Vana Tühi

Gustav Suits

1.
Te ütlete: kadunud on vana Tühi. Ei-ei, mu uskmatud. Nüüd tal alles on põli, nüüd ta alles peab pühi. Kui kidur kõhnret ei laudil ta nühi, ei salaja metsa ääri ainult rühi: kui pidur sabakuues tuliuues ta mulle tuli vastu.
Ei näinud esmalt muud kui hännamoega Alasuitsu talu tõusikpoega, kes lagipääni ajanud sileda joone, üle võtnud biedermeier-mööbli ja ülimuse hoone.
Külalisi nüüd teretab. Bon soir! Tere! Trastu!
Minultki ta teenrid aidanud palitu, minagi kutsutu, minagi valitu. Tahan viisakale sabakuueta vastu astu.
Ent korraga oleks kui poolkombeliseks haritud piduperemehe nägu ta hännaga taritud. Kulmu karvade alt mulle vastu piidles vana Tühi ise — milline aim! Tundsin ta pahandusest, milles uhkusega riidles meelitusi petlik valskuse vaim. Säälsamas mu kätt surub. Vana ärklitoa kaim ta ju ongi, ihu rammus vähe lihavamas, saalis lahedamas, kihavamas! Käepigistust hajameelselt vastamast ma ei tõrgu.
Kumardan madaami ees, kes ei nõrgu. Ta sirutatud sõrmi ei suudle kangekaelne mu koon. Madaami müraka ümber kui kõrbend lõhna oleks tundnud, ta juustes sädeleb ussikuninganna kroon. Ent mu kõrval kavaleri paleus pundund ju lakub armulise proua kätt.
Armuline muheleb kui moon.
Mis hääd ta sõrmustesse topitud käsi pakub?

2.
Kurja vannub täie suuga selle laudkonna toon, teda ennast nägin uuesti silmsi: ühe kannustega kannupoisi jõhkruse joon vana Tühja oma oli ilmsi.
Mees-koletis pisuhändade tõust, kas ristteil nõudnud kolm tilka ainult verd? Noore kristlase-pagana ülbe lõust, kas kõike inimlikku ta irvitus ei pilka? Milline kõrkus kirjutatud ta palgele, mis juhtnahast saabastega kõik talland, kes viletsad roomand halastamatu ta jalgele!
Pagana poiss! nii vabaduse ristigi valland!
Nüüd ta ümber kadsatavad kiimas hilpharakad, mitu surmaotsust saanud ta käest ju narakad. Sadakakskümmend kõigest! kilkab see üle kõige, kelle kleidis ees kabani, taga sabani väljalõige.
Varsti puhuda paberossi suitsu ja tuld üksteise näkku on hubasus õige. Ebagraatsia kärtsutab oma tömpnina kohal õhulossi, oma sõbranna imetleb kuldprossi, vargsi mesitsevad silmad mängib pagana poisi peninukile, see pesitseb pilgu ta ammuli rinnale, libavale pinnale, siidisukile.
Meel sõnuda teisele mossis suitsevale tulitukile: Tühja ka! Tead isegi sõprus on pettuse mäng, armastus autoga sõit ja hotelli säng, tõprus täna ühe, homme teise kukile.
Muud laudkonnas selles ei tunnistata, muud ei unistata kui mis tamptararaa! teist võib üle lüüa ja paista, mida kobada saab ja haista. Musta küünt küll veel hästi peita ei saa, ent mu daam kannab siiski briljanti, mu herra pressib püksi kanti.
Oh märdisandi komejanti!

3.
Ent ju algab söömingule, joomingule ränd. Kuhu eksind, et käimas näen tonni? Mulle öeldakse, see üks väga aulik pisuhänd! Ei maitsnud veel pidulaua annakuid, ju tontleb härjaks puhutud konni.
Mu kõrval kesk odekolonni ja tulileeme leitsakut piduperemehe tütreke istub lihane, alaealine töntsakas Lonny. Ent ehmund silmil kust siia said, mu tihane, inimese laps kui hingeihane? Need meelespea-silmad kesk himuraid! Ei tea veel, kuhu käsi, kuhu jalga panna, ei tea kas olla endale või võõrastele vihane, aga kahju kui mõistmatuid, nägematuid maid.
Oh neid lapsi, neid tõrksaid lapsi, klaasi kallata ei anna ka napsi! Ent mu herra, mu daam, kurku rapsi, piduperemehe pruulind mis nõiaköök!
Ju tõuseb kui Haapsalu kuurhausis röök, seltskond õgima üldub ablas. Tulileeme kõrvetusse angerjast, põrsast, vasikat löök, loomusunnid ei püsi enam kablas! Ikka aplamaks neelamine, kummutus, vatsa kugistavat näen kui vaesemehe onni. Aga ütle, miks ka sul ei õdu see pidusöök, mu väikene kodutu Lonny, kas me hingekest hirmutab lummutus?
Mis kõik lopsind ja popsind see kõhustik, vana Tühi ei jäta veel jonni, täitmatut täites ikka veel rühja, vägijoogi, haneraipega kinnita Tühja!
Järjest rõhuvamaks läpastub õhustik, vana Tühi lõhub vallale taba. Piduperemees kõneks oma laia avab suu. Ta kiidab varavedajate rahvast seda vaba, keda enam ei rõhu ristipuu ega ühegi suurema saksa saba. Olgem iseennast nüüd, vennad, ja mitte keegi muu! Iseenese jaoks iga käe loodud laba võtmiseks, söömiseks ja joomiseks all päikese ja kuu. Austatud pidurahvas, ka täna õhtu olgu enesele truu, võetagu hääks ja ärgu väändagu naba!
Kui nimetu looma kõrist pahvatab hulg, söömarite ja joomarite üheksakordne elagu-u! Ent hane kondikest kablides mu Lonnyke kahvatab. Keegi purtsatab: „Osav lõuamees, krants!“ Teine turtsatab: „Kaval Varas-Ants!“
(1921)

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon