Auhind

Urmas Vadi

Kallis, ma nii igatsesin sinu järele. Alati kui me oleme lahus, tekib minu sisse tühimik, mida ma ei suuda mitte millegagi täita. Ma rähklen unetult hotellitoa külmas voodis, keeran end linade vahel nagu higine, äraunustatud vorst, üksindus nöörib kõri kokku.

Alguses, kui tuju on hea, ma jalutan mööda tänavaid ja see on nii meeldiv, olla tundmatuna ja üksi võõras linnas kaugel maal, kus mind keegi ei tunne, ahmida enda sisse kõike seda võõrast, silmad kui suurendusklaasid. Aga see hea tunne kestab vaid mõne tunni, heal juhul päeva, siis tasapisi hakkab mu sisse tulema jälle see vana neetud tühjus ja igatsus.

Tundsin aimamisi, et midagi selle linna tänavapildis on valesti, nagu oleks midagi puudu. Viimaks ma sain aru, et need on vanamehed. Ei poodides, kohvikutes, parkides, tänavatel olnud neid näha. Olen vist iseenese vananemisega seoses vanamehi otsima hakanud ja neid kõrvalt jälginud, kujutlenud, mis mind ees ootab. Aga seal linnas olid tänaval ainult noored, oli ka keskealisi, isegi vanu naisi oli, aga mehi mitte. Uurisin ja sain vastuseks, et vanemad mehed on sõjas otsa saanud. Sõda lõppes kakskümmend aastat tagasi ja neid, kes sellest on elu ja mõistusega välja tulnud, on vähe. Õhtul ma siiski nägin neid vanamehi, kes olid veel järele jäänud. Nad tulid tänavatele, seisid oma maja ees, tuikusid, ei läinud kuhugi, lihtsalt seisid pimeduses, vaatasid arusaamatute nägudega enda ette, maailm tuhises neist mööda. Kas nende jaoks polnud sõda veel lõppenud? Või olid nad juba ammu oma lahingud kaotanud? Ja seepärast liiguvadki nüüd vaid pimeduses? Nad kõiguvad tuules, nii üksi, nii kurvad, keegi ei suuda neid lohutada. Eks meil kõigil on oma sõda. Ja siis ma tundsingi, kuidas see vana ja tuttav raskus hiilib ligi. Ja nagu ikka, hakkasin ma kahetsema, miks ma sinna linna, sellele festivalile üldse tulin. Ma tahaks ju igal pool olla koos sinuga, jagada seda kõike, mida ma näen ja tunnen, mida sina tunned. Ainult sina suudad mu sees täita tühjust, auke mu hinges.

Kui juba see tühjus mu peale tuleb, kaotavad kõik need üritused, kõik need festivalid, mille pärast ma olen kuhugi kohale sõitnud, igasuguse mõtte ja tähenduse. Kõik teised näitlejad tunduvad korraga nii lollid ja nõmedad ja ma hakkan seda ka välja näitama ja muutun ka ise nõmedaks, suhtun kõigisse üleolevalt ja halvustavalt. Kuigi ega nemad ei ole ju süüdi selles, et nad pole sina. Sind on ainult üks. Sul on oma elu ja me ei saa olla alati ja igal pool koos. Ja kui mul on juba peale tulnud see loll ja tühi tunne, siis ma ka esinen kehvasti. Mind on maha jätnud mu soe huumorimeel, empaatia, hea suhtlemisoskus. Teised inimesed, kellega ma võiksin luua sidemeid, arendada vestlust, hoiavad minust eemale, neil nagu polegi midagi minu käest küsida, või siis ei taha nad mind segada ega äratada. Ilmselt mu kehakeel peletab nad juba eos. Laskun enesehaletsusse, tunnen, et mind pole kellelegi vaja. Tõepoolest, kellele mind vaja on? Sulle ja meie tüdrukutele, ma nii väga loodan seda. Ja see mõte rahustab mind, aga seda enam tunnen, et ilma sinuta ei ole mul konteksti ega häält. Ja sina muutud tund-tunnilt aina enam unistuseks. Nii et ma hakkan isegi kahtlema, kas sa ikka oled olemas.

Kui ma olin noorem, siis ma lootsin ja ootasin, et aja jooksul ma muutun. Ma olen näinud hetke, kui minu lapsepõlvesõber avastas enda jaoks Jumala. Kadedaks tegev selgus ja rahu ja meelekindlus, keegi oli nagu kogu aeg kohal ja olemas ja hoidis teda. Ta ei olnud enam kunagi üksi. Ma ei ole oodanud oma ellu Jumalat, ma olen oodanud sind, ja seesama Jumal, kelle leidis mu lapsepõlvesõber, see Jumal, kes tegi ta tugevaks ja rõõmsaks, näeb, kui õnnelik ma selle üle olen, et mul oled sina, mu Jumalanna. Aga sinust eemal olles kukun ma jälle kokku, minus pole midagi, mis mind püsti hoiab. Mu meeleolu kukub ülevalt alla nagu märg kalts. Ja nii ka sel korral.

Väliselt polnudki mu esinemisel midagi viga, aga puudu jäi see sisemine sära, mille oli enda alla matnud minnalaskmine. Ja publik ja žürii (jah, sel korral oli ka žürii ja auhind) saavad sellest aru. Korraldajad käisid ringi kavalate, paljulubavate nägudega, sosistati auhinnast. Aga mind ei veennud ega käivitanud isegi see auhind, sest ma nägin, kui osavad on teised, kui heas tujus, kui hästi ja maruliselt nad vastu võeti. Lätlase ja norraka esinemise peale tõusti isegi püsti, aplaus ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Peale minu esinemist küll plaksutati, aga oli tunda, et kõik tegid seda vaid viisakusest ja formaalselt, nii nagu minagi olin olnud formaalne. Oli selge, et auhinnast jään ma ilma.

Lukustasin end hotellituppa ja isegi nutsin. Nägin unes, et sina oled mulle nii lähedal, aga ma ei saanud sind puudutada. Sa olid nagu kupli all, veidi aja pärast selgus, et selleks on Nutella-purk, mis on juba tühi, purgi seinte külge olid aga jäänud mõned riismed. Sa naeratasid, tead küll, seda naeratust, mis ajab mu hulluks, ja siis sa hakkasid end lahti riietama, jätsid jalga ainult sukad ja siis võtsid sa kätega purgi seintelt Nutellat ja hõõrusid end sellega. Huvitav, meile kummalegi ei maitse Nutella. Sa määrisid end üleni šokolaadiga kokku, sa olid nii libe ja pruun ja nii valmis ja ootasid ja kutsusid mind, sa surusid enda imekaunid kannikad vastu klaasi nagu kaks unistust. Siis keerasid sa end ümber ja surusid vastu klaasi ka oma rinnad ja kõhu, sellest jäid klaasile võrratud pruunid laigud, milles ma nägin midagi tähenduslikku, lausa krüptilist. Sa avasid suu ning limpsisid ahnelt ja januselt šokolaadi. Ma proovisin sind puudutada, sind haarata, aga ainus, mis ma tundsin, oli külm ja sile klaas.

Terve järgmise hommiku ma onaneerisin vannitoas, vannikardin kleepus mu külge nagu uni. Siis proovisin sulle helistada, aga ei saanud sind kätte ja ma tundsin, et ma lähen hulluks, et ma ei näe sind enam kunagi, ja ma nutsin, ja siis onaneerisin veel kaks korda. Sel päeval ma hotellitoast väljas ei käinudki. Helistasin korraldajale ja uurisin, kas ma saan oma lennupileti varasema vastu vahetada. Perekondlikud asjad. Korraldaja ütles, et uurib asja. Aga kui ta tagasi helistas, siis ta andis teada, et ma ei tohi varem ära sõita, sest mulle on määratud auhind.

Sa ju tead mu suhtumist auhindadesse. See on naeruväärne ja lapsik, aga samas on ka inimlik, me kõik tahame, et meid märgataks, hinnataks, armastataks, hoitaks, nii ka mina. Ilmselt on see soov midagi saavutada ja tunnustust saada mul pärit lapsepõlvest. Kusjuures, ma ei olnud kidur ega haige laps. Aga millegipärast ei saanud ma kunagi ühtegi karikat ega vimplit. Kooliajast on vaid mõni üksik diplom, kui neid anti kõigile, siis sain ka mina. Muidu jäin ma aga teiste inimeste vahele või taha. Võibolla on see soov, olla kordki esimene, mulle sealtmaalt sisse jäänud. Sa naerad ja ka mina naeran ja ma tean ka ise, et see preemiate saamine on nii suvaline, nii juhuslik, ja see pole ju peamine, miks ma midagi teen. Ja ma tõesti ei tee seda mingite auhindade pärast, vaid ma tahan inimestele maailma peegeldada, ma tahan teiste inimestega kontakti saada. Ja seda ma olen saanud, mul ei ole millegi üle nuriseda, mul on läinud hästi. Ja vaikselt on mind ju ka tunnustatud, väikeseid auhindu olen ma tõesti saanud, paar publikupreemiat, ja nende üle ka rõõmu tundnud, tõsi. Aga ühtegi suurt auhinda mitte. Hakkab kuidagi imelik, et igal aastal mind nomineeritakse, aga mitte ükski aasta ei ole ma suurt preemiat saanud. Siis ma ikka hakkan mõtlema, et asi on siiski minus, žürii ei saa aastast aastasse eksida. Kolleegid ja meie sõbrad ikka ütlevad, et sel aastal saad sina, kindlasti saad, sinu stand-up etendused on üle prahi, no kes siis veel peaks saama kui mitte sina! Aga ei midagi. Ma olen nagu igavene nominent. Nüüd ma olen juba neile auhindadele käega löönud, olen isegi hakanud preemiate saajatesse üleolevalt ja põlglikult suhtuma. Jah, olen hakanud pisitasa kibestuma. Kas ka minust saab sõjaveteran, kes on oma lahingus kaotanud, kes seisab oma maja ees pimeduses ja tahaks iga möödujat ja kogu maailma hammustada?

Aga nüüd, kui mulle öeldi telefonis, et ma saan preemia, siis see mind korraga ei rõõmustanudki. Ainus, mis ma tahtsin, oli tulla sinu juurde koju. Me kõik tahame tulla oma koju, me kõik tahame, et meil oleks kodu, et keegi meid ootaks. Mulle tundus nii üllatav ja veider, et peale nii halba esinemist ja nii jahedat vastuvõttu on mulle määratud auhind. Aga see ei tõstnud mu tuju. Ma tahtsin jõuda sinu juurde, sind hoida ja kallistada ja tunda, et sa oled olemas ja sa armastad mind. Ja ma ütlesin korraldajale, et ma pean koju tagasi minema. Ja nad võivad auhinna mulle järele saata. Aga korraldaja vastas, et see pole võimalik, sest auhind on erakordne ja see vajab ilmtingimata minu kohalolu. Lisaks on sellega seotud mingid lepingud.

Sa oled nii võluv, nii hurmav, mu Jumalanna, sa oled alati minu jaoks nagu uus. Kui kaua me oleme sinuga koos olnud, aga ma armun sinusse ikka ja jälle ja jälle… Ja ma palun sinult nüüd midagi. Ma pole sinult palju palunud, ma olen sinult palunud kätt, see on kõige suurem ja olulisem asi, mida ma olen palunud, ja ma olen selle eest nii tänulik ja õnnelik. Aga ma tahaksin sinult veel midagi paluda. Ja et sa ei ehmataks ega annaks mingeid hinnanguid ega hakkaks mõtlema jumal teab mida. Ja ma tean, et sa suudad seda, sinu südameheadus ja hingesuurus saab sellest aru. Palun saa temaga tuttavaks, tema ongi minu auhind. Ma saan aru, et see võib näida kuidagi imelik, kui sellesse nii suhtuda, aga ärme suhtu sellesse imelikult. Ja olgugi ta minu auhind, on ta inimene nagu sina või mina. Ta on noor inimene, põgenenud, end varjanud, tundnud hirmu ja vägivalda, ta on inimene, kellel on soov ellu jääda ja elada. Selle auhinnaga tahab festival üles kutsuda inimesi võtma isiklikku vastutust ja hoolt nende õnnetute inimeste eest, kes käivad mööda Euroopat ringi nagu hulgused. Kui ta mulle üle anti, ma olin muidugi šokis, ma vaatasin teda ja kogu seda olukorda sama suurte ja ehmatanud silmadega, millega sina praegu vaatad mind. Aga kui ma suutsin juba rahuneda, siis jõudis see mulle korraga kohale, et tegelikult tema ongi see minu suur auhind, mida ma ikka ja ikka olen oodanud! See mõte oli nagu ilmutus, see mõte, see arusaamine, et kõige suurem auhind inimesele on teine inimene! Ta on auhind nii mulle kui sulle, meile kõigile, ja meie ise oleme auhinnad! Sest me vajame teineteist. Mina vajan sind, sina vajad mind, tema vajab meid, et olla õnnelik ja tunda, et teda on siia ellu oodatud, et teda on kellelegi vaja. Koos, teineteist aidates ja toetades saame me kõigest üle. Isegi kui sa oled veidi pettunud, et ta on naine, aga las ta olla, inimesed sünnivad kas meeste või naistena ja tegelikult pole sel väga suurt vahet, me oleme kõik inimesed. Ja ma luban sulle, et teinekord, kui ma peaksin suure auhinna võitma, ma valin mehe. Isegi sel korral oli mulle alguses ette nähtud mees. Aga lätlane palus, et kas saaks ümber vahetada, et tal on kodus talu, et oleks hädasti töökäsi vaja. Kuid mulle näis, et ta on homo. Ja kuidas ma jätan siis selle lätlasest põlatud kauni noore tüdruku lavanurka seisma. Mitte ühtegi inimest ei tohiks ära põlata, alati on kuskil keegi, kellele on sind vaja, kes ootab just sind. Ja järgmine kord, kui ma lähen festivalile, siis sa tuled kaasa ja võid ise valida, valik on lai. Nad on uued ja huvitavad inimesed, keda me veel ei tunne, aga keda me tahaksime tunda ja kes tahavad meid tundma õppida, saada meie sõbraks, et olla teineteisele kingitused ja elada iga päev nii, nagu oleks see su sünnipäev.

Sest vaata, mis meiega toimub, me oleme kogu aeg nii väsinud, meil pole aega ei enda ega teineteise jaoks ega oma laste jaoks, ei oma sõprade jaoks, meil isegi pole enam sõpru! Kui sinu isa välja arvata, siis kunas käis keegi meil viimati külas? Meie elus on nii vähe külalisi! Meie külalistuba on muutunud pesukuivatusruumiks. Sisimas me enam ei ootagi endale külalisi, sest kõik meie sõbrad on meid ära tüüdanud, ja nad on tõesti tüütud, me teame ja tunneme neid läbi ja läbi, nende veidrusi, kes mis hetkel hakkab mingit jama ajama, kes kunas mingi nõmedusega välja tuleb. Me pettume inimestes nii kiiresti. Aga tema oleks meie elus täiesti uus külaline, isegi kui ta midagi imelikku ütleks, me ei saa temast aru ja see on nii sümpaatne. Vaata meie väsinud ja halle nägusid, meie unised silmi. Me oleme omadega nii läbi, et ei jõua isegi teineteisega rääkida, me ei jõua õhtul pesta kraanikausist nõusid, me ei suuda tunda rõõmu oma tüdrukutest, me ainult vingume ja karjume nendega. Iga pusletükk või Elsa kroon või huulepulk jala all tekitab väljakannatamatut raevu ja valu. Kui lapsed on haiged ja jäävad koolist koju, on see päev nagu karistus ja me ootame juba õhtut, et nad magama läheksid. Aga nad ei lähe ja ei lähe, see võtab terve igaviku ja jõu ja me teeme viimase pingutuse ja karjume veel. Ja kui nad lõpuks voodisse lähevad, tunneme end nii näruselt, et me oleme nende peale jälle karjunud, mitte olnud nende üle rõõmsad ja uhked, me tunneme, et me oleme väiklased ja läbikukkunud lapsevanemad. Aga me ei suuda seda kahetsust ka väga pikalt tunda, sest me oleme juba ise ka nii väsinud ja lähme kohe magama. Ei mingisugust voodielu, me keerame kumbki end voodi eri nurkades kerra ja vajume kuhugi ja ärkame võpatades, et öö on juba möödas ja kõik läheb samamoodi edasi.

Aga nüüd kõik muutub. Me ei pea olema enam kunagi üksi. Meil on meie külaline, keda me oleme juba pikemat aega oodanud, ilma et me ise oleks seda teadnud. Ja nüüd tekib meil tänu temale vaba aega, nii et me saame jälle käia kinos, kontsertidel, võime sõita nädalalõpuks kahekesi Riiga või Stockholmi, jalutada lihtsalt pargis ja tema mängib meie lastega. Ma olen kindel, et lastele hakkab ta kohe esimesest hetkest meeldima, Kadrile ja kindlasti ka Marile, ja me kõik armume temasse. Mul on kõik läbi mõeldud ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda õnnelikum ma olen, kujutades ette meie elu koos temaga. Ta aitab meid kõiges, ta on nii tore ja abivalmis, ta hakkab meile süüa tegema, ja meie sinuga kokkame samuti, aga siis juba suurest rõõmust ja naudingust, sest me oleme välja puhanud ja rõõmsad. Ja me ei pea oma aia pärast tundma enam iialgi piinlikkust, et me ei jõua oma puid pügada, muru niita, lehti riisuda. Meie lillepeenrad ei näe enam kunagi välja sellised, et vaid aimamisi võib aru saada, et siin on kunagi õitsenud lilled. Kõik hakkab jälle õitsema! Me võiksime isegi maale elama kolida ja võtta veel peale tema inimesi juurde, sest teatriliidu kaudu on mul järgmiseks aastaks palju festivalikutseid ja nüüd ma tunnen endas jõudu ja rõõmu ja ma võidan kõik need esinemised ära! Ja me võiksime hakata kasvatama omaenda juurikaid ja võibolla isegi lambaid ja kanu. Me hakkame küpsetama juuretisega leiba, mida me ikka oleme tahtnud teha, aga pole selleni kunagi jõudnud, sest me oleme olnud nii väsinud ja meil pole olnud selleks aega. Ja meie auto hakkab läikima, meie laste küüned ei ole enam kunagi liiga pikad ega küünealused mustad, juuksed pole iialgi pusas. Ja meil endal on jälle oma kallite laste jaoks aega ja rõõmu ja jõudu. Sest ta hakkab käima ka koolis lastevanemate koosolekutel, kus meie kütaksime end mingi teatrirahateemaga üles, aga tema vaid naerataks malbelt ja kõik on hästi, ei mingit stressi. Meil saab olema stressivaba elu, ma juba praegu tunnen seda. Ja kui ma lähen jälle kuhugi festivalile, kuhu sina ei saa tulla, siis ma võtan ta kaasa ja ma ei tunne end enam kunagi nii näruselt ja üksi. Üksindus teeb meid katki ja õnnetuks ja halliks ja vanaks, aga me võiksime veel elada! Ja tema elavdaks ka meie voodielu, olgem ausad, see on meil viimasel ajal ära vajunud. Ma loen su kehakeelest ja silmadest, et ma olen muutunud sulle nii igavaks ja etteaimatavaks. Ja see muudab mind õnnetuks, sest mina omakorda ootan sinult voodis asju, millega sina nõus ei ole, ja sa tead, et ma aktsepteerin seda, kuigi ma kannatan, aga aktsepteerin. Aga temal pole tabusid, ta oleks nagu värske tuuleõhk meie linade vahel.

Ja lõpuks, praegu on tal katseaeg, kui ta ei sobi meile, siis me saame ta tagasi saata või ümber vahetada. Vaatame, kuidas elu läheb.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon