Arhibaldi uni

Mudlum

Arhibald arvas, et ta on vist üles ärganud. Toas oli pime. Ta tegi korra prooviks silmad lahti. Toas oli ikka pime. „Vist on öö veel,“ arvas Arhibald. Võib-olla on ikka veel uni. Kuidas sellest täpselt aru saada, kas oled ärganud või ei ole? Ta kobas käega enda ümber. Vasakul oli sein, paremal tühjus. Kuidas teada, et kui jalad üle voodiääre viskad, kas seal on põrand, või ei midagi? „Niikuinii üks pime kõik, pimedas ei saa arugi, kui ei näe, kuhu astuda.“

Niisiis kooserdas Arhibald uniselt kööki. Katsus korra õueust, ega kass ei taha sisse tulla. Kassi polnud. Ta oli juba kohviveegi tulele pannud, kui sai kuidagi kahtlaselt aru, et pole ta voodist välja tulnud ühtigi. Siis ikka on veel uni edasi, mõtles ta tüdinult. Sedaviisi võib ärkamisega kes teab kui kaua aega minna. Ta tegi prooviks silmad lahti. Toas oli pime. Katsus pea taga seina ja aknalaua äärt, need olid oma koha peal ja õigesti. Kuulda ei olnud mitte midagi, aga ega ei pidanudki olema. Arhibald elas üksinda ühes üsna väheldases majas, mis samuti oli täitsa üksinda keset lagedat maad. Maja ümber muidugi natuke puid oli, aga need ei kohisenud. Vist ei olnud tuult. Ja kui oli pilves ilm, siis polnud ka kuu- ega tähevalgust, mis asjadele kuju annaks.

Arhibald tundis, kuidas tundmatu jõud teda jalast sikutab. Ta tahtis jalga ära tõmmata, aga selle peale lõi sääremarja kange kramp sisse. Nüüd oli päris selge, et asi on tõsine ja täiesti päris ja ta on une käest pääsenud. Ta tõusis voodis istukile, haaras kahe käega jalast kinni ja surus sääre vastu kintsu, et soonvedu järgi annaks. „Oi-oi-oi“ karjus Arhibald päris kõva häälega. Valu oli suur ja keegi nagunii ei kuulnud. Karjuda võis südamerahus.

Ettevaatlikult pani ta jalad maha ja ajas ennast käte najal püsti, kobas siis voodiotsa järele ja püüdis astuda. Jalg oli päris valus ja selle peale oli nõrk toetada.

„Häda ja viletsus,“ pomises Arhibald poolihääli. Ta oli harjunud, et igalt poolt valutab. Eriti selg. See näris alalõpmata ja ei lasknud teda enam ilma peale hulkuma. Ta ei mäletanudki, kuidas maailm välja nägi. Muidugi, nii kaugele kui silm ulatas, oli kõik üsna endistviisi, vanad kuused värava juures ja selle taga suur lahmakas lagedat luhamaad, silmapiiril metsa tume viirg. Täpselt sama pilt oli igal pool, kuhu ilmakaarde ka ei vaata, ikka lõpetasid metsalaamad ilmaringi tumedalt ja otsustavalt.

Arhibaldi kodu nägi välja selline – tilluke köök, köögis pliit ja pliidi soemüüri taga väikeses toas voodi. Voodi oli otsapidi aknalaua all, pidi ette vaatama, et pead ära ei lööks. Majas oli veel tube, aga sinna ta peaaegu kunagi ei läinud, need olid külmad toad. Külmades tubades olid asjad, mida väga harva tarvis oli. Peaaegu mitte kunagi. Mida teeb Arhibald vana Singer-masinaga? Millel pealegi hooratta rihm katki on.

Üks kord nädalas toodi poest süüa, näljas ta ei olnud. Arhibald pani muna veekeedukannu ja sai kaks asja ühe hoobiga – kõva muna ja kohvivee. Õues oli ikka veel pime. Palju see kell siis on? Väike punane telefon lebas magamistoas riiuli peal. Kell näitas pool kuus. Köögilaes oli vana riidest juhtme otsas mustas bakeliitpesas 40-vatine pirn, üsna kärbsesitane. Köögis oli päris hämar. Ja kaunis külm. Pliit oli vaja kütte panna. Kui toa soojaks saab, siis võib jälle pikali minna. Puid ta hoidis natuke ikka sees varuks, tõi neid kuurist siis, kui selg mõni päev rohkem painduma andis, ja kui ei andnud, siis võttis kõrgema riida pealt.

Kass oli ukse taga, hiir hambus. Ta jooksis sellega kööki tooli alla, kust hakkas varsti kostma kõva krõmpsutamist. Arhibald seda ei kuulnud, ta kuulis ühe kõrvaga ja seda ka ainult siis, kui ta kõrva hääle poole pööras. Karihiiri kass tuppa ei toonud, need pika ninaga triibulised pani ta trepi peale ritta.

„Mis sa tood neid siia näitusele,“ pahandas Arhibald. „Ma pean nad ju perse upakil kokku korjama.“ Kass ei mõistnud sellest jutust mitte midagi, vaatas kollaste punnis silmadega tooli alt ja lakkus mokki. Hiirest polnud küüneotsakestki alles.

„Tubli kass,“ kiitis Arhibald kassi. Enne triibulist volaskit olid kõik kohad hiiresitta täis. Kass oli rahul, viskas ennast lösakile vanamehe jalgade ette maha ja vehkis sabaga. Ta oli selline loom, kes väga külje alla ei pugenud. Vahel tuli küll voodisse ja magas seal ristseliti, kõhu all nii pehme paks ja valge karv, et lihtsalt imesta, aga enamasti siis, kui Arhibald ringi toimetas. Öösel ta hulkus väljas või tukkus köögis pliidisuu ees.

Arhibald pani kassile värsket vett ja natuke krõbinaid, kallas oma kohvile vee peale ja lõi muna noaga pooleks. Koorida ta ei viitsinud ilmaski. Ta jõi aeglaselt kohvi, vahtis mustavasse aknasse ja triikis käega valutavat koiba. Pool päeva oleks juba nagu möödas, aga väljas ei hahetagi. Õigus, tuli tarvis alla teha. Ta tõmbas tabureti pliidile lähemale, koukis vana alumiiniumkulbiga tuha pange ja toppis paar halgu alla. Paberiga oli kitsas käes, üks vana kooliraamat oli kapi peal, mille lehti ta kiskus ja kasetohule abiks pani. Kuidagi nõrk oli olla, pea käis ringi ja tikud kukkusid käest maha, kõik toos puha põrandale laiali.

Raud läks kiiresti soojaks, Arhibald ajas jopi seljast ära ja viskas toolileeni peale. Pani lõunaks supikondid keema. Korra võib nüüd pikali minna, ta lükkas tuhaluugi ukse koomale ja pani potile kaane peale. Vaikselt keeb.

„Ega ma ei maga,“ ütles ta endale, kui ta voodisse heitis. Ja ta ei maganudki, ainult paistis sedamoodi, hingas aeglaselt ja nägu vajus kõrvade poole sirgu. Iga natukese aja tagant, kui tukk tahtis tulla, käis miski nõks ta peast läbi, justkui oleks hing sattunud tühja auku. See oli imelik ja paha tunne, kus muidu mõnusasse äraolemisse tekkis veider jõnksak. Ei olnud halb mõte, ei olnud seljavalu, oli lihtsalt eimiski. Tühi koht olemasolemise sees. Iga kord, kui see tuli, oli Arhibaldil tunne, et surm nüüd koputas. Tegelikult polnud häda midagi.

Kui mitu nõksu niiviisi järjest kuskilt tulid, siis kadus magamiseisu täitsa ära. Oli väsinud küll, aga magada ka ei saanud, sest pärast ühte jõnksu pidi külge keerama, ja pärast teist jälle teise külje peale ja selili ja kõhuli ja igatmoodi ta proovis, aga lõpuks olid kõik luud-liikmed rahutud ja pahased. Nad ei kavatsenudki lõdvestuda.

Arhibald läks suppi vaatama. „Nüüd võib kartulid sisse panna,“ ütles ta kassile, kes magas pliidisoojas ilma ainsagi nõksuta. Kell hakkas üheksa saama ja väljas algas tume, pilvine päev. „Väga unine päev,“ kinnitas Arhibald.

Seep see oligi. Uni oli igal pool, hallis taevas, vanas raagus kases, mis ei viitsinud isegi tuules liikuda, vaid seisis paigal nagu piltpostkaardil. Koltunud rohi lamandus mätastena ja ükski kõrs ei liikunud. Taevas seisis samuti päris paigal ja seal ei olnud üldse pilvi, vaid mingi imelik paks läbipaistmatu lõplikkus. Aeg venis teosammul. Ta oleks parema meelega paigal seisnud, see aeg, ja kuskile ilmanurka magama heitnud. Uniste, uimaste sammudega tolksutas ta oma väljamõeldud minuteid. Arhibald vaatas huviga aknast välja.

„See päev ei saa vist küll kunagi õhtasse.“

On muidugi imelik, et inimene tahab oma päevad õhtale saata, peaks ju olema väga hea, kui aeg seisab paigal ja miski ei saa kunagi mööda. Ometi tegi see veniv unisus haiget ja rusus hirmsasti. Oli täpselt selline tunne, et kogu maailm on täis Arhibalde, ühesuguseid, haige selja ja kassiga vanamehi igaveses sügispäevas.

„Päris jube,“ teatas Arhibald kassile selle mõtte peale. Muidugi sagib päris maailmas inimesi ringi ohtralt nagu batsilluseid, neil on tuhat tegemist ja nende aeg on kiire, kärsitu ja lendab käest. Kuigi seda on päris raske ette kujutada, kui elad üksi ja linnast eemal.

„Mis me siis nüüd teeme,“ küsis ta kassilt. „Paneme raadio mängima.“ Kassi meelest see ei olnud hea mõte, sest Arhibaldi raadio mängis kõige kõvema häälega, mida sai välja kruttida, ja ragises aeg-ajalt hirmsasti. Aga unine vaikus sai paraja litaka ning tõmbus kohkunult koomale. Pliidi all hubises tuli, kastruli kaas plõgises auru käes lõbusalt ja olemine läks täitsa heaks. Arhibald tõmbas poti pliidi nurga peale ja pani kummikud jalga.

„Nüüd läheme õue.“ Kass ajas ennast laisalt püsti, keeras saba rõngasse ja kõndis ukse juurde. Temal ei olnud kunagi igav. Eks ma olen natuke juba kassi moodi, mõtles Arhibald. Õige vähe on veel puudu. Mina olen selline jumala kass, hall ja vana, aga vahest ta ikka sügab mind kurgu alt. Ehk on temal ka selg haige ja kole raske kummardada.

Niisiis marssisid nad aias ringi ja uurisid kõiksugu asju. Õunapuudel oli hulga õunu veel puus, see oli õige kena vaatepilt, kui raagus okstel särasid kollapunased õunapunnid nagu jõulumunad. Õunapuude alused olid ka muidugi õunu täis, poolmädasid ja päris mädasid ja täitsa kõlbulikke. Mida õigupoolest peab üldse nii paljude õuntega tegema? Kelder on mulluseid, ülemulluseid ja veel vanemaid mahlapurke täis. Niisamuti moose, ja keegi neid ju süüa ei tahtnud. Värske õun on hea ja sahvris oli paar kasti igast sordist, aga teadupärast loobib ta kevadel need ikka suurelt jaolt komposti.

„Millegipärast on õunad seal, kus pole inimesi. Ja inimesed seal, kus pole õunu. Aga ju siis kitsed söövad ära,“ arvas Arhibald. Üldiselt ju valitseb veendumus, et üksinduses ja eemal ilmakärast on iseäranis hea tähtsaid mõtteid mõlgutada. Kuigi jumal teab, kelle kohta see õieti käib, sest Arhibald oli peaaegu mõtlemisegi unustanud, polnud, millest mõelda. Kui ainult õuntest, hiirtest ja kassist. Ta tatsas natuke veel ringi, aeg-ajalt kummardudes ja omaette pomisedes. Kas peaks selle põõsa kinni siduma, et lumi ei vajutaks laiali? Või peaks need varred ära lõikama, aga võib ka kevadel, ega vahet pole. Pea otsis asju, mida ära teha, aga tegelikult ei olnud vaja teha peaaegu mitte midagi. Kui ainult natuke puid veel tuppa tuua ja siis suppi süüa ja siis kuulata raadiot ja tukkuda. Õhtuks ei keeda midagi, võtab niisama tüki leiba.

Midagi uut siin ilmas ei olnud õieti oodata ja ometi ootas Arhibald kogu aeg. Oli nii-öelda ooterežiimil. Ootas, et tuleks õhtu, või et oleks juba hommik ja saaks üles tõusta, või ootas, et lumi tuleks maha, või siis, et ta ära sulaks. Kui oli kuiv ja päiksega ilm, siis ootas ta vihma ja kui sadas, siis ootas, et läheks selgeks. Pimeduses ootas ta valgust ja valguses pimedust, elu tüütas teda ja ometi tahtis ta järgmist kevadet näha. Kuigi kevadel oli see häda, et rohi kasvas liiga ruttu, suvel palavusehäda ja pea käis rohkem ringi kui muidu, sügisel oli häda lehtedega ja talvel lumega. Selline aastaringne häda loodusega, sest inimene teadagi peab loodust natuke taltsutama, niitma ja riisuma ja lund lükkama, lihtsalt peab, siin pole vaielda midagi.

Arhibald pani supitaldriku kraanikaussi ja lükkas pliidil siibrid kinni. Siis läks ta pikali, tuba oli soe, viskas ainult jopi jalgade peale ja uni tuli päris kohe. Raadiost lasti moodsaid poplaule, aga teda ei seganud üldse, oli lihtsalt selline mõnus, justkui oleks tuba rahvast täis, vahepeal võttis keegi jutu üles, siis jälle mängiti pilli ja puhuti pasunat, aga Arhibald magas, suu lahti ja nägi unes, et on iseenese kass. Või siis et tema on suur jumal, hea ja lahke, natuke väsinud kõigist maailma asjadest, aga siis on just kõige parem paitada kassi pehmet karva, sasida kõrva tagant ja kui liiga kaua sedasi kassiga mässata, siis ta võib oma kahe valge suure tagumise koivaga põtkima hakata ja hammastega õrnalt käsivart närida, niisama, sõbralikkuse ja tüdimuse märgiks. Käsi oli hiigelsuur, umbes nii suur nagu voodi, milles Arhibald magas, ja peale käe suurt muud ei paistnudki, jumal jäi ise oma käe varju. Arhibald tundis, et ta on üleni karvane, et tal on kikkis kõrvad ja ühe kõrva sees on sälk vanast kaklusest naabri kassiga, kelle vist rebased nahka panid, sest igatahes pole teda ammu näha. Ta ajas mõnuga küüned välja ja tõmbas siis jälle konksu tagasi, nii tubane oli olla, selg ei valutanud, pea ei käinud ringi ja igav ei olnud ka. Arhibaldi vaikne norskamine oli päris nurrumise moodi. Kui ta silmad lõpuks lahti tegi, oli täitsa pime. Ja raadio ragises.

Suu oli nii kuiv, et murdus lausa, selg kange ja jalad tuimad. Ettevaatlikult lükkas ta sääred üle voodiääre rippu, liigutas prooviks natuke varbaid ja tõukas ennast püsti. Pani köögis tule põlema ja jõi otse kraanist vett. Siis läks vaatas, kas kass on ukse taga. Oligi. Hiirega. „Tubli kass,“ pomises Arhibald uniselt. Ta pani jopi selga ja läks poolkülma tuppa teleka ette. Õige varsti oli ta köögis tagasi ja tegi endale leiba hapukoorega.

„Selle päeva oleme täitsa maha vedelenud,“ ütles ta kassile rõõmsalt. „Sina vähemalt püüad hiiri, kuigi keegi ei käse, tule, ma annan sulle vett ja krõbinaid.“

Nad vaatasid külmas toas „Miss Marple’it“ ja uudiseid. Ma olen ise ka päris paras külma toa jaoks, mõtles Arhibald. Veri seisab jalgades, ei käi ringi. Külma tuppa mind lõpuks pannakse ja kui ei panda, on ikkagi külm tuba, sest tuba jahtub ära, kui ma seda ei küta. Nii et minuga läheb ikka veel enam-vähem hästi. Aga mis kassist saab? Sellepärast ei ole mingit sihukest juttu, noomis ta ennast mõttes. Mina elan, niikaua kui kassil mind vaja on. Ja nüüd lähen võtan õhtused rohud ja siis otsime prillid üles ja loeme neid kirjusid lipakaid, mis postiljon toob. Kui ma linna poodi saan, siis ostan sulle elektrihiire. Patareidega. Muidu sul pole talvel midagi teha.

Kass jäi kööginurka vahtima, Arhibald istus voodiserval ja sättis prille ette. Prillisang oli teibiga parandatud ja need jäid peas viltu. Ta vaatas üle igasugused paberid, vanad poeskäigu tšekid, kiskus isegi rohukarbist voldikud välja ja uuris, kas näeb sealt lugeda, aga olid ikka nii pisikeses kirjas, et ei näinud. Ta luges ka lõpmata ühtsama raamatut, Conan Doyle’i „Viimast kummardust“, see oli sirelikarva närakas raamat, piibu ja kaabuga Holmesi pea siluett kaanel. Ta luges iga päev ühe või kaks lehekülge ja hakkas siis jälle otsast peale. Enamasti vajus raamat käest voodi ja seina vahele, kust ta selle järgmisel õhtul jälle välja koukis.

Unes nägi Arhibald seekord pesuehtsat kuradit. See kõndis punases keebis sõjaväe moonavooris, kuldsete kannustega kabjad välkusid keebiserva alt ja ta nägi väga uhke välja selle räbaldunud karja keskel, kus vantsisid langenud naised, mustlaskerjused ja vist ka Arhibald ise, hallis habemetüükas. Ta ei saanud päris kindel olla, kas on ikka tema, sest ega ta täpselt ei teadnud, mihuke ta välja näeb, majas polnud rohkem peegleid kui üks vana laiguline kõige tagumises külmas toas. Ja mis asi sellega siis on, et saab ennast väljastpoolt näha nagu kinos või olla korraga kahes kohas, killavooris ja eemal, pildi serva peal vaatamas? Lagedal külmunud poriga platsil oli püsti aetud paksust vaiba moodi riidest pruun tuttidega telk. Valgus silmapiiril oli kahkjaskollane ja taevas lendasid mustad linnud. Kurat oli imposantne ja tegus, käis muudkui telgist sisse-välja, ta tuules hõljuv keep paisus kui punane puri. Paistis, et keset kaost on temal kõik selge, korras ning igatepidi kontrolli all. Pahareti silmad olid punased, targad ja julged. Ta ei paistnud üldse väsinud. „Tema on küll päris kindlasti olemas,“ mõtles Arhibald unes, „aga kas mina üldse olen veel või ma ainult kujutan endale ette? Seda ei tea vist keegi päris kindlasti öelda.“ Ta tegi korra prooviks silmad lahti. Toas oli muidugi täiesti pime. Selle pimeduse sees hakkas aeglaselt aineks saama Arhibaldi kõhn ja karvane jalg, valutav selg ja pissihäda. Korraks tundus, et natuke eemal pliidi juures justkui midagi punaselt läigatas, nagu oleks kustuvad söed korra tuult saanud. Ta pani väikese sulanud plastmasskupliga lambi põlema ja tõusis istukile. Käis vetsus. Tuli tagasi voodisse. Und ei tulnud tükk aega. Siis aga ikkagi tuli, nagu ta alati tuleb, rahutu, katkendlik, täis sada korda mõeldud mõtteid ning imelikke ja segaseid viirastusi.

Arhibald nägi unes, et ta on teise ringi poes endale saapaid valimas. Ega seal miskit valida polnud, aga pidi proovima, kas mõned käimad on ehk õiget mõõtu. Korraga oli tal selja taga üks kuri tädi, kes õiendas, et jalavarje ei tohi kasutatud peast osta, et jalad on igal inimesel isemoodi ja võõrad kingad on teise inimese jala järgi kantud ja ei sobi muule kui tema omanikule. „Püksid osta, kui tahad, aga kingi mitte ilmaski. Seal võib veel kes teab mis jalaseen sees olla.“ Sellist kasvatuslikku juttu rääkis see ligimestest hooliv naisterahvas. Arhibaldil oli kole piinlik, naise pärast ja enda pärast ka, et ei saa rahus kamasse uurida. Ta pani kapukad käest ja ostis omale siis hoopis triibulise hommikumantli, paksu, sooja, karvase. Pärast sokutas saapad mantli alla ja hiilis võidukalt ühe ostu eest maksmata poest välja. Miks unes nii sageli patuteele minnakse? Päise päeva ajal pole Arhibald kunagi midagi sisse vehkinud, isegi sellist mõttepoega ei ole. Aga praegu oli nihuke himu, et kahmaks terve selle musta plastmassist kassasahtli ja jookseks kandade välkudes uksest välja. Ja üldse võtaks kõiki asju, kohe rebiks puude pealt, võtaks naiste kleite ja seelikuid ja padjapüüre ja heegeldatud linikuid ja kõike seda kopitanud pahna, mida ilmaski vaja ei lähe. Arhibaldil hakkas kuidagi vastik olla, nagu vajuks ta muudkui allapoole ja allapoole, ja ta hakkas unes rabelema. Tekk oli krussis jalgade ümber, pea märg ja süda kloppis.

„Vai, misuke niru uni,“ teatas ta nördinult, kui oli päriselt ärkvele saanud.

Uni on nagu must jõgi, mis voolab läbi elu ja kole raske on sealt igal hommikul kaldale ronida. Ka on ta täis salakavalaid neelukohti, mis imevad endasse ja vaata siis ette, kas üldse saadki veel välja… „Ptüi, mis kurjavaimu rahutu öö, mina pean laskma unerohtu välja kirjutada.“ Ta keeras raadio mängima, et painaja meelest läeks.

Hommik oli taevahalli sisse valgeid auke puhunud, taevas oli lapiline ja meenutas natuke tanguputru. Sellisest võib isegi lund sadama hakata.

Arhibald pani muna veekeedukannu ja lasi kassi õue.

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon