Naistepäev

Jüri Kolk

Ilmunud Vikerkaares nr 6, 2016

Roosi ei sallinud kõikvõimalikke aktusi ja esinemisi. Imelikul kombel oli asi veel eriti jube, kui ta ise püüne peale ronima ei pidanud. Vaadata oli kole. Ta mäletas juba varasest lapsepõlvest – ta pidi olema algklassides – üht kevadet, mil ta oli kõigepealt direktori kõnest surmani tüdinud ja siis häbenes kolmanda klassi omade luulekava. Jah, see oli kolmandike esinemine, ta pidi olema teises. Teise klassi plika ei peakski teadma väljendit „surmani tüdinud“, aga nii see oli, ta oli surmani tüdinud. Kui kolmandikud oma tekstikesi üles ütlema hakkasid, tahtis Roosi maa alla vajuda. Kogu tema nahaalune hakkas kihelema, ta tahtis sealt ära, ta tahtis, et midagi niisugust ei oleks iialgi juhtunud. Mõistusega sai ta aru, et tema selle eest ei vastuta, et need tekstid on kirjutanud – issand, kui ta olemas oleks, võiks neile armu heita – mingid päris luuletajad ja lapsukesi sundis etlema nende klassijuhataja ja meelitas etlema neist mõne isiklik edevus. Sellest edevusest hakkas ta hiljem isegi mõnevõrra aru saama, see võis olla segatud kohustusega, möödapääsmatusega, aga igal juhul aitas tunne, et mis ka ei oleks, ma saan sellega hakkama, tal ennast oma esinemistest läbi närida või koguni murda. Ise esineda oli tõesti lihtsam: nii paljule pidi keskenduma, kogu aeg pidi oma vaimu koos hoidma, kogu selle koondamise kõrvalt ei jäänud aega kõrvalpilguks, ei jäänud aega häbenemiseks. Ta võis teada, et asi on nõme, et ta ei ole ülesastumise peamiste ideedega nõus, aga ta hoolitses ainult selle eest, et ise välja vedada, ta hoolis ainult sellest.

Kõrvalt vaadata oli palju hullem. Isegi paljud televiisorist tulevad lastesaated või ka mõned teatrikülastused täitsid kogu Roosi sisemise ruumi piinlikkustunde ja pagemissooviga. No see oli kuidagi vastik, kui mõni täiskasvanu pani endale papist eeslimaski pähe – kui tabav kujund!, mõtles Roosi sellele hiljem, endiselt õlgu judistades – ja hakkas kunstliku häälega mingit ülilolli iba ajama, mis pidi teda, Roosit, ja teisigi lapsi kõnetama. Võimalik, et kuskil alateadvuse sügavas tundis Roosi ennast selle läga eest teatud määral vastutavana. Ta ei saanud olla ilmsüütu, kui kogu maailm uskus, et see on kohane asi, mida talle näidata ja rääkida. Miski pidi temaga valesti olema.

Kõige jubedamad olid sünnipäevad. Ta oli tähelepanu keskmes, aga ei saanud ise midagi teha. Talle esitati mingeid vigureid, räägiti, kui tubli ta on, ja samal ajal jälgisid kõik ülejäänud teda, vaatasid, kas ta võtab kõneldu ja hüütu ja lauldu ikka tänutundes vastu. Tähendab, tegelikult nad ilmselt vaatasid teda armastusega, vaatasid, sest nende roll nägi seda vaatamist ette – Roosi sai sellest aru küll, aga arusaamisest oli vähe abi. Vastik oli. Jälle aasta vanemaks saanud! Nii palju suuremaks kasvanud! Nii palju targem! Nii ilus tüdruk! Alles ta jooksis laua alt läbi / üle heinamaa, kollased patsid plagisemas tuules… Väiksed lapsed, väiksed mured; suured lapsed, suured mured! Oiappi! Roosi läks sellises olukorras täiesti lukku, ta seisis kangelt ja naeratas püüdlikult. Tegelikult oli naeratus tema näole krampunud, ta lihtsalt ei saanud teisiti. Tal oli valus, aga ta naeratas, ja – olgu öeldud – õigesti tegi! Pidigi naeratama, sest see oli parim lahendus, see juhtis tähelepanu ja teda ähvardava surve tema kohalt kõige kiiremini minema.

Nüüd oli ta teinud abitu katse naistepäevaaktuselt kõrvale hiilida, aga muidugi jäi ta vahele ning veeti kohale. Kuidagi nõme oli ka otse öelda, et ta ei taha, ta lihtsalt ei taha seda jama. Kuidas ei taha? Nii tore ju! Mehed toovad lilli ja neil on jälle mingi eeskava ja tort ja. Igal juhul tore. Roosi oleks parema meelega (ta oli sellele mõelnud) selle päeva vahele jätnud, kasutanud mingit vabandust, võtnud haiguslehe, aga tööd oli nii palju, just sellel päeval oli paar otsustavat jamakest vaja klaarida, miski temas ütles, et selliste asjade eest ei saa põgenema hakata, vähemalt ei tohi see põgenemine küündida tööluusini või puhkusepäeva raiskamiseni, üleüldse: lõpuks oli tema hirm ja jälestus nende aktuste ees siiani teatud määral teadvustamata. Ta küll oli kursis, et tunneb ennast nendel üritustel halvasti, et tal on häbi, aga selle kohal kõlas alati rahustav mantra: sind ei puuduta keegi, sa lihtsalt istud, keegi ei näe sinu sisse, kedagi ei huvita, sa lihtsalt istud ja kannatad. Kannatad ära. Kannatad nii vaikselt, et keegi ei teagi, et sa kannatasid. Kui sa püüad ennast päästa, kui sa hakkad vastu, siis nätsutatakse sind veel jõhkramalt läbi, see on selge. Seda sa ju ei taha. Võimalik vastuhakk või põgenemine oli veel üks nendest asjadest, millele Roosi mõtles pigem alateadlikult, mida ta pigem seedis kui analüüsis. Ta lihtsalt teadis, kuidas see läheks. Ta oli proovinud mõnel koosolekul esitada oma seisukohta, pakkuda alternatiivi töösseminevale variandile, ja ta oli alati laiaks löödud, ükskord koguni komplimendiga. Tema räägib tõsist tööjuttu, ülemus kuulab, naeratab ja noogutab ning ütleb talle siis, et Roosi, sul on väga ilus soeng, mulle meeldib, kui noorel kenal naisel ei ole väga pikad juuksed, ja see ebasümmeetria, see on lahe. See oli ilmselt kõige jõhkram paikapanemine Roosi elus, Roosi senises elus, ja ehkki ta püüdis oma mõttekäiguga ikkagi kuidagi lõpuni jõuda, ehkki ta trügiski oma idee värisema kippuvate huulte vahelt välja, mõttena see kellegi kõrvu ei jõudnud, kompliment oli oma töö teinud. Ohjah.

Kui sa pead sitta sööma, söö suurte suutäitega! Roosi ei ropendanud kunagi, see polnud tema mõte ja sellest kaotas ainult tema. Vastumeelsusest algava ürituse vastu lükkas ta mineku viimasele hetkele ja jäi seetõttu ilma võimalusest ennast kuhugi tagumisse ritta poetada. Noh, ega talle seda vist poleks nagunii võimaldatud, naistepäev ikkagi. Kristi hoidis talle kohta ja hüüdis, et kussa jäid. Roosi naeratas ja istus sõbra kõrvale.

See oli jäle. See oli tõesti jäle. Kogu see naistepäevade värk on jäle. Roosi arvates oli see lilledesse uputatud revolutsioon. Naistepäev oli meelitus, odav tähelepanuavaldus meesšovinistlikust vaatepunktist, pigem mõnitus kui pidu. Muidugi oli Roosi süda ärevusest põksunud, kui talle lilli kingiti. Muidugi oli see tore. Ta ei saanud sinna midagi parata, miski selle juures rõõmustas teda, miski selle juures meenutas talle tema enda esimest kallimat, selle rabeda ülbuse taha peidetud häbelikkusega toodud esimest lillekimpu, seda suudlust, mis tuli alles siis, kui ülbus oli näolt võetud, seda tulitavat elu, mis temast läbi tuiskas, kui ta oma Tõnni embusse pääses. Roosi elu üks ilusamaid mälestusi elas temas ja hakkas ta sisemuses tuikama iga kord, kui talle lilli kingiti, ükskõik kui lamedatel asjaoludel. Mingil moel elas Roosis kõigi naiste sügavast ajaloost pärinev erutusvärin – ta tuleb lilledega, ta tahab käituda hästi, ta meeldib mulle ja ta tahab mind meelitada ja üles kütta, mitte sundida. Kõik unistused printsidest valgetel hobustel elasid Roosi südame ühes sügavas, ent kaunis sopis, suurem osa vastikust tegelikkusest – said oma lilled, mida sa veel tahad? – ununes, ununes vähemalt Roosi, võimalik et kõigi naiste olemise ülemises kihis.

Tänavune üritus ei olnud teistsugune. Iga issanda kord kuulis Roosi kõnedes seda nooti, et ära mögise, või me surume su lilled sulle kurku. Ta oli püüdnud naiskolleegidega sellest rääkida, aga ehkki feminism õitses avalikus ruumis vingemalt kui tulbid, läks tema ettevaatlik, maadkuulav kaebus kurtidele kõrvadele. Ah, see on ju alati nii olnud. Ära tee väljagi. Ega meie ei saa seda maailma muuta, nii need asjad juba kord on. No ja ega ei saagi ju. Kuidas sa muudad üldisi suhtumisi, kui ei saa isegi sõbraga, naissoost sõbraga räägitud, mis on pildil valesti. Kui sa ei saa seda endalegi öeldud. Neela alla ja mine edasi, nii need asjad käivad. Ühel aastal olid mehed aktuse tarvis välja mõelnud mingi kvoodisüsteemi ja naersid selle samas välja, naersid välja need naised, keda nad oma sõnades ülistasid ja kiitsid; see oli lihtsalt vastik. Vastik, jälk, tülgastav, ebaõiglane, väsitav – ja kõik, mida naised teha said, mida nende hea kasvatus neile lubas, oli naeratada. Vähemalt Roosiga oli see nii, vähemalt Roosi tajus seda nii.

Ega Roosil alati teiste esinemisi piinlik vaadata olnud. Teatris, vähemalt Linnateatris ja VAT Teatris, tundis ta ennast üsna hästi. Kinos oli probleeme üliharva. Tänane naistepäevaüritus oli paraku üks jubedamaid kogemusi üldse. Taevas hoidku, lisaks iga-aastasele paikapanemisele, kohanäitamisele (köök!), suutsid kallid meeskolleegid esineda ka argpükslikult rassistliku avaldusega, mis oli saamatult peidetud armetu, läbipaistva huumoriprisma taha. Tule taevas appi! Taevas muidugi ei tule appi, teeb seda ainult erandjuhtudel ja aitab enamasti neid, keda peaks tagasi hoidma. Kuidagimoodi sai saapaviksiga võõbatud džässkvarteti esinemine läbi. See pidi olema ju piinlik kõigile? Pidi ju! Aga vist ei olnud – kui nad esinemise lõpus banaanid pihku said, kostis saalist naeruturtsatusi. Oi püha perse! Ah et nemad kaitsevad „oma naisi“!? Tere tulemast! Roosil oli oma mees täitsa olemas ja neil ülejäänutel polnud tema edasiste valikutega asja, see oli kindel. See oli lihtsalt kohutav, kui halvasti ta ennast tundis. Roosi oleks tahtnud vingerdada, silmad kinni pigistada ja kõrvad katta, ta oleks tahtnud, et ta tool oleks pehme ja ta saaks selle voltide vahele peitu pugeda. Ta ei tahtnud kuulda neid süüdistusi, ta ei suutnud taluda, et temast eeldatakse vähimatki sõbralikkust sellise kraami suhtes. Roosi igatses kogu hingest, et see piinamine juba kord lõpeks. See tegi haiget, see häbistas teda, see kinnitas, et teda häbistatakse edaspidigi ja tema saab ainult leebelt naeratada. Ehk on nüüd ometi kõik, anus ta mõttes. Ehk saame nüüd asuda tordi ja viimaste naeratuste juurde, ehk saan kõrvale hiilida mõnest küsimisest, et kuidas meeldis, ja kaduda niipea, kui kombed lubavad. Ehk nüüd. See peab ju kunagi lõppema. Roosi oli küsijatele juba paar aastat vastanud, et ah, kuidas teie eeskava meeldis? Noh, nagu ikka. Oli tavalisel tasemel. Need lollid võtsid seda heakskiiduna. Roosil oli paar aastat olnud hea tunne, tema teadis, et väljendas põlgust, aga hiljem, hiljem sähvatas, et tema sisemine teadmine, tema poolt mõttes edastatud sõnum ei loe midagi, kui teine seda kätte ei saa. Et mõelgu ta, mida tahab, sedasi öeldes ta kiidabki neid. Tunnustab. Kui ta endale esimest korda tunnistas, et see võibki objektiivses reaalsuses olla kiitus, tundis ta iiveldust; iiveldust, vastikust ja häbi.

See ei olnud veel läbi. Toomas, kollektiivi naljamees, hakkas jahuma midagi Clara Zetkinist ja Rosa Luxemburgist. Kuidas need ikka olid tõelised sotsialistid, võitlevad naised, kuidas nende jõud kannab naisõigusluse ideed tänapäevani. Kõne valmistas ilmselgelt midagi ette. Oli oodata pööret, Roosi tahtis toolist läbi pugeda, õudus süvenes. „Ja õnneks on meil siin samuti olemas oma Clara ja Rosa!“ vahutas Toomas veendununa, et on vaimukas, ilus ja tark. Uskudes, et tema suust pudeneb sulakuld, et tema võetud kurvid on võrratud. „Ma palun teid korraks siia ette! Roosi ja Kristi, palun tulge siia.“

Nüüd toimus kõik liiga kiiresti. Kristi otsustas minna ja sikutas Roosi kaasa. Roosil oli pilt peaaegu taskus, tal oli raske hingata. Uksest sisenes Madis, käes kaks vintpüssimaketti. Toomas ulatas neist ühe Kristile. Kristi tegi kniksu ja võttis selle vastu. Kristi heitis üle saali oma kõige säravama ja seksikama naeratuse. Te teate, et ma olen armas ja õrn, ma ei ole mingi vägivaldne vanamutt. „Ja meie kallis Rosa!“ pasundas Toomas. „Vabandust, Roosi!“ Saal naeris. „Siin on sinu vintpüss! Andku see sulle õigust ja jõudu, olgu sul sellest abi püha ürituse nimel peetud võitluses!“

Hea, et ma panin täna madalad kingad, mõtles Roosi, seistes maaslamava Toomase kohal, püss endiselt käes. Ta oli virutanud püssikabaga. Ta oli keeranud ennast kehast, jalad olid maas, pöörlev liikumine algas puusast, ja ta oli virutanud püssikabaga vastu Toomase molli nii, et see maha kukkus ja hetkeks teadvuse kaotas. Hiljem palus Roosi muidugi kõigi ees vabandust. Vannutas kõiki, et vägivald pole kunagi lahendus. Ütles – ja ta ei valetanud sugugi –, et ei teadnud, et nii võiks minna, et tema jõudis olukorda alles siis, kui Toomas oli juba pikali. Roosi kahetses juhtunut kõigest hingest, ja ega see tema elu lihtsamaks muutnud. Roosi tõesti arvas, et vägivald ei ole lahendus. Ta rääkis seda kõigile, kuid pidi taluma, et need teadvalt naeratasid – jajah, sinu suust, jajah. Muidugi ei ole vägivald lahendus, muidugi. See tegu jättis Roosi elule märgi. Ta kahetses seda kogu hingest. Aga sel hetkel, kui ta mahavarisenud Toomase kohal seisis, sel hetkel mõtles ta tänutundega oma madalatest kingadest. Kontsadelt juba niimoodi ei löö.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi