätavad oma jälje. Selles mõttes kõnnime me kõik ringi üleni lehtedega kaetult, mingit „puhast“ kehapinda pole selle mustrilise vaiba alt võimalik üles leida. Paljude lehtedega kaasnevad kõikvõimalikud mälestused. Me teame täpselt, millise puu otsast see asi meile näkku lendas ja millise jälje see meie olemisse jättis. Igal sündmusel on ajalugu ja oma juured.

Bashō luuletus meenutab meile vabadust mitte teada, mitte mäletada. See tekst räägib meile unustamise vabastavast mõjust. Tänu sellele, et seen „ei tea“, võib ta võtta lehte ükstapuha millena. Lehe „miskisuse“ kaudu saab teda kontempleerida erineval moel – kord on see vihmavari, kord paks tekk, mis kaitseb külma eest. Ta ei pea teadma selle lehe nime ega selle lehe lugu, et kogeda lehte otsaette-kleepumises. Leht on, seen on. On seen-leht ja leht-seen, aga samas pole ei seent ega lehte – nad on tühjad.

Selleks et seenest kirjutada, pidi Matsuo Bashō unustama kõik, mis seentest ja sügislehtedest varem on kirjutatud. Ummistustest ja klompidest vabanemiseks soovitasid taoistid „istuvat unustamist“ (zuowang 坐忘), mis mõjutas ka zen-budismile eriomaste mõtlusviiside arengut. „Zhuangzi“ 6. peatükis kirjeldatakse Konfutsiuse (Zhongni) vestlust oma õpilase Yan Huiga, kes unustab edukalt kõik konfutsianistliku õpetuse põhilised alustalad: inimlikkuse, kohasuse, kombed ja muusika. Lõpuks jõuab ta lihtsalt istumiseni ja ületab seeläbi oma õpetaja:

Yan Hui tuli mõne päeva pärast tagasi ja ütles: „Ma olen edusamme teinud.“
Zhongni: „Mida sa silmas pead?“
Yan Hui: „Ma istun ja unustan.“
Zhongni muutus rahutuks ja küsis: „Mida tähendab „istumine ja unustamine“?“
Yan Hui: „Heidad ära jäsemed ja rümba
saadad minema tarkuse ja teadmise
hülgad kuju ja jätad mõtted
ühined suure läbistuvusega
see ongi istumine ja unustamine.“
Zhongni kostis seepeale:
„Kui sa ühined, siis pole sul eelistusi
kui sa muutud, siis pole sul püsi.
Sa oled tõepoolest väärikas.
Ma palun, et võiksin su õpilaseks hakata.[12]

Üks istuva unustamise aspekte seisneb selles, et „hüljatakse kuju ja jäetakse maha teadmised“ (離形去知). Sellise aktiivse unustamisega luuakse eelmainitud tühja pinda millegi teistsuguse loomiseks. Kusjuures siinkohal on väga oluline mõista, et mitteteadmine on selline kogemus, mis hõlmab ka kõike seda, mis on haaratav teadmisega. Kõikide klišeelike kujutiste ja mõttekäikude juurest astutakse samm tagasi, mis lubab näha pinda, millest nad kõik võrsuvad. Mitteteadmine on seega suurem kui teadmine, sest ta suudab sellest distantseeruda. Taoistid ütlevad, et see samm tagasi on naasmine juure juurde, mis on taevasmaa algus. Minnakse tagasi sinna, kust kõik eristused alguse saavad. Samas ei tähenda see, et kõik varasema elu käigus omandatud eristused kaovad täielikult või muutuvad tähtsusetuks. Nad jäävad alles, aga nad ei kammitse enam seda, kes on õppinud unustama. Kunagiste ummikteede sõlmpunktides avanevad nüüd hargnevate teede aiad, kus on palju erinevaid võimalusi millegi teostamiseks.

Lääne mõtlejate hulgas on Nietzsche see, kes on väga võimsalt rääkinud unustuse jõust. „Ajakohatutes vaatlustes“ on öeldud nii (siin võib käesoleva harjutuse mõttes asetada sõna „loom“ asemele sõna „seen“): „Inimene küsib loomalt: „Miks sa ei räägi mulle oma õnnest ja vahid mind lihtsalt niisama?“ Loom tahab küll vastata, et ta unustab alati ära, mida ta öelda tahab, aga unustab siis sellegi vastuse, jääb vait ja laseb inimesel edasi imestada. Tegelikult aga imestab inimene iseenda üle, sest ta pole kunagi suutnud unustada, ta on alati klammerdunud oma mineviku külge. Ükstapuha kui kaugele ja kui kiiresti ta ka ei jookseks, lohisevad tema ahelad temaga alati kaasa. See on tõeline ime – see silmapilk – ühel hetkel siin, ühel hetkel möödas, enne eimiski, pärast eimiski, tuleb uuesti tagasi nagu kummitus, häirides hilisema silmapilgu rahu. … Inimene ütleb: „Ma mäletan“, ja kadestab looma, kes kohe unustab, kelle jaoks iga silmapilk tõepoolest sureb, vajub tagasi uttu ja ööpimedusse ning kustub täielikult.“[13]

Me kanname oma ajalugu endaga ahelatena kaasas ja oleme üleni ajalooliselt määratletud. Minu elulugu paigutub Eesti ajaloo sisse, see aga omakorda maailma ja kõiksuse saamislukku. Kui aga selle mitmekihilise loo suhtes samm tagasi astuda, kas siis ähvardab meid mingi loomalik ignorantsus? Me kardame unustamist just sellepärast, et meile tundub see mingi hirmsa lobotoomiana, mille tagajärjel kaotame võime mõista, kes me oleme ja kus me oleme. Me ei suuda näha unustamist vabastava jõuna. Eestis on ajalool olnud privilegeeritud roll just sellepärast, et me tunneme väikse rahvana hirmu olematuse ees, kardame vajuda tagasi „uttu ja ööpimedusse“, täielikku tühjusesse, kust me nii suure vaevaga oleme end valguse kätte välja sirutanud. Me olemegi tegelikult see väike seen suures metsas, millest räägib Matsuo Bashō haiku. Meie seen on aga unustanud (halvas tähenduses) oma juured ja mõelnud ennast suureks tammepuuks. Sellest vaatenurgast on ta avaldanud suure hulga uurimusi, kus kirjeldatakse pehmet kübarat haralise puuvõrana ja nõtkuvat seenejalga jämeda puutüvena. Unustamine (heas tähenduses) tähendaks siin ummistunud narratiivist loobumist, mille käigus jõutaks tagasi oma seeneliku olemuse juurde. Taoistlikus mõttes tähendaks see naasmist oma juure juurde. Sellisel juhul jääks alles senine puu-narratiiv, mida nüüd saab kriitiliselt vaadelda, ja samas oleks seen kohal ka oma seene-elus. Nüüd saaks seen aru, et seda lehte, mis tema küljes on, tuleb alles uurida. Tuleb tunnistada, et me „ei tea“, millise puu otsast see on tulnud. Kui aga seda lehte tähelepanelikult vaadelda, siis võib muuhulgas avastada, et meil on juurte kaudu selle puuga otseühendus – see, mis tundus olevat kaugel kättesaamatus kõrguses, on siinsamas all kogu aeg olnud kättesaadav. Tuleb välja, et meile on elu antud sellesama puu kaudu, aga teistmoodi, kui me seda alguses ette kujutasime.

Niisiis ei tule tühjust näha ainult üksiku indiviidi tasandil, vaid ka meie kogukonna ühise loo tasandil. Siin on Valdur Mikita teinud ära tohutu töö. „Lingvistilises metsas“ tsiteeritakse Andres Ehinit, kes ütles: „Eurooplase või jaapanlase jaoks valitseb siin iseäraliselt õnnis tühjus.“ „Õnnis tühjus“ on huvitav väljend sellepoolest, et pöörab nutuse jutu Eesti „igavast liivast ja tühjast väljast“ ühe ropsuga hoopis millekski positiivseks. Mikita haarab sellest võimalusest kinni ja jätkab: „Meil ei ole midagi – ei mägesid, liustikke, vahutavaid jõgesid, taigat, kõrbe, vihmametsi, ookeani, palmisaari, jäämägesid, elevante, Nobeli preemiat, antiiki ega isegi mitte kodusõda. Meil pole tõesti midagi.“[14] Sealt edasi jõutakse järelduseni, et just tühjus hoiab maailma käimas, mis toetub ilmselgelt Laozi „Kulgemise väe raamatule“, kus on öeldud:

taeva maa vahemik
on kui lõõts või vile
tühi kuid ei ammendu
mida rohkem liigutad
seda rohkem annab välja[15]

mõtestab Eestit just selle lõõtsuva tühjusena ehk maailma keskpunktina. Kui Ida ja Lääs tihedalt kokku suruda, siis paiskub meie tühermaadelt välja vilistavat vahedat vabadust. Me oleme selles lõõtsas, kus lõõtsub külm tuul, mis puhub üle lageda välja ja nõmmetee. Võibolla me oleme liialt jäänud enda poolt seatud sihtide lõksu. Me tahame eestlastena kusagile jõuda – Euroopa Liitu, viie rikkama hulka, Skandinaaviasse jne. Nendest eesmärkidest võiks õhku välja lasta ja õppida tekkival tuulel osavalt ringi kihutama. Meie eeskujuks võiks olla Liezi, kelle kohta Zhuangzi kirjutab: „Oli Liezi, ta ratsutas tuulel oma teed, oli külm ja osav. Aga viieteistkümne päeva pärast ta tuli tagasi. Õnne otsimine ei lugenud talle. Kuigi oli käimisest prii, oli tal ikka midagi oodata. Kui sõidad taeva ja maa tõel, ratsutad kuuel hingusväel, piirideta uidates, mida on sul siis oodata?“[16] Õõtsumises või hõljumises ei suruta oma liikumisele mingit kindlat sihti peale, vaid liigutakse asjadega kaasa, ollakse osa õõtsumisest ja lõõtsumisest enda ümber. Tuul ise ei pea tuult ega tormi kartma, ta liigub vabalt igale poole, teda ei takista miski.

Lõpetuseks tahaksin jagada üht eluõpetust, mis minu arvates ei jää sugugi alla Ülo Kiple tekstile „Haiguste ravi kontrollitud“. See on hea näide sellest, kuidas jaapanlased on võõramaiseid India kontsepte oma kultuuri sobitada püüdes teinekord jõudnud väga loominguliste lahendusteni. Meie ajal, kui kokaraamatud laiutavad raamatumüügi edetabelite esiotsas, oleks siit kõigil midagi õppida. Zen-õpetaja Hakuin andis haigele mungale järgmise retsepti:

„On veel üks ravim, mida tahaksin siinkohal mainida. See sobib hästi kõige nõrgematele inimestele. Väe taastamisel on tema toime erakordne. Ta alandab pähe kerkinud südametuld, soojendab jalgu, korrastab kõhtu, teeb pilgu selgeks, suurendab tõelist mõistmist ja peletab minema kõik pettekujutelmad. Ühe annuse pehme võipalli retsept on selline:

üks osa kõikide asjade tõelist olemust;
enda ja teiste olemuslikku tühjust (kumbagi üks);
kolm osa sündimatu ja hävimatu valla ilmnemist;

kaks osa vabadust kõikidest ihadest;
kolm osa liikumise ja paigalseisu mittekahesust;
üks kahendik pudelkõrvitsa koort
ja üks osa kivi langemist südamelt.

Neid seitset koostisainet tuleb öö läbi leotada kannatlikkuse küüslauguleemes, jätta ööks kuivama, seejärel purustada, vormida ületava mõistmise meega segatult pardimuna suuruseks palliks ja asetada see ettevaatlikult pealaele.“[17]

Hakuin soovitab kujutleda, kuidas see võipall hakkab tasahilju sulama ja katab
kogu keha mõnusa pehme ollusega. Selle asemel et üleliia palju mõelda keeruliste filosoofiliste mõistete peale, nagu „asjade olemuslik tühjus“ ning „liikumise ja paigalseisu mittekahesus“, tuleks lihtsalt istuda ja kannatlikult oodata, kuni „ületav mõistmine“ kogu mu keha ühtlase kihina katab. Hakuin tahab öelda, et need mõisted ei tohi jääda mingiteks kaugeteks võõrapärasteks väljenditeks – nad peavad olema füüsiliselt seotud harjutust läbiviiva inimese keha ja vaimuga.

Mulle tundub eelkirjutatu valguses, et sellise harjutuse käigus võib mingil hetkel jõuda tunnetuseni, et ma olen kõigest seen, mida pannil võiga praetakse. Üürikeseks ajaks olen rõõmus ja kuldpruun, aga mõne aja pärast juba kadunud olematusesse. Ma olen lihtsalt üks Valgemetsa puravik, millest räägib Karl-Martin Sinijärv:

valgemetsa
puravikud praevad
pannil võiga[18]

 

[1] Vt Eesti Statistikaamet, http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/varval.asp?ma=RL0451&lang=2.
[2] Vt http://www17.plala.or.jp/tozanji/teisyou/sandoukai.html

[3] Kõrvalepõikena olgu siinkohal märgitud, et nimi Mikita on olemas ka Jaapanis, kus seda kirjutatakse märkidega ‘kolm puud põllul’ 三木田.

[4] V. Mikita, Lingvistiline mets. Välgi Metsad, 2013, lk 192.

[5] K. A. Hindrey, Pambu-Peedu ja teised. Tartu, 1907, lk 8.

[6] G. Deleuze, Erinevus ja kordus. Tlk M. Ott. Tartu, 2014, lk 139.

[7] Sealsamas, lk 145.

[8] Ületava mõistmise südasuutra. Tlk L. Mäll. Rmt-s: Ex oriente. Tallinn, 1989, lk 13.

[9] F. Jullien, Tõhususe traktaat. Tlk M. Ott. Tallinn, 2011, lk 154.

 [10] G. Deleuze, Francis Bacon: The Logic of Sensation. Tlk D. W. Smith. London, 2003, lk 61.

[11] M. Bashō, Bashō zenkushū. Toim. S. Kira, K. Sato. Tōkyō, lk 398. Helilooja John Cage räägib ühes oma kuulsas salvestuses, et üks ta lemmiktegevusi on seenejaht, mistõttu ta hakkas otsima seente kohta kirjutatud haikusid. Nii jõudis ta R. H. Blythi tõlke juurde Bashō luuletusest: „The leaf of some unknown tree sticking on a mushroom.“ Cage näitas seda ühele oma jaapani sõbrale, kes arvas, et see tõlge pole kuigi huvitav ja pakkus välja oma variandi: „The mushroom does not know that leaf is sticking on it.“ Cage tegi kolme aasta möödudes veel ühe tõlke: „That that’s unknown brings mushroom and leaf together.“ Lõpuks aga sai aru, et piisab lihtsalt kahest küsimusest: „What leaf? What mushroom?“

[12] M. Ott, Vägi: Väekirjad I. Tallinn, 2015, lk 406–407.

[13] F. Nietzsche, Gesammelte Werke. Bindlach, 2005, lk 116–117.

[14] V. Mikita, Lingvistiline mets, lk 186.

[15] Laozi, Daodejing. Kulgemise väe raamat. Tlk L. Mäll. Tallinn, 1979, lk 15.

[16] Zhuang zi, Kolm peatükki raamatust. Tlk. J. Kaplinski. Rmt-s: Ex oriente. Tallinn, 1989, lk 23.

[17] Hakuin, Orategama. Rmt-s: Hakuin-zenji hōgozenshū. Toim. K. Yoshizawa. Zenbunka kenkyūjo, 2001, kd 9, lk 338.

[18] A. Künnap, J. Rooste, K.-M. Sinijärv, Eesti haiku. Tallinn, 2010, lk 35.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon