Lugemissoovitused: solvumise-eri

Selle nädalavahetuse lugemissoovitustes erinevad vaated “poliitkorrektsusele”, sõnavabadusele ja solvumisepideemiale, sekka ka järelhüüdeid, filosoofiat ja bioloogiat.

Märt:

Ma ei saa aru, mis vaevab väga erineva maailmavaatega eesti mehi, kui nad avalikult kurdavad ahistava poliitilise korrektsuse üle. Selle üle on kaevelnud näiteks Hardo Pajula, Janika Kronberg, Tiit Hennoste ja Jaan Kaplinski, kui meenutada vaid sõpru ning jätta kõrvale Priit Pullerits jm arvamusliidrid ja leheneegrid. Esimene neist asutas politiilise korrektsuse vastu võitlemiseks lausa omaette seltsi. Kus ja milles see kurikuulus PC siin, Eestis ja praegu avaldub? Keelekorralduslikus tsensuuris? Ülikoolide administreerimises ja kantseliidis? Liigviisakas ajakirjanduses ja avalikus elus? Kas meie avalikus elus on institutsionaliseeritud viisakust ja taktitunnet tõesti ülearu? Et ei tohi sotsiaalmeedias räiget naljagi visata? Kes keelab? C’mon, need probleemid pole ju tõsised. Võib-olla on PC hirm lihtsalt üks läbiseedimata importkaup.

Arutlusi sellealastest liialdustest Ameerika ülikoolides, aga ka laiemalt võib lugeda David Bromwichi mõttetihedast essseest, mis käsitleb Timothy Garton Ashi jt raamatuid. Sellega haakuvad vankumatu liberaali Jonathan Chaiti järjekindlad (1) kommentaarid (2) sõnavabaduse vaigistamise kohta vasemalt.

Nimelt ei tahtvat paljud USA üliõpilased enam kuuldagi koledaid sõnu, väljendeid ja ajaloofakte, sest need põhjustavat neis stressi ja keskendumisraskusi, ning nad nõudvat ettehoiatamist (“trigger warnings”) tundlike teemade käsitlemise eel. Niisugustest eksootilistest vaidlustest on huvitav teada, aga ikkagi: kas ja kus esineb Eestis siin ja praegu ülearust poliitilist korrektsust?

Teemaga seostub uudis (mitte küll kuigi värske) Saksamaalt: autoriõiguse kaitse alt vabanenud “Mein Kampfist” on ilmunud kommenteeritud kriitiline väljaanne. Sellest kirjutab Anson Rabinbach TLS-is.

Huvitav lugemine hoopis teisest vallast: Steven Rose annab ilusa ülevaate epigeneetikast ehk uuslamarkistlikust suundumusest bioloogias.

Marek:

See nädal tõi traagilise teate Leedu filosoofi ja poliitiku Leonidas Donskise ootamatust surmast; mäletan tema loenguid EHIs veel 1990. aastate alguses ja liialdamata pean teda üheks intellektuaalselt kõige andekamaks inimeseks, kellega mul on olnud võimalust lähemalt kokku puutuda. Tema mõtlemise, rääkimise, lugemise ja kirjutamise kiirust suudavad ületada vaid väga vähesed. Nüüd saamegi edasi suhelda tema tekstidega, sh Vikerkaares jm avaldatud artiklite ja TLÜ kirjastuses ilmunud esseekogumikuga “Armastus, vihkamine ja vastuseis” (2010). Kui ma ei eksi, siis üks viimaseid Leonidase avalikke esinemisi, sobivalt talle olulisel Euroopa ühtsuse teemal, on vaadatav siin. Tema akadeemilisest tegevusest (sh veebis leiduvatest kirjatöödest ja esinemistest) saab ammendava ülevaate tema kodulehelt.

Parim prantsuskeelne ideedevahetusele pühendatud veebiväljaanne on La Vie des idées; sellel on ka oma väiksem ingliskeelne sõsarväljaanne Books and ideas. Selle üks viimaseid artikleid on hea sissejuhatus Arthur Danto mõttemaailma, veel üks suur filosoof, kes mitte kuigi ammu meie seast lahkus.

Sõnavabadus on teema, mis emotsionaalselt erutab, ent intellektuaalselt pakub harva võimaluse midagi uut või huvitavat öelda. David Bromwichi pikk essee viimases London Review of Booksi numbris on meeldiv erand.

Keda sõnavabaduse teema lähemalt huvitab, võiks kindlasti tutvuda Timothy Garton Ashi algatatud globaalse sõnavabaduse aktsiooniga Free Speech Debate: Ashi viimane raamat “Free Speech: Ten Principles for a Connected World” (2016) on ühtlasi eelnevalt soovitatud Bromowichi essee üks lähtekohti. Lugeda maksab samuti Ashi hiljutist arvamuslugu The Guardianis, mis pühendatud konkreetsemalt akadeemilisele sõnavabadusele.

Aro:

Mulle on jäänud mulje, et poliitkorrektsuse ja solvumise üle kipuvad kaebama põhiliselt inimesed, kes on harjunud, et kui nemad räägivad, siis naised ei kaaguta ja sisserändajate pojad on vait; asjaolu, et varasemalt vaikinud inimesed nõuavad nüüd, et niisama lahmimise asemel argumentidega väideldaks, on sõnavabaduse seisukohalt ilmselt ainult hea.

Mis aga ettehoiatamist ja muid USA ülikoolide eripärasid puudutab, siis tunnistan, et olen minagi öelnud tudengitele, et kursusel nimega “Apokalüpsise ajalugu” võib veidike traumeerivat materjali kohata. Üllatuslikult ei tormanud keegi dekaani juurde. Isikliku kogemuse põhjal tundub, et kuuldused vasakpoolsete tudengiaktivistide rünnakutest sõnavabadusele on tugevasti liialdatud. Tõsi, aktivismi poolest tuntud ülikoolides nagu Oberlin või Bard käivad tõesti elavad arutelud, aga nagu see New Yorkeri lugu näitab, on siingi keerulisi küsimusi rohkem kui lihtsalt “poliitkorrektsus vs sõnavabadus”.

Kevin Gannon väidab oma Voxi artiklis, et suur osa näiteid “lokkavast PC-st” peegeldab hoopis tudengite suuremat sõnaõigust, mis elavat debatti rikastab, mitte ei lämmata. Vastupidi, küsib ta, kas just mitte see, kui ülikooli administratsioon teatab esmakursuslastele et siin te ettehoiatamist ei kohta, pole just akadeemilise vabaduse piiramine? Administratiivne jõud on jätkuvalt tugevam kui avalik protest – mis on ju üks klassikalisi sõnavabaduse väljendamise vorme.

Teistest teemadest tasub pikemalt peatuda the Guardianis ilmunud analüüsil, mis käsitleb algoritmide kasutamist tööavalduste läbivaatamisel. Inimene on ekslik, järeldab Cathy O’Neil, aga ega algoritmgi pole jumalast. Lõpuks kaotavad ikka vaesed ja marginaliseeritud.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon