Metsik või põline

Kadri Tüür, Timo Maran

Artikkel ilmus esmakordselt 1999. aasta Vikerkaare veebruari-märtsinumbris.

Kirjandusökoloogia1 üheks tähtsamaks tõdemuseks on, et iga kirjandustekst sisaldab viiteid kohale, kus see tekst on kirjutatud, ning sellele, kuidas on kohta tajutud.

Kohtamõistetakse siin kaheselt: lokaliseeritusena looduskeskkonnas – paikkondliku maastikutüübi, kliimavöötme, maastiku metsasuse või mägisuse ja aastarütmide mõjuna, nii nagu inimene seda tunnetab, ning teisalt kultuurimõjutustena – näiteks ühiskonnasuhted, usukombestik ja arhitektuuritraditsioonid. Seega on koht nii ruumiline kui ajaline mõiste.

Koht looduskeskkonnas ning koht kultuurikeskkonnas on pidevas vastasmõjus ning muutumises. Ilmastikutingimustest sõltub, milliseid maju me ehitame; vilumus laevaehituses või selle puudumine määrab, milliseid paikkondi me peame võimalikuks asustada. Kultuuriline ja paikkondlik lokaliseeritus aga kajastub meie mõtlemisarhetüüpide ning keelekasutuse kaudu ka tekstides. Teisalt mõjutavad tekstid meie kohta või õigemini meie kohatunnetust.

Võiks arvata, et postmodernistlikes tekstides – kus autor püüab tahtlikult eemalduda oma taustast, loob tekstis kunstliku keskkonna ja koha, seab reaalsuse kahtluse alla või tühistab selle koguni – ülaltoodud lähenemine ei kehti. Ent siiski, sõltumata kavatsustest on autor teataval määral kammitsetud oma kultuurilistest teadmistest ning keelesemantikast. Ümbritsevate keskkonnaelementide kategoriseerimine sõltub keelest ja traditsioonist, seega sügavamatest teguritest kui autori taotlused. Lihtsa näitena – kui eestikeelsest keskkonnast pärit autoril erinevalt laplastest on lume tähistamiseks kasutada paar sõna, siis tema reisikirjas polaarekspeditsioonist kajastub alltekstina eestlaslik lumemõistmine.

Teostes, mis pärinevad paikkondadest, kus inimese seos ümbritseva loodusega on vahetum ning inimese elu suuremas sõltuvuses tema läbisaamisest ümbruse stiihiaga, on ka Looduse kui tegelase osatähtsus suurem.

Ei pruugigi olla kirjandusteadlane või meteoroloog märkamaks, kuidas näiteks Gabriel Garcia Márquezi loomingus kajastub tema sünnikoha ilmastik ning selle mõju tegelastele – inimeste meeleoludki võnguvad koos ilmamuutustega. Vihm kui Columbia rannikualade olulisim ilmastikunähtus on tegelaste ja tegevuse arengu üheks tähtsamaks suunajaks.

Eesti kirjanduses on silmapaistvaks näiteks sellest, kuidas Loodus on teksti, sealhulgas ka teksti tegijat suunavaks jõuks, Nikolai Baturini looming.

Inimvaimu poolt loodut tähtsaimaks pidavas õhtumaises kultuuritraditsioonis esineb loodus kirjanduses peamiselt inimtegevuse taustana või tegevusega lõdvalt seotud kirjeldustena, mis ühtlasi toimivad retardatsioonina, kui teose ülesehitus seda nõuab. Romantismis aitab looduses toimuv tähistada tunderõhulisi kohti või siis kasutatakse teda metafooride ammutamise allikana.

Rääkides “loodusest” tasub niisiis järele mõelda, mida meie siin või keegi teine mõnes muus kohas seda mõistet kasutades silmas peab. Nagu loodusetunnetus on ka mõiste “loodus” sisu kultuu- riliselt tingitud.

Edaspidi ongi lähema vaatluse alla võetud “looduse”-kontseptsioonid eesti ja inglise (eriti Ameerika) keele- ja kultuuriruumis. Uku Masingu sõnastatud “keelkond = meelkond”-teooriale tuginedes võiks ehk hoogu võtta koguni suurejoonelisemate üldistuste tegemiseks, see aga ei ole käesoleva kirjutise eesmärk.

Ingliskeelne sõna nature tuleb teatavasti ladina tüvest natura, esmase tähendusega ‘sünd’, ‘sündimine’ – seega viitega isikulisele, oleva-eelsele sünnitajale.

“Collins Dictionary of the English Language” annab sõnale nature kaksteist põhitähendust. Olgu siinkohal toodud esimesed kolm: 1) isiku või asja põhilised omadused, identiteet või olemuslik tunnus; 2) kõige olemasoleva süsteem, kogu inimese poolt kontrollimatu füüsilise maailma korraldus, jõud ja sündmused; 3) kõik loodusnähtused, taimsed ja loomsed eluvormid eristatuna inimesest ja tema loomingust.3

Ka kõigi järgmiste definitsioonide ühisjooneks võib pidada asjaolu, et need lähtuvad inimesest; loodust peetakse millekski inimesest eristatuks ja tema tahtele allumatuks.

Eesti keeles seevastu on “loodus” abstraktse nimisõnana võrdlemisi uus nähtus, mis Alo Rauna järgi on etümoloogiliselt tagasiviidav sõnale “looma4. Eesti murretes võib sõna “loodus” tähistada nii ‘algust’, ‘loomust’ (kalasaaki) kui ‘lootust’5, üldiselt looduskeskkonda märkivat tähendust tal murretes aga ei ole. Miks, sellest pisut allpool.

Sõna “loodus” on hakatud eesti keeles sagedasti pruukima alles seoses ilukirjanduse tarbeks sobiva kirjakeele kujundamisega. Saareste mõistelises sõnaraamatus leiduvad Wiedemanni “loodele” viitamise kõrval ka konstruktsioon “loodasi ehk loodud asjad” ning “loomus”, mida esitatud näidete põhjal otsustades on parema puudusel vaid tõlgetes tarvitatud.6

Küllaltki huvitavat võrdlusmaterjali eespooltoodud tähendustele pakub sõna “loodus” kasutamine tänapäeva eesti kirjakeeles. Eesti kirjakeele seletussõnaraamat annab sellele kolm seletust koos kõnekate näitelausetega:

1. (laiemas mõttes:) kõik objektiivselt eksisteeriv, mateeria, maailm. (Näitelause: Inimene on osake loodusest.)
2. (kitsamas mõttes:) geograafiline keskkond, milles inimene ja ühiskond eksisteerib. (Näitelause:Kütid tunnevad looduse märke.) // linna- v. asulavälise keskkonna, eriti maastiku ning taimestiku kohta. (Näitelause:Kas oled rebast päriselt looduses näinud?)
3. piltl. loodusseadused, näit. pärilikkustegurid isendi loojana, kujundajana. (Näitelause:Loodusest antud võimed.)7

Sõnaraamatutes kirjapandu põhjal võiks seega teha järelduse, et eesti keeles ei eristata inimest loodusest sugugi mitte nii järsult kui inglise keeles. Ka “looduse”-sõna etümoloogia viitab millelegi alanule, millel on lootust kasvada ja mille edenemisele inimene igati kaasa saab aidata.

Eesti rahvausundiuurijate üldine seisukoht on, et elades tihedas kokkupuutes neid ümbritseva loodusega on eestlased loodust tajunud kui hingestatud olendite kogumit; loodusobjekte on tunnetatud toimivate, aktiivsetena ka inimese suhtes, mitte ainult vastupidi. Voldemar Miller on rääkinud koguni metsas tekkinud mõtlemistüübist, vastandades seda nn stepimõtlemisele – metsas elav inimene on looduse sees, mitte selle peal või kohal, ta on üks osa paljususest ega saagi end seada muust loodusest väljapoole.

Huvitavaks kontrastiks sellisele looduskäsitlusele on Ameerika kultuuritraditsioonis juurdunud mõiste wilderness, mida tähistav sõna pärineb küll juba varakeskajast, tänapäeval tuntud mõistesisu aga Ameerika ajaloost – Euroopast väljarännanud uusasukate ebatavalisest seosest kohaliku loodusega. Ameerika loodusmaastikud olid uusasukate jaoks esialgu tundmatud, võõrad ja vaenulikud, need tuli allutada, “omaks” muuta. Erinevalt põlisasukatest puudusid sisserännanutel seosed ja vastastikune mõistmine ümbritseva looduskeskkonnaga. Enamik uusasukatest oli pärit Euroopa linnakultuurist, nende teadmised maaharimisest olid algelised ja seega oli neil ka raskem talupoja kombel maaga kontakti leida. Sellest kultuuritaustast tulenedes hakkas mõiste wilderness, (wild nature) tähendama paikkonda, mis on inimesest mõjutamata. Metsik Lääs, oma põlisasukate – metslastega, kelle eluviis oli sisserännanule sama võõristav kui kohalik looduski, muutus wilderness’iks, paigaks, mis taandati piiritletuna rahvusparkidesse või reservaatidesse, nii et ta jäi kohaks, mida võib aeg-ajalt nädalalõppudel uudistamas käia, kuid millega orgaanilise sideme tekkimine on mõeldamatu. Nii on wilderness omamoodi atraktsioon, paikkond, mis on loodud vaatamiseks, mitte aga elamiseks, inimese osalus ökosüsteemis on siin lubamatu.8See soodustab veelgi vastanduseinimene-loodus ning sellest tulenevate probleemide süvenemist kultuurilises ühisteadmuses.

Wilderness’i kontseptsioon oma ajaloolises tähenduses (ülesharimata jäätmaa, mil pole väärtust, kuni inimese töövaev teda ülendanud pole) või ka tänapäevases mõttes (ülevust tekitavalt inimtühjad ja maalilised paikkonnad) on tegelikult eesti kultuurile ja loodusele võõras. Eestimaal võib leida vaid väga üksikuid paiku, mis on inimmõjust täiesti puutumata; pigem on inimene elanud looduskeskkonnaga tihedalt seotuna, viimast vaikselt kujundades ja mõjutades ning moodustades nii loodusega harmooniliselt kooskõlas muutuva terviku. Loodus tähendas talupojakultuuris konkreetset ümbrust, kus elati; loodusobjektidel ja -kohtadel oli oma funktsioon ja mõte, neid tunti, nimetati ning kasutati.

Siit ka põhjendus asjaolule, miks polnud eestlasele murrete kõnelemise aegu vaja sellist üldistavat mõistet nagu ‘loodus’. Inimesed elasid läbinisti tuttavas ning mõtestatud keskkonnas, kus igal pisemalgi objektil oli kindel nimi, milles sisaldus teave tema omaduste kohta. Uurides Saareste mõistelist sõnaraamatut leiame, et isegi sellised üldmõisted nagu ‘mets’, ‘soo’, ‘põld’, ‘heinamaa’ või ‘lagendik’ tähendavad omaette esinedes vaid veidi rohkem kui eimidagi. Näiteks “lagendiku” puhul on Saarestel ära toodud kaheksa sõna, mis märgivad eri tüüpi lagedaid kohti keset metsa. Tähelepanuväärne hulk üldmõistest täpsemaid sõnu leidub eesti keeles ka teiste eelpool esitatud märksõnade kohta: eri heinamaatüüpe tähistavaid sõnu on Saareste suutnud sõnaraamatusse koondada ligi viiskümmend, mitmesuguseid põldu ja selle osi märkivaid sõnu üle kuuekümne. Sooga seotud kohti märgib üle saja kahekümne eri sõna, metsaga aga – üle saja viiekümne. Pole raske aimata, missugused maastikutüübid siinsetele elanikele läbi aegade kõige olulisemad on olnud.

Võrdluseks – inglise keeles on ‘metsa’ kohta vaid kaks sõna,forest ja wood, kusjuures esimene tähendab peamiselt ‘suuremat puudega tihedalt kaetud ala või midagi, mis oma tiheduse poolest seda meenutab’ (näide: telegraafipostide mets), teine aga ‘ehitusmaterjali’ või ‘metsatukka, kus domineerib üks puuliik’.

Sõna wilderness oma puutumatusele ja kontrollimatusele viitava alltekstiga seega – hoolimata asjaolust, et teda eesti keelde “metsiku loodusena” tõlgitakse, – erineb eestlase “metsikust”, mis viitab metsasusele, vohavusele, kasvamisele ja edenemisele. Hakkab ju meie kliimavöötmes pea iga paik, kuhu inimene pikemat aega oma jalga ei tõsta, kasvatama metsa.

Saaremaal ja Lääne-Eestis on tuntud Metsiku-nimelist lokaalset jumalustki, kelle õlgedest tehtud kuju viljakuse tagamiseks külarahva poolt ühiselt küla taha metsa viidud.

Ameerika wilderness‘i oleks ehk siiski mõttekas “metsiku loodusena” tõlkida, võttes sealjuures teadmiseks selle mõiste sisu ning kujunemisloo Ameerika kultuuris. Aga mõeldes Eestimaa looduses paikadele, mida me väärtustame, mis peaksid olema kaitse all ja hoitud, tuleks ehk rääkida “põlisloodusest”. Paikkond, mida tasub kaitsta, on ju pikka aega ühesugusena püsinud – ta on “põline”. Selles sõnas sisaldub pikaealisus, püsivus, ent ka väärtustatus. Lisaks põliselanikele, põlistaludele ja põlispuudele võiks meil ju olla ka põlisloodus – näitamaks, et loodus väärtustub inimeste läbi, kes on pikka aega ühes kohas elades omandanud oskused, kuidas seal keskkonnaga tasakaalukalt koos elada

1Vt lähemalt: T. S p e e k, Ökokriitikast. Akadeemia 1996, nr 11, lk 2373-2380.
2Vt lähemalt: K. L e h a r i, Ruum. Keskkond. Koht. Tallinn, 1997.
3Collins Dictionary of the English Language. Ed. P. Hanks. London &c Glasgow, 1982
4A. R a u n, Etümoloogiline teatmik. Rooma, Toronto, 1982.
5Väike murdesõnastik I. Toim. V Pall. Tallinn, 1982.
6A. S a a r e s t e, Eesti keele mõisteline sõnaraamat II. Stockholm, 1959, lk 666-667.

7Eesti kirjakeele seletussõnaraamat, III kd, 1. vihik. Toim. V Põima jt. Tallinn, 1992.

8Vt lähemalt: J. G. M i t с h e 1 1, American wilderness. National Geographic 1998, nr 11, lk 3–32.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon