Lugemissoovitused septembri alguseks

Selles rubriigis soovitavad Vikerkaare toimetajad viimastel nädalatel silma jäänud head kultuuriajakirjandust üle kogu eesti- ja välismaakeelse veebi. Kui lugejatele tundub, et siit on midagi olulist puudu, siis palun julgelt meie näoraamatu leheküljel kommenteerida!

Märt:

Kultuuriajakirjanduse portaal Eurozine aktualiseeris ühe aastataguse Robert Menasse essee “Euroopa tuleviku lühiajalugu”, mis tuletab meelde, et Euroopa Liidu algne motivatsioon oli ikkagi rahvusluse ületamine. Artikli sihile vastupidiselt leiaksid sellest hingetuge küll vist pigem EL-i kui natsionalismi vastased.

Marek: 

Brexiti-järgses analüüside ja tõlgenduste sadus jäi silma Jürgen Habermasi intervjuu, mille mitme hinnanguga Eurooa Liidu olukorras osas jääb üle üksnes nõustuda.

Peter Pomerantsev kirjutab LRB-s, et tänavu aasta alguses oli Ukraina üks vaadatuim telefilm Home Alone (kõik selle kolm versiooni), oletades, et see on viide Ukrainas valitsevale meeleolule; (hübriid)sõjast räsitud riigi hingeelule paneb Pomerantsev üsna lohutu diagnoosi.

Eesti avalikkusesse pole veel eriti ulatunud arutlused “akseleratsionismist” (accelerationism), pahempoolsest liikumisest, mis näeb kapitalismi ületamist selle forsseeritud (tehnoloogilises) arendamises ja kiirendamises. Veebilehel publicbooks.org pakub Fred Turner sellest mõtteviisist hea kriitilise ülevaate seoses Nick Srniceki ja Alex Williamsi vastse raamatuga “Inventing the Future: Postcapitalism and a World without Work”.

“Digihumanitaaria” (digital humanities) on viimastel aastatel kujunenud alarahastatud humanitaaride uueks lootuskiireks, pelgalt mõne aastaga on digitehnoloogia ja humanitaarteaduste ristamisse investeeritud palju energiat ja vahendeid, avatud õppekavu ja algatatud suuri projekte. LARB-is pakuvad kolm autorit kriitilise ja põhjaliku sissevaate sellesse lootusesse, sedastades armutult: “Digital Humanities has played a leading role in the corporatist restructuring of the humanities.”

Vana kuld: Märt Väljataga vaimukas lugu värsiteadusest viimases Sirbis tuletas meelde kahe Toomase, Haugi ja Ilvese kahekõne ETV eetris 1988. aasta detsembrist. Vaatasin selle ERR-i arhiivist üle ja tõdesin, et saade pole ajaga kehvemaks läinud, pigem oli huvitav uuesti kuulata aeglast ja alltekstiga vestlust, mis tänapäeva televisioonis on sisuliselt väljasurnud žanr.

Aro:

Rituaalsest meeleparandusuimastist Ayahuascast on ka Eestis juba kirjutatud, New Yorkeri autor Ariel Levy ühendab selle “taimetee” kirju ajaloo jämekoomilise reportaažiga untsuläinud tseremooniast, tulemuseks on artikkel, mis on nauditav kui Dovlatovi novell.

Jo Livingstone’i intervjuu Guardiani esseetoimetaja David Wolfiga valgustab ühte põletavamat probleemi, mis on ilmselt ka siinsele kultuurihuvilisele hästi tuttav: miks akadeemikud ei suuda ajakirjanduslikult kirjutada.

Prantsusmaad haaranud burkinihüsteeria, mis toob ühtaegu meelde “vana hea” pearätidebati ja Marxi väite ajaloosündmuste kordumisest “esimest korda kui tragöödia ja teist korda kui farss”, on andnud ainest mitmele põnevale analüüsile, millistest paljud on koondatud religiooni ja ühiskonda käsitlevasse blogisse The Immanent Frame. Eriti tasub lugeda Stephanie Franki esseed, mis kirjeldab, kuidas burkinide kandmise tajumine “sümboolse vägivallana” seostub väga spetsiifilise, kaasaegse Lääne arusaamisega religioonist kui uskumusest.

Teisalt võiks samast blogist üles korjata ka hiljuti Vikerkaares üles astunud Camille Robcisi essee, mis tõukudes Samuel Moyni raamatust “Kristlikud inimõigused” seab kahtluse alla inimõiguste universaalsuse ja progressiivsuse – pakub mõtlemisainet meiegi liberaalidele.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon