Armastuse kosmiline müsteerium

Dante Alighieri. Vita nova - uus elu. Itaalia k-st tlk Rein Raud. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn, 2012. (Bibliotheca mediaevalis). 136 lk.

Mart Kuldkepp

Rein Raua tõlge Dante Alighieri “Vita novast” on avaldatud samas raamatusarjas, kus aasta varem ilmus ka Harald Rajametsa tõlge “Jumaliku komöödia” esimesest osast “Põrgu”. Üheskoos moodustavad need teosed väga märkimisväärse täienduse eesti keeles kättesaadavale Dante loomingule, keskaegsele kirjanduspärandile ja maailmakirjanduse klassikale laiemalt. “Uuest elust” on küll juba olemas 1924. aastast pärinev Johannes Semperi eestindus, kuid uuesti tõlkimise otsust tuleb tervitada seda enam – ehkki lähtetekst on sama, on sihtkeel ja -kultuur jõudnud vahepeal nii palju muutuda, et Dante uueks vastuvõtuks ollakse enam kui valmis.

Kuna tegemist on ülikooliga seotud kirjastusega, on “Vita nova” paratekstid suunatud ettearvatavalt akadeemilisele sihtgrupile. Silmapaistev lisandus tõlkele on Rein Raua pikk ja põhjalik eessõna, mis moodustab raamatu mahust pea kolmandiku ning annab huvitava ja erudeeritud ülevaate tervest hulgast asjassepuutuvatest kontekstidest, milleta vähemalt tavalugeja jaoks jääksid kesiseks võimalused enam kui 700 aasta vanust teost mõista. Raua kommentaarid “uue maheda stiili” ja “armastuse metafüüsika” teemadel muudavad Dante abstraktsevõitu teksti kõnekamaks, samas seda siiski ka liialt surumata etteantud tõlgendusraamidesse. Samavõrra asjakohased on ka sissejuhatused Dante elulukku, tema kaasaegse Itaalia keerulisse poliitikasse ja eriti linnade kirjakultuuri, mis taolise kirjanduse sünni ja ringluse üldse võimalikuks tegi. Loodetavasti ei jää need konkreetsest tõlkest laiema tähenduse ja kasutatavusega ülestähendused ilukirjandusteose saateessee formaati kängitsetuna liialt varju.

Kui tasakaalukas ja viidetega varustatud sissejuhatus paistab silma heas mõttes pedagoogilisusega ning võiks leida kasutamist mõnel ülikooli kirjandus- või ajalookursusel, siis tõlge ise (ehkki samuti allmärkustega varustatud) liigub selles mõttes akadeemilisusest kaugemale, et püüdleb võrdselt mõttetäpsusega ka sihtkultuurilise ladususe poole. Eriti puudutab see prosimeetrilise teose luulepalu, mis on tõlgitud kaalepliku hoolikusega ning jälgides, et tulemus oleks ka eesti keeles poeetilisena tajutav. Erinevalt Semperist ei kasuta Raud seetõttu Dante nn grammatilisi riime, mis iseenesest oleksid eesti keelde üle toodavad ja mille kasutamine annaks tõlkijale sõnavalikul palju lisavabadust, kuid mis puht luulekeeleliselt kõlaksid kohmakalt. Selline kompromiss lähte- ja sihtkultuuritruuduse vahel, millest esimese raskuspunkt on paratekstuaalne ning teise oma paikneb tekstis endas, töötab hästi – seda enam et “Vita nova” kuulub nüüdsest nende väikestes keeltes haruldaste tekstide hulka, millest on luksus omada eriaegseid ja eritüübilisi tõlkeid.

Aastatel 1293–1295 valminud “Vita nova” oli Dante esimene oluline teos ning teedrajava tähendusega nii tema enda loomingu kui kogu hilisema õhtumaise armastusluuletraditsiooni seisukohalt. Teos sisaldab kolmekümmet lüürilist luuletust, mis väljendavad minategelasest poeedi armastust tema südamedaami Beatrice vastu. Enamik luuletustest on sonetid, kuid nende seas on ka neli kantsooni (üks neist Beatrice surma tõttu lõpetamata jäänud) ja üks ballata. Siiski pole tegemist ainult luulekoguga. Kõiki luuletusi raamistavad põhjalikud proosakommentaarid, milles autor selgitab tekstide inspiratsioonilätteid, loomislugu, sisu ja struktuuri ning kaitseb neid ja ennast ametivendade ja avaliku arvamuse võimaliku kriitika eest.

Niisuguse prosimeetrilise tekstistruktuuri eeskujuks oli keskajal populaarse hilisantiikfilosoofi Boethiuse teos “Filosoofia lohutus”, mille sisuks on vangistatud ja surmamõistetud üksildase autori mõtisklused fortuuna muutlikkuse, Jumala ja õnne üle. Sellest paralleelist lähtudes on kerge näha, et ka Dante raamatu fookuses ei ole tegelikult mitte armulugu kahe inimese vahel (mil määral Beatricel minategelase suhtes mingeid tundeid oli, jääb segaseks), vaid armastusega seotud sisemised heitlused ja vaimsed otsingud, mida autor oma kõrgendatud emotsionaalses tundlikkuses kogeb. Nagu märgib Rein Raud (lk 36–37), polegi raamatu teine peategelane õigupoolest mitte Beatrice, vaid Amor, kujuteldav õpetaja ja juhendaja, kes sarnaneb Boethiuse imaginaarse dialoogipartneri Filosoofiaga. Samal ajal pole Amor armastava poeedi armastuse personifikatsioonina midagi muud kui tema enese peegelpilt. Seda tunnistab kaudselt Dante ise, kui kirjutab, et tema vestlused Amori kui kehalise olendiga on vaid retooriline võte (lk 99–102) – mille kasutamine olevat maakeelsetele luuletajatele lubatud samamoodi nagu kirjatarkadest poeetidele.

Amorist veelgi abstraktsem tegelane on Beatrice; seda vaatamata asjaolule, et tõenäoliselt oli tegemist reaalselt elanud inimesega. Dante käsitluses jääb igapäevategelikkusest alles õige vähe: pankuri tütart, teise pankuriga abiellunud Beatrice Portinarit (1266–1290) võib parimal juhul pidada kirjanduslikuks prototüübiks. “Vita nova” tegelane Beatrice on midagi hoopis muud ja ebamaisemat: täiuslik, kättesaamatu ja äärmuseni passiivne olend, kes ilmub narratiivi peaaegu eranditult ainult oma kaaslastest daamide, linnarahva ja eriti poeedist minategelase kaudu. Viimane kohtub armastatuga ainult paaril korral ja möödaminnes, sellest aga piisab, et läita kirge, mis küünib taevalike kõrgusteni.

Minategelase huvikeskmes pole seega mitte armastatu igakülgne teenimine nagu keskaegses rüütliromaanis, vaid alkeemiku kannatlikkusega armastuses kirgastumise otsimine ja poeedi enda sellega seotud vaimne areng. Igasugune maine kontakt armastatuga tuleb seejuures pigem kahjuks. Oma tundeid varjates ja Daamiga piinlikult distantsi hoides kannatab autor nagu eremiit kõrbes ning väljendab hingepiinu vaid luulekeeles. Tänapäevaste (ja ilmselt enamiku omaaegsete) lugejate jaoks teeb ta seda abstraktsel ja raskestimõistetaval viisil, kodeerides piinavad emotsioonid allegoorilistesse kujunditesse ja salapärasesse numbrimüstikasse, millesse lõpuni pühendatud pole keegi peale tema enda.

Armastus Beatrice vastu ei ole minategelase jaoks seega mitte eesmärk iseeneses, vaid vahend millegi kõrgema saavutamiseks. Eriti pärast Beatrice surma saab Daamile tekstides osaks enam mitte ainult lihtsalt armastus, vaid omalaadne metafüüsiline vahendajaroll luuletaja ja Jumala vahel, mis sarnaneb keskaegsetele pühakutele, eriti Neitsi Maarjale pandud ülesannetega. Oma isiklikku hinge raputavatest tunnetest leiab luuletaja maagilisi paralleele aristotelliku kosmose põhi-struktuuridega. Need aitavad tal mõista paremini oma armastust Beatrice vastu; veelgi enam aga ümberpöördult: mõista inimliku armastuse kaudu paremini jumalikku armastust, kuivõrd Beatricest saab kogu jumaliku kõiksuse pooljumalik representatsioon. Selles mõttes võib kõrvutada Dantet ja varaseid saksa universaalromantikuid, kes mõlemad püüdsid ära kasutada inimhinge emotsionaalseid – mitte aga mõistuslikke – aspekte, et püüelda varjatud absoluudi poole.

“Vita nova”, mille proosalõikudes luuletuste varjatud tähendus ja seeläbi ka autori tõelised tunded lõpuks (osaliselt?) avatakse, kulgeb dramaatilise pihtimusena, mida kandev pinge luule- ja proosaosade vahel muudab ühtlasi peategelase psühholoogiliselt nüansirikkaks ja omal moel tänapäevaseks karakteriks, kelle rännakutele on lugejal võimalik suurema vaevata kaasa elada. See teeb kohaseks Rein Raua sedastuse, et inimvaim oma tunnetes ja siseheitlustes on vahepealsetele sajanditele vaatamata siiski samaks jäänud (lk 19). Ühtlasi võiks aga küsida, kas pole samamoodi ka elulookirjandusega, mis neid tundeid ja siseheitlusi peegeldab. Emotsionaalse autobiograafia näiv tõetruudus võib tänapäeval viia eksiteele sama kergesti kui sajandite eest ja seda pole kohatu meelde tuletada ka Dante puhul.

Nagu märgib Rein Raud, pole teadaolevatele eluloolistele faktidele tuginedes põhjust samastada jutustajast minategelast tegeliku Dante Alighieriga (lk 35–36). Teosena allub “Vita nova” amour courtois’ žanrikonventsioonidele vähemalt samavõrra, kui neid uuendab, ning kummalgi neist tendentsidest pole ajaloolise tõega suuremat pistmist. Ka rahvaliku kirjakeele eestvõitlejana oli Dante ise kõike muud kui rahvalik, esindades kitsa ringi haritud ja rikaste Firenze linnakodanike peenenenud luulemaitset, mis sai seesugust elitaarset ilmalikku meelelahutust endale lubada.

Üks “Vita Nova” kandvaid struktuure ja ilmselt tema olemasolu ratio ongi osalemine selles linlikus kirjakultuuris: dialoogis teiste sama ringkonna poeetidega, kes üksteise luulet lugesid, hindasid, ümber kirjutasid ja levitasid ning vastasid sõprade luuletustele omapoolsete tekstidega. Niimoodi tekkinud kirjanduse seisukohalt tähendas see uut tüüpi intertekstuaalsust, mis ei põhinenud enam mitte ainult ühisel, jagatud traditsioonil, vaid mida iseloomustas senisest selgem teadlikkus autoripositsioonist ning sellega kaasas käivast kultuurilisest ja sotsiaalsest kapitalist, fiktsionaalsuse ja autobiograafilisuse probleemidest ning kutse-eetikast. Sellele sihtgrupile kirjutamine tähendas ühtlasi kirjutamist võrdsetele ja avalikule arvamusele, millega on seletatav Dante tendents ennast õigustada ja tehtud valikuid kaitsta – ilma sellise vajaduseta puudunuks ka “Vita noval” igasugune mõte. Firenze kohalikul kirjakultuurilisel taustal oli ilmselt muidki implikatsioone. Näiteks pidid Dante vihjelise teksti taga peituvad reaalid olema uue maheda stiili harrastajatest võrgustiku jaoks küllalt hästi tuttavad. Seda õigustatum on põhjalik eessõna eestikeelse tõlke alguses, mis autori sajanditetagust pieteeditunnet mõnevõrra korvab.

“Vita nova” kirjutamise ajal ja kirjutamise kaudu arenes rahvalikest armulauludest välja uus ja märksa keerulisem žanr, mis avaldas järgnevalt tohutut mõju Euroopa armastusluulele ja selle kaudu läänemaisele armastuskultuurile tervikuna. Tänu sellele, et Dante oli nendes muutustes osaline, on tema esimese olulise teose kultuurilooline tähtsus võib-olla suuremgi kui selle kitsas mõttes kirjanduslik väärtus. Ent ühtlasi avaneb “Uue elu” kaudu vaade ka laiema moderniseerumisprotsessi algusesse, mille tähtsus ei piirdu ainult Dante enda aja ega isegi mitte terve keskajaga. Kõrvutades Dantet isegi mõnevõrra hilisemate autoritega, nagu teine suur keskaegne “reisikirjanik” Geoffrey Chaucer, muutub ilmseks, milline mentaliteedikuristik nende teoseid eraldab. Chauceri looming on meisterlikult, empaatiliselt keskaegne kogu ajastu panoraamses mitmekesisuses ja värvikirevuses, kuid just seetõttu võõras ja raskestihoomatav. Ühe peategelase – iseenda – otsingutele ja rännakutele keskenduv Dante on aga just tänu süvenemisele ühte inimhinge suutnud oma ajast üle olla ning erinevate ajastute lugejaid kergemini kõnetada.

Niisuguseid raamatuid ei tõlgita tellimustööna ega tavaliselt üldse mitte mingist muust vajadusest peale sisemise sunni, mis mõnikord aastateks või aastakümneteks kripeldama jääb, kuid mille tulemuseks on harilikult suurepärased tõlked. Samamoodi pikaajaline investeering on ka rõõm nende raamatute valmimisest ja kaante vahele jõudmisest, mis puudutab veel paljusid ja kaua.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi