Selle maa keel. Eesti räppluule kõnest ja kurjast

Heli Allik

„Naljakas on see, kuidas me kõik seda uut keelt korraga oskame. Me oskame seda lugeda, seda kirjutada, me oskame seda kohe kaasa laulda. See on just sündiv ja sealjuures täiesti elusalt sündiv keel,“ kirjutab Kaur Kender Genka/Paul Oja uut plaati arvustades.[1]

Niisugused sõnad jäävad silma. Neis kõlab peaaegu midagi rahvusliku lepituse lootuse sarnast… Mida me habrastel aegadel siis veel tahame kui mitte keelt, mida me kõik jälle korraga „oskame“ – lugeda, kirjutada ja kaasa laulda? Mida me veel siis tahame kui mitte uut, elusat keelt?

Kaur Kender ei täpsusta, kas ta loeb seejuures Genka laulusõnu paberilt või kuulab plaadilt. Tõenäoliselt siiski kuulab, kirjutatud sõnad sellele lisaks võib-olla pooljuhuslikult silma ees. Aga räppluule puhul see ongi üsna ebahuvitav küsimus. Ei ole suuremat vahet, kas lugeda või kuulata, sest sa tead, et enamasti on kirja pandud sõnad niikuinii vaid meeldiv lisaboonus, aleatoorne äärevidin, juhuslik küljeaksessuaar kunstilise terviku juures, mille kese on mujal. Muidugi leidub hulgaliselt näidisteste, mis teevad võimalikele kahtlejaile selgeks, et tihti pole asjassepühendamatul võimalik kirjaridade järgi öelda, kas tekst on suure luuletaja või väikese räppari sulest. „Tears on the mausoleum floor, blood stains the Colosseum doors“ – T. S. Eliot või Jay Z? „Hell is empty / And all the devils are here“ – Shakespeare või Kanye West? „I was twenty years behind the times / so you found an audience ready. / I do not disown you, / Do not disown your progeny“ – Ezra Pound või Nas? „May God forgive us though we dwell inside a paradox“ – William Blake või 2Pac?[2] Kuid paljud räpitekstid siiski niisugusi võrdlusi välja ei kannaks – ja polegi vaja.

Räpplugu võib isegi kirjas kesisena paistvate sõnadega olla kuulates väga hea – rütm, muusikahelid, tämber, intonatsioon ja skandeerimise viis teevad kirjast täiesti eraldi tegutsedes oma töö. Claude Duneton, prantsuse lauluajaloo uurija, on muuhulgas märkinud: „Kummalisel kombel peavad värsid olema lamedad, sest nad peavad jätma ruumi ümbrisrüüle – meloodiale, häälele, mis nad elusaks teeb, ning rütmile, mis nad suuremaks paisutab ja annab neile täieliku poeetilise laengu.“[3] „Anyone can rap, I look for songwriters!“ ütleb dokumentaalfilmis „Something from Nothing: The Art of Rap“ legendaarne produtsent Dr. Dre – luuletada oskab igaüks, vaja on osata kirjutada laulu.[4] Üsna suurt osa räppluulest ei ole huvitav lugeda.

Ka räpptekstide autorid ise paistavad oma sõnade kirjalikul kujul ilmumise suhtes olevat võrdlemisi ükskõiksed. Eesti räpparite ortograafiakultuuri iseloomustab, nagu kirjutas Jürgen Rooste juba 2006. aastal, „nördimapanev kaos. (Hehee.)“.[5] Kui plaadi vahel sõnu kaasas pole (ja niisugust olukorda esineb seoses suuresti internetipõhiseks muutunud muusikatarbimisega aina sagedamini), tuleb usaldada fännide poolt kuulmise järgi üles kirjutatud versioone, mis demokraatlikult veebis ringlevad. Neis leidub alatihti „vigu“. Kui võrrelda omavahel näiteks meeleavaldusel „Laske elada raisk“ esitatud kuue räppari ühislaulu „Resotsialiseerumine x must lipp“ sõnu ajakirjas Vikerkaar ja vabatahtlike entusiastide kaastööl põhinevas portaalis Sasslantis, esineb neis nii palju erinevusi semantikas, punktuatsioonis, õigekirjas ja värsside liigenduses, et kiirel vaatlusel võiks versioone pidada isegi kaheks täiesti erinevaks tekstiks. „Botaanikuid täis nuhtlad“ on vabaversioonis võtnud kuju „botaanikuid täis luht on“, „küür ja arulage mustvalge keskmine Harju sitt“ – „küürija arulage, must valge keskmine harju shitt“, „Sigulda-Riia“ – „sigul da riia“, „30 / 2. 10 /“ (numbrid näitavad Reketi vanust ja pikkust) – „3210“, „hea tuss“ – „headus“, „mo muss on droog“ – „mu mussondroon“, „Welcome to Stonia“ – „Welcome to estonia“, „tallinnna spiidball räpp“ – „tallinnas biit poll räpp“, „elu ristteel Rihanna fentanüüli stääbib“ – „elu risteel Rihanna fentanüülist räägib“, ja nii edasi.[6] Aga see kõik ei ole tähtis. „Kas keegi teab, kus kohapealt võiksin sõnu leida? :)“ küsib Youtube’is Okym Riimi laulu „Vöörad“ video all kommentaator MaD-GrampA. „Kuula!!!“ vastab talle kommentaator Hillar Simm.[7] Ja tõepoolest ongi „Kuula!!!“ niisugusele küsimusele ainus tõeliselt adekvaatne vastus – räpisõnad on mõeldud suuliseks esituseks. Nagu näidenditekstid, osutavad need igal hetkel, et elu on mujal.

Aga sõnu, mis tulevad mujalt, on kirja panna hoopis teistmoodi. Briti suulise kõne uurija M. A. K. Halliday järgi on kiri ja kõne justkui keele erinevad vormid – kiri ja kõne ei ütle samu asju. Kiri kipub sünnitama teatavat konformsust ka mõtetes – kirjanduslikes, religioossetes, poliitilistes –, mida me sellega väljendame. Kõne ja kiri tähendavad inimese jaoks kaht täiesti erinevat kogemuse koordinaatteljestikku.[8] Walter J. Ongi sõnul iseloomustab suulisust hääle „seespoolsus“, mis vastandub kirjalikkuse ja nägemise „väljaspoolsusele“. Hääl registreerib selle, mis on struktuuride sisemuses, nägemine eristab ja lahkab objekte. Hääl ühendab meid kogukonnaks ning toob meid üksteisele lähemale, nägemine sunnib eraldumisele, selgusele ja eristatusele.[9] Tiit Hennoste ütleb: „Kõne on meie juures, meie lähedal, meiega intiimselt seotud. … Kirjutatud tekst tähendab täpsemaid sõnu, lõplikku grammatikat. Kirjakeelne tekst tähendab seda veel enam. Aga see tähendab alati ka seda, et kirjutatud tekst on meist eemal. Kirjakeelne tekst on meist kõige kaugemal. Joon, mida kirjutatud keeles on palju rohkem kui kõnes, on passiiv ehk eesti umbisikuline tegumood (tehti tööd ja nähti vaeva). See kirjutamise viis, milles puuduvad tegijad ja nägijad. Chafe nimetab seda detachment’iks ehk eemaldumiseks, lahusoluks, distantseerituseks. See on vorm, mida armastavad kõik maailma bürokraadid ja demagoogid.“[10] Ning Sokrateski omistab kuningas Thamosele kirjatähtede asjus järgmised sõnad: „See leiutis toob ju nende hingedesse, kes seda on õppinud, unustuse, sest nad hülgavad mäletamise ning usaldades kirjapandut, meenutavad välise, võõraste märkide põhjal ja mitte seestpoolt, iseendale toetudes.“[11]

Suulises kõnes julgeme mõelda teistsuguseid asju ja öelda teistsuguseid asju. Suulises kõnes julgeme olla rohkem enda moodi. Räppluule juured asuvad suulises kultuuris. Ning kuna räppar „ei tunne end kannatavat kirja türannia all, on tal tunne“, nagu kirjutab prantsuse räpiuurija Isabelle Marc Martínez, et ta „loob kõike uuesti“.[12]

Muidugi ei ole mõtet räppluulet kui keele ausamat ja autentsemat pruuki üleliia idealiseerida. Räpist on tänapäevaks saanud kõige levinum popmuusikažanr maailmas. Nagu näitab Pierre Bourdieu, kehtestavad mittelegitiimsete kunstiliste praktikate harrastajad ühiskonnas võimupositsioonidele asudes legitimeeritud kultuurivormidena omad maitsed,[13] ja Kanye West on andnud märku plaanist mitte väga kauges tulevikus Ameerika presidendiks kandideerida.

Ka eesti räpparite autentsust, võimu-vastasust ja mässumeelsust on Sven Kivisildnik „Eesti räppluule kogumiku“ järelsõnas kirjeldanud järgmiselt: „Kui võtame vaatluse alla populaarsed revolutsionäärid lähemal ja kaugemal tsiviliseeritud maailmas, siis leiame kaks arvestatavat, ent täiesti erinevat kontingenti. Prantsusmaal põletavad Peugeotte nolgiohtu araablased ja neegrid, Inglismaal ja Hollandis on sama, Ameerikas kukutavad riiki põhiliselt neegrid, aga rasket tornide langetamise tööd teevad allhanke korras palestiinlased. Aga kes meil Marju Lauristini mantli küljest krae ära kiskus? Kes pani Pae tänavale persetäie pomme ja harvendas kohalikke elanikke õige tublisti? Kes sättis Liiva kalmistule kümneid surmavaid püüniseid? Teate küll neid pooleldi läbisaetud puid, mis tuulega kaela kukuvad. Ikka penskarid, vanurid, gerondid. Eesti revolutsionäär on vanakooli mees, kark kaenla all ja Pätsi pilt lapitud pükste tagataskus.“[14] Kui korraldada muusikaeelistusi puudutav küsitlus näiteks kinnipeetavate hulgas, pole sugugi kindel, et esikohale jõuaks räppmuusika. Ka räppareid endid – kui sellest vaatevinklist õnnestunud elukäiguga Beebilõust välja arvata – meie karistusasutustes ei kohta. Sven Kivisildnik: „Isegi vanglaga pole neil asja, kui meil üldse mõni moosekant puuri pistetakse, siis mõni tüüpiline süldi ja saasta lontrus – kokaiin ja kupeldamine. Ka muusikalide korraldajad satuvad vahel majanduspolitsei huviorbiiti, räpparid mitte kunagi.“[15] Bronxiga võrreldavatest ohtlikest ja apartheidi all kannatavatest linnaosadest võivad räpparid tasasel mullapealsel Eestimaal ainult unistada – „Panime tünnis tule põlema ja tegime lõket. Kujutasime ette, et oleme getos,“ kirjeldab informant Rakvere räpiskeenet uurivale Maarja Kobinale.[16] Rohkem kui getomiljöö iseloomustavad Eesti maastikku Viljandi-sarnased kenad väikelinnad, kus on kontserdipaigaks kultuurimaja ja seal „backstage’is kana topis“[17].

Kuid samuti on kindel, et suulisuse pealetung pole Eesti kultuuris olnud seni ülemäära jõuline. Aastal 2000 võttis Tiit Hennoste asjade seisu kokku: „Seega iseloomustab eesti kirjanduskeelt kirjakeelekesksus ja redigeeritus“,[18] ning  aastaks 2015 polnud üldpilt, nagu selgus EKL-i tõlkijate sektsioonis 06.02 peetud ettekande järel toimunud vestlusringis, sama autori jaoks märkimisväärselt muutunud. Aastal 2014 kirjutab Hennoste eesti kirjakeele mitmest ilust, mida eesti keelekorraldajad silmas on pidanud, ja kaks nendest on niisugused: „Esimene. Ilus on keel, milles järgitakse kirjakeele norminguid; inetu, lohakas jne on neist kõrvale kaldumine. Peaaegu alati on inetuse silti kandnud argikeel, aga mõnikord ka murded. Teine. Eri inimestel on keelelised normingud vähemalt osalt erinevad. Tavaliselt pärinevad nad koolist ja seega nende inimeste kooliajast. Ilus on sellega kunagi minevikus loodud ja norminguhindajate jaoks igaveseks paika pandud ilu. Kõik muu, mis tuleb pärast, on lohakus, laiskus, lõtvus ja emakeele ilu hävitamine.“[19]

Lisaks eelnevale tuleb öelda, et räppluule pole muidugi puhas suuline kõne. Žanriliselt-stilistiliselt asub räpp kusagil hallil alal suulise kõne, proosa, luule ja laulmise vahel. Räppluule on hübriid improviseeritud kõnest ja hoolikalt kirja pandud luulest – see pole puhas luule ega puhas proosa, vaid muusikasse pandud kõne imitatsioon. Ameerika räpiuurija Skye Paine on näidanud, kuidas prantsuse räpis kasutatakse vastupidiselt ootustele grammatilisi vorme – kahest partiklist ja verbist koosnevat täiseitust ne … pas ning subjunktiivi kõneviisi –, mida esineb järjest vähem isegi keskmise prantslase argikõnes, igasugusest tänavakeelest rääkimata.[20] Ka Mihkel Kaevats kirjutab oma üldtoonilt väga soojasõnalises arvustuses „Eesti räpptekstide kogumikule“: „lootus, et täisküttes vahutavad peo-
isad vabanevad bassi-spasmides eesti keele literatuursetest stampidest, luhtub-uhtub südatühjaks pea täielikult. Mehed, teie käes on mikrofon ja jõud riimide peielaud aknast välja visata – miks te seda ei tee?“[21]

Osalt seletub fakt, et kirjakeele veidi kulunud ilmingud kipuvad Euroopa räppluulesse sisse pugema, ilmselt asjaoluga, et see ongi keelelt kirjanduslikum kui Ameerika oma.[22] Prantsuse räpparid näiteks on üles kasvanud sajanditevanust kaunist prantsuse keelt väärtustava koolihariduse tugevas traditsioonis, millele Ameerikas pole ekvivalenti. Ka Eestis on kaunis kirjakeel üks rahvusliku identiteedi alustalasid. Samuti on aga tõenäoline, et ka kõige karastunumal räpparil on maast-madalast sisseharjunud ja pooleldi teadvustamatute keeldude-käskude tõttu standardkeelt võimatu tõrjuda, kui käsi haarab peas kuju võtnud sõnade paberile kirjutamiseks sulepea järgi. Ning loomulikult mõjutavad sõnavalikut omas suunas ka rütmi ja meetrumi reeglid. Juba Homeros, nagu tuvastas Milman Parry, kasutas oma suuliseks esituseks mõeldud eepostes ometi nimisõna ja omadussõna ühendeid orgaanilises seoses heksameetrilise värsimõõduga ja kõneles „välejalgsest Achilleusest“ isegi siis, kui see parajasti istus.[23] Juba mainitud vägagi vihases ühisräpis „Resotsialiseerumine x must lipp“ on vähemalt 31 sõna või väljendit, mida „Eesti kirjakeele sõnaraamatus“ ei leidugi. Kuid selle kõrval figureerivad laulus ka „surmarüü“, „prii“, „voorusevöö“, „sõjanui lajatab“, „peksleb“, „lihunikul süüks nähti“, „emad kodus nutvad“, „koorem me rahvale laskus“ – grammatilised ja stilistilised vormid, mida ei kohta suulises kõnes ega kõnekeeles mitte kunagi. Need on sõnad, mida mitte keegi kunagi „ei ütle“.

Kuid hoolimata sellest on räppluule elujuur suulises kõnes ning ka töödelduna ja kirja panduna kannab see suulist paatost.

Oma spetsiifikast lähtuvalt on suulises kõnes terve hulk sellele ainuomaseid jooni. Tiit Hennoste näiteks ütleb: „kõneldes viitab kõneleja tihti iseendale ja oma mõtlemisprotsessidele ning kasutab selleks erinevaid sõnu ja poolhäälitsusi (noh, nagu, ee, õõ). Ta jälgib pidevalt seda, kuidas tema jutt kuulajani jõuab, ja viitab sellele (onju, eksju). Ta kõneleb üpris uduselt, pehmendab oma ütlusi igati (umbes, üks, ja nii edasi, nagu). Ta on emfaatiline ja tundeline (jube ilus, tõesti, nii).“ Ja muuhulgas lisab ka: „Need sõnad on tee meie sisemusse, alateadvusesse, mõtlemise ja tundmise protsesside juurde.“[24]

Räppari kunst sünnib kohalolus, silmast silma suhtes publikuga. Laulutekstid on täis suulisuse märke. Mida muud teeb näiteks kõneleja, kui „jälgib, kuidas jutt kuulajani jõuab, ja viitab sellele“, öeldes, nagu Genka, „Kinnisvarabuum ja raha ja seks. Räme, eks?“ („Hüäänid“)?[25] Kas ridadega „Üks vana Datsun möödus must, mille juht / pobises, Et ma olen kindlalt üks vendadest / Paalbergidest või midagi“ („Ussisoo“) toimetab kõneleja midagi muud, kui „kõneleb üpris uduselt“? Mida teist on kõneleja kui „emfaatiline“ teatega „Ma olen siin iga kuradi artisti Kendrick“ („Jeesus Presley“)? Kas alustades lauset „sõnade ja poolhäälitsustega“ nagu ridades „Aaa kolm aastat vanem kui ma arvasin / No seega sekundiks ma praegu susse armusin“ („Väikesed ponid“) ei viita kõneleja mitte „iseendale ja oma mõtlemisprotsessidele“? Kuidas nimetada teisiti kui suulisele kõnele omasteks „ülilaia ja ülitühja tähendusega sõnadeks“ näiteks teist poolt lauluridadest „Silmad su kuklal ja mul on kõva / Uampapaluubapu wow pepu!“ („Bakkushan“)? Kas ridade „Yo, rullides raha ja rollides doobie / Täidan su kõrvad ja silmad Youtube’is“ algus pole mitte marker, mis näitab, et „kõneleja ühest küljest üritab saada kinnitust sellele, et kuulaja assimileerib teksti, ja teisalt ootab kuulajalt ka teatavat reaktsiooni“? Kas read „Vaatamata sittadele hommikutele ja see et Sa / kurat mind huiasid kavalalt“ („Õhtung“) pole mitte näide suulises kõnes ajalise surve tõttu valdavast „pindformuleerimisest“, see tähendab mahatõmbamisvõimaluse puudumise tõttu poolel teel mingi konstruktsiooni katkestamisest ja ringitegemisest?[26] Mida muud on read „Sa leidsid mind lavalt minu riimide riismeist / Vaatan otsa ja mõtlen, et mis keiss?“ („Väikesed ponid“) kui „otsese ja kaudse kõne vahevorm (siirdkõne), milles kõne vormistatakse sidendiga algava kõrvallausena, kuid aja- ja isikuviited jäävad otsekõnepäraseks“, ning mis on „eriti tavaline suulises keeles“[27]? Või kui read „Avan 6packi, nii et paus!“ laulu „Algorütm“ lõpus pole deiktikud, see tähendab väljendid, millel on tähendus vaid konkreetse lausungiakti piires,[28] siis mis need on?

Suuline kõne tähendab seoses tihti vähem formaalsete kontekstidega ka norminguvabamat sõnavara, niisugust, mis kirjakeelde ei „kõlba“ – denotatsioon pole iseenesest suuline, konnotatsioon aga on. Kuna tekstid on mõeldud suuliseks esituseks, ei ole mõtet pikemalt peatudagi asjaolul, et võõrkeelseid väljendeid soovitab kohalik keelenõuanne võimalusel vältida, võimatusel eristada kirjas kursiiviga, näidates sellega ka, et „sõnad ei kuulu lausuja maailma“[29]. Plaadil „Genka/Paul Oja“ ingliskeelsed sõnad mitte ainult ei esine vennalikult külg külje kõrval eestikeelsetega – „Touch me või ära touch me“ („T.Ä.V.“) –, vaid ka käänduvad ja pöörduvad eesti keele reeglite järgi nii rõõmsalt ja vabalt – „Hommikul rebootib, teeb lahti luugid / Brunchiks soulfoodi, siis anderstoodib“ („Tali pruut tantsima“) –, et ridadega „Kena keha kole feiss, fuck, mis ma teen raisk“ algava laulu „Bakkushan“ video all Youtube’is kirjutab kommentaator nuNORMAL: „kena keha kole face fuck mis ma teen raisk 😀 kõik lemmiksõnad ühes lauses“, justkui oleks küsimus, mis keeles need üldse on, juba ammu tähtsuse kaotanud.[30] Ka tähenduslikud riimipositsioonid on tihti hõivatud ingliskeelsete sõnade poolt – laulu „Tali pruut tantsima“ esimese salmi 16 lõppriimist „doobie“, „Youtube’is“, „woody“, „Coogid“, „pruudi“, „booty“, „loop’id“, „klubi“, „huvi“, „groopie“, „prostituudid“, „Puugid“, „gay“, „Rudy“, „sukin“ ja „bookin“ on näiteks ingliskeelsed tervelt 10 –, mis tõmbab värskendatud suhtevõrku kõik sõnad tekstis.

Muidugi on lauludes ka hulgaliselt eestikeelseid konstruktsioone, mis koolikirjandis ilmselt kohta ei leiaks. Toon mõned näited. „Kui mitte vaadata neid erinevaid arvusid / Siis pigem ära ihalda neid arrogantseid parmusid / Saad aru? Ma nagu, kes teeb siin räppi / Võin olla isa sul ja su ema viia Mäkki“ („Väikesed ponid“). „Sa oled nagu mingi valepidi kentaur / Keha on Veenus, aga nägu on tšau“ („Bakkushan“). „Päikest, pede! / Joonista hoopis triskele!“ („Algorütm“). „Tõesõna Sind ma austasin, panustasin Susse. / Sa mustasid, tekitasid nusse“ („Õhtung“). „Tunnistan, täis peaga polegi sul viga / Ja ma olen lihtsalt üks sovinisti siga“ („Bakkushan“). „See on isa on öö läbi tööl ja laps meil täna / lasteaeda ei lähe / See on see ilusaks joomine, kurat kas sellest / kõigest on Sul ikka veel vähe?“ („Õhtung“).

Ning lõpetuseks võib öelda, et Sandor Liive, vennad Paalbergid, Alex Kidd, R. Kelly, Dr. Dre, Jeffrey Dahmer, Sven Lõhmus, Zoolander, Marko Mägi, Birdman, Adebisi, Ciara, Jan Boklöv, Toomas Hendrik, Gay Rudy, õed Puugid ja printsess Fiona ei ole samuti just kõige igapäevasemad külalised eesti ilukirjanduse intertekstuaalses võrgustikus, vaid kuuluvad pigem Võsapetsi, krimikroonika, suusauudiste, Levika suitsunurga, arvutimängude, filmifoorumite, korvpalliülekannete, multikate ja Eurovisiooni maailma.

Niisugust ühel või teisel kombel kõne ja kirja vahel kõikuvat keelt on tegelikult meie ümber järjest rohkem. Interneti „kirjalik spontaanne dialoog“,[31] nagu Tiit Hennoste seda nimetab – keelekasutus, milles on koos kirjalik keel, suulise dialoogi keel ja lisana arvutikeele võimalused ja uuendused –, on saanud nii valdavaks, et me kõik tajume, et midagi on teisiti. Kõnet ja kirja peeti pikalt keele kaheks erinevaks väljendusplaaniks, milles sama sisu anti edasi vastavalt fooniliste või siis graafiliste vahenditega.[32] Kodeerimisel olid omad kindlad reeglid. Nende tekst, kes kirjutada ei „osanud“, avalikku ruumi ei jõudnuki. Nüüd võib igat Facebooki postitust või raevukat anonüümset netikommentaari potentsiaalselt näha 8 miljardit inimest ja reeglid justkui pudenevad peost. Kes tohib mida öelda kuidas ja kus? Kirja ja kõne kaardid on ümber mängitud.

Avalikult mõtteid vahetada võivad kõik. „Olen u. poole aasta jooksul siin on/off aktiivsusega lugenud igasugu asju. Palju on sitta toodetud, aga palju on ka tõde olnud. Seda nii artiklites kui kommentaariumis(oh shit, mulle 6petati, et ilma tegus6nata ei ole olemas lauset, mis nyyd saab),“ ütleb anonüümne kommentaator – aga loomulikult ei saa mitte kui midagi.[33] Kirjas võib näha eesti keele iseeneslikku häälduspõhiseks muutumist – „kõne’alla võjb t’ulla ka minngi vajmuajjgus et Eerika onn akand usskuma mussti j’õude ning unes on midagi ilutuslikkunäjjnd aga ise ma seda tõsiselt ej võta . kinndalsti on selline otsus aga Eerika ennda teha .“[34] –, prosoodiliste joonte markeerimist – „Mixx armastus otsa saab???“[35] –, emotsioonide väljendamist tüpograafiliste võtetega – „Su mees on lihtsalt maakeeli öeldes mühakas. LAHUTA!“[36] –, eesti ja inglise keele ilmsüütut segunemist – „Mis värk sellega on, et ühel päeval täiega laavib aga järgmine päev olen ma kõige nõmedam kutt? Is she bipolar or am i doing smth reeli wrong?“[37] –,  märke sellest, et internetifoorumis vaieldes ei peeta suhtluskanalit üldse enam kirjaks – „Ja kus need kirjavead on? See ,et märgid valesti on ei täheda kohe,et sõnades vead on??“[38] –, kirjavahemärkide kasutamist viisil, millele nime anda ei oskagi – „HÄVITAGE AGA RAHVA RAHA EDASI JA POE SEEBIGA SINNA MUSTUSE AUKU,, “”KÜLL TULEB KA TEIESUGUSTELE VIIMANE KOHTUPÄEV,, ENNE SEDA ,AGA TOIMUB EESTIS OMAKOHUS,,“[39] – ning sadu teisi aktsepteeritud keelenormi territooriumilt ammu väljunud nähtusi. Ning meie nagu teame küll ja tegutseme selle maailma keskel, aga ega me tegelikult hästi ei oska seda kõike enam ei „lugeda“ ega „kirjutada“. (Ega ajalehtigi ei „oska“ enam „lugeda“, aga seda teistsugustel põhjustel.)

Kuni need uued keelevormid, olgu nad nii uhked, lopsakad ja ennenägematud kui tahes, on „kusagil seal“, päriselu amorfsel territooriumil, ei ole neil meie jaoks tähendust. Nad vajuvad laiali, ilmuvad ja kaovad, ilma midagi meile „ütlemata“ – neil ei ole võimu meid muuta ega aidata. Keeleteadlane võib rõõmuga ükshaaval kurioosumeid üles kirjutada, kuid kuni nende kasutus on vaid pragmaatiline, ei anna need meile uut keelt. Et midagi juhtuks, peab mängu tulema luule, mis sõnad teineteise küljest lahti ja siis teisiti taas kokku sulatab. Prantsuse musikoloog Christian Béthune ütleb: „Prosoodilised vormireeglid (riim, meetrum), keerukas kõne- ja lausekujundite süsteem (metafoor, metonüümia, sünekdohh, katakreesid, emfaas), ühisest pärandist ammutatud teemad ja skandeerimise viis oma lõpmatute, igale artistile eriomaste nüanssidega asetavad räppluule spetsiifilisse kirjanduslikku ruumi, mis erineb reaalsusest.“[40] Avades selles ruumis ukse keeletarvitusele, millele seal enne kohta polnud, paneb räppluule oma parimal kujul uude kohta nihutatud kirjanduse kellakuplis ühiselt kajama hääled, millel väga palju põhjust seni teineteist „lugeda“ ega „kirjutada“pole olnud.

Kunagi ammu kirjutas üks murelik mees, kes üritas luua eesti keeles nõudlikku kunsti selle traditsiooni alusel, mis valitses tema kaasajal Euroopas:

Kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavust omale otsida?

Kakssada aastat on mööda läinud. Jälle otsime me uut keelt. Jälle on laul ühe suure laboratooriumi eest. Aga võib-olla viib see suulisesse emamurrakusse, meie „olemise kotta“, mida inimene nagu tigu „endaga seljas veab ja mille sisse vajadusel varjub“,[41] suure ringiga tagasi. (Ja kui järele mõelda, siis võib-olla ei ole Genka presidendina tegelikult sugugi halb variant.)

 

[1] K. Kender, Meganem ja Paul Oja/Genka album. http://nihilist.fm/meganem-ja-paul-ojagenka-album/. Plaat ise ilmus 2014. aastal plaadifirma Legendaarne Records all.

[2] Vt nt http://www.telegraph.co.uk/culture/theatre/10953205/Can-you-tell-the-difference-between-TS-Eliot-and-rap-lyrics.html ja http://bookriot.com/2013/09/23/quiz-poetry-line-rap-lyric/.

[3] C. Duneton, Histoire de la chanson française I. Pariis, 1998, lk 11.

[4] Ice-T, A. Baybutt, Something from No-thing: The Art of Rap. Art Of Rap Films, 2012.

[5] J. Rooste, Räpi risoomid ja riimid. Rmt-s: Eesti räpptekstide kogumik. Koost. TommyBoy ja Tfa. Pärnu, 2006, lk 5.

[6] Vrd: Vikerkaar, 2015, nr 10/11, lk 3–7, ja http://sasslantis.ee/lyrics-genka-resotsialiseerumine_x_must_lipp.

[7] http://www.youtube.com/watch ?v = 0B5 M 8vdH5sk.

[8] M. A. K. Halliday, Spoken and written language. Oxford, 1989, lk 29.

[9] W. J. Ong, Orality and Literacy. The Technologizing of the World. London; New York, 1982, lk 71.

[10] T. Hennoste, Keel ja tigu. Emamurrak, meie olemise koda. Akadeemia, 2014, nr 4, lk 630.

[11] Platon, Phaidros. Tlk. M. Lepajõe. Rmt-s: Platon, Teosed I. Tartu, 2003, lk 352 (275a).

[12] I. Marc Martínez, Le Rap français. Esthétique et poétique des textes (1990–1995). Bern, 2008, lk 43.

[13] Vt P. Bourdieu, Distinction. Critique sociale du jugement. Pariis, 1979.

[14] S. Kivisildnik, Kohaliku mässaja portree. Rmt-s: Eesti räpptekstide kogumik, lk 75.

[15] Sealsamas, lk 76.

[16] M. Kobin, Globaalse subkultuuri avaldumine Eestis: hip-hop kultuur Rakveres. Rmt-s: Subkultuurid. Elustiilide uurimused. Koost. A.-A. Allaste. Tallinn, 2013, lk 174.

[17] Vt Geronimo, 30 küsimust Genkale ja Paul Ojale. http://nihilist.fm/30-kusimust-genkale-ja-paul-ojale/.

[18] T. Hennoste, Eesti kirjanduse keelest modernismi, postmodernismi ja postkolonialismi taustal. Vikerkaar, 2000, nr 7, lk 78.

[19] T. Hennoste, Keel ja tigu, lk 628.

[20] S. Paine, The Quadrilingual Vocabulary of French Rap. Kinephanos: Revue d’études des médias et de culture populaire / Journal of media studies and popular culture, 2012, kd 3, nr 1, http://www.kinephanos.ca/2012/french-rap/.

[21] M. Kaevats, UudisHimulike Silmade sissejuhatamine Eesti räppi. Vikerkaar, 2006, nr 6, lk 113.

[22] S. Paine, The Quadrilingual Vocabulary of French Rap.

[23] Vt nt M. Kõiv, „Ilias“, „Odüsseia“ ja Homerose küsimus. Rmt-s: Homeros, Odüsseia. Tlk A. Annist. Tallinn, 2006, lk 331.

[24] T. Hennoste, Keel ja tigu, lk 629, 630.

[25] Kõik järgnevad näited pärinevad plaadilt „Genka/Paul Oja“.

[26] Vt nt T. Hennoste, Sissejuhatus suulisesse eesti keelde I–IX. Akadeemia, 2000, nr 5–12, 2001, nr 1.

[27] M. Erelt jt, Eesti keele käsiraamat. Tallinn, 1997, lk 485.

[28] Vt E. Benveniste, Problèmes de linguistique générale. Kd 1. Pariis, 1966, lk 262.

[29] A. Herschberg-Pierrot, Stylistique de la prose. Pariis, 1993, lk 103.

[30] http://www.youtubecom/watch?v=9nmKCurLaC0.

[31] Hennoste on seda uut dialoogivormi iseloomustanud mitmes kohas, vt nt „Eesti keele allkeeled“ (Tallinn, 2013).

[32] M. Erelt jt, Eesti keele grammatika II. Tallinn, 1993, lk 326.

[33] http://nihilist.fm/he-shot-the-video-of-most-ridiculous-military-parade-in-european-history/comment-page-2/#comments.

[34] http://www.ohtuleht.ee/550275/kommentaarid.

[35] http://nihilist.fm/see-pole-hape-mis-sa-tegid-ii/.

[36] http://foorum.perekool.ee/teema/kingituse-reaktsioon/.

[37] http://nihilist.fm/see-pole-hape-mis-sa-tegid-ii/.

[38] http://foorum.perekool.ee/teema/tere-36/.

[39] http://www.ohtuleht.ee/703180/kommentaarid.

[40] C. Béthune, Le Rap. Une esthétique hors la loi. Pariis, 1999, lk 135.

[41] T. Hennoste, Keel ja tigu, lk 633.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon