Lugupeetud seltsimehed! Tšernobõli märk antropotseenil

Kate Brown

Tänavu, vahetult Tšernobõli katastroofi 30. aastapäeva eel, külastasid mõned Associated Pressi ajakirjanikud üht Valgevene lüpsifarmi tolle 30-kilomeetrise keelutsooni lähedal, mis loodi pärast 1986. aasta aprilli plahvatust Tšernobõli tuumaelektrijaama 4. reaktoris. Nad võtsid piimaproove ja laboritulemused näitasid 10 korda suuremat radioaktiivse strontsiumi sisaldust, kui Valgevene seadused lubavad. Farmi direktor Nikolai Tšubenok oli jahmunud. „See pole võimalik,“ ütles ta ning kirjeldas, kuidas majand on lasknud kõik proovid laboratooriumis läbi analüüsida leidmaks katastroofist saastatud pinnases teadaolevate isotoopide jälgi.

Radioaktiivse piima olemasolu avalikuks saamine oli halb uudis kohalikele ärimeestele ja poliitikutele. Valgevene, Ukraina ja Venemaa on teinud viimastel aastatel taas kord jõupingutusi, et Tšernobõli katastroofile lõplikult joon alla tõmmata. Vene ametnikud teatasid 2014. aasta detsembris, et saastatuse tõttu subsiidiumidele kvalifitseeruvate asulate arv on poole võrra vähenenud. Valgevene ametiisikud on teinud kümmekond aastat rahvusvaheliste agentuuridega koostööd, et võtta saastunud maa taas põllumajanduslikku kasutusse, ja üks riigiettevõte ehitab põhjas Leedu piiri lähedale esimest Valgevene tuumaelektrijaama. Samal ajal unistavad Ukraina juhid kavadest, kuidas muuta keelutsooni Ukraina-osa tuumatööstuspargiks. Ametiisikud kinnitavad, et plaanid majandustegevuse taastamiseks Tšernobõli saastunud pinnal on teostatavad, sest kiirgustase on kahanenud ohutuks. Nad ütlevad, et eluga saab uuesti normaalselt edasi minna. Või peaaegu normaalselt – seni kui mõni reporter avastab piimast strontsium-90 jääke.

Võidujooks Tšernobõli ajalukku jätmise nimel näitab, et inimesel puudub tuumakatastroofide jaoks piisavalt pikk kannatus. Pool tseesiumi ja strontsiumi radioaktiivtolmust laguneb 30 aastaga. Ülejäänud poole kahjutuks muutumine võtab veel kolmkümmend aastat. Mitmesaja aastaga lagunev ameriitsium jätab maha radioaktiivset joodi, mis on võimas ja kahjulik lühiealine isotoop. Plutoonium jääb oma hävitava energiaga pulseerima tuhandeteks aastateks.

Antropotseeni koidikul puutuvad inimesed kokku uutmoodi ajaperioodidega, mis seostuvad üha kuhjuvate ja lisanduvate toksiini- ja süsinikukihtidega, mida inimtegevus toodab ja valla päästab. Tuhande aasta pärast leitakse setetest aineid, sealhulgas radioaktiivseid isotoope, mis on dateeritavad 1945. aastasse. Tuleviku teadlased leiavad plutooniumi, uraani ja teiste isotoopide jääke, mis levisid üle Maa pinna neil tuumarelvakatsetuste aastakümnetel, millele järgnes tormiline reaktorite ehitamine. Nad täheldavad mõningaid aktiivsuskontsentreid, kuid üldiselt mähivad isotoobid planeedi enda sisse nii nagu suhkruvaap pontšiku – neid leidub kõikjal, nad püsivad sellel kindlalt ning imbuvad kõikidesse eluvormidesse.

Tagasivaates on lihtne näha, kui tõrksad olid teadlased tunnistama tõsiasja, et Tšernobõl kujutab endast üht väga kaugete siiretega probleemi. 1986. aasta augustis kohtusid Viinis Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) peakorteris nõukogude ja välismaa teadlased. Ärevil eksperdid tõttasid avalikkusele kinnitama, et õnnetus on saadud kontrolli alla. Kuus kuud hiljem avaldasid IAEA konsultandid hinnangu, mille järgi Tšernobõli kiirgustasemed on madalad ega ole enam ohtlikud.[1] 1991. aasta raportis kordasid IAEA teadlased väidet, et saastunud regioonis pole tuvastatud kahjulikke tervisemõjusid ja tõenäoliselt ei tuvastata neid ka tulevikus. Nad koostasid selle raporti samal ajal, kui laste seas ilmnes muidu harvaesineva kilpnäärmevähi ootamatu tõus. Teadlased esitasid oma valeks osutunud väited, olles tuletanud vähkihaigestumise ja muude terviseprobleemide prognoosid keskkonna kiirgustaseme andmetest.

Kiirguskaitse standardid mõistavad kehasid ja keskkonda kahe diskreetse reaalsusena. Monitorid mõõdavad gammalaineid ja alfaosakesi umbes vöö kõrgusel maapinnast paarikümnes kohas suurtel põllu- ja metsamassiividel ning selle tulemusel koostatakse teada-tuntud punase- ja oranžilaigulisi saastekaarte. Nende alusel oligi võimalik väita Tšernobõli ümbritsevate saastunud tsoonide suhtelist ohutust. Kiirgusmonitorid mõõdavad radioaktiivsust kui mingit välismaailma tunnust. Nii kaua kui seda kujutletakse millegi välisena, saavad teadlased alal hoida kujutlust kehadest kui kindlustest künkal, mis on võib-olla küll sisse piiratud, kuid madala kiirgustaseme eest kenasti kaitstud. Kuid praeguse aja ohud ei varitse kõrge gammakiirgusena vöö kõrgusel. Üks antropotseeniga kaasnevaid äratundmisi on olnud see, et väliskeskkonna ja inimkehade vahel ei ole ukseläve. Ajaloolane Sarah Vogel on märkinud: „Me oleme sõna otseses mõttes oma keskkonnaga kokku sulandunud ja saanud sünteetilisteks inimesteks.“[2] Mikrobioloogid püüavadki ümber määratleda, mida tähendab olla inimene. Viimase aastakümne jooksul on nad kindlaks teinud, et 90% rakkudest selles, mida kunagi peeti kehaks, pole üldsegi inimrakud, vaid hoopis seda keha „hääletamise“ teel edasiliikumiseks kasutavad bakterid. Neid parasiitrakke on kehas inimrakkudest kümme korda rohkem.

Tuumaajastu hakul, 1940. aastatel, avastasid Ameerika teadlased kehade poorsuse, kui lasid hiirtel ja inimestel (kaasa arvatud iseendal) manustada kunstlikke radioaktiivseid isotoope. Nad tegid kindlaks, et radioaktiivsest tseesiumist ladestub sada protsenti seedetrakti. Nad avastasid, et strontsium ja plutoonium matkivad kaltsiumi käitumist inimkehas ning ladestuvad luudesse ja luuüdisse. Kilpnääre on valmis talletama radioaktiivset joodi. Kogudes üle maailma laste piimahambaid, avastasid nad esimeste tuumakatsetuste aastakümne lõpul, et iga inimene maa peal kannab endas radioaktiivset saastet. KGB arstid jõudsid 80ndate lõpul Kiievis samale järeldusele. Nad tuvastasid Tšernobõlis viibinud patsientide kehades kümme kuni kaksteist erinevat radioaktiivset isotoopi. Mõned isotoobid väljuvad aja jooksul kehast, plutoonium mitte kunagi. Tuhande aasta pärast saavad arheoloogid jälgida antropotseeni kontuure, tuvastades radioaktiivsete isotoopide sisalduse 20. sajandi Maa asukate luudes.

Niihästi antropotseenist kui ka Tšernobõli katastroofist kirjutajad kalduvad tõusma aastatuhandete mõõtkavasse ja metafüüsikasse. Aga laskugem hoopis konkreetsustesse: kuupäevade, faktide ja uue radioaktiivse reaalsusega kõige otsesemalt kokku puutunud inimeste saatuse juurde. Kuidas vahetult katastroofijärgsetel aastatel elu Tšernobõlis muutus?

Ma tahan seda teada ja mul on tunne, et meil kõigil tekib peagi vajadus teada, milline on inimese kohanemiskunst ränga ökoloogilise kriisi tingimustes

1986. aasta augustis avaldas Ukraina tervishoiuministeerium viietuhandelises tiraažis brošüüri, mis oli suunatud „Tšernobõli aatomijaamast saastunud asulate elanikele“. Brošüür algab kinnitusega: „Lugupeetud seltsimehed! Pärast õnnetust Tšernobõli jõujaamas on toidu ja territooriumi radioaktiivsust teie asulas üksikasjalikult uuritud. Uurimistulemused on näidanud, et elamine ja töötamine teie asulas ei põhjusta täiskasvanutele ja lastele kahju. Peamine osa radioaktiivsusest on hävinenud. Radioaktiivsus vees, õhus, metsas ja taimestikus on kehtivatest normidest kümme korda madalam. Seetõttu pole vähimatki põhjust kohalike põllumajandussaaduste tarbimist piirata.“

Kui aga inimestel jätkus kannatust avalehekülgedest edasi lugeda, nägid nad, kuidas brošüüri enesekindel toon käib maha nagu mõnes naljavaeses anekdoodis:

„Eriti peaksid lapsed sel aastal hoiduma marjade ja seente söömisest ning asula lähedastes metsades viibimisest.“

„Piirake köögiviljade ja varajaste marjade tarbimist.“

„Ärge tarvitage koha peal toodetud liha ja piima.“

„Pidage hoolikalt kinni kodusest hügieenist. Ärge kandke kodus tööriideid. Ärge kandke toas välisjalatseid.“

„Peske regulaarselt põrandaid.“

„Ärge põletage kuiva biomassi.“

„Ärge kasutage väetiseks loomasõnnikut ja tuhka.“

„Eemaldage aias pealmine pinnasekiht, lisage savi. Matke pinnas asulast kaugele spetsiaalselt ettevalmistatud aukudesse.“

„Soovitav on loobuda lehmapiimast ja pidada lehmade asemel sigu.“

„Ärge pidage kodulinde vabalt. Püüdke neid hoida puuris.“[3]

Niisiis on see brošüür tegelikult hoopis ellujäämiskäsiraamat ja sellisena üks ainulaadseid inimkonna ajaloos. Ka varem oli toimunud tuumakatastroofe, mille järel inimesed jäid ohtlikult saastunud territooriumile elama, aga enne Tšernobõli polnud riik kunagi sunnitud tunnistama probleemi ja avaldama juhtnööre uues reaalsuses hakkama saamiseks.

Hoolimata käsiraamatus antud kiiritusvastase kaitse kiirkursustest ei läinud kaua, kui põllumajandusministeerium avastas esimesed radioaktiivsed toiduained. Kaks nädalat pärast õnnetust ja päev pärast seda, kui sisekaitseväed olid seadnud Kiievi piiridele üles radioaktiivsuse kontrollpunktid, teatasid vaatlejad kevadiste köögiviljade – hapuoblikate, rohelise sibula ja spinati – müügiletulekust, mille kiirgusnäit oli lubatavast doosist kõrgem.[4] Ajaloolane Toshi Higuchi märgib, et tuumavaldkonda reguleerivad asutused üle maailma kohaldavad erandlikke ajutisi doose „tuumaintsidentide“ puhuks (mis võivad olla midagi nii etteaimatavat nagu tuumakatsetuste saastepilved, mis levivad katsetuse piirkonnast rahvarohketele aladele). Kooskõlas selle rahvusvahelise praktikaga olid Nõukogude ametnikud tõstnud lubatavaid doose õnnetuse-eelse tasemega võrreldes viiekümnekordseks. Kuid isegi uute normide puhul teatasid kolmteist Ukraina rajooni paari nädala jooksul, et kolmandik piimast ületab need normid.[5] Mai lõpul hakkasid parteitöötajad käima ukselt uksele, et hoiatada talupoegi oma lehmade värsket piima joomast.[6]

Kiievis hakkasid ostjad vältima turul müüdavaid marju ja taimi, nii et ka poed keeldusid neid varumast. Kolm punkti linnapiiril kontrollis toitu sissevedavaid veoautosid. Mida rohkem tuvastati saastunud tooteid, seda enam hakkasid Kiievi ametiisikud tellima juurvilja Ukraina lõunapoolsetest, saastumata piirkondadest. Ladudest tuhniti välja katastroofieelsed toiduvarud. Kuueks kuuks keelati liha vedu Ukraina suurematesse linnadesse.[7] Suleti väliturud, kus toidukaubad kogusid endasse radioaktiivset tolmu, ning poodidesse ja siseturgudele seati üles kiirguslaborid. Sõjaväemeteoroloogid hajutasid pilvi, et radioaktiivsed sademed linnale ei langeks. Viie kuu kestel ei sadanud kordagi vihma. Tänavaid kasteti hoopis kastmisautodega.

Kaitseks rünnakute vastu rajati Kiiev 10. sajandil kõrgele jõekaldale ja ümbritseti müüridega. Tolle 1986. aastal linna tabanud uutmoodi rünnaku puhul kasutasid linnaametnikud kaasaegse nõukogude linna infrastruktuuri, et turvata kehasid nende elukeskkonna vastu. Teedevõrk ja miilitsaväed, laboratooriumidega varustatud teadlaste armee, keskkanalisatsioon ning toidu jagamise ja pakkimise tsentraliseeritud võrgustik – kõik see aitas kahandada linnaelanike suhu sattuvate radioaktiivsete isotoopide hulka.

Linnamüüride taha jäänud külarahvas pidi nagu keskajalgi ise hakkama saama, kui neile elatist andvad muld, taimed ja loomad pöördusid salapärasel viisil nende vastu. Nõukogude maapiirkondades leidus vähe kõrgtehnoloogilise katastroofiga toimetulekuks vajalikke moodsaid mugavusi. Enamikul vaesemate põhjapoolsete rajoonide maaelanikest puudus kanalisatsioon ja keskküte. Vett saadi välikaevudest ja seda kanti lahtistes ämbrites. Ihu ja pesu pesemine nõudis palju tööd ja seda tehti harvem. Peaaegu kellelgi polnud säärast luksust nagu dušš, mis on radiatsioonihügieeni seisukohalt tähtis seadeldis. Köeti saastunud turbabriketi või puudega. Kruusateed tekitasid tolmu, mis kandis edasi radioaktiivseid osakesi. Mõned piirkonnad olid üleujutuste tõttu mitmeks kuuks ülejäänud maailmast ära lõigatud ja seega pakendatud toidu saadetised sinna ei jõudnudki. Poodides oli saada väga vähe peale soola, petrooleumi ja tikkude. Maainimesed sõid seda, mida nad oma aiamaal tootsid. Kõik, kaasa arvatud rasedad ja lapsed, käisid põllutöödel. Haiglaid ja kliinikuid leidus hõredalt ning meditsiinitöötajaid jäi iga aastaga vähemaks. Kiievist saadeti üha uusi eeskirju, mille järgi kolhoosnikud pidanuksid hakkama moodsal viisil toitu, kütust ja ravimeid tarbima ning järgima tuumajaama töötajatele ettenähtud ohutusreegleid ja hügieeninorme – ning üha selgemaks sai, et tegu on kaotatud lahinguga.

Katastroofijärgsetel aastatel kasvas lubatud norme ületavate toiduainete kogus. Paljudes rajoonides ei pääsenud kontrollist läbi 70–100% piimast, lihast ja köögiviljast.[8] Isegi neis piirkondades, kus pinnase radioaktiivsus oli suhteliselt madal, toodeti liiga radioaktiivseid toiduaineid. See poleks tohtinud kedagi üllatada. Teadlastele oli juba aastakümneid olnud teada radioaktiivsete isotoopide tendents bioloogiliselt kuhjuda organismide elutähtsa vajaduse tõttu ammutada pinnasest ja veest eluks vajalikke mineraale. Ka kergelt saastunud järves koguvad kalad kiiresti oma kehasse kümme kuni tuhat korda rohkem radioaktiivseid isotoope, kui neid on ümbritsevas vees. Taimed koguvad oma juurtega endasse palju suurema kontsentratsiooni radioaktiivseid mineraale, kui on pinnases, millel nad kasvavad. Turbane ja soine pinnas, mis on Tšernobõli piirkonnas ülekaalus, kannab isegi madala saastega muldadel eriti hästi taimede söödavatesse osadesse edasi radioaktiivseid isotoope. Lõuna-Valgevenes ja Põhja-Ukrainas tegutsenud nõukogude teadlased olid seda fenomeni täheldanud juba aastakümneid varem, 1960. aastatel.[9] On üllatav, et nõukogude planeerijad püstitasid Tšernobõli tuumareaktori pargi, kuhu oli kavandatud kümme reaktorit, just sellisesse ökotsooni, millest oli teada, et see on biomagnifikatsiooniks erakordselt soodne.

1989. aastal, kui radioaktiivsuse näidud toidus ja pinnases olid praktiliselt ikka samaks jäänud, tunnistas põllumajandusministeerium viimaks oma des-aktiveerimistöö ebaõnnestunuks.[10] Hulk külasid otsustati ümber asustada, aga kuna Nõukogude Liidu poliitiline ja finantssüsteem kukkus kokku, jäi soiku ka evakuatsioon. Inimesed pidid leidma ise vahendid kolimiseks või jääma elama saastunud territooriumile.

Edasise ajaloo eritlemiseks läheb tarvis juba mikroskoopi, sest sedamööda, kuidas isotoobid kadusid kehadesse, ähmastusid ka andmed nende aktiivsusest, mis on ka üks põhjusi, miks Tšernobõli mõju inimeste tervisele on nii vaieldav teema. Nõukogude arstid otsisid vereproovidest kõnekaid muutusi valge- ja punalibledes ning mõõtsid patsientide kehi loendurite abil, mis registreerisid kehast pärinevat gammakiirgust üksnes ebamääraselt. Selle kehast pärineva kiirguse aga blokeerivad keha enda lihased ja vesi. Meditsiinil puudub humaanne meetod, millega mõõta elusates inimestes sisalduvaid alfa- ja beetaosakesi. Rovno (Rivne) oblastis tuvastasid uurijad, et 1987. aastal oli 24% elanikel radioaktiivse tseesiumi doos 1 kuni 2 remmi ning 1988. aastal 3 remmi.[11] Mõnedel keelutsoonis elavatel inimestel ulatus doos 10 remmini. Nõukogude teadlased määrasid 1989. aastal ohutuks „eluaegseks“ doosiks pool remmi aastas 70 aasta jooksul. Kehade kõrge kiirgustase osutas uute keskkonnategurite ja uue bioloogilise reaalsuse masendavale kokkulangemisele.

Kehasse sattunud alfa- ja beetaosakestel, mis paberilehe läbimiseks on liiga nõrgad, pole raske tungida rakkudesse ja kudedesse ning põhjustada DNA rikkeid, rakukahjustusi, hormonaalhäireid ja hulka muid probleeme, mida alles vähe mõistetakse. Oma kõrget sisedoosi teadmata kurtsid maainimesed 80ndate lõpul ametnikele ja uutmispoliitikutele adresseeritud kirjades oma terviseprobleeme. Nad teatasid kroonilistest haigustest, viljakusprobleemidest, imelikest valudest, kroonilisest väsimusest ning nõrkadest ja kahvatutest lastest, kellel on tähelepanuhäired ja kes kipuvad koolipingis minestama. Peaaegu igas rajoonis, kus agronoomid kandsid salajastes aruannetes ette lubatust kõrgema radioaktiivsusega saagist, kirjutasid arstid salastatud aruandeid „terveks“ kvalifitseeruvate inimeste arvu järsust langusest. Kuni ma need aruanded välja kaevasin, olid nad maetud Nõukogude-järgsetesse arhiividesse koos neid kunagi produtseerinud poliitiliste ja haldusüksustega. Pärast NSVL-i kokkukukkumist võtsid Tsernobõli katastroofi mõjude hindamise üle peamiselt rahvusvahelised organisatsioonid.

Hiljutine Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) raport mainib silmakae juhtumeid päästetöödel osalenute hulgas ning 11 tuhandet kilpnäärmevähi juhtu laste seas, millest Tšernobõliga olevat seletatav „murdosa“. Raporti autorite hinnangul on peamiseks „terviseriskiks“ olnud õnnetusega ja sellele järgnenud ümberasumisega seotud „psühhosotsiaalsed“ probleemid, mis on tekitanud stressi, ning Tšernobõlist mõjutatud rahvastiku suurem kalduvus anda teada „mitmesugustest seletamatutest füüsilistest sümptomitest ja subjektiivselt halvast enesetundest“.[12] See, kui erinevalt hindavad Tšernobõli tervisemõju kohapealsed arstid ning hiljem saabunud rahvusvahelised eksperdid, on seletatav klassikalises radioloogias levinud tendentsiga pöörata tähelepanu pigem keskkonnale kui kehadele. WHO-d või IAEA-d nõustavad radioloogid uurivad üldiselt radioaktiivsuse taset keskkonnas ning projitseerivad saadud arvud siis võrdlevalt nendele kiirituskahjudele, mida on esitatud peamiselt „Aatomipommiplahvatuse üle elanud ohvrite uurimise projektiga“ seotud uurimustes. Seda projekti alustati Jaapanis viis aastat pärast Hiroshima ja Nagasaki pommitamist. Keskkonnaandmeid ja aatomipommiplahvatuse epidemioloogia tulemusi arvesse võttes töötatakse välja „dooside individuaalseid hinnanguid“, millega määratakse, kui palju teada antud haigustest on seletatavad radioaktiivsusega. Pommiuuringud keskendusid tagantjärele peamiselt kiiritusele plahvatusejärgsetel sekunditel – poole sekundi jooksul keha läbinud gammakiirgusele. Elundites ajutiselt ja püsivalt asuvate beeta- ja alfaosakeste põhjustatud terviseprobleemidest teab teadus märksa vähem. Aatomipommi plahvatuse järgsel viiel aastal elujäänute tervist ei jälgitud. Seevastu nõukogude arstid Ukrainas kogusid suure andmemassiivi just niisugustest füsioloogilistest muutustest, mis olid saastunud kogukondi tabanud vahetult pärast katastroofi.[13] Kuid radioloogid, kes on hariduselt füüsikud, ja arstid, kes on uurinud kiirituse mõju siseelundite maastikule, ei ole siiani omavahel üksmeelele jõudnud. Teisisõnu, lähtumine radioaktiivse lagunemise välismõõtmistest, et teha kindlaks selle sisemisi mõjusid, kannab endas edasi anakronistlikku antropotseeni-eelset arusaama, mille järgi kehad justkui seisaksid oma keskkonnast lahus. Ja selline illusioon kammitseb Tšernobõli katastroofi tervisekahjude hindamist.

Rahvusvahelised organisatsioonid ja ka teadlased on oma järjekindlas, juba kolmkümmend aastat kestnud püüdluses Tšernobõli katastroof selja taha jätta ning suutmatuses finantseerida ulatuslikke ja mitmekülgseid epidemioloogilisi uurimusi lasknud käest võimaluse teha kindlaks radioaktiivselt saastunud territooriumidel elavate inimeste kehade kohastumuslikke ja evolutsioonilisi tunnusjooni. See on kahetsusväärne kaotus nii teadusele kui ajaloole. Radioaktiivsest maastikust elatuv maarahvas on elav näide antropo-tseeni ajastu inimesest, kes on aegamisi vahetamas kohta katastroofi endaga, saades pikoküriide haaval ise osaks neljandast tuumareaktorist, mida enam ei eksisteerigi.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V. 

KATE BROWN on ajalooprofessor Marylandi ülikoolis. Tema uurimistöö keskendub tuumaenergia tootmise ümber tekkinud kogukondadele NSVL-is ja USA-s. Tema viimane raamat „Plutopia“ vaatles igapäevaelu kahes plutooniumi tootvas linnas: Richlandis (Washingtoni osariik) ja Ozerskis Vene Uuralites. See uurimus võitis kokku seitse auhinda, millest olulisimad olid 2015. aasta John H. Dunningu nimeline auhind Ameerika ajaloolaste ühingult ja 2014. aasta George Perkins Marshi nimeline auhind Ameerika keskkonnaajaloolaste ühingult. Ta on teinud kaastöid ajakirjadele Time Magazine, Times Literary Supplement, Chronicle of Higher Education, Aeon jpt. Brown on praegu lõpetamas monograafiat Tšernobõli katastroofist, millest on inspireeritud ka käesolev Vikerkaarele kirjutatud essee.                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                            A. V.

[1] Vt Агентурное сообщение „Гарсиа“, 03.02.1987, КГБ УССР. https://docs.google.com/viewerng/viewer?url=http://avr.org.ua/getPDF.php/hdasbu-11-0-992-30-001.pdf?time%3D1652946926.

[2] S. Vogel, The Dose makes the Poison. Environmental History, 2008, kd 13, nr 4, lk 667.

[3] Памятка: Для жителей населенных пунк-тов, подвергшихся воздействию выбросов радиоактивных веществ при аварии на Чернобыльской атомной станции. 25.08.1986. Центральний державний архів вищих органів влади та управління України (ЦДАВО), 342/17/4390, 41-51..

[4] Информация о состоянии овощей в г. Киевa из хозяйств Киевской области. Mitte varem kui 04.05.1986; О состоянии овощей и принимаемых мерах. (Секретно, в одном экземпляре.) Mitte varem kui 05.05.1986. ЦДАВО, 27/22/7701, 31-2, 21-2.

[5] Об использовании молока хозяйствами населения в зоне до 60 км. 17.05.1986. ЦДАВО, 27/22/7701, 258.

[6] Информация опергруппы Госагропрома. 23.05.1986. ЦДАВО, 27/22/7703, 26.

[7] A. N. Tkatšenko J. V. Katšalovskile. 10.02.1987. ЦДАВО, 27/22/7808, 76.

[8] О целесообразности дальнейшего проживания населения в отдельных селах Народичского района Житомирской области и Полесского района Киевской области. 01.06.1989. ЦДАВО, 342/17/5089, 76-7.

[9] А. Марей, Р. Бархударов, Н. Новикова, Глобальные выпадения цезия-137 и человек. Moskva, 1974, lk 26.

[10] О переселении жителей ряда сел Народичского района. 02.02.1989. ЦДАВО, 342/17/5089, 6; О проекте распоряжения Совета Министров СССР, № 1427/2 от 13.02.89. 22.02.1989. ЦДАВО, 342/17/5089, 8-9.

[11] Vt ettekannet Rovno (Rivne) olukorrast rmt-s: Н. Барановська, Чорнобильська трагедія. Kiiev, 2011, dokument nr 387, lk 499-500; ja teispool piiri Valgevenes: Д. Бартоломеевка, Ветковского района, 1989. Национальный архив Республики Беларусь (НАРБ), 46/14/1261, 132-3.

[12] 1986–2016, Chernobyl at 30: An Update. 25.04.2016. World Health Organization, Geneva.

[13] Üht ülevaadet sellest tööst vt: A. Yablokov, V. Nesterenko, A. Nesterenko, Chernobyl: Consequences of the Catastrophe for People and the Environment. Boston (MA), 2009.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon