Me peame rääkima liberalismist

John Rawls. Õiglus kui ausameelsus: Taasesitus. Inglise k-st tlk Tanel Vallimäe. Tallinn: Valgus, 2015. (Avatud Eesti Raamat). 326 lk. 19.10 €.

Aro Velmet

Riigi kohta, kus taasiseseisvumisest saati on rõhutatud üksikisiku vabadusi, on meie argiarusaamad liberalismist häirivalt vildakad. Vabaduste masinavärgi käitlemiseks on vaja peent näputööd ja teravat silma. See on kellassepa, mitte kiviraiduri töö. Ometi läheneme me sellele aparatuurile sageli pintsettide asemel suruõhuhaamriga, mille tulemusel tekib tavaliselt nii palju müra, et keegi teine objektile läheneda ei saa, ja kui sealjuures mõnda kriitilist jubinat ära ei lõhuta, on isegi hästi läinud.

Sealjuures on ühed sagedasemad süüdlased „liberalismi“ külmrelvana kasutamises needsamad mehed (praktiliselt alati mehed), kes teistes sõnavõttudes poliitika „peenhäälestamisest“ räägivad. Eestis domineeriv arusaam liberalismist pärineb Reformierakonna ristiisalt Siim Kallaselt, täpsemalt tema „Kodanike riigi manifestist“. Tegemist on turufundamentalistliku visiooniga riigist, mille keskmes on eraomanik ning kus suurem osa ühiskondlikest institutsioonidest on erakätes. Riigi edu ja sotsiaalne õiglus sõltuvad Kallase nägemuses eraomanike rohkusest ning nende võimalikult suurest vabadusest oma omandit käsutada. Nii saavad kodanikud teha valikuid, mis neile endile tunduvad kõige ratsionaalsemad, selmet jätta need riigi hooleks. Kallase ideaalses ühiskonnas on pensionisüsteemid, tervishoid ja kõrgharidus täielikult erakätes ning ettevõtte tulumaksu ei eksisteeri. See nägemus on üsna kaugel Eesti reaalsusest, ent sellist locke’ilikku, omandi- ja ettevõtlusvabadust rõhutavat arusaama liberaalsusest tuletatakse meile meelde iga kord, kui mõni valge kampsuniga mees põhjendab poliitikasaates selle või teise reformi võimatust fraasiga „riik on halb peremees“.

Eraomanikekeskse liberalismi kõrval on meil käibel veel üks teine teemat tappev „liberalism“: SAPTK-i ja EKRE populariseeritud, Venemaa, Kesk- ja Lääne-Euroopa paremäärmuslikelt liikumistelt laenatud termin „vasakliberaalid“, mida kasutatakse sünonüümselt selliste toredate nimetustega nagu „liberast“ või „tolerast“. Siin maalitakse liberaalsusest eksistentsiaalne oht, mis on oma soovilt inimesi „vägisi“ ümber kujundada sisuliselt identne nõukogude sotsialismiga. Kui Kallas lõi „Kodanike riigi manifestiga“ vastanduse halva kommunismi ja hea kodanikukeskse liberalismi vahel, siis „vasakliberalism“ koondab ühe katuse alla nii sotsiaaldemokraadid, eri sorti vaba turu sõbrad kui ka isikuvabaduste eest seisjad ning vastandab neile „rahvuskonservatismi“ sellisel kujul, mida mujal maailmas tuntakse küll pigem paremäärmusluse nime all. „Vabadus“ ei vastandu selles maailmavaates mitte „repressioonile“, vaid „õiglasele korrale“, mis ülekäte läinud liberaalsetes ühiskondades hävineb. Ilmselgelt on mõlemal puhul tegemist eduka strateegiaga, sest nagu juba Carl Schmitt kirjutas, põhineb poliitikategemine eeskätt sõbra ja vaenlase vahelisel vastandusel. Vaadates, kui edukalt on levinud EKRE kujutluspilt liberastide Euroopa Liidu ees koogutavast ühisest rindest, kes mõttepolitsei abil kõike õiget, eestlaslikku ja head maha suruvad, tuleb nentida, et nad on õppinud parimatelt.

Sellised relvaks taotud liberalismidefinitsioonid sobivad küll hästi poliitilisteks duellideks „Foorumi“ stuudios, ent nendega on raske reaalseid reforme analüüsida ja planeerida. „Turg annab kõige suurema vabaduse“ (positiivne karikatuur) ja „piiramatud õigused kõigile, tagajärgedest hoolimata“ (negatiivne karikatuur) ei lahenda tegelikult konflikte, kus põrkuvad omavahel erinevad vabadused. Üks liberaal võib seista alkoholireklaami ja -müügi dereguleerimise eest, sest ta kaitseb ettevõtlusvabadust, indiviidi vabadust oma tervist rikkuda ning üleüldist sõnavabadust, samas kui teine liberaal võib toetada reklaami keelustamist ja müügikohtade piiramist, sest et purjus autojuhtide, maksatsirroosiga haiglas tiksuvate patsientide ja avalikku korda rikkuvate jörmide kahju kolmandatele isikutele on piisavalt suur, et põhjendada ettevõtlusvabaduse osalist piiramist. Üks parlamendisaadik võib kaitsta praegust vanemahüvitise süsteemi kirjutades, et „muidugi võiks isade roll olla laste kasvatamisel suurem. Aga liberaalne on lasta perekonnal ise neid valikuid teha“. Selle peale vastab aga Euroopa Parlamendi Liberaalide ja Demokraatide fraktsiooni liige: „Toetused ei ole olemuslikult liberaalsed. Kui juba, siis tuleb arvestada kõigiga – emade, isade ja laste huvidega.“ Liberalismist tõsisemalt mõtlema hakates peame paratamatult vaagima, kuidas lahendada selliseid põrkuvate vabaduste konflikte, nii et tulemused oleksid õiglased ning praktiliselt teostavad.

Selle probleemi katkihammustamisele pühendas terve oma karjääri ameerika poliitikafilosoof John Rawls, kelle kokkuvõttev töö „Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus“ on nüüd eesti keeles ilmunud. Rawlsi järeldused on ebamugavad nii eraomandi primaarsust rõhutavatele klassikalistele liberaalidele kui ka nende kriitikutele, kelle jaoks liberalismil ja vasakpoolsusel peaaegu et polegi vahet. Ta lähtub eeldusest, et kõik kodanikud on oma otsustes vabad ja õigustes võrdsed, ning et nad on oma otsustes kantiaanlikult mõistlikud ja johnstuartmillilikult ratsionaalsed. Nende aksioomidega peaks nõustuma igaüks, kes end liberaaliks nimetab. Kuidas aga jõuda neist eeldustest juhendini, mis aitaks teha otsuseid õiglase ühiskondliku korralduse kohta?

Siin läheb asi huvitavaks. Rawls tuletab neist põhimõtetest kaks õigluse printsiipi, mis panevad nii mõnegi kaasteelise pead kratsima. Esiteks väidab Rawls, et ühiskondlikke kokkuleppeid tuleks teha nn „teadmatuse loori“ tagant, kus kõik kodanikud kujutavad ette, justkui astuks nad loodavasse ühiskonda teadmata omaenese sugu, vanust, rassi, rahvust või staatust. Vaid sellises olukorras on võimalik kindlustada, et me seame üles tõeliselt vaba ja õiglase mängulaua, mitte sellise, kus „vabadus“ on vaid eufemism, mille tõeline tähendus on „see, mis minule on kasulik“. Teiseks lubab Rawls sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust vaid siis, kui see kaasneb ametikohtadega, mis on põhimõtteliselt avatud kõigile kandidaatidele (seega igasugune aristokraatia on juba eos välistatud) ja mis toovad kõige rohkem kasu kõige väetimatele ühiskonnaliikmetele. Ka selle, nn erinevusprintsiibi eesmärk on vältida vabaduse nime all sohitegemist, olukorda, kus me loome küll pealtnäha õiglase ja võrdsetel alustel toimiva süsteemi, teades samas, et neil, kes alustavad võrdsetel alustel mängu suurema rahahulga või sümboolse kapitaliga, on ikkagi tohutu eelis. Õiglane ühiskond ei saa olla õiglane ainult stardipaugu hetkel, see peab andma võrdsed võimalused eneseteostuseks ka viienda või viiekümnenda põlvkonna esindajatele. Erinevusprintsiip tasakaalustab seda süsteemi, nõudes, et Neinar Seli võib oma loomulike annete ja suure töövõime tõttu küll rikkaks saada, aga vaid siis, kui samal ajal võidab tema raskest tööst kõige rohkem ühiskonna kõige nõrgem kiht.

Need on küllaltki abstraktsed printsiibid ja Rawlsi tihe ning pedantne kirjutamisstiil teeb nende konkretiseerimise küllaltki keeruliseks. Ilmselt seetõttu on temast saanud 20. sajandi üks tsiteeritumaid filosoofe, sest tuhanded politoloogid on kulutanud aastakümneid üritamaks aru saada, kuidas erinevad institutsioonid, alates haigekassast ja lõpetades arenguabiga, Rawlsi kahe õiglusprintsiibiga suhestuvad. „Õiglus kui ausameelsus“ on seetõttu väga hästi valitud tõlketeos, kuna selles filosoofi elu lõpul valminud käsitluses vastab Rawls otseselt kriitikutele ja spekuleerib ka natuke selgemalt teemadel, milliseid poliitikaid õiglane liberaalne ühiskond järgima peaks.

On üsna selge, et Eesti liberaale esindavatele reformierakondlastele selline ühiskond ei meeldiks. Alustagem sellest, et Eesti kodakondsuspoliitika ei läbiks Rawlsi esimest printsiipi mingi valemiga: on raske uskuda, et keegi nõustuks sündima ühiskonda, teades, et tal on võrdlemisi suur võimalus kaotada terve hulk õigusi lihtsalt selle pärast, et tema vanematel ei ole selle riigi passi. Oluline on ka poliitiliste vabaduste jätkusuutlikkus ehk institutsioonide reguleerimine viisil, mis tagaks kõigile kodanikele ausa ligipääsu esindatusele riigiaparaadis ja valimisprotsessis. Selle tingimuse täitmine, kirjutab Rawls, nõuab „tõenäoliselt selliseid asju nagu valimiste avalik rahastamine ja valimiskampaania toetamise piirangud, võrdsema juurdepääsu kindlustamine avalik-õiguslikule meediale ning teatavad sõna- ja ajakirjandusvabaduse regulatsioonid (kuid mitte piirangud, mis puudutavad kõneldava sisu)“ (lk 237).

Ka eespool vihjatud Arto Aasi ja Kaja Kallase vahelisele vanemahüvitise-teemalisele Twitteri-sõjale on Rawlsil üsna ühemõtteline vastus: „Kui naiste ebavõrdsuse põhilisi – kui mitte peamisi – põhjusi on see, et laste saamisel, hoidmisel ja nende eest hoolitsemisel langeb perekonna traditsioonilises tööjaotuses neile meestega võrreldes suurem roll, tuleb astuda samme kas naiste rolli võrdsustamiseks või neile selle kompenseerimiseks“ (lk 261). See pole õigustus üksnes Kaja Kallase välja pakutud vanemahüvitise jaotamiseks isa ja ema vahel, vaid ka näiteks riikliku elatisfondi sisseseadmiseks üksikemadele, kelle laste isad õigeaegselt alimente ei maksa: „Näib vastuvõetamatu, et mees võib oma pere juurest ühes oma sissetulekutega lahkuda ning jätta naise ja lapsed maha palju vähem kindlustatutena, kui nad olid varem. … Ühiskond, mis laseb sellel sündida, ei hooli naistest, veel vähem nende võrdsusest meestega ega isegi mitte nende lastest, kes on ühiskonna tulevik. On see õigupoolest üldse poliitiline ühiskond?“ (lk 261–262). Mäletatavasti seisis Reformierakond omal ajal sellele initsiatiivile vastu, kuna neile oli olulisem kahju „ausate maksumaksjate“ rahakotile kui nende emade ja laste olukord, kes sel ajal, kui rongaisasid taga aeti, kuidagi hakkama saama pidid.

Omaette huvitav on Rawlsi lähenemine majanduslikule ebavõrdsusele. „Õigluse kui ausameelsuse“ lõpuosas annab ta oma heakskiidu süsteemile, mida nimetab „omanike demokraatiaks“ ning mis asetseb kuskil heaolukapitalismi ja demokraatliku sotsialismi vahepeal (lk 221). Probleem on selles, et kapitali ja tootlike jõudude suur kontsentreerumine väheste isikute kätte, nagu see tänapäeval toiminud on, annab nendele megarikastele liigsuure võimu ühiskondlike protsesside üle. Maine, raha ja võimuga annab ka kõige läbipaistmatuma teadmatuse loori kõrvale tõmmata ja panna poliitikud oma pilli järgi tantsima. Selle vältimiseks soovitab Rawls jaotada tootlikud jõud ühtlasemalt kogu ühiskonnas: töötajatel peaks olema suurem sõnaõigus ettevõtete juhatuses ning ettevõtteid ja omandivorme peaks olema pigem rohkem kui vähem. Siin võiks mõelda näiteks Saksa mudelile, kus ettevõtete nõukogudes on esindatud nii töötajad-ametiühingud kui ka aktsionärid ning kus börsil noteeritud ettevõtetes on kehtestatud ka 30%-sed sookvoodid. Üldiselt soovitab Rawls tagada tootmisvahendite võrdsemat jaotumist ühiskonnas, selmet jagada pärast tulu rikastelt vaesematele. Pidades silmas, et infoühiskonnas on üha rohkem tootmisvahenditest kahe kõrva vahel, nõuab ta „inimkapitali (s.o. hariduse ja koolitatud oskuste) laia levikut“, mis annaks eelduse ühiskonna kõigi liikmete individuaalseks toimetulekuks ning võrdseks, ausaks koostööks (lk 223). Juba puhtempiiriliselt ei sobitu „Kodanike riigi“ tasulise kõrghariduse mudel selle ideaaliga mitte kuidagi.

Skeptilisele lugejale võib tunduda, et Rawls ei tee muud, kui üritab liberaalsetest põhimõtetest sotsiaaldemokraatlikku või suisa sotsialistlikku riiki välja pigistada. Ega see päris vale väide olegi. Ka Eesti politoloogid on märkinud, et Rawlsi poliitilise liberalismi ja näiteks Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe’i radikaalse demokraatia vahel on ühisosa kaugelt suurem kui erinevused. Ent hoolimata EKRE-laste retoorilistest hõisatustest ei saa Rawlsi ja Karl Marxi ega isegi Rawlsi ja Olof Palme vahele võrdusmärki tõmmata. Rawls on ühtviisi skeptiline nii suurtööstuse kui ka suure riigi suhtes, eelistades hästi timmitud tasakaalu, kus ükski ühiskonna liige ei suuda saavutada liigsuurt võimu teiste üle. Heakskiit eraomandile, olgugi teatavate piirangutega tootlikule eraomandile, eristab Rawlsi selgelt klassikalisest sotsialismist.

Mis veelgi olulisem, Rawlsi, eriti „Õigluse kui ausameelsuse“ hilise Rawlsi võlu seisnebki sellest, et tema süsteem annab kätte printsiibid, mille alusel hoida ühiskondlike otsustuste järjepidevust, jättes samas alles paindlikkuse, ajaloolise sattumuslikkuse ja kultuurilise eripära rolli poliitikategemisel. Üks tüütumaid asju võitlevate sotsialistide juures on see, et millist probleemi sa ka ei arutaks, ikka jõutakse lõpuks klassivõitluse ja tootmisvahendite riigistamiseni välja (parafraseerides: kui su ainsateks tööriistadeks on sirp ja vasar, siis meenutavad kõik probleemid heinu ja naelu). Isegi kui nende jutus võib pikas perspektiivis iva olla, siis senikaua kui me revolutsiooni ootame, tahaks ju ikkagi natukene paremini ja ausamalt elada. Rawls pakub välja häid küsimusi, andmata samas ülemäära piiravaid vastuseid. Tema küsimusi on aga nii analüütikutel kui ka poliitikutel väga vaja. Näiteks võiksid sotsiaaldemokraadid, kelle jaoks turumajandusliku õigluse küsimus peaks olema keskne, küsida sagedamini, kas näiteks tulumaksulangetamisega nõustumine mõnede toetuste tõstmise nimel vastab Rawlsi erinevusprintsiibile.

Tõsi, marksistlikust perspektiivist võib Rawlsi ka kahtluse alla seada. Põhiprobleemiks on siin Rawlsi algpositsioon ehk teadmatuse loor, mis kõlab kahtlaselt sarnaselt „poliitilise emantsipatsiooniga“, mida Marx kritiseerib oma essees „Juudiküsimusest“ (1843). Kas on üleüldse võimalik, küsib Marx, eraldada oma poliitilist identiteeti ühiskondlik-majanduslikust subjektiivsusest? Kas see, kui me peame jätma poliitilisel väljal tegutsedes oma identiteedi mehe, naise, moslemi, kristlase, palgatöötaja või omanikuna ukse taha, ei tekita mitte paratamatut võõrandumist poliitikast kui sellisest? Kas ei loo mõttemäng teadmatuse loorist ohtlikku illusiooni, nagu piisaks huntide ja lammaste võrdsuse saavutamiseks vaid sellest, kui hundid on valmis ütlema, et  „me unustame ära, et me oleme kiskjad, skaudi ausõna“. Vaadates, kuidas peavooluparteid Euroopas ja USA-s, mis kõik kätkevad endas mingisuguseid liberaalseid printsiipe, vaevlevad Donald Trumpi või Martin Helme taoliste identiteedile rõhuvate populistide küüsis, tundub, et Marxi kriitikal on oht tõele vastata. Rawls ise vastab sellele küsimusele põiklevalt, kirjutades, et „poliitiliste vabaduste ausa väärtuse abil … on võimalik kõikidele kodanikele, hoolimata nende ühiskondlikust positsioonist, tagada ausad võimalused avaldada poliitilist mõju“ (lk 275). Üks tuttav teatraal nentis selle vastuse peale, et sellest on umbes sama palju abi kui lavastaja soovitusest „näidelda paremini“.

Meie, idaeurooplased, elame ajal, mil sotsialism alternatiivina liberaalsele kapitalismile on end diskrediteerinud, ning seetõttu tundub paljudele ainsa alternatiivina see riigikord, mida Peter Pomerantsev ja Anton Šehhovtsov on nimetanud Viktor Orbáni näitel „illiberaalseks demokraatiaks“ (vt Vikerkaar, 2016, nr 3). See aga ei pea olema ainuke alternatiiv. USA-s, Prantsusmaal ja mujal tehtud uuringud näitavad, et neid inimesi, kes tõepoolest jagavad radikaalsete kandidaatide ideoloogilisi väärtusi, ei ole tegelikult väga palju. Ülejäänute jaoks on Trumpi-laadsed tegelased lihtsalt sümpaatsed kujud, kes ei kuulu poliitilisse peavoolu, milles ollakse pettunud. See jätab lootuse uskuda, et ka enamus EKRE valijatest ei taha tegelikult elada riigis, kus 27-aastaselt on kohustus sünnitada ja kus ametikohtadele määratakse inimesi nende rahvuse järgi. Küll aga tuleb pakkuda tõsiseltvõetavaid alternatiive praegusele süsteemile. Liberalism ei ole turumajanduslik võluvits ega ka kõikide meie hädade algus, vaid selle mõttevoolu sees on palju teid, mis annavad filosoofiliselt süsteemse ning järjepideva võimaluse ajada ka teistsugust poliitikat. Rawlsi „Õiglus kui ausameelsus“ annab hea lähtepunkti nende teede kaardistamiseks.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon