Poliitika tühisus ja tühjusest võrsuv poliitika

DANIELE MONTICELLI

Poliitika on tühine. See väide kõlab mitmes vormis ja tähenduses järjest sagedamini nii meedias kui veel värvikamaltki rahvasuus. Meie ajastu terve mõistuse juurde on hakanud kuuluma uus arusaam, nagu oleks poliitika mingisugune väärastav asendustegevus neile, kellel pole midagi paremat teha, muidusööjatele, kes muud ei oska kui lõpmatult kraagelda võimuvõitluses soojade kohtade ja võimaluste jagamise nimel.

Poliitika nõnda tühjenevat kohta üritatakse siis täita või ära kaotada kahel põhimõtteliselt erineval viisil. Ühelt poolt teeb seda riigivalitsemine ehk olemasoleva korraline ja erakorraline administreerimine, mis põhineb erialastel pädevustel, „ekspertsusel“, ning räägib arvude vaidlustamatut keelt, millega just nimelt täidetakse eelarvete lahtreid ja muid tabeleid, jätmata põhimõttelisteks erimeelsusteks mingit (tühja) ruumi. Vaidlused muutuvad selles raamistikus tõepoolest tühiseks kraaklemiseks.

Teine laialt levinud reaktsioon poliitika tühjenemisele ei lepi tühjuse katmisega hingetute administratiivsete protseduuride abil, vaid tahab ankurdada poliitikat tugevale alusele ja identiteeditunnusele – olgu selleks etnos, rahvus, keel, kultuur vm –, mis kujundab ühiskondliku ruumi ümber olemusliku keskme ja kaitseb seda välistavate piiridega. Vaidlused tõstetakse selles raamistikus eksistentsiaalsele tasandile, kus valitseb sõbra ja vaenlase eristamise loogika. Eri radikaalsusastmega jagavad tänapäeva Läänes sellist arusaama nii rahvuskonservatiivid kui paremäärmuslased.[1]

Need kaks hoiakut on mitmes mõttes vastandlikud, kuid edasise käsitluse seisukohalt tasub mainida ainult erinevust selles, millise strateegiaga nad poliitika tühjust täita üritavad. Ühelt poolt on tegu universalistliku loogikaga, mis eeldab ühismõõtu: kõigele ja kõikidele on võimalik ammendavalt rakendada samu standardeid ja kriteeriume ning seeläbi erinevused vaikselt kaovad kooskõlas globaalse kapitalismi arenguga; teiselt poolt on tegu partikularistliku loogikaga, mis rõhutab pigem ühismõõdutust: esile tõusevad taandamatud erinevused, vastandumise ja alalhoiu instinktid.

Mõlemale lähenemisele on aga ühine poliitiline horror vacui. Tehnokraadid kardavad kõige rohkem võimuvaakumit ja sellest tulenevat haldusvõimetust. Selle ärahoidmiseks on nad näiteks valmis moodustama kõige veidramaid ja ebaloogilisemaid valitsuskoalitsioone, sest põhiasi on tagada tühja kohta mitte salliva riigivalitsemise järjepidevus. Parempopulistide jaoks tähendab tühjus sotsiaalset ja moraalset korralagedust ning sisuline poliitika peab tegelema mitte pelgalt administreerimise, vaid rahvuse bioloogilis-vaimsete vajaduste korrastamise ja rahuldamisega.

*
Siinse kirjutise põhiidee on see, et eespool kirjeldatud nüüdisaegne poliitiline horror vacui tuleneb praeguse poliitika tühisusest ainult näiliselt ning on pigem seotud palju olulisema ja põhjapanevama tühjusega, mis pole poliitikat moonutav aktsidents, vaid poliitika enda alusetu olemus, mida on sajandite jooksul üritatud korduvalt ohjeldada ja taltsutada. Kõige selgemalt ilmneb see võib-olla Thomas Hobbesi „Leviaatani“ riigisünni müüdis, kus hirmu poliitilise tühjuse ees kujutatakse imaginaarse „loodusliku seisundina“, milles valitseb kõikide sõda kõikide vastu – lahenduseks on ühiskondliku leppe sõlmimine, millega loovutatakse kogu võim valitsejale. Kui tühjus on aga poliitikas algne ja olemuslik, siis selle täielik täitmine tähendab tegelikult poliitika enda tühistamist ja asendamist millegi muuga, näiteks mainitud administreeriva riigivalitsemise või essentsialistliku kogukondliku tribalismiga. Mis on aga ometi see tühjus, mis moodustab poliitika keskme ja aluse, ning kas on võimalik poliitikat mitte ära kaotada, vaid arendada välja niisugune poliitika, mis ei täidaks oma algset tühjust, vaid tooks selle nähtavale inimeste poliitilise koosolemise võimaliku alusena?

Poliitika võrsub ühiskonna alusetusest ehk tühjusest

Viimasel paarikümnel aastal on terve hulk kontinentaalseid filosoofe, keda mõnikord nimetatakse „radikaalseteks mõtlejateks“, üritanud poliitikat ümber mõtestada, lähtudes just selle aluste konstitutiivsest tühjusest, ja esitada seega uut arusaama poliitilisest tegevusest ja poliitika olemusest, mis pakuks alternatiivi poliitika ärakaotamisele, mille poole tüürivad riigihaldus ja sotsiaalne tribalism. Edasi peatun lühidalt Giorgio Agambeni, Alain Badiou, Ernesto Laclau, Chantal Mouffe’i, Jacques Rancière’i ja Slavoj Žizeki teooriatel, lahates eelkõige nende arusaama poliitika aluste konstitutiivsest tühjusest ja võrreldes seejärel kaht erinevat poliitilist strateegiat, mis sellest tekkida võivad. Lõpetuseks arutlen selle üle, milline on nende teooriate potentsiaal tänapäeva maailma jaoks.

*
Arusaam tühjusest, mida eelmainitud filosoofid oma poliitilises teoorias rakendavad, sisaldab elemente, mis on pärit peamiselt kahest kaasaja kontinentaalse filosoofia traditsioonist. Esiteks Martin Heideggeri „Olemises ja ajas“ läbiviidud ontoloogia „hävitamine“, mille järgi eksistentsi (mitte)alus on tühi (Abgrund). Inimese olemus (essents) pole järelikult midagi muud kui eksistents ise, mis ei põhine ühelgi olemuslikumal, positiivsel ja meid teistest eristaval tunnusel, vaid just sellisel põhjatul tühjusel, mida me kõik jagame. Oluline on siinkohal mõista, et Heideggeril pole see määratlus sugugi negatiivne, sest just sellest tühjusest kinnihaaramine – ehk ängistuse kogemusest võrsuv „olemine surma poole“ – annab meile võimaluse autentseks eksistentsiks. Tühjus tagab seega ligipääsu millelegi, mis jääks muidu meile ligipääsmatuks. Hilisemas eksistentsialismis, eelkõige Jean Paul Sartre’i „Olemises ja eimiskis“, hakkab eksistentsi põhjatuse küsimus tihedalt seostuma vabaduse ja vastutuse ning nende kaudu ka poliitilise tegevuse küsimusega.

Teine oluline lähtekoht poliitika ümbermõtestamiseks on poststrukturalistlik traditsioon, eelkõige Jacques Derrida algupärasuse ja aluspõhjade (ἀρχή), transtsendentaalsete ja lõplike tähenduste dekonstruktsioon ning Jacques Lacani idee subjekti läbivast olemuslikust puudusest ja lõhest.

Meie autorid tegelevad niisiis poliitika olemusega, lähtudes ontoloogia hävitamise/dekonstrueerimise teooriatest, mis tähendab, et nad mõtestavad poliitika olemust kui konstitutiivset puudust, alusetust. Siit tõukudes töötavad nad välja poliitika kontseptsiooni, mis oluliselt erineb sellest, mida me „poliitika“[2] all tavapäraselt silmas peame – olgu selleks ülalmainitud tühja-tähja või riigihalduse või essentsialistliku identiteedi „poliitika“. See, milleni nemad jõuavad, on pigem uus, radikaalselt ümbermõtestatud ning 21. sajandi jaoks kohastatud versioon 19. ja 20. sajandi vasakpoolsest emantsipatoorsest poliitikast. Kirjeldan kõigepealt nende autorite ühist ideelist üldraamistikku ja keskendun siis ühele olulisele lahknemiskohale nende teooriates.

*
Küsime alustuseks, mida tähendab tänapäeva radikaalsete mõtlejate jaoks asjaolu, et poliitika tekib tühjusest või et poliitika alused on olemuslikult tühjad. Laclau ja Mouffe annavad kõige otsekohesema seletuse: kui tavaliselt otsitakse poliitika alust ühiskonnast ja selle korraldusest, siis nemad väidavad vastupidi seda, et poliitika olemuse mõistmiseks on vaja „hüljata kontseptsioon „ühiskonnast“ kui alustpanevast tervikust … Me peame sotsiaalsuse avatust käsitlema seega eksisteerimist konstitueeriva pinnasena ehk „negatiivse olemusena“ ning mitmesuguseid „ühiskonnakordi“ kui hapraid ja lõppkokkuvõttes nurjuvaid katseid erinevuste välja kodustada. … Mingit „ühiskonnale“ eriomast kokkuõmmeldud ruumi ei ole olemas, sest sotsiaalsusel enesel olemus puudub“.[3] Poliitika on seega alati võitlus „erinevuste väljas“ ehk „antagonism“, ning ühiskondliku aluse tühjus täidetakse alles selle võitluse tulemusena tagantjärele konstrueeritud diskursiivsete sisudega, nagu „rahvus“, „kord“ või „vabadus“, „võrdsus“ jne kui meie koosolemisele „aluseks olevad olemused“. Selline täitmine on aga just nimelt oma konstrueerituse tõttu alati ajutine ja sotsiaal-poliitiline stabiilsus on näiline, sest vaatamata pealisehituse tugevusele võimaldab tühi vundament seda igal hetkel kahtluse alla panna ja kogu süsteemi uuesti kõigutada.

Rancière’i teooria lisab Laclau ja Mouffe’i arusaamale poliitika alusetusest ajaloolise mõõtme, seostades poliitika aluste „tühjenemise“ Kreeka demokraatia tekkega. Demokraatia paljastab nimelt „vale, mis leiutab teatavat liiki ühiskondliku loomuse, et anda kogukonnale arche“, ning näitab, kuidas poliitika aluseks on tegelikult „aluspõhja puudumine, mis tahes ühiskondliku korra täielik sattumuslikkus“.[4] Iga sotsiaalne hierarhia põhineb seega anarhial ehk „aluse puudumisel“ ja poliitika ongi Rancière’i arvates see aluspõhisest anarhiast tõukuv tegevus, mis seab kahtluse alla hierarhiate ning valitsemise loomulikustatud aluste legitiimsuse – olgu nendeks kuningate jumalik ja dünastiline õigus või tänapäeva tehnokraadi ekspertsus. Kui Laclau ja Mouffe räägivad alalisest võitlusest ühiskonna anarhilise aluse täitmise nimel, siis Rancière toob pigem esile poliitika katkestava iseloomu, mis võimaldab selle anarhilise aluse kui niisuguse ilmnemist.

Sarnases vaimus väidab ka Žižek,[5] et poliitikal puudub ontoloogiline kese ehk poliitika olemus on tühine, puhas negatiivsus; vastupidiselt Laclaule ja Mouffe’ile ei defineeri aga tema poliitikat kui lõpetamata võitlust selle tühjuse ümber, vaid pigem kui sellestsamast negatiivsusest tõukuvat murrangulist tegu, mis toob nähtavale tühjuse olemasolevas (poliitilises) korras, uuristades sellesse augu millekski muuks.

Žižeki (poliitilise) teo teooria toetub Badiou sündmuse-kontseptsioonile, milles tühjus (le vide) muutub otsesõnu lausa „olemise pärisnimeks“.[6] Badiou keerulises, matemaatilistel mõistetel põhinevas poliitilises ontoloogias kujutatakse ühiskonda tulenevana hulkade (ehk ühiskonnagruppide, -kihtide jne) struktureerimisest ja loendamisest, mida teostab „riik“. Enne ja väljaspool seda struktureerimist ja loendamist on ainult „olemine-kui-olemine“, st põhimõtteliselt lõpmatu ja kooskõlatu ehk struktureerimata ja avatud puhas paljus (multiplicité inconsistant), mida ühiskonnagruppide struktureerimine ja loendamine eeldavad, kuid samas ka kohe välistavad, muutes algse puhta paljuse riigi ja tema struktureeritud sootsiumi vaatepunktist eimiskiks ja tühjuseks.[7] Tühjusel pole struktuuri ja seda ei saa loendada, kuid puhtmatemaatiliselt kuulub ta (tühja hulgana) kõikvõimalikesse hulkadesse – umbes nii, nagu Abgrund oli Heideggeril Dasein’i ontoloogiline Grund. Tühjuse kaudu ilmneb niisiis hulkade struktureeriva loendamise poolt välistatud kooskõlatus uuesti sellesama struktuuri hulkade eneste sees, toimides hulka ja selle kaudu ka struktuuri potentsiaalselt destabiliseeriva elemendina, mis „tuletab meile meelde“ teistsuguse kuuluvuse ja koosolemise vormi võimalust väljaspool olemasolevat ühiskondlikku korraldust ehk riigi struktureerivat loendamist.

Poliitika juhtubki siis, kui ühiskond kohtub oma tühjusega ja sellest tekib sündmus, mis paiskab struktuurisse midagi uut, mis ei lase ennast kuidagi struktureerida ega loendada seni rakendatud struktureerimise ja loendamise kriteeriumide järgi. Ühiskonna kohtumispaigaks oma tühjusega ehk kohaks, kus sündmus ja poliitika alguse saavad, on Badiou arvates need hulgad, mida ta nimetab „singulaarsusteks“ (singularité) ja mis „piirnevad tühjusega“, sest jäävad loendava struktuuri äärealadele ega allu seetõttu üleni loendamisprotseduuridele – üks Badiou näidetest on immigrandid.

Agamben tundub laiendavat poliitilise sündmuslikkuse võimalust kõikidele ühiskonnastruktuuri osadele, väites, et „ainult maal …, kus kodanik on õppinud ära tundma põgenikku, kes tema ise on, on tänapäeval mõeldav inimeste poliitiline ellujäämine“.[8] Selles määratluses võtab „kodanik“ kokku kõik Badiou ühiskondliku struktuuri identifitseeritavate omaduste kaudu loendatud osad, sellal kui „põgenik“ on siinkohal kindlast identiteedist ilma jäänud ehk igasugusest loendamisest väljajääva osa võrdkuju. Agambeni sõnul peaks meie poliitiline tegevus loobuma üritusest lõimida meie eksistentsi „uutel ja efektiivsematel või autentsematel viisidel“ sotsiaalsete „olemustega“ (rahvus, ühiskonnaklass jne) ning pigem osutama sotsiaalse lõimimise mehhanismi „kesksele tühjusele“, riskides selles tühjuses iseendaga.[9]

*
Mida see kõik tähendab? Kui ühiskonna ehk poliitilise ontoloogia kese või alus on tühi ning poliitika defineeritakse sellest lähtudes ümber, siis missugusele koosolemise vormile selline tühjusest tõukuv poliitika osutab?

Võrdsuse ümbermõtestamine

Agambeni, Badiou, Laclau ja Mouffe’i ning Rancière’i vastused neile küsimustele näitavad, et alusetusest ja tühjusest tõukuvat poliitikat saab mõtestada mitmeti. Selleks et mõista neid lahknevusi, tuleb aga kõigepealt nimetada kõikidele autoritele ühiseid jooni, mis tulenevad otseselt ülalkirjeldatud filosoofilistest üldeeldustest.

Esiteks, aluste tühjendamise otsus tõstatab nihilismi küsimuse, mida mõni meie autor käsitleb eksplitsiitselt ja mõni lahendab implitsiitselt. Probleem on selles, et kui kanda nihilism üldfilosoofiliselt tasandilt poliitilisele, siis on tulemused pigem ebameeldivad, nagu näitavad mitmed Nietzsche poliitilised tõlgendused. Meie autorite maailmavaatelised juured asuvad aga 1960.–1970. aastate uusvasakpoolsuses ning nende jaoks ei saa negatiivsuse tunnistamine kuidagi tähendada kogu Lääne poliitilise traditsiooni üle parda viskamist. Vastupidi, nad kõik otsivad ja väärtustavad selles traditsioonis neid momente, milles see, mida nende jaoks saab nimetada poliitikaks, ilmneb ja võimendub. Tegu on mõistagi murranguliste sündmustega – revolutsioonid, ülestõusud, kollektiivsed protestiliikumised, aga ka üksikisikute või väikeste gruppide (näiteks avangardide) murrangulised teod või eluvormid –, mis toovad valitsevas korras ilmsiks ühiskonna aluste tühjusest võrsuva õõnestuspotentsiaali. Kui poliitika on olemuslikult katkestav sündmus, tegu, võitlus, olemine, siis see tähendab, et poliitikat ei pruugi kogu aeg olemas ollagi ning me peaksime seepärast leidma mingi teise nime olemasoleva korralisele ja erakorralisele administreerimisele, millega meie „poliitikud“ tegelevad – Rancière nimetab seda „politseiks“ (police), Agamben „postdemokraatlikuks vaatemänguühiskonnaks“ (società postdemocratica dello spettacolo), Badiou „kapitaloparlamentarismiks“ (le capitaloparlamentarisme).

Niisiis tühjuse subversiivne potentsiaal, millele poliitika toetub, sisaldab omajagu negatiivsuse jõudu, sest ilma selleta poleks võimalik esitada valitsevale korrale piisavalt laia väljakutset, kuid – ja see on oluline erinevus nihilismist – selles on ka oma justkui positiivne tuum, mida on võimalik arendada täismõõdulise emantsipatoorse poliitika suunas. Ühiskonnale aluseks olev tühjus „sisaldab“ nimelt universaalset üleskutset koosolemisele, mis ei põhine etteantud sotsiaalselt eristavatel omadustel ja nendega seotud identiteetidel ja hierarhiatel ning mida järelikult kehtivad sotsiaalse kuuluvuse kriteeriumid ei võimalda. Sellist koosolemist võiks kehastada hoopis uus kollektiivne poliitiline subjekt, mille ainsaks kuuluvuskriteeriumiks ongi niisuguse universaalse üleskutse omaksvõtmine. See tähendab, et kõik meie autorid jagavad identiteetidevastase poliitika kontseptsiooni, mis pole samas nivelleeriv – nende poliitiline subjekt ei kaota sugugi erinevusi oma liikmete vahel, vaid muudab need pigem teisejärgulisteks ja lükkab tagaplaanile.

Oluline on siinkohal see, kuidas meie autorid mõtestavad võrdsuse küsimust, sest tühjusest tõusev universaalne üleskutse seostab nende töödes uue poliitilise subjekti ja kogukonna ühel või teisel viisil võrdsusega. See on tähtis, sest võrdsuse küsimuse lahendamist nõuab arvete klaarimine pankrotistunud marksistlik-leninistliku projektiga. Meie autorite lahenduses antud küsimusele mängib olulist rolli just tühjus, mis mitte ainult ei tekita, vaid ka kujundab katkestavat poliitilist subjekti: võrdsus peab olemuslikult (n-ö ontoloogilisel tasandil) jääma sisutühjaks ja seepärast saabki see toimida universaalse väljakutsena kõikidele ja mis tahes situatsioonis. See tähendab aga, et iga sisu, millega võrdsust täidetakse (n-ö ontilisel tasandil), jääb alati paratamatult osaliseks ja ajutiseks ning ükski sisu ei saa kunagi võrdsust täielikult täita. Teisisõnu, võrdsust pole võimalik mingil lõplikul kujul ellu viia, võrdsuse elluviimine on pigem avatud ja lõpmatu, mittelineaarne ning katkendlik protsess, mis langeb meie autorite käsitluses kokku poliitikaga.

Tegu on selge distantseerumisega marksistlikust traditsioonist, kus võrdsusele antakse olemuslik (majanduslik) sisu ning selle elluviimist kujutatakse vääramatu ajaloolise protsessi lõpptulemusena, mille järel ajalugu ja poliitika justkui lakkaksid.[10] Meie autorite arvates võib võrdsus tühja universaalse väljakutsena tekitada potentsiaalselt igal hetkel ja igas olukorras poliitilist katkestust ja poliitilist subjekti – see, millega ja kuidas võrdsus antud olukorras täidetakse, sõltub aga juba spetsiifilisest võitlusest ja selle eesmärkidest.

Võitlus või eemaldumine?

Võrdsuse universaalse üleskutse teostamine konkreetsete poliitiliste tegudega on aga see koht, kus meie mõtlejate teed lahku lähevad. Kui poliitikas joonistub alati välja teistsugune, võrdsusel põhinev subjekt ning võimalik kogukond, siis kuidas see suhestub (või ei suhestu) mittepoliitilise ühiskondliku korraga ehk selle olemasoleva igapäevase administreerimisega, mis selgelt eeldab, toetab ja võimendab mitmesugust ebavõrdsust? Mitme muu erinevuse kõrval ilmnevad meie autorite töödes selles küsimuses kaks vastandlikku hoiakut, mida Mouffe on kujundlikult nimetanud võitluseks (engagement) ja eemaldumiseks (withdrawal).[11] Illustreerin siinkohal esimest hoiakut Rancière’i dissensuse- ning Laclau ja Mouffe’i antagonismi-mõiste abil, ning teist hoiakut Badiou „universaalse singulaarsuse“ (singularité universelle) ja Agambeni „mis tahes singulaarsuse“ (singolarità qualunque) mõiste toel.[12]

*
Poliitika reageerib Rancière’i arvates alati konkreetsele ebaõiglusele (tort), st olukorrale, kus valitsev sotsiaalne kord välistab teatavad isikud või grupid ühel või teisel alusel ja viisil ühistest õigustest ja võimalustest. Rancière nimetab niimoodi välistatud indiviidide hulka la part des sans-part’iks („ilma osa(luse)-ta inimeste osaks“) ning poliitika tekib tema arvates siis, kui nad võtavad omaks ühiskonna anarhilisest alusest kerkiva universaalse üleskutse, mis Rancière’i sõnastuses nõuab l’égalité de n’importe qui avec n’importe qui’d ehk „kelle tahes võrdsust kellega tahes“. Selle kaudu seab osa(luse)ta inimeste osa kahtluse alla ühiskonnakorra, mis sellist võrdsust eitab ning välistab nende osaluse teatud õigustes või võimalustes, mis on tagatud teistele.[13]

Poliitika on seega dissensus, mis sünnib kokkupõrkest kahe ühildamatu maailma vahel: maailm, kus antud inimestele on välistatud teatavad õigused või võimalused ja seega võrdne osalemine sootsiumis, ehk milles valitseb ebavõrdne kord, mida seatakse kahtluse alla; ja maailm, kus inimesed osalevad võrdsete õiguste ja võimalustega sootsiumis – ehk võrdsuse presumptsioonil põhinev kogukond, mis kerkib mõtteliselt esile siis, kui osa(luse)ta inimeste osa võtab omaks universaalse üleskutse „kelle tahes võrdsusele kellega tahes“. Sellest kokkupõrkest tekib põhimõtteline vaidlus, mida peetakse eri vahenditega ja mille käigus ilma osa(luse)ta inimeste osa muutub poliitiliseks subjektiks, kuna vastaspool on sunnitud arvestama temaga kui vaidluse võrdse osapoolega. See tähendab, et olenemata vaidluse tulemustest hakkab võrdsuse presumptsioon avaldama oma mõju juba vaidluse enese kaudu. Kui asi laheneb ilma osa(luse)ta inimeste osa kasuks, on aga mõju veel sügavam, sest sel juhul tuleb sellelegi sootsiumis ruumi teha ning see eeldab valitseva korra sisse- ja väljaarvamiskriteeriumide ümberkujundamist. Ükski säärane ümberkujundamine ei saa aga ebavõrdsust täielikult ja lõplikult kaotada – uues korras ilmnevad paratamatult uued (ja vanad) ebavõrdsused ning välistusmehhanismid, mis võivad dissensust ehk poliitikat uuesti esile kutsuda, jne. Rancière’i dissensust võib selles mõttes pidada poliitika universaalseks skeemiks, mis võtab erinevatel ajaloohetkedel ja sotsiaalsetes tingimustes eri kuju, sõltuvalt konkreetsest ebavõrdsusest, mida seatakse kahtluse alla, ja välistatud grupist, kes seda kahtluse alla seab. Rancière toob terve rea näiteid sellisest poliitikast, alates Vana-Rooma plebeide linnast lahkumisest kuni 19. sajandi töölisklassi ja 20. sajandi naiste emantsipatsiooniliikumisteni. Võiksime sellele nimekirjale lisada ka tänapäeva seksuaalvähemuste, prekaarsusevastased või illegaalsete immigrantide liikumised, ehkki Rancière’i arvates me elame pigem konsensuslikul ajastul, kus poliitikat esineb järjest sporaadilisemalt ja vaevalisemalt.[14]

Laclau ja Mouffe tunduvad selles osas optimistlikumad, sest nende jaoks on antagonism ehk vaidlus ja lõhestatus, mis Rancière’i dissensusega sarnaselt tuleneb ühiskonna alusetusest, pigem alaline protsess ning see ähmastab piire, mida Rancière tõmbab väga selgelt poliitika kui katkestava välgatuse ning politsei kui olemasoleva järjepideva administreerimise vahele. Küsimus võimalikust alternatiivist hetkel valitsevale neoliberaalsele konsensusele on seetõttu Laclau ja Mouffe’i jaoks küsimus võitlusest diskursiivse vastuhegemoonia moodustumise ja kehtestamise nimel. Selleks ei piisa ühest konkreetsest võitlusest ühe konkreetse ebaõigluse vastu; vaja on hoopis erinevate nõuete ja võitluste liigendamist ühte „samaväärsusahelasse“ (equivalential chain), tänu millele hakatakse konkreetsete võitluste ja nõudmiste sisusid mõistma ja käsitlema üheskoos kui ühist väljakutset olemasolevale korrale ehk domineerivate võimusuhete struktuurile. Samaväärsusahela tekkimine eeldab aga üksikvõitluste haakumist sellega, mida Laclau ja Mouffe nimetavad „tühjaks tähistajaks“ ja mis esindab ühiskonna alusetusest võrsuvat universaalset üleskutset. Nii nagu Rancière’i „kelle tahes võrdsus kellega tahes“, viitavad kindla referendita tühjad tähistajad, nagu „ühtsus“, „vabastamine“, „revolutsioon“, aga ka „kord“, olematule ja võimatule kogukondlikule terviklikkusele, milles kõik erinevused on üleüldises võrdsuses kaotatud. Teisisõnu, tühjad tähistajad ei tähista muud kui seda puudust ja võimatust, mis on ühtlasi ka igatsus, kuid ühiskondlikus antagonismis kehastuvad need konkreetsetes sisudes ja samaväärsusahelates, mis võivad nende abil saavutada antud olukorras hegemoonia ja hakata niimoodi kujundama ühiskondlikku protsessi ja võimusuhteid. Nagu Laclau väidab, „poliitika on võimalik seetõttu, et ühiskonna konstitutiivne võimatus saab ennast representeerida vaid tühjade tähistajate tootmise kaudu“.[15]

Laclau ja Mouffe kirjutavad niisiis vajadusest tekitada uut vasakpoolset vastuhegemoonilist projekti, mis looks samaväärsusahela neoliberaalsele konsensusele vastanduvate erinevate liikumiste, jõudude ja võitluste vahel mitte selleks, et kaotada nende erinevused ja konkreetsed sisud, vaid selleks, et esitada globaalne väljakutse olemasolevale võimusuhete struktuurile. Nad eristavad kahte tüüpi võrdsust, mis on mõlemad sellele projektile olulised: formaalne võrdsus ja sellega seotud „tunnustamise“ nõuded (õiguste ja võimaluste laiendamine marginaliseeritud ühiskonnagruppidele nagu vähemused, immigrandid jne) ning materiaalne võrdsus ja sellega seotud „ümberjagamise“ nõuded.[16]

Laclau ja Mouffe jagavad niisiis Rancière’i ideed, et poliitika on alati seotud ühiskonna alusetuse nähtavale toomisega (võrdsuse presumptsiooni või tühjade tähistajate näol) ning sellest tekkiva vaidluse ja konfliktiga – dissensuse või antagonismiga. Erinevus on selles, et Rancière kujutab seda nähtavale toomist pigem katkestava sündmusena, sellal kui Laclau ja Mouffe’i puhul on pigem tegemist alalise lõhe ja protsessiga. Nad on üksmeelel selles, et tühjusest ja alusetusest tekkivana ei saa poliitika kunagi viia täieliku ja harmoonilise ühiskonnani, kuid lahknevad selles, kuidas nad poliitika mõjusid ette kujutavad. Rancière’ile on heidetud ette teatavat tagasihoidlikkust oma arusaamas dissensusest, sest see lähtub ühest konkreetsest ebavõrdsuse juhtumist, mille lahendamine ei pruugi olemasolevas korras ulatuslikumaid muutusi kaasa tuua. Laclau ja Mouffe’i arusaam samaväärsusahelast paljude erinevate võitluste ja nõuete vahel tähendab vastuhegemoonia tekke puhul märksa ulatuslikumat ja radikaalsemat para-
digmamuutust võimusuhete struktuuris. Vastupidiselt Rancière’ile, kes väldib oma näidetes võitluste n-ö institutsionaliseerimise küsimust, väljendas Laclau selget poolehoidu vasakpoolsete hiljutisele võimutulekule nii Ladina-Ameerikas kui ka Kreekas ning nägi nendes enda teoretiseeritud vastuhegemoonia õnnestunud moodustumist uue vasakpopulismi[17] näol.

*
Badiou ja Agamben nõustuvad Rancière’i, Laclau ja Mouffe’iga ühes olulises asjas – poliitika tekib ühiskondliku korra marginaliseeritud osade kohtumisest selle korra alusetusest esilekerkiva universaalse võrdsusüleskutsega. Kuid nad ei kirjelda selle kohtumise tulemusi vaidluse ja konflikti, vaid pigem lahtiütlemise terminites – Agamben kirjutab poliitilise subjekti „eksodusest“ ning Badiou tema „lahutamisest“ (soustraction) olemasolevast ühiskondlikust korrast ja selle sisse- ja väljaarvamiskriteeriumidest.

Nagu me nägime, on Badiou teoorias poliitika eelduseks tühjusega piirnevast singulaarsusest võrsuv sündmus, sest
ainult sündmus toob sotsiaal-ajaloolisse situatsiooni midagi oluliselt uut, mis olemasolevasse struktuuri kuidagi ei mahu. Sündmusega tuleb nähtavale sotsiaal-ajaloolise situatsiooni aluspõhine tühjus, mida Badiou nimetab ka situatsiooni „tõeks“, ja uuristab struktuuri sisse auku. Poliitika algab siis, kui otsustatakse see auk katmata jätta (sest katmine lükkaks ju tühjuse taas kord sotsiaalse korra piiridest välja) ning seda lahti hoida ja suurendada, liites sellele võimalikult palju uusi osi uuristatud sootsiumist. Poliitika tähendab seega „truudust sündmusele“, mis kannab selle plahvatuslikud tagajärjed situatsioonis edasi. Kandjaks on poliitiline subjekt, kelle ainsaks identifikatsiooni kriteeriumiks ongi truudus sündmusele. Badiou kirjeldab sellist kollektiivset poliitilist subjekti „universaalse singulaarsusena“ (singularité universelle). Singulaarseks jääb poliitiline subjekt seepärast, et ei lange kokku ühegi antud sotsiaal-ajaloolises situatsioonis loendatud osaga.[18] Universaalseks muutub poliitiline subjekt aga seepärast, et tal puudub igasugune konkreetne välistamisalus; sellesse sissearvamist ei määra ei päritolu, sotsiaalne kuuluvus ega mingid muud sotsiaalsed omadused ehk ükski nendest alustest, mis antud sotsiaal-ajaloolises situatsioonis määravad muidu indiviidide sissearvamist teatavasse gruppi või väljaarvamist sellest. Radikaalsete mõtlejate üks ajalooline lemmiknäide, millele Badiou on pühendanud terve raamatu,[19] on selles mõttes apostel Pauluse õpetus, mille järgi algkristlik kogukond (poliitiline subjekt) moodustub truuduse kaudu tolleaegses Rooma impeeriumis (sotsiaal-ajaloolises situatsioonis) mõeldamatule ja mahutamatule sündmusele – Kristuse ülestõusmisele; see kogukond ületab ja kaotab sotsiaal-ajaloolisele situatsioonile iseloomulikud piirid – kreeklane vs juut, mees vs naine, vaba inimene vs ori jne – ning eemaldub seega olemasolevast sotsiaalsest korrast, selle seadustest ja tavadest. Badiou poliitika-kontseptsioonis ütleb sündmusest tõukuv poliitiline subjekt juba oma universaalse singulaarsuse olemuse tõttu lahti tollest hulkade struktureerivast loendamisest, mis loob ühiskondlikku korda ja mida Badiou nimetab riigiks. Ehkki Rancière’i kirjeldatud kohtumist, milles saavad kokku „ilma osa(luse)ta inimeste osa“ ja „kelle tahes võrdsus kellega tahes“, võiks samuti mõtestada universaalse singulaarsuse tekkena, on Badiou strateegia teistsugune: tema poliitiline subjekt ei alusta võitlust valitseva korra muutmise ja selle tunnustatud osaks saamise nimel, vaid eemaldub sellest korrast tervikuna.

Kuigi Agambeni poliitikakäsitlus erineb mitmes aspektis Badiou omast, kirjeldab temagi oma töödes uut poliitilist subjekti ehk „tulevast kogukonda“ koosnevana „mis tahes singulaarsustest“ (singolarità qualunque), „mis tahavad omandada kuuluvust ennast … ja loobuvad sellega igasugusest identiteedist ja kuuluvuse tingimustest“.[20] Tegemist on alusteta ja tingimusteta kogukonnaga, mille kese peab jääma tühjaks, sest „keskne tühjus“ ongi Agambeni arvates just see vahend, mille kaudu mis tahes singulaarsused suhtlevad ja oma kogukonda moodustavad. Selline ebaessentsiaalne kogukond on Agambeni sõnul riigi peamine vaenlane, sest riik ei saa mitte mingil juhul sallida, „et singulaarsused moodustaksid kogukonna ilma identiteedile pretendeerimata, et inimesed kuuluvad ühte ilma representeeritava kuuluvustingimuseta“.[21] Mis-tahes-singulaarsused aga ei võitle riigi ehk olemasoleva sotsiaalse korra vastu, sest nende ja riigi vahel pole tegelikult mingit suhet – tulev kogukond lihtsalt triivib oma „eksoduses“ riigist eemale.

Tänapäevaseid näiteid sellisest poliitikast Agamben oma töödes eriti ei too, tema jutt jääb pigem abstraktseks või otsib kirjeldatud poliitilist potentsiaali muudest valdkondadest, nagu kunst ja judeo-kristlik traditsioon. Ta illustreerib siiski oma mis-tahes-singulaarsuse kontseptsiooni põgusa viitega 1989. aastal toimunud kogunemistele Pekingi Taevase Rahu väljakul, kus tekkinud ebaessentsiaalne ja identiteetidevastane kogukond tõi nähtavale oma täieliku ühildamatuse valitseva riigisüsteemiga – see ühildamatus oli olulisem ja radikaalsem kui protestijate mis tahes konkreetne nõue riigi vastu. Badiou tekstides leiame palju ajaloolisi illustratsioone eespool kirjeldatud poliitilise subjekti kontseptsioonile – kesksel kohal on Prantsuse revolutsiooniline traditsioon alates suurest revolutsioonist kuni Pariisi Kommuunini, kuid hiljuti on Badiou pühendanud terve raamatu[22] Araabia kevade sündmuste tõlgendamisele. Huvitav on siinkohal märkida, et 1989. aastal Taevase Rahu väljakul ja 2011. aastal Kairos Tahriri väljakul toimunu vahele on võimalik tõmmata palju paralleele.

Mõned ideed tulevaseks poliitikaks

Pekingi protestide traagiline lõpp ning Araabia kevade vastuoluline ja muret tekitav käekäik näitavad selgesti, kui raske on mitte ainult luua, vaid ka hoida ja võimendada poliitilist subjekti, mis rajaneks ühiskonna alusetusest tõusval universaalsel üleskutsel olla koos mitte etteantud omaduste, kriteeriumide või funktsioonide alusel, vaid lihtsalt võrdsuse presumptsiooni toel. Kuidas jääda – Badiou mõttes – sündmusele truuks, langemata tagasi sootsiumi osi ja nende suhteid struktureeriva loendamise ehk riigi loogikasse? See pole tegelikult ainult poliitika kui „eemaldumise“ teooriate probleem. Samasugused küsimused kerkivad ka poliitika kui antagonismi ja dissensuse teooriate puhul. Selged tagasilöögid nii Ladina-Ameerika kui Kreeka vastuhegemoonilistes vasakpopulistlikes eksperimentides näitavad raskusi uut hegemooniat toetavate samaväärsusahelate kooshoidmises. Ja Rancière’i dissensuse-teooria ei üritagi meile pakkuda instrumente mõtestamaks võrdsuse presumptsioonil rajaneva kogukonna laienemise ja kestmise tingimusi.

Seega võiksime lõpetuseks küsida, kas ja kuidas selline üsna kõrgelennuline teoretiseerimine ühiskondlike aluste tühjuse ja sellest kerkiva poliitilise potentsiaali üle saab meile pakkuda kui just mitte praktilisi vahendeid ja ideid, siis vähemalt intellektuaalset raamistikku poliitika ümbermõtestamiseks tänapäeval. Minu vastus esimesele küsimusele on ettevaatlikult jaatav ning sooviksin seda väljendada kolme põhimõttega, mida saab eelnevast välja lugeda ja edaspidiseks meeles pidada.

Esiteks, poliitika tekib oma alternatiivse ruumi loomisest ja hõivamisest – olgu selleks topograafiline ruum, nagu Taevase Rahu ja Tahriri väljak ning Rooma plebeide Aventinuse küngas, või diskursiivne ruum nagu Laclau ja Mouffe’i vastuhegemoonias. Kuid ruumi loomiseks ja hõivamiseks on vaja tühjust, sest kui kõik on juba täis, pole ka kohta, kus poliitika tekkida saaks. Poliitiline horror vacui ehk hirm võimuvaakumi ees, millega meid pidevalt terroriseeritakse ja mille ärahoidmine on muutumas tänapäeva „reaalpoliitika“ ainsaks põhimõtteks, on seega tegelikult hirm poliitika kui niisuguse ees, sest poliitika, nii nagu me oleme seda siin mõtestanud, vajabki tekkimiseks piisavalt palju tühjust. Seepärast, kui me ei lepi sellega, mis toimub Toompeal ja paljudes analoogsetes kohtades üle maailma ning soovime teha poliitikale uut ruumi, siis me ei tohi ka tühjust karta.

Teiseks, kuna ühiskonna aluseks on tühjus, siis pole olemas mingit etteantud sotsiaalset omadust ega kapitali, mis muudaks kellegi iseenesest valitsemiseks paremaks või õigemaks kui teised – isegi mitte valimistel saadud „püha“ rahvamandaat, mis tekib järjest sagedamini poliittehnoloogiate ja demagoogiliste manipulatsioonide tulemusena. Tänapäeval käib valitsemisõiguse monopoliseerimine enamasti läbi ekspertsuse argumendi. Eksperdid – olgu tegemist elukutseliste poliitikute, edukate ettevõtjate või spetsialistidega – hakkavad valitsemisõiguse monopoliseerijatena tasapisi sarnanema vanade aristokraatidega ning meie „demokraatiad“ on järjest rohkem vanade oligarhiate nägu. Tühjusest tõukuv poliitika aktiveerib sellise elitarismi vastu demokraatia subversiivsema ja radikaalsema alge, mis õõnestab ja eitab igasugust katset monopoliseerida valitsemise õigust ning selle kaudu loomulikustada ja põlistada olemasolevaid võimusuhteid. Selliseks demokraatlikuks aktiveerimiseks pole kunagi vajadust ega mõtet oodata järgmisi valimisi.

Last but not least, võrdsuse (ja ebavõrdsuse) küsimus võiks tõusta poliitikas uuesti kesksele kohale. Eelkirjeldatud poliitika-kontseptsioonid pakuvad meile viisi, kuidas sellele kaasa aidata, langemata marksistliku traditsiooni vigadesse. Võrdsus on universaalina tühi ja peab universaalina tühjaks jäämagi, sest tegemist on tühjusest ehk ühiskonna anarhilisest alusest tekkiva universaalse – st kõikidele ning igas sotsiaal-ajaloolises situatsioonis ligipääsetava – üleskutsega seada ebavõrdsus alati kahtluse alla, olgu selle „alused“ sotsiaalsed, usulised, kultuurilised vm. See, et võrdsus on tühi universaal, tähendab, et võrdsust pole võimalik täita ühe olemusliku ja lõpliku sisuga, kuid ühtlasi ka seda, et võrdsus on alati pluraalne, sest hoolimata üleskutse universaalsusest on konkreetsed ebavõrdsused, mida eri olukordades kahtluse alla seatakse, erinevad ja erinev on ka konkreetne poliitiline subjekt, kes neid antud olukorras kahtluse alla seab. See on ka põhjus, miks võrdsus jääb alati lõpmatuks: üleskutse on ammendamatu, sest tekib tühjusest, kuid realiseerub ainult avatud paljususes.

Alternatiivse poliitilise ruumi loomine, demokraatia radikaalsema alge aktiveerimine, võrdsuse tagasitoomine poliitika keskele – see pole küll mingi programm, vaid lihtsalt ergutus mõtetele ja tegudele.

[1] Siia alla võib paigutada ka mitmesuguseid fundamentalismi tüüpe.

[2] Kasutan siin ja edaspidi jutumärke tähistamaks „poliitika“ igapäevast tähendust.

[3] E. Laclau, C. Mouffe, Hegemony and Socialist Strategy. Toward a Radical Democratic Politics. 2. tr. London; New York, 1985, lk 95–96.

[4] J. Rancière, Disagreement. Politics and Philosophy. Minneapolis, 1999, lk 16.

[5] S. Žižek, The Ticklish Subject. The Absent Centre of Political Ontology. London; New York, 1999.

[6] A. Badiou, Being and Event. London; New York, 2005, lk 52–69.

[7] Täpselt nii juhtub „loodusliku seisundiga“ Hobbesi riigisünni-müüdis.

[8] G. Agamben, Tulevane kogukond. Vahendid ilma eesmärgita. Tlk M. Kangro. Tallinn, 2015, lk 98.

[9] G. Agamben, The Open. Man and Animal. Stanford, 2004, lk 92.

[10] Seda põhjusel, et erinevalt meie autoritest ei rajane Marxi jaoks inimühiskond mitte tühjusel, vaid majanduslikul baasil, mis Marxi süsteemis toimib seega ühiskonna olemusliku alusena.

[11] C. Mouffe, The Importance of Engaging the State. Rmt-s: What is Radical Politics Today? Toim. J. Pugh. New York, 2009, lk 230–237. (Eesti k-s: C. Mouffe, Kui tähtis on sidumus riigiga. Tlk T. Vallimäe, Vikerkaar, 2012, nr 6, lk 70–77.)

[12] Mouffe kritiseerib oma artiklis eemaldujatena veel Antonio Negrit ja Michael Hardti („Empire“ ja „Multitude“) ning Paolo Virnot („Grammar of the Multitude“), kes samuti kuuluvad oluliste radikaalsete mõtlejate hulka, kuid artikli mahu tõttu pole neid võimalik siin käsitleda.

[13] Siinkohal on hästi näha, kuidas radikaalsed mõtlejad pööravad ümber Hobbesi ja paljude hilisemate poliitikafilosoofide argumendi. Kui Hobbes mõtleb loodusseisundi välja selleks, et hoiatada inimesi aluspõhise võrdsuse katastroofiliste tagajärgede – kõikide sõja kõigi vastu – eest ja sellega legitimeerida ebavõrdsusel rajanevat poliitilist süsteemi, siis Rancière’il toimib ühiskonna anarhilise alusetusega kokkulangev „kelle tahes võrdsus kellega tahes“ universaalse poliitilise vahendina ühiskondliku korralduse ebavõrdsuse kahtluse alla seadmiseks. Huvitav on siinkohal märkida, et selline võrdsuse presumptsioon on tänapäeval kirja pandud mitmes „põhjapanevas“ dokumendis, alates Inimõiguste ülddeklaratsioonist kuni üksikriikide põhiseadusteni. Meie terminites võiks siis öelda, et sellised alustekstid võtavad omaks ühiskonna alusetusest kerkiva universaalse üleskutse ja, ehkki tegelikkus on nende tekstidega pahatihti ilmselges vastuolus, tagavad süsteemis seadusliku võimaluse vaidlustada ebavõrdsuse konkreetseid juhtumeid.

[14] Vt J. Rancière, Chronicles of Consensual Times. London, 2010.

[15] E. Laclau, Miks on tühjad tähistajad poliitikas olulised? Tlk J. Lipping. Rmt-s: E. Laclau, Antagonism, poliitika, hegemoonia. Valik esseid. Tartu, 2015, lk 198.

[16] E. Laclau, C. Mouffe, Hegemony and Socialist Strategy, lk vii–xix.

[17] Populismil pole Laclau käsitluses üldse seda negatiivset tähendust, mida meie „poliitikud“, eksperdid ja meedia terminile omistavad. Vt nt tema artikleid „Populism, mis peitub nimes?“ ja „Populistlikust mõistusest“ rmt-s: E. Laclau, Antagonism, poliitika, hegemoonia, lk 302–361.

[18] Badiou käsitlus läheb sellega lahku marksismist, mille jaoks poliitilised subjektid on alati sotsiaalsed klassid ehk olemasolevad ühiskondlikud grupid.

[19] A. Badiou, Saint Paul: La fondation de l’universalisme. Pariis, 1998.

[20] G. Agamben, Tulevane kogukond. Vahendid ilma eesmärgita, lk 58. Agamben toetub siikohal oluliselt Jean-Luc Nancy „inoperatiivse kogukonna“ ideele, vt: J.-L. Nancy, La communauté désouvrée. Pariis, 1986.

[21] G. Agamben, Tulevane kogukond. Vahendid ilma eesmärgita, lk 58.

[22] A. Badiou, The Rebirth of History: Times of Riots and Uprisings. Tlk G. Elliott. London; New York, 2012.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon