Kas Hiina on demokraatlikum kui Venemaa?

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

Ivan Krastev

Küsimus “Kumb on demokraatlikum, kas Hiina või Venemaa?” sarnaneb mõneti küsimusega “Kumb on naiselikum, kas Sylvester Stallone või Arnold Schwarzenegger?”. Me võime tükk aega nende biitsepseid võrrelda ning hingeõrnuse kohta igasuguseid oletusi teha, kuid sisuliselt on Hiina ja Venemaa kaks ebademokraatlikku riiki. Keskmine venelane või hiinlane võib tänapäeval olla jõukam ja vabam kui ühelgi varasemal ajastul, kuid kumbki maa ei vasta minimalistlikulegi demokraatiadefinitsioonile, mis eeldab võistlevaid valimisi, mille tulemused ei ole ette teada.

Siiski ei ole kumbki riik jäänud puutumata laiematest demokratiseerumise ja globaliseerumise tendentsidest. Kui minevikus said ebademokraatlikud režiimid kindlat tuge kuningavõimult või ideoloogialt, siis tänapäeval ei ole valitsemisõigusele pretendeerimiseks muud alust kui rahva toetus. Sundus pole enam kesksel kohal ei Venemaa ega Hiina režiimi ellujäämisloogikas. Demokratiseerumise üheks järelmiks on rahva võimu kasvamine ning eriti tehnoloogia ja kommunikatsiooni roll globaliseeruvas ühiskonnas. Kui kõvasti ebademokraatlikud riigid ka ei pingutaks, ei suuda nad ikka veel takistada inimesi internetti kasutamast, piiriüleseid sidemeid loomast, reisimast või laiema maailma kohta teavet hankimast.

Neile tendentsidele lisandub veel üks tegur: finantskriis. Raskuste alates oletasid paljud analüütikud, et muutused destabiliseerivad tõusvaid demokraatiaid; teised nägid kriisis surmaotsust autoritaarsetele režiimidele. Selle asemel näib olevat juhtunud midagi keerukamat: demokraatia ja autoritarismi vaheline piir on hägustunud. Ehkki Venemaa ja Hiina süsteemid ei kujuta endast päriselt demokratiseerumisajastu alternatiivi, on need sisuliselt sellega kohastunud. Laias laastus võib öelda, et venelased teesklevad demokraatiat ja hiinlased teesklevad kommunismi.

Lugu kahest eksijäreldusest

Ajavahemikus 1989–1991 hakkas mõlemale, nii Nõukogude kui Hiina kommunistlikule juhtkonnale koitma, et kommunism on muutunud süsteemina düsfunktsionaalseks. Kommunismi puudujääkide osas olid nad aga erineval arvamusel. Nõukogude Liidus otsustas Gorbatšov, et säilitamisväärsed on sotsialistlikud ideed, halb on aga kommunistlik partei ja selle võimetus ühiskonna energiat mobiliseerida. Tema arusaam sotsiaalsest muutusest tähendas partei valitsuse selja taha jätmist ning niisuguse riigi loomist, mis oleks konkurentsivõimeline Lääne paradigma raames. Hiina kommunistlik partei nägi asja täiesti teistmoodi. Nemad pidasid kommunismi puudujäägiks kommunistlikke ja sotsialistlikke ideid, eriti majanduse osas, hea aga oli sotsialismi juures kommunistlik partei ja selle võime ühiskonda enda kontrolli all hoida. Niisiis tegid nad kõik mis võimalik, et võimu infrastruktuur säiliks puutumatuna.

Millised on need režiimid praegu? Vene režiim näeb eemalt vaadates kahtlemata välja nagu demokraatia. Tal on demokraatlik konstitutsioon, toimuvad valimised, on olemas mitmeparteiline poliitiline süsteem, leidub mõnevõrra vaba meediat ning režiim pole rahva ulatuslike protestiavalduste mahasurumiseks veel tanke kasutanud. Kui politoloogiakraadiga tulnukas teiselt planeedilt maanduks Venemaal, siis päris tõenäoliselt arvaks ta, et tegu on demokraatiaga. Hiina seevastu demokraatiaga ei sarnaneks, isegi mitte meie tulnukast sõbra arvates. Ta paistaks mõne klassikalise kommunistliku režiimi moodi. Nagu märgib Richard McGregor raamatus “The Party”: “Peking on säilitanud üllataval hulgal niisuguseid jooni, mis olid iseloomulikud 20. sajandi kommunistlikele režiimidele. Hiinas on partei likvideerinud või tasalülitanud oma poliitilised rivaalid, kaotanud kohtute ja ajakirjanduse autonoomia, kehtestanud piiranguid religioonile ja tsiviilühiskonnale, seadnud sisse ulatusliku julgeolekupolitsei võrgustiku ning saatnud teisitimõtlejad sunnitöölaagritesse.”

Institutsioonide ülesehituse tasandil ei ole Hiinas pärast 1989. aastat muutunud kuigi palju, Venemaal aga on muutunud peaaegu kõik. Paradoksaalne on aga see, et Venemaal on demokraatlike institutsioonide matkimine viinud saamatu poliitilise režiimi tekkeni, millel puudub poliitiline dünaamilisus ning mille otsusetegemise võime on kehv. Hiina režiimi tunnistatakse üldiselt Vene omast märksa efektiivsemaks, ja kindlasti on tema otsustamisvõime palju parem. Vähe sellest, võib-olla on ta ka demokraatlikum kui Venemaa. Hiina režiimid suudavad end palju paremini korrigeerida. Neil on õnnestunud integreerida mõningaid demokraatia võtmeelemente, säilitades samas võimu kommunistlikku infrastruktuuri.

Viis põhjust, miks Hiina on demokraatlikum kui Venemaa

1. Võimu roteerumine

Venemaal korraldatakse mõistagi valimisi, kuid puudub võimu rotatsioon. Kahe kommunismijärgse aastakümne jooksul ei ole president kordagi valimisi kaotanud: valimiste ülesandeks ei ole mitte tagada, vaid vältida võimu vahetumist. Muidugi ei ole ka Hiina opositsioonil mingit võimalust võita. Teisalt aga ei püsi Hiina liidrid võimul kauem kui kümme aastat, misjärel automaatselt valitakse uus parteijuht ja president. Teisisõnu: Vene süsteemis kasutatakse valimisi rotatsiooni puudumise legitimeerimiseks, sellal kui Hiina kommunistlik institutsionaalne süsteem on kujunenud selliseks, et võimaldab võimu mõningast vahetumist. Muidugi räägime endiselt kahest süsteemist, milles võistlevad valimised puuduvad. Kuid hiinlased mõistavad, et juhtkonda tuleb vahetada, sest muidu tekib probleem. Kollektiivse juhtimise printsiibil põhinev Hiina süsteem takistab isikustatud autoritaarsuse teket ja pakub palju rohkem kontrolli- ja tasakaalumehhanisme. Erinevalt Venemaast ei kummita Hiinat võimujärgluse tont: partei tagab selge järglusprotsessi.

2. Rahva kuuldavõtmine

Ebademokraatlikel režiimidel on juba definitsiooni poolest sisse programmeeritud probleemid kõrvakuulmisega. Järelevalve ja arvamusküsitlused ei suuda iialgi asendada teavet, mida annab rahvas korrapäraselt toimuvatel vabadel ja võistlevatel valimistel. Demokraatlikud valimised võimaldavad mitte ainult valida juhte, vaid ka otsesel viisil sondeerida rahva meelsust.

Kui me aga räägime “rahva kuuldavõtmisest”, siis siin on Hiina ja Venemaa vahel üks tähtis erinevus. See tuleneb tõsiasjast, et Hiina valitsus ei ole töötajate meeleavaldusi kriminaliseerinud. Töötülisid, mis on tavaliselt suunatud piirkondlike juhtide või tehasedirektorite vastu, ei peeta parteile ohtlikuks. Nii toimub igal aastal sadu tuhandeid streike ja need on kujunenud tähtsaks usaldusväärse info allikaks. Inimeste vahetud meeleavaldused on palju parem indikaator kui vahendatud arvamusküsitlused – väärtuslikud mitte ainult seetõttu, et on nähtavad, vaid ka seetõttu, et need panevad proovile kohalike juhtide võime konflikte lahendada. Venemaal, selles eeldatavalt demokraatlikumas süsteemis, streike ei esine, sest töövaidlustes meeleavaldamise hind on väga kõrge. Venemaa manipuleeritud valimised on märksa kehvem proovikivi hindamaks rahva meeleolu ja regioonijuhtide võimet sellega toime tulla.

3. Opositsiooni ja teisitimõtlemise sallimine

Demokraatlik otsusetegemine sõltub nii vaadete mitmekesisusest kui ka lahkarvamuste aktsepteerimisest, ja siin tuleb päevavalgele järjekordne erinevus. Venemaad ja Hiinat võrreldes võib näha, et Venemaal sallitakse organiseerunud opositsiooni märksa enam. Ehkki kogu protsess on võimatult keeruliseks aetud, on seal võimalik registreerida oma partei, minna tänavale meelt avaldama või isegi nõuda, et Putin tagasi astuks. Hiina režiim on selles osas kahtlemata märksa karmim ja sallimatum. Aga isegi kui Kreml opositsiooni üldjoontes sallib, ei võta ta seda kuulda. Ta ei luba teisitimõtlemist tegevusplaanide küsimuses, ja valitsusametnikud hoiduvad hoolikalt pooldamast tegevuskavasid, mida soosib opositsioon.

Ehkki Hiina on palju klassikalisem autoritaarne ja kommunistlik süsteem, teeb see otsuseid palju kvaliteetsemalt ja kaasavamalt kui Vene süsteem. Isegi kui Venemaal tuleb ette lahkarvamusi eliidi seas, seletab enamik inimesi neid lihtsalt majandushuvide lahknemisega. Hiina kollektiivse juhtimise juures peetakse vaadete erinevust tegelikult legitiimseks. Hiinas algab lojaalsuseproov alles siis, kui kommunistlik partei on mingi otsuse juba vastu võtnud. Venemaal algab lojaalsuseproov kohe, kui president teeb mingi ettepaneku. Hiina sallivust poliitilisi tegevuskavasid puudutavate erimeelsuste osas näikse olevat suurendanud ka üldine optimistlik meeleolu ja kasvav võimutunne.

4. Eliitide värbamine

Vahest kõige huvitavam aspekt, mida nende kahe poliitilise süsteemi juures võrrelda, on viis, kuidas kumbki maa värbab oma eliidi. Kust on pärit need inimesed, kes hõivavad kõige tähtsamad kohad nii riigi kui ka tööstuse juhtimises? Russki Reportjori poolt 2011. aasta lõpul läbi viidud uurimus tõi selles vallas esile hulga huvitavaid fakte. Esiteks on ülekaalukas enamus Vene eliidi liikmeist käinud ühes kahest ülikoolist. Teiseks ei pärine ükski 300 juhtival positsioonil olevast isikust Vene Kaug-Idast. Ja kolmandaks – kõige tähtsamaks teguriks, mis mõjutab selle eliidiringkonna liikmeks saamist, on hr Putini tundmine juba sellest ajast, kui ta veel ei olnud president. Ühesõnaga, Venemaad valitseb sõprade klikk. See ei ole mitte üheski mõttes meritokraatlik süsteem: enamik neist inimestest ei ole teinud karjääri selle sõna õiges tähenduses, vaid nad on lihtsalt lõpuks sattunud valitseva grupi liikmeks.

Hiina kommunistlik partei nii ei toimi. Ta annab oma parima, et ühiskonnas tekiksid erinevad kihid, ja püüab tõesti kujundada süsteemi enam-vähem meritokraatlikuks. Kui sa oled piisavalt küüniline, kui sa tahad elus edasi jõuda, kui sa tahad raha teha, siis on kommunistlik partei sulle avatud. Kommunistlik partei on eliidi värbamise ja sotsialiseerimise instrument, ja Hiina juhtkond näeb kõvasti vaeva tagamaks regionaalset esindatust ning andmaks oma kaadrile võimalusi mitmekülgsete kogemuste omandamiseks.

5. Eksperimenteerimine

Viimaks tahan ma neid kaht süsteemi võrreldes rõhutada hiinlaste ja venelaste täiesti erinevat arusaamist poliitika eksperimentaalsest iseloomust. Hiina poliitiliste ja majandusreformide teljeks on eri mudelite katsetamine eri piirkondades, et välja selgitada, mis on juhtkonna seisukohalt tulemuslik. Kindlasti ei ole asjad niimoodi Venemaal: seal on “eksperiment” põhimõtteliselt ropp sõna. Nemad juba valitsetava riigi ülesehitamise nimel katsetama ei hakka.

Mida see kõik tähendab?

Kokkuvõttes võib öelda, et kui kunagi oli võimalik demokraatiat hinnata tema institutsioonide vaatlemise teel, siis nüüd tuleb lisaks ka esitada küsimusi selle kohta, kuidas need institutsioonid toimivad. Kas need näevad välja nagu demokraatia? Kas võib olla, et see demokraatia on teesklus? Venemaa on hiilgav näide, mis peaks meid mõtlema panema. Ta on loonud demokraatliku pealispinna, kuid selle all vohavad igat liiki ebademokraatlikud praktikad. Teine hea näide on Hiina – kahtlemata autoritaarne ja karm maa. Kuid tänu süsteemi survele, ümberkujunemist suunavate ideede mitmekesisusele ja riigi rollile maailmaareenil on tema poliitiline praktika märksa avatum, kui ametlike institutsioonide põhjal arvata võiks.

Mis tahes poliitilise režiimi enesekorrigeerimise võime on tema tähtsaim iseloomulik omadus, ja just enesekorrigeerimise võime ning avalik aruandekohuslus on iga demokraatliku eelise tuum. Praegu leidub Kremlis palju neid, kes otse vastupidiselt arvavad, et paljude noore riigi ees seisvate probleemide põhjuseks on ülemäärane demokratiseerimine. Paljud kadestavad “ehtsat” hiinapärast autoritarismi. Tegelikult aga on Hiina paljude oma praktikate poolest demokraatlikum kui Venemaa, ja kindlasti suudab ta palju paremini otsuseid teha. Kahe viimase kümnendi jooksul, kui Hiina tegeles usinalt oma võimekuse arendamisega, näib Venemaa olevat põhiliselt ametis olnud oma võimetuse varjamisega. Kui Lääne kommentaatorid tahavad aru saada, miks nende uute autoritaarsete režiimide saavutused on nii erinevad, oleks neil ülimalt soovitav ametlikust institutsionaalsest ülesehitusest sügavamale vaadata.

Ivan Krastev, Is China more democratic than Russia? Open Democracy, 12.03.2013; http://www.opendemocracy.net/od-russia/ivan-krastev/is-china-more-democratic-than-russia

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon