Kas riigid võivad piirata immigratsiooni?

Oudekki Loone

Gaddafil oli õigus. Liibüa (ja hiljem ka Süüria) kokkuvarisemisega ujutati Euroopa üle immigrantide ja põgenikega. See tõi immigratsioonidebati isegi Ida-Euroopasse ning muutis taas aktuaalseks kaks vastandlikku seisukohta. Ühe järgi tähendab ideaalne sisserännupoliitika igasuguste piiride kaotamist ning teise kohaselt tuleks iga riigi ümber ehitada müür ja anda selle valvuritele õigus iga lähenejat tulistada. See tekitab ka poliitikas olukorra, kus väljend „mõnele inimesele tuleks varjupaika anda“ kõlab kuulaja kõrvades üleskutsena „piirid tuleb kaotada“ ning väljend „sisserändu tuleb piirata“ ettepanekuna isoleerida Euroopa muust maailmast.

Kõik toimivad riigid maailmas reguleerivad tänapäeval immigratsiooni. Õigust vabaks sisserändeks esimese nõudmise peale ei leidu kusagil ja sellise vabaduse kehtestamist otseselt nõuda ei ole praktilises poliitikas esialgu võimalikki. Ei eksisteeri sellist nõuet ka ühegi suurema demokraatliku riigi poliitilise partei valimisprogrammis. Selle asemel eelistatakse sageli arutleda varjupaiga andmise moraalse kohustuse või siis immigrantide laste kodanikuõiguste teemal.

Riigi elanikkonna kasvu mõju (nii reaalne kui ka ettekujutatav) on eri ühiskonnagruppidele erinev. Just see on tuliste päevapoliitiliste debattide üheks põhjuseks, eriti arenenud industriaalriikides. Neis väitlustes kaalutakse nii vaba üleilmse turu hüvesid kui ka tööliste läbirääkimispositsiooni halvenemist ulatusliku immigratsiooni tagajärjel. Arutelud kätkevad nii loomulikku soovi aidata vaesemat ja nõrgemat ning ilmutada külalislahkust kui ka niisama loomulikku umbusku tundmatu suhtes, kõnelemata vastavate kulude kalkuleerimisest piiratud ressurssidega maailmas.

Parempoolsed liberaalid rõhutavad tavaliselt vabadust osta ja müüa ning osaleda tööturul suvalises maailma paigas, väljendades lootust, et täiuslik üleilmne tööturg lahendab ka vaesuse, ebaõigluse ja ebavõrdsusega seonduvad ning kõik muud mõeldavad sotsiaalsed probleemid. Paremkonservatiivid ratsutavad võõrakartusel ehk ressursside piiratusest tingitud hirmul, et immigrandid „varastavad kohalike töö“ või „elavad sotsiaalabist sellisel määral, mida riigieelarve kanda ei jaksa“, lootes, et probleemid lahenevad iseenesest, kui võõrastele halvasti ütelda. Vasakliberaalid kutsuvad avasüli kõiki vaeseid ja kurnatud masse, sest „minu kodus ei ole keegi võõras“, samas kui vasakkonservatiivid naasevad tööturu-argumendi juurde, kartes organiseerumata immigrantidest ohtu tööliste poolt juba kättevõidetud õigustele palga, töötingimuste ja tööaja osas ning ignoreerides immigrandi võimet oma õiguste eest ise seista.

Siin räägin ma immigratsioonist, sisserändest selle kitsamas mõttes, ega puuduta küsimust, milline peaks olema mõistlik asüülipoliitika. Immigratsioon eeldab alati isiku nõuet võimaldada tal riiki siseneda alalise elamise ja soovi korral töötamise otstarbel. Immigratsiooni iseloomustab, et sellekohase nõude esitaja võib vabalt valida endale elamiskoha. Immigratsioon ei tähenda lihtsalt piiri ületamise akti, vaid soovi siduda oma eluprojekt uue füüsilise asukohaga. Tänapäeval eksisteerib muidugi märkimisväärne hulk inimesi, kes jagavad alaliselt oma aega kahe või ka enama riigi vahel (hargmaisus). Sisenemisõigust puudutava argumentatsiooni puhul on siiski võimalik laias laastus eristada turisti või diplomaadi „ajutisust“ hargmaise immigrandi eluplaanist veeta igal aastal osa oma elust sihtriigis ja evida sealjuures töötamisõigust. Ka „külalistööline“ soovib tegelikult õigust ise määrata, kui kaua ta võib sihtmaal viibida – kui tema immigratsiooniprojekti täitmine osutub oodatust ajamahukamaks, siis soovib ta automaatselt pikemat viibimisõigust.

Immigrandid erinevad põgenikest. Põgenik ei otsi eelkõige uut elamis- või töökohta, paika, kus efektiivsemalt oma eluprojekti teostada. Põgenik nõuab võõrvõimult kaitset, et põgeneda tagakiusamise või vahetu ohu eest, mis tõsiselt kahjustaks tema füüsilist julgeolekut või elulisi toimetulekuvajadusi. Immigratsioon on vabatahtlik liikumine, mis ei eelda, et oldaks otseselt hädaohus. Põgenikud küsivad kaitset mingite võimude eest, kes seavad nende elu või füüsilise heaolu vahetusse ohtu. Põgenike vastuvõtmisest keeldumine või väljasaatmine vajab teist laadi õigustust kui immigrantide puhul (Prantsusmaa otsus saata romad tagasi Rumeeniasse ja Suurbritannia otsus saata Afganistani lapsed tagasi Afganistani on põhimõtteliselt erinevad juhtumid ja vajavad erinevat õigustust). Käesolev tekst, nagu öeldud, kõneleb immigrantidest.

Vaba immigratsiooni pooldajad argumenteerivad oma seisukoha poolt kahel viisil: ühed panevad kahtluse alla suveräänsuse eksistentsi ja suverääni kui mõistliku õigustevaldaja (kui „suveräänsus“ on tühi termin, siis ei ole võimalik arutleda ka selle üle, kas suveräänil on mingeid õigusi või mitte); teised küsivad kitsamalt, kas suveräänil on õigus piirata liikumisvabadust ning millised on suveräänide kohustused teiste suveräänide ees seoses inimeste liikumisega. Siinses käsitluses ma eeldan,[1] et suveräänsus ei ole hääbuv ja tühi termin, tegemist ei ole silmakirjaliku mõistega, suveräänsusel on oma praktiline kasutusala. Suveräänsust saab defineerida kahel alusel: kas kui teatavat hierarhilist autonoomset võimu, mis on kõnealusel territooriumil ülim, või siis kui selle territooriumiga seotud omandiõiguste kompleksi. Mõlemat iseloomustab teatud laadi eksklusiivsus, ülima otsustaja defineeritavus, vastupidiselt keskaegse Euroopa hierarhilisele, tingimuslikule omandi- või võimukäsitusele. Mõlemad käsitused on asjakohased, kuid kasutavad teatud laadi võimu õigustamiseks eri alust (autonoomne hierarhia, omand). Lisaks: suveräänsus kaitseb kultuuride ja poliitiliste valikute paljusust maailmas (autonoomia), kuid ka omandisuhteid. Suveräänsed riigid on tänapäeva maailmas kesksed õiguste tagajad. Suverääni õigusi on peaaegu alati käsitatud piiratuna, ka Bodini või Vestfaali mõistes suverään ei või teha kõike. Piiride sisu on aga poliitiliste valikute ja argumentatsiooni küsimus. Suveräänsus väljendab legitiimset võimalust teha poliitilisi otsuseid, tegu on peamise toimijaga, kes võiks kontrollida immigratsiooni.

Seega sisuliselt kaaluvad riigisisesed immigratsiooniarutelud väite „suveräänsel võimul puudub õigus kontrollida piire“ õigustamisvõimalusi. Iga keeld riiki siseneda ei tekita reaalsuses teoreetilisi raskusi. Riigi A keeldumine lubada sisse terroristi, kes avalikult on kuulutanud oma soovi tappa riigi A president ja kannab kaasas relvi, on mõistlikult õigustatav ega kutsu esile vaidlusi.[2] Minu tähelepanekute kohaselt kasutatakse „vabade piiride“ kaitsel tavaliselt nelja tüüpi argumente: heategevuskohustuse argument, kapitalismi argument, võrgustike argument, territooriumiõiguste argument. Kuna territooriumiõiguste argument on kirjanduses ning Eesti avalikus arutelus kõige enam tähelepanu saanud,[3] siis keskendun siin esimesele kolmele, mis oma sisult on majanduslik-tehnokraatlikud. Territooriumiõiguste osas ütlen lühidalt, et kui lähtuda territoriaalsete kogukondade enesemääramisõigusest, siis on ka neil õigus otsustada oma liikmeskonna kuuluvuse üle. Suveräänsuse vaatlemine kodanike assotsiatsiooni omandina[4] annab aluse piirata immigratsiooni lähtuvalt omanike õigusest vallata omandit, kuivõrd nad on selle loomisesse panustanud, ning pärimisõigusest. Kui soovida säilitada vabadusel põhinev ühiskond ja demokraatia, siis ei ole muidugi suvalised piirangud õigustatud, üldiselt tuleb erinevaid „võõraid“ kohelda võrdselt. Siiski leidub spetsiifilisi juhtumeid, kelle puhul on immigratsiooninõue tugevam kui kogukondade enesemääramisõigustus: perekondade taasühinemine, sihtriigis üles kasvanud lapsed, rändrahvad, kes soovivad peamiselt kasutada territooriumi, mitte ühiseid ressursse ega valitsemises osaleda.

Edasi heidan aga pisut valgust tüüpilisele (neo)liberaalsele mõtteviisile, mille kohaselt immigratsiooni piiramine on ilmselgelt ebamõistlik kas siis moraalses või majanduslikus (või mõlemas) mõttes.

Heategevuskohustuse argument tähendab suverääni õiguste moraalset piiramist. Selle järgi on rikkamatel moraalne kohustus anda osa oma rikkusest neile, kes kannatavad, seega „rikkad Põhja/Lääne riigid“ on moraalselt kohustatud võimaldama „vaeste Lõuna/Ida riikide“ inimestele ligipääsu oma ressurssidele. Üks selle argumendi versioone on arenguargument, mille kohaselt arenenud riigid peavad toetama kõiki tegevusi, mis hõlbustavad arengut immigratsiooni lähtemaadel; teine – lähtemaade argument: tingimused lähtemaadel on nii viletsad, et ainus ratsionaalne võimalus on põgeneda (immigrante vaadeldakse siin kui traagilises olukorras vaeste horde, kes otsivad paremat kodu). Näiteks väidab Alan Dowty, et enamik põgenikke massiimmigratsiooni ajaloos ei ole olnud vabatahtlikud selle sõna tõelises mõttes, vaid inimesed põgenesid meeleheitlikest oludest.[5] Mõnikord lisatakse siia õigluse küsimus, näiteks ütleb Michael Dummett, et riikidel on kohustus likvideerida ebaõiglus ka väljaspool omaenese piire ning seega on riigil ka moraalne kohustus sissetulijad vastu võtta.[6] Dummett leiab, et 21. sajandi suurim probleem on suurenev lõhe rikaste ja vaeste maade vahel. Ta peab sellist olukorda põhimõtteliselt ebaõiglaseks ning leiab seetõttu, et õigluse nimel tuleb immigrandid vastu võtta (pidades ilmselt lõhe muul kombel vähendamist võimatuks). Tugevas versioonis tähendab niisugune väide interventsiooni lubamist õigluse kaitseks. Kui õigustada sõda selle alustaja „õigluse“-määratlusega, siis muutub suveräänsus taas olematuks. Seyla Benhabib lisab tüüpargumendi, et kuna õiglus peab olema kosmopoliitiline, siis tuleb „teiste“ õigusi kaaluda võrdselt oma ühiskonna liikmete õigustega.[7] Ei Dummett ega Benhabib käsitle „õigluse“ kui mõistepesakonna paljususe probleemi (ja kalduvad sellega kolonialismi).

Heategevuskohustuse argument on aga ka faktiline argument. Isegi kui nõustuda heategevuskohustusega teoreetiliselt, tuleb kõigepealt argumendi tugevuse hindamiseks vaadelda reaalseid olusid. Heategevuskohustus rakenduks juhul, kui immigrandid oleksid üldiselt nii vaestest oludest, et ellujäämine lähtepiirkonnas ei ole mõistlikul moel võimalik või piiride avamine tooks kindlasti kaasa arengu lähtemaadel. Sotsioloogilised ja majanduslikud uurimused seda väidet pigem ei kinnita. Emigratsiooniotsuse tegemise olulisteks struktuurseteks mõjuriteks on ebavõrdsus lähtemaal ning palkade ja muude tingimuste ebavõrdsus lähte- ja sihtmaade vahel. Immigratsioon on teatavas mõttes ratsionaalselt kaalutletud valik (ehkki tehtud ebatäieliku info tingimustes) immigrandi ja tihti ka tema lähtemaale jääva perekonna elukvaliteedi parandamiseks. Tegemist on pigem riskide hajutamisega kui põgenemisega üldisest absoluutsest vaesusest või „mitteinimväärsest elust“, migrandid ei pärine kõige vaesemast, vaid pigem keskklassist. See põhjuste loetelu ei ole täielik (olulised mõjutajad on ka sihtmaade tööturu struktuur ja juba eksisteeriv migratsioon), kuid võimaldab väita, et immigrantide näol ei ole kindlasti tegu vaeste inimeste hädas hulkuvate hordidega, seega lähtemaade argument ei ole piisav alus piiride avamiseks.

Kas immigratsioon on selle lähtemaadele arengumootoriks? Inimesed ei otsusta lähtemaalt lahkuda selleks, et parandada oma kodumaa struktuurseid olusid, vaid pigem omaenda, oma perekonna olusid, mõnikord ka võrdluskogukonna omi; rahasaadetised vastavad üksiktoimijate huvidele. Niisuguse käitumise mõju struktuursetele tingimustele sõltub peamiselt lähteriikide poliitilistest valikutest, mõnikord võib „individuaalse kasu maksimeerimine“ lähtemaade (majandus)arengut ka pidurdada. Riigid, mis sõltuvad rahasaadetistest (rahasaadetiste kõrge osakaal SKP-s), kannatavad tihti „Hollandi tõve“ all, elatudeski tööjõu ekspordist; see ei toeta arengut, vaid suurendab sõltuvust sihtriikidest. Rahasaadetiste kasutamine investeeringuna, st tootvas, uut kapitali loovas tegevuses, sõltub kohapealse infrastruktuuri olemasolust; töökohti luuakse ja tootlikkust suurendatakse rahasaadetiste abil tavaliselt neis piirkondades, kuhu jõuavad ka välismaised otsefinantseeringud ja arenguabi. Seesugune olukord võib suurendada ka lähtemaade riigisisest ebavõrdsust: rahasaadetised vaestesse ja puuduliku infrastruktuuriga piirkondadesse toetavad valdavalt teisi piirkondi, sest neid kasutatakse peamiselt väljaspool oma piirkonda. Riigi algatused võivad seda olukorda parandada, kuid rahasaadetised iseenesest ei ole vaesust või ebavõrdsust vähendav mehhanism. Pealegi ei jõua rahasaadetised tavaliselt kõige vaesemate leibkondadeni, kuna nende liikmetel puuduvad võimalused emigreeruda. Seesugust probleemi on kirjeldatud ka arenguabi puhul laiemalt: isegi nendel puhkudel, kus arenguabi toob kaasa majanduskasvu, tõstab see ebavõrdsust.[8] Ettevõtlike indiviidide lahkumine lähtemaa tööjõu hulgast võib ka pärssida lähtemaa arengut, emigratsioon võib viia olukorrani, kus lähtemaal puuduvad inimesed, kes võiksid arenguprogramme ellu viia. Teisalt ei saa olemasolevate andmete põhjal ka väita, et rahvusvaheline migratsioon oleks igal juhul arengut takistav nähtus, niisiis ei ole ka absoluutne immigratsioonikeeld arenguargumendi alusel mõistlik. Selleks et rahasaadetised oleksid arengumootoriks ja immigrandid arengu vahendajateks, on vaja, et lähtemaades eksisteeriksid arengust huvitatud poliitilised toimijad, kellel on piisav ligipääs võimule, et seda huvi realiseerida. See tähelepanek kehtib muidugi ka suvalise annetuse, investeeringu ja arenguabi kohta, seega ei ole rahasaadetised arengupoliitika mõttes mingi eriline voog, vaid lihtsalt üks teiste seas. Piiride avamine iseenesest ei vähenda vaesust ega aita sotsiaalsele ja majandusarengule kaasa. Vaesus, ebavõrdsus ja vähene areng on keerulised sotsiaalsed probleemid, mida ei saa lahendada mingi ühe teguri muutmisega. Kindlasti mängivad immigrandid olulist rolli sidemete loomisel maailma eri piirkondade vahel, aga rahasaadetised ja teadmiste vahendamine pole kindlasti ravim ebavõrdsuse vastu. Ebavõrdsus maailma regioonide vahel ei anna moraalset alust piiride avamise nõudele.

Kapitalismi argument keskendub spetsiifilistele sihtmaadele, väites, et industriaalse kapitalistliku ühiskonna toimimine vajab pidevat inimeste sissevoolu ning immigratsioon on kapitalismi paratamatu kaasnähe ja seda ei ole võimalik peatada. Näiteks väidab Jagdish Bhagwati, et reaalsuses on piirid kontrollimatud ning immigratsiooni vähendamiseks on võimalik väga vähe teha, arenenud maade ühiskonnad lihtsalt ei luba seda.[9] Euroopa ja USA pakuvad vähearenenud maade inimestele tööturgu ja võimalusi, mis kodus puuduvad. Üks osa sellest argumendist on esitatud ka kujul: „industriaalsete riikide kodanikud ei taha enam teatud töid teha“, kuid ka selle pooldajad ei arutle, kas „mittetahtmise“ põhjusteks võiksid olla palga- või töötingimused.
Nigel Harris kinnitab, et immigratsioon ei ole ekspeditsioon varastamaks kohalike töökohti, vaid lihtsalt otsene majanduslik vastus töövõimalustele: palgad, mis on kohalike jaoks liiga madalad, on siiski piisavalt kõrged, et olla atraktiivsed vaesematest riikidest tulevatele inimestele, ning needki tööd vajavad tegemist.[10] Selle argumendi tugevam versioon on kolonialistlik argument: „rikkad lääneriigid“ peavad sisse tooma inimesi, kes on valmis tegema musti, raskeid ja ohtlikke töid, et võimaldada oma riigi kodanikele „kvalifikatsiooni nõudvat“ tööd. Kuna ma ei pea kolonialismi õigustatuks, siis jätan selle argumendi siin vaatluse alt välja.

Kuid ka Harris eksib. Immigratsioon ei realiseeri „õigust tööle“. Õigus tööle sisaldab ka nõuet mitte olla ekspluateeritud, vastasel juhul oleks selle seisukohaga võimalik õigustada ka orjakaubandust. Uurimused näitavad selgelt, et immigrandid, eriti kui nad pole kõrgelt haritud ega valda väga spetsiifilisi oskusi, on Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa tööturgudel tavaliselt koondunud „teisesesse sektorisse“: töödele, mida iseloomustab madal palk, töötingimuste ebakindlus ja vähene ligipääs sotsiaalsüsteemile. Immigrandid kipuvad olema esimesed, kes töö kaotavad, kusjuures mitte niivõrd rassistlikel põhjustel kui töö iseloomu tõttu: nad on hõivatud kõige paindlikumates sektorites, mis teeb vallandamise lihtsaks ja odavaks, veel enam, paljusid neist ei kaitse ka heaoluriigi turvameetmed. See tähendab, et praegune arenenud maailma immigratsioonipoliitika soodustab immigrandi vaatlemist tööjõuna, kes panustab sihtriigi majandusse, saamata midagi vastu. Immigranttöölistes nähakse tihti tööjõudu, kelle suhtes eksisteerivad kohustused ainult töötamisperioodi jooksul ning kelle pärast ei pea langeva nõudluse oludes enam vastutust tundma.[11] Lisaks soodustab praegune immigratsioon seg-menteerumist ja ebavõrdsust, mõnel puhul ka varimajandust. Väide „meie majandus vajab immigrante“ tähendab sellisel puhul soovi omada organiseerumata, seadusi mittetundvat, hõlpsasti koondatavat tööjõudu, kes panustaks headel aegadel ja lahkuks halbadel. Niisiis pole poliitilises mõttes küsimus mitte selles, kas „meil on vaja immigrante“, vaid „kas meil on vaja tööjõudu, kelle palgast ei piisa korteri üürimiseks ja kes lepib 60-tunniste töönädalatega ja vabrikus elamisega“. Industriaalne ühiskond kindlasti ei vaja toimimiseks orjatööd: meil ei ole selleks, et kõigile toitu toota, tarvis piirata mõnede inimeste vabadust.

Pigem saab öelda, et immigratsioon võimaldab siduda ebasümmeetriliselt lähte- ja sihtmaade turud ning sellisena toimib see ka praeguste osaliste immigratsioonipiirangute korral. Immigrandid ei sisene sihtriigi tööturule suvaliselt, vastavalt vabale tahtele ja inimkapitalile, vaid spetsiifilistesse kohtadesse, mille olemasolu sõltub sihtmaa tööturu struktuurist: immigratsiooni üheks põhjuseks on tööturu iseloom. See tähendab ka, et töö- ja industriaalpoliitika on immigratsioonipoliitika osa. Väide „meie majandus vajab immigrante“ peab silmas ka teatud industriaalpoliitikat, aga kättesaadava tööjõu suurendamine ei ole ainus võimalik industriaalpoliitika. Immigratsiooni kui majandusliku paratamatuse idee pooldajad ignoreerivad riigi võimalusi teha majanduspoliitilisi valikuid. Tõepoolest, segmenteeritud tööturu korral, mis jagab tööd „halbadeks“ ja „headeks“, eksisteerib nõudlus immigranttööjõu järele ja piirikontrolli tugevdamine tõstab immigreerumise hinda (NSVL-i tüüpi piiri puhul eeldatavasti muidugi nii kõrgeks, et piirang oleks tõepoolest taas efektiivne, aga kui niisugune piirikontroll on ainus võimalus immigratsiooni piirata, siis on see valik küllaltki ebapraktiline). Kuid praeguseski olukorras on immigratsiooni piiramise õigustatuse korral võimalik otsesele piirikontrollile lisada majanduslikud meetmed. Kui immigratsiooni piiramine on õigustatud ning immigratsioonivood on seotud majanduse segmenteerituse ja „halbade tööde“ olemasoluga, siis tähendab see, et riigil, kes soovib piirata immigratsiooni, tuleb kaaluda ka nõudlusele suunatud majanduspoliitika kasutuselevõtmist.

Arvestades migratsioonivoogude sõltuvust sihtriigi tööturustruktuurist, on strateegiliselt mõistlikum tööde dualismi vähendav poliitika. Tööjõuturu segmenteeritus, eriti olukorras, kus „halbadele“ töödele koonduvad immigrandid, viitab asjaolule, et mingite tööde eest ei pakuta niisugust hinda, mida töötaja oleks valmis aktsepteerima. See võib olla tingitud valest hinnapoliitikast, kuid ka ekspluateerimisest: tööandja soovist maksta töölisele vähem, kui on marginaalprodukti väärtus. Segmenteerituse vähendamisel on võtmesõnaks kindlasti tehnoloogia, ent tööturul, mis on harjunud tegutsema madalate palkade või üldiselt madalate tööjõukulude tingimustes, on muutuseks vaja poliitilise võimu osalust, näiteks tehnoloogia arendamise ja kasutuselevõtu toetusi koos immigratsioonipiirangutega. Andrew Geddes ja Sam Scott osutavad,[12] et tööjõu suur voolavus tekitab ettevõtja jaoks hulga varjatud kulusid, kõrgemini makstud pikaajaline lojaalsus võib olla efektiivsem lahendus. Riigil on kindlasti võimalik oma tööpoliitika kaudu soodustada kohalike töötute palkamist „vabade kohtadega“ ettevõtetesse (eriti mittekvalifitseeritud töö puhul, aga ka kvalifitseeritud töö puhul koos väljaõppesüsteemi toetusega). Immigrandid vajavad sotsiaalkindlustust analoogiliselt kohalikega, ka ajutised immigrandid, vastasel juhul asetatakse nad vähem kaitstud olukorda ja see suurendab segmenteerumist ja ekspluateerimist. Üks alternatiive on ka tootmise viimine odavama tööjõuga riikidesse, näiteks Jaapan on pikalt niisugust poliitikat praktiseerinud. Industriaal- ja tööturupoliitika toob kindlasti kaasa rea teisi probleeme: liigne põllumajanduse mehhaniseerimine tekitab ökoloogilisi küsitavusi, tootmise väljakolimine vähendab autonoomiat (eriti teravad sellekohased arutelud on põllumajanduses) ja teatud oskuste olemasolu ühiskonnas, tootmise kallinemine võib kaasa tuua hinnatõusu (tööliste tõusev palk võib suurendada sisetarbimist jne). Kui aga madalad hinnad saavutatakse mingi grupi ebainimliku kohtlemisega, siis võib ebaõigluse kõrvaldamine olla kaalukam argument kui kulude tõus. Tööjõu vaba liikumise piirkonnad (nagu Euroopa Liit) vajavad selgelt sarnast sotsiaalkindlustussüsteemi ja analoogilisi tööseadusi tööpäeva pikkuse ning töötingimuste kohta. See tähendab aga finantskohustusi immigratsiooni vastuvõtvale poolele. See, et praegu immigrandid nii vähe sotsiaalabi kasutavad, on tingitud pigem sellest, et nad on juriidiliselt sotsiaalsüsteemist välja arvatud. Lisaks võivad immigrandid vajada keele- ja kultuuriõppeprogramme, mis suurendavad võimalikke kulusid veelgi. Kui vaadelda suveräänsust kui omandit, siis on kodanikel kindlasti õigus ütelda, millist hulka olemasolevatest ressurssidest soovitakse uute sisenejate tarvis kasutada. Olukord, kus inimesel lubatakse küll riiki siseneda, aga keeldutakse talle põhimõtteliselt võimaldamast sotsiaalseid õigusi, tähendab ekspluateerimise soodustamist ja halvemal juhul orjakaubanduse seadustamist.

Võrgustike argument ei välista, et immigratsioon peaks olema mingil määral juhitav protsess, kuid siin leitakse, et seda peaksid juhtima immigrandid ise ja/või et nad seda juba reaalselt teevadki. Selle argumendi kinnituseks tuuakse immigratsioonivoogude kumulatiivne iseloom: immigratsioon põhjustab immigratsiooni, inimesed liiguvad sinna, kuhu nende kaaslased juba varem pöördunud on. Seetõttu ei ole alanud immigratsiooni justkui võimalik peatada, riigid peaksid loobuma ulatuslikust immigratsioonikontrollist ning jätma regulatsiooni immigrandivõrgustike hooleks. Mõnikord peetakse selliseid võrgustikke ka immigrante toetavaks mehhanismiks, mis kindlustab neile väljapääsu võimalikust diskrimineerimisest ja ekspluateerimisest sihtriigis, lisaks käsitatakse neid siht- ja lähteriikide kultuure siduva elemendina (ning seega suveräänseteks riikideks jagatud maailma võimaliku alternatiivina).

Siin on oluline mõista, mida need võrgustikud sisuliselt tähendavad. Nagu paljudesse muudesse ühiskondlikesse struktuuridesse, toob inimesi ka immigrandivõrgustikesse soov saada kas majanduslikku või poliitilist kasu, mõnikord mõlemat. Pidevasse piiriülesesse tegevusse on haaratud väike osa immigrantidest, kuid neil on võrgustikes spetsiifiline roll.[13] Uuringud poliitiliselt aktiivsete diasporaade või töövahendusvõrgustike kohta – ja need on kõige tavalisemad immigrandivõrgustike liigid – näitavad, et neil on väga hierarhiline iseloom. Võrgustikud, mis pakuvad sotsiaalset tõusu sihtühiskonnas, on pigem integreeritud kohalike võrgustikesse. Sellise integratsiooni võimalikkus sõltub päritolumaast, ajaloolistest suhetest, kultuurilisest sarnasusest, poliitilistest valikutest. Ka 19. sajandi võrgustikes oli lähtemaade osas väga selge erinevus, näiteks Suurbritanniast lähtunud immigrantide võrgustikud olid ainsad, kellel oli selge ligipääs USA võrgustikele, kus võrgustik tekitas ka „ülespoole assimileerumist“,[14] kuid tänapäeval on seesugust suhet lähte- ja sihtmaade vahel keeruline leida. Tööjõu värbamine võrgustikemehhanismi kaudu loob mõnikord feodaalsüsteemi kalduvaid suhteid,[15] tööline on küll nominaalselt vaba oma tööjõudu müüma, aga tugevate sidemete puhul ainult samalt lähtemaalt pärit inimestega ei ole tal võimalik seda vabadust realiseerida. Immigratsioonivõrgustikud on oluline struktuur immigratsiooni uurimisel ja seletamisel. Hargmaisus ei ole iseenesest immigrante võimestav nähtus, see võib mõnedele osalejatele tuua kaasa kasumit ja eneseteostust, kuid teised asetada varasemast veelgi keerulisemasse olukorda. Mõnikord vähendab aktiivne osalus lähteriigi poliitikale orienteeritud hargmaistes võrgustikes immigrantide võimet seista paremate tingimuste eest sihtmaal. Ka samalt lähtemaalt tulnud immigrandid ei moodusta üht sidusat kogukonda, vaid see koosneb eri eesmärkide ja oskustega inimestest ning gruppidest. Väljakujunenud ekspluateeriva töövõrgustiku ja hargmaise maffia vastu on üksikul immigrandil väga keeruline või võimatu astuda, olemasolevate ebaõiglaste süsteemitingimuste muutumiseks on suveräänne võim jätkuvalt oluline ja võib-olla ka hädavajalik. Üks võimalus ekspluateerivate töövahendusvõrgustike puhul on pöörduda 20. sajandi alguse lahendusmeetodite poole: teha töötingimuste ja tööliste eest vastutavaks lõpptootja, lõppkasumisaaja, et vähendada tema motivatsiooni värvata töölisi ekspluateerivate või kriminaalsete võrgustike kaudu. Pelgalt alltöövõtjaid puuduvad regulatsioonid ei ole just võrgustikustruktuuri tõttu efektiivsed.

Ka poliitiliste diasporaade tegevus näitab, et see ei pruugi kaasa tuua tingimata sotsiaalset muutust, vaid soodustab tihti ka olemasolevaid võimustruktuure, nagu kirjeldab Laura Hammonds: „Aafrika „suured mehed“ elavad nüüd Londonis.“[16] Seesugune võimustruktuuride tugevdamine võib olla ka arengut pärssiv tegur, kuna Aafrika küladest on keerukas kontrollida Londonis elavat eliiti. Muidugi ei pruugi alati toimuda sellist võimu konserveerumist, leidub uurimusi, mis demonstreerivad näiteks migratsioonikogemuse võimestavat rolli naiste hulgas, Libeeria president Ellen Johnson-Sirleaf on siin kindlasti tuntumaid näiteid. Alejandro Portes aga leiab, et pideval ja poolpideval emigratsioonil võivad olla lähtemaadele tugevad tagajärjed (populatsiooni vähenemine, migratsiooni kujunemine eduvalemiks, sihtriigile omane tarbijakäitumine, mis pärsib arengut jne).[17] Oluline on tähele panna sedagi, et ka hargmaine poliitiline tegevus leiab aset peamiselt natsionaalsetes ja lokaalsetes tingimustes. Diasporaad võivad käituda hargmaiselt (püüdes mõjutada sihtriigi poliitikat lähteriigi suhtes või lähteriigi poliitikat), kuid poliitikategemise „ruumiks“ on endiselt suveräänseteks riikideks jaotatud maailm ning lõplik otsustusõigus on riikidel. Diasporaad on võrreldavad lobigruppidega või sotsiaalsete liikumistega, mitte riigiga, nad on mõjutajad, mitte otsustajad, ning seetõttu on sealsed struktuurid seotud mõjutatava riigi poliitilise struktuuriga.[18]

Niisiis näeme, et vastupidiselt neoliberaalsele igatsusele lubab reaalse maailma olukord immigratsiooni piirata. Kuid samas ei ole need olud siiski sellised, et nõuaksid igasugust inimrände lõpetamist: riikidel on jätkuvalt mängumaa ses osas, milliseid piiranguid mõistlikuks pidada. Kui meie majandusolukord lubab ja me ise tahame, siis ei pea me müüre ehitama. Kuid tihti kasutatav väide, et „meie majandus vajab immigrante“, sisaldab tegelikult vaikivat eeldust, et „majandussüsteem tuleb alles hoida täpselt niisugusena, nagu ta on“. Immigranttööjõudu kasutav majandus ning suured kontrollimatud immigratsioonivood suurendavad mõnikord ekspluateerimist. Kindlasti ei ole aga ekspluateerimine midagi, mida väga laialt soovitaks alles hoida. Industriaalset ühiskonda ja arengut saab väärtuseks pidada väga paljudes erinevates mõttesüsteemides (industriaalne ühiskond ei pea olema ka tingimata kapitalistlik, areng ei pruugi tähendada tingimata just Lääne-Euroopa poolt juba läbi käidud teed). Oluline on tähele panna, et immigratsiooni piiramiseks ei piisa „paremast piirikontrollist“, vaid immigratsioonipoliitika saab olla efektiivne siis, kui riigi üldine majanduspoliitika soosib produktiivsuse suurendamist ühe töötaja kohta ning on suunatud töö mehhaniseerimisele jms-le. See tähendab ka, et vältimaks ekspluateerimist tuleb sisserändajatele pakkuda samu sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi, mis on juba siinolijatel. See seab omakorda praktilised piirangud vastuvõetavate arvule.

[1] Üksikasjalikuma arutluse suveräänsuse üle leiab rmt-s: E. Loone, K. O. Loone, M. Järvik, Suveräänsus. Seadus. Immigratsioon. Tartu, 2004.

[2] Vaidlused faktiliste olude kohta ja teoreetiline probleem on kaks ise asja. Isiku poolt relvade kaasatoomine vajab (empiirilist) tõendatust.

[3]?Vt ka  Vt ka E. Loone, K. O. Loone, M. Järvik, Suveräänsus. Seadus. Immigratsioon.

[4] Vt nt R. Pevnick, Immigration and the Constraints of Justice. Between Open Borders and Absolute Sovereignty. Cambridge, 2011.

[5] A. Dowty, Closed Borders. The Contemporary Assault on Freedom of Movement. A Twentieth Century Fund Report. New Haven; London, 1987.

[6]M. A. E. Dummett, On immigration and refugees. London; New York, 2001.

[7]S. Benhabib, The Rights of Others. Cambridge, 2004.

[8]S. Castles, M. Miller, The Age of Migration: international population movements in the modern world. Basingstoke, 2003.

[9] J. Bhagwati, Borders Beyond Control. Foreign Affairs, 2003, kd 82, nr 1.

[10]N. Harris, Thinking the Unthinkable: the immigration myth imposed. London; New York, 2002, lk 56.

[11] J. Goss, B. Lindquist, Conceptualizing International Labor Migration: A Structuration Perspective. International Migration Review, 1995, kd 29, nr 2, lk 317–351.

[12]A. Geddes, S. Scott, UK Food Businesses. Reliance on Low-Wage Migrant Labour: A Case of Choice or Constraint?. Rmt-s: Who Needs Migrant Workers? Labour shortages, immigration, and public policy. Toim. M. Ruhrs, B. Anderson. Oxford, 2010.

[13] Vt nt: M. Ambrosini, Delle reti e oltre: processi migratori, legami sociali e istituzioni. Rmt-s: Reti migranti. Toim. F. Decimo, G. Sciortino. Bologna, 2006; M.-L. Jakobson, Citizenship in transformation: political agency in the context of migrant transnationalism. Doktoritöö. Tallinna Ülikool, 2014; K. Koser, African diasporas and post-conflict reconstruction: an Eritrean case study. Rmt-s: Diasporas in conflict: peace-makers or peace-wreckers? Toim. H. Smith, P. B. Stares. Tokyo; New York, 2007.

[14]R. T. Berthoff, British Immigrants in Industrial America, 1790–1950. Cambridge (MA), 1953.

[15]F. Krissmann, Immigrant Labor Recruitment: US Agribusiness and Undocumented Migration from Mexico. Rmt-s: Immigration Research for a New Century. Toim. N. Foner jt. New York, 2000, lk 277–300; F. Krissmann, Sin Coyote Ni Patrón: Why the „Migrant Network“ Fails to Explain International Migration. International Migration Review, 2005, kd 39, nr 1 lk 4–44; H. de Haas, The Complex Role of Migration in Shifting Rural Livelihoods. Rmt-s: Global Migration and Development. Toim. T. van Naerssen jt. Amsterdam, 2008, lk 21–42; D. Champlin, E. Hake, Immigration as Industrial Strategy in American Meatpacking. Review of Political Economy, 2006, kd 18, nr 1, lk 49–69; M. Rovelli, Servi. Il paese sommerso dei clandestini di lavoro. Milano, 2009, jpt.

[16]L. Hammonds, An absent but active constituency: the role of the Somaliland UK community in election politics. Rmt-s: Politics from afar: transnational diasporas and network. Toim. T. Lyons, P. Mandaville. London; New York, 2012.

[17]A. Portes, Migration and development: reconciling opposite views. Ethnic and Racial Studies, 2009, kd 32, nr 1, lk 5–22.

[18]L. F. Guarnizo, A. Portes, W. Haller, Assimilation and Transnationalism: Determinants of Transnational Political Action among Contemporary Migrants. American Journal of Sociology, 2003, kd 108, nr 6, lk 1211–1248; K. Um, Political remittance: Cambodian diasporas in conflict and post conflict. Rmt-s: Diasporas in conflict: peace-makers or peace-wreckers?; I. L. Horowitz, The Cuba Lobby Then and Now. Orbis, 1998, kd 42, nr 4, lk 553–563; I. Goldstein, Croatia: a history. London, 1999; 1, The mobilized Croatian diaspora: its role in homeland politics and war. Rmt-s: Diasporas in conflict: peace-makers or peace-wreckers?; jt.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi