Venemaa – (võib-olla) demokraatlikum, Hiina – (kindlasti) paremini valitsetud

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Märt Väljataga

Rein Müllerson

Ivan Krastevi kirjutised on alati teravmeelsed ja lennukad. See käib ka tema mõtete kohta demokraatiast Venemaal ja Hiinas. Neist leiab originaalseid ja õigeid ideid ning avastuslikke tähelepanekuid. Kuid minu meelest on tema mõttekäigus üks sügav paradigmaatiline, ütleksin hegellik-marxilik-fukuyamalik viga (Fukuyama ajaloo lõpu ja viimase inimese kontseptsiooni mõttes). Võrreldes demokraatia väljavaateid Hiinas ja Venemaal, lähtub ta eeldusest, nagu liiguks kogu maailm ühes suunas, läbides enam-vähem samad etapid teel liberaalse demokraatia triumfi poole (marksistide eesmärk oli küll viimaks saabuv kommunismi võit). Põhioletuseks on see, et mida demokraatlikum on ühiskond, seda paremini sel läheb; mida enam see vastab Lääne liberaaldemokraatlikule ideaalile, seda kaugemale on see jõudnud. Kui niisugune oletus ongi paljudel juhtudel õige, siis teistes olukordades võib see peegeldada soovmõtlemist, millel on tõsised tagajärjed, kui üritatakse selle põhjal tegutseda. Hiina ja Venemaa võrdlus selle järgi, kuidas nad vastavad Lääne liberaal-demokraatlikele standarditele, näitab hästi niisuguse üldise mõõdupuu ebaadekvaatsust, sest – nagu ma püüan allpool selgitada – ühel juhtumil (Hiina) ei ole selline mõõdupuu üldse rakendatav, samas kui Venemaa (ja nii mõnegi muu riigi) puhul annavad katsed suruda selle alla ühiskonda, mis ei ole (veel) valmis, peaaegu vältimatult tagasilööke.

Venemaad ja Hiinat võrreldes leiab Krastev, et vaatamata mitme formaalse demokraatiamärgi olemasolule (korrapärased mitmeparteilised valimised, opositsiooniline meedia jne) Venemaal võib väita, et Hiina on sisuliselt demokraatlikum, sest valitsev Hiina Kommunistlik Partei saab paremini aru ja hoolib rohkem sellest, mida rahvas tahab, ning suudab rahva tahtmistele tõhusamalt reageerida (õnneks Krastev ei lisa, nagu Läänes peaaegu alati tehakse, et HKP reageerimisvõime tuleb üksnes soovist määramatult kaua võimul püsida), kuigi “kumbki maa ei vasta minimalistlikulegi demokraatiadefinitsioonile, mis eeldab võistlevaid valimisi, mille tulemus ei ole ette teada”. Aga juba siin ilmneb vastuolu, mida ei saa valitud paradigmas lahendada. Kui Hiina ega Venemaa ei vasta isegi minimaalsele demokraatiadefinitsioonile, siis kas on üldse võimalik väita, et üks neist on demokraatlikum kui teine?

Hoolimata oma võrreldavast suurusest ja kommunistlikust minevikust on Hiina ja Venemaa väga erinevad ühiskonnad ja seetõttu oleks vale neid koolutada ühte üldisesse mõõtkavasse (muidugi on võimalik mõõta nende SKT-d ja muid spetsiifilisi näitajaid). Või siis peab mõõdupuu olema niivõrd üldine, et selle kasulikkus muutub küsitavaks. Lühidalt ja seetõttu mõnevõrra lihtsustatult öeldes: Venemaa on Euroopa riik, isegi kui lisada täpsustus “teatavat liiki” või “mõnes mõttes”, sest tänu oma ajaloole, hiljutisele suurvõimu-staatusele ja isegi geograafiale ei pruugi Venemaa hõlpsasti sobituda sellesse Euroopa mõistesse, mis põhineb peamiselt maailmajao lääneosa suhteliselt hiljutisel evolutsioonil. Hiina ei ole lihtsalt üks Aasia riike (on selge, et Aasia maad on üpris erinevad); Hiina, kui kasutada Weiwei Zhangi iseloomustust, on tsivilisatsiooniriik, mille valitsemine “saab põhineda peamiselt tema enda meetoditel, mida on kujundanud tema enda traditsioonid ja kultuur”.[1] Ja nagu professor Zhang rõhutab: “On kujuteldamatu, et hiinlaste enamus hakkaks kunagi aktsepteerima nn mitmeparteilist demokraatlikku süsteemi, milles keskvalitsus iga nelja aasta tagant vahetub”,[2] st tema arvates ei ole “demokraatia minimalistlikul definitsioonil” mingit pistmist Hiinaga. Niisiis kui liberaalse demokraatia euroopalikud standardid saavad olla ja peaksid olema põhimõtteliselt mutatis mutandisrakendatavad Venemaal, siis Hiina edu või selle puudumise jaoks oleksid nad täiesti ebaadekvaatne mõõt. Hiina ei ole tingimata demokraatlikum kui Venemaa, eriti kui kasutada liberaalse demokraatia läänelikke standardeid, kuid Hiina on kindlasti paremini valitsetud, on teinud võrratuid edusamme rahva elujärje parandamisel ning hoolimata kõigist probleemidest vaatavad hiinlased tulevikku optimistlikumalt kui paljud teised rahvad.

Ivan Krastev asetab mu meelest õigusega Hiina Venemaast kõrgemale niisuguste kriteeriumide järgi nagu eliitide värbamine või võimu roteerumine, kuid neil kriteeriumidel on väga vähe (kui üldse) pistmist demokraatiaga. Need on meritokraatliku valitsemise elemendid, mis põhinevad Hiina konfutsianistlikul pärandil. Nicolas Berggruen ja Nathan Gardels kirjutavad: “Idee “vääriliste edutamisest võimule” nende päritolust hoolimata ulatub Hiinas tagasi Sõdivate riikide ajastusse 453–221 e.m.a.”[3] Selles mõttes ei erine Hiina mitte üksnes Venemaast, vaid ka Ameerika Ühendriikidest ja Euroopa liberaalsetest demokraatiatest. Asi pole selles, nagu oleks Hiina valitsemisviisi poolest parem kui USA või USA parem kui Hiina. Nad esindavad lihtsalt erinevaid ühiskonnaarengu mudeleid ja kuigi nende efektiivsus on võrreldav (dünaamilises perspektiivis kalduks võrdlus pigem Hiina kasuks), oleks USA-st vale jäljendada Hiinat või Hiinast vale sarnaneda USA-ga, kuigi teatav teineteiselt “laenamine” võiks olla soovitav ja see ei peaks olema ühesuunaline – läänest itta – tänav. Oma õitsenguks võib Hiinal tõesti olla tarvis sarnaneda USA-ga mitmes tähtsas suhtes (rohkem turu- ja isikuvabadust, vähem valitsusepoolset kontrolli), kuid ka viimasel võib tarvis minna laenata midagi Hiina kogemusest, et saada hakkama selliste probleemidega nagu poliitikaperspektiivi lühidus, populism ja huvigruppide rahal põhinev mõju. Raha seadustatud rolli tõttu poliitikas (suured annetused valimisteks, lobitöö ning valitsuse ja erasektori läbipõimumine isikute tasandil) ei ole isegi mõningate kõrgelt arenenud liberaalsete demokraatiate poliitilised süsteemid sugugi vähem korrumpeerunud kui mõni mittedemokraatia. Nagu märgivad Berggruen ja Gardels: “Lääne demokraatia ei korrigeeri ennast sugugi paremini kui Hiina süsteem. Reforme tegemata liiguks hukatuse poole ka meie valimistel põhinev demokraatia ja see kohest rahuldust taotlev tarbimiskultuur, mis seda ümbritseb.”[4]

Seega pole suurt mõtet võrrelda Vene ühiskondlikku ja poliitilist süsteemi Hiinaga. Kasulikum oleks võrrelda Venemaad – Euroopa maad – teiste Euroopa riikidega. Selles osas me saaksime tõepoolest kõneleda demokraatia defitsiidist Venemaal ning sealsete demokraatlike institutsioonide formaalsusest ja sisutusest. Need järeldused Ivan Krastev ka teeb, sest ta kasutab Venemaa ja Hiina võrdlemisel Lääne, mitte Hiina kriteeriume. Minu meelest oleks õigustatud määratleda Venemaad noore ja korrumpeerunud demokraatiana, millel on tugevaid autoritaarseid tendentse, või autoritaarse riigina, millel on demokraatia elemente.

Üldisemas plaanis tuleks olla ettevaatlik niisuguste mõistete nagu liberalism ja demokraatia kasutamisega, justkui neil oleks alati ja igal pool samasugune universaalne väärtus, mõõdupuuna progressi või selle puudumise mõõtmiseks tohutult erinevates ühiskondades. Samuti tuleks hoiduda nende väärtuste ärasegamisest nähtustega, mis pigem vastanduvad liberalismile ja demokraatiale, kuigi võivad pealispinnal nendega sarnaneda – nimelt kaose ja anarhiaga.

Niihästi abstraktselt kui ka paljudes konkreetsetes olukordades on demokraatia tõepoolest poliitilise süsteemi ja ühiskonna kui terviku tähtis tunnus, millel on olemas nii instrumentaalne kui ka iseväärtus. Aga kas see on igas olukorras kõige tähtsam tunnus? Vaevalt. Leidub mõningaid korrumpeerunud demokraatiaid, kus seaduste võim peaaegu puudub. Peamisteks näideteks võiksid olla Pakistan ja Nigeeria, ning leidub ka väiksemaid riike. Paljud Lääne eksperdid on aastaid pidanud Kõrgõzstani kõige demokraatlikumaks maaks Kesk-Aasias. Nad paistavad seda iseloomustust ikka veel tõeks pidavat, hoolimata 2010. aasta juuni veristest etnilistest kokkupõrgetest maa lõunaosas ning tõsiasjast, et olukord on endiselt plahvatusohtlik. Kahjuks ei ole hakatud tegelema ühegagi 2010. aasta konflikti põhjustest. Riigis ei ole peale jäänud mitte demokraatia (eriti pärast 2005. aasta nn tulpide revolutsiooni), vaid teatav anarhia, st järjestikuste valitsuste suutmatus valitseda. Kas silmakirjalikkuse või naiivsuse tõttu on niisugust olukorda aga demokraatlikuks peetud. Ometigi võib Kõrgõzstanis leiduda rohkem vabadusi kui näiteks naarberriigis Kasahstanis. Kuid nende vabaduste hulka kuuluvad ka vabadus välja pressida, diskrimineerida vähemusi ning neid lõppude lõpuks isegi tappa ja nende omandit hävitada.

Kõrgõzstani sündmuste uurimiseks moodustatud sõltumatu rahvusvaheline komisjon (KIC),[5] mille liikmeks siinkirjutaja oli, leidis, et usbeki kogukondade vastased rünnakud Ošis (kuigi mitte muud rünnakud ega vägivald Lõuna-Kõrgõzstani teistes piirkondades) vastavad rahvusvahelises tavaõiguses kehtivatele inimsusvastaste kuritegude kriteeriumidele. Need olid suunatud tsiviilelanikkonna vastu, olid laialdased ja süstemaatilised ning suhteliselt hästi organiseeritud (näiteks mõnel puhul, kui usbeki kaitsjad lõid rünnaku tagasi, siis ründajad taandusid, grupeerusid ümber ja sageli ründasid uuesti, kasutades kaitsebarrikaadide hävitamiseks soomukeid). KIC võttis arvesse “rünnaku tagajärgi rünnatavale populatsioonile, ohvrite arvu, tegude iseloomu, ametiisikute või -võimude võimalikku osalust ja kõiki muid tuvastatavaid kuritegevusmustreid …, et määrata kindlaks, kas rünnak vastab “laialdasuse” või “süstemaatilisuse” kriteeriumile või mõlemale neist”(raporti § 256).

Richard Sakwa on tabavalt kommenteerinud hinnanguid demokraatia tasemele  Venemaal kui katseid võrrelda võrreldamatut: “Režiimi inspekteerimine jõudis absurdi tippu Freedom House’i iga-aastase ülevaatega “Vabadus maailmas”, mis oma 2007. aasta versioonis hindas Venemaad sama mittevabaks kui Kongo, eirates täielikult sotsiaalset ja poliitilist konteksti, milles mitmesugused vabadused toimivad, ning efektiivse valitsemise erinevaid tasandeid.”[6] Leiul, et Kongo Demokraatlik Vabariik on kas rohkem või vähem või sama demokraatlik kui Venemaa, ei ole lihtsalt vähimatki mõtet.

Kui tahta üldisemat ja universaalsemat kriteeriumi riikide järjestamiseks, progressi või regressi mõõtmiseks, siis ei peaks selleks olema demokraatia, vaid valitsemine või valitsetavus, st mõõdupuuks peaks olema hea valitsemine. Selles suhtes on Hiina tõepoolest kaugel ees Venemaast ja paljudest teistest riikidest, millest mitmeid peetakse demokraatlikeks, isegi liberaaldemokraatlikeks. Yu Keping väidab, et “21. sajandil saab ühiskonna poliitilise legitiimsuse kõige tähtsamaks allikaks hea valitsemine”.[7] See ennustus tundub üpris mõistlik. Mõistagi ei vastandu hea valitsemine demokraatiale. Vastupidi, paljudes ühiskondades on demokraatia hästi valitsetud ühiskonna tunnus ja valitsuse legitiimsuse tähtis element. Kuid efektiivsus, stabiilsus ja seaduste võim on veelgi tähtsamad tunnused, sest võrreldes “demokraatia minimalistliku definitsiooniga” on need märksa sisukamad kriteeriumid. Samuti on oluline märkida, et õigusriik eelnes ka Läänes demokraatiale ja aitas viimast kestmisvõimeliseks muuta. Tänapäeval me võime mitmes ühiskonnas väljaspool Läänt näha, kuidas demokraatia imporditud ja pealiskaudsed tunnused võtavad moondunud, isegi inetuid vorme, mis ei vii ja minu meelest ei saagi viia seaduste võimu tekkimiseni. Kui demokraatia on peamiselt ühiskonna staatuse protseduuriline iseloomustus, siis hea valitsemine on sisukam ja tuumakam kriteerium. Ehk teisisõnu: ilma seaduste võimu, tõhusa valitsemise ja sotsiaalse stabiilsuse aluseta jäävad suhteliselt kergesti imporditavad välised demokraatlikud institutsioonid mitte üksnes formaalseks, vaid ka hapraks.

Üht kõige tähtsamat erinevust Hiina ja Nõukogude Liidu reformides ja vastavalt nende edu ja nurjumist soodustanud tegurites on analüüsinud Allen Lynch.[8] Kui 1980. aastate lõpul asus Nõukogude Liit tervikuna ja selle suurim osa, Venemaa, perestroika ja glasnosti teele, siis nõukogude intellektuaalid kui peamised arvamuskujundajad olid oma vaateviisilt põhijoontes euroopalikud ning poleks toetanud majandusliku moderniseerimise poliitiliselt autoritaarset mudelit. Seevastu Hiinas toetasid intellektuaalid valdavalt Deng Xiaopingi mudelit majanduslikust moderniseerimisest kommunistliku partei juhtimisel. Dengi ja Gorbatšovi reforme võrdleva mõtteküllase artikli lõpul pakub Lynch välja huvitava ja minu arust kasuliku kontrafaktuaalse mõtteeksperimendi, millel võib olla ka üldisem tähendus.[9] Mis oleks juhtunud, kui Juri Andropov, endine pikaajaline KGB pealik, kellest sai pärast Brežnevi surma NLKP peasekretär, oleks elanud kauem? (Lynchil on arvatavasti õigus, et kui Deng Xiaoping oleks kohe pärast reformidega alustamist ära surnud, ei oleks tänane Hiina selline nagu praegu.) Lynch oletab, et erinevalt Gorbatšovist ei oleks Andropov loobunud kommunistliku partei juhtivast rollist ega algatanud Nõukogude ühiskonna poliitilist liberaliseerimist. Lynchil on ka õigus, et Andropovil oli Gorbatšovist rohkem autoriteeti mitte üksnes poliitilise ja sõjaväelise eliidi seas, vaid ka Nõukogude ühiskonnas laiemalt (selgeks erandiks oli nõukogude intelligents). Ja Andropov oli kindlasti piisavalt suur realist; olnud pikka aega KGB eesotsas, tundis ta kindlasti maa tegelikku olukorda paremini kui enamik Nõukogude juhtkonnast ja muu maailma liidritest. Seega on üpris võimalik, et Andropovi majandusreformid oleksid kandnud mõningast vilja ning Nõukogude Liit oleks kestnud kauem kui Gorbatšovi võimu all. Ometigi olen ma kindel, et Nõukogude Liit ei oleks Andropovi võimu all osutunud samasuguseks edulooks nagu Hiina Dengi ja tema järglaste valitsuse all. Niisuguse järelduse peamiseks põhjuseks on taas erinevused Hiina ja Nõukogude ühiskonna vahel (NSVL ja Venemaa kui selle suurim osa – Euroopa ühiskonnad, Hiina – aastatuhandete pikkuse järjepideva riiklusega Aasia rahvas; NSVL – multietniline, mitme religiooniga maa, Hiina – enam-vähem homogeenne ühiskond; NSVL – urbaniseerunud, tööstuslikult arenenud maa, 1970. aastate lõpu Hiina – peamiselt põllumajanduslik külaühiskond jne), nagu ka kummagi mehe erinev isiksus. Kui Deng oli visionäärne pragmaatik, kes mõistis hästi oma rahvast ja ühiskonda, siis Juri Andropov oli ideoloog, olgugi intelligentne, informeeritum ja isiklikult vähem korrumpeerunud kui enamik tema kolleege. Ta oli ideoloog, kes uskus kommunistliku süsteemi viimaks selguvat ülimust ja kelle maailmavaadet ei kõigutanud, vaid pigem tugevdas Ungari ülestõusu mahasurumine 1956. aastal, kui ta oli Nõukogude suursaadikuks Budapestis.

Boriss Jeltsin, kes 1991. aasta augustis kindlalt putšistidele vastu seisis, kasutas hiljem kõiki õigeid sõnu, mis olid Lääne poolehoiu äratamiseks vajalikud. Kuid see, mis president Jeltsini ajal sündis, ei olnud niivõrd demokraatia (kuigi esines ka selle elemente), kuivõrd ühiskonna oligarhiseerumine ja Venemaa rikkuste röövimine.[10] See on põhjus, miks arenguid, mida Läänes kirjeldatakse sageli kui president Putini ajal toimunud demokraatiavastast tagasilööki, tuleb näha Jeltsini ajal toimunu kontekstis ning suurel määral reaktsioonina neile protsessidele. Samuti pole Lääne poliitika Venemaa suhtes aidanud viimasel liberaalsemaks ja demokraatlikumaks saada. Suhted Lääne ja Venemaa vahel ei tarvitseks olla nii närvilised ja vastakad, nagu need praegu on. Kuigi külma sõda ei ole, valitseb Lääne ja Venemaa vahel “külm rahu”, mis ei võimalda koostööpotentsiaalil realiseeruda (paljudes valdkondades, kaasa arvatud rahvusvaheline julgeolek, on niisugune koostöö hädavajalik ja kaugeltki mitte võimatu). Pigem sisaldub niisuguses olukorras omavaheliste suhete edasise halvenemise seeme. Niisugune asjade seis Lääne ja Venemaa vahel tuleneb peamiselt minevikust pärit vaateviisidest, mille külge mõlemad pooled klammerduvad. Ometigi on neil tugev mõju nüüdsetele realiteetidele. Kui üks pool tajub teist strateegilise rivaalina või isegi vastase või potentsiaalse vaenlasena ja tegutseb niisuguse vaateviisi põhjal, siis on tegu isetäituva ennustusega. Näiteks hiljutine presidendikandidaat Mitt Romney ütles USA ja Vene presidendi 2012. aasta märtsis Soulis toimunud kohtumise tulemust kommenteerides: “Venemaa on kahtlemata meie geopoliitiline vastane number üks.”[11] Kuigi nii öeldi valimiskampaania tuhinas, on säärastel minevikust toituvatel vastutustundetutel avaldustel ja visioonidel negatiivne mõju kahe riigi praegustele ja tulevastele suhetele. Teine, üldisem põhjus Washingtoni ja Moskva vahelisele pingele on Lääne soov ja katsed muuta ühiskondi väljaspool läänemaailma endasarnasemaks. Lääne meediat jälgides võib jääda mulje, et kui ei olda läänelik liberaalne demokraat, siis on tegu mingisuguse moraalse puudega, umbes nagu homoseksuaalsus mõningates islamimaades, mida tuleb kui just mitte karistada, siis vähemalt ravida. Näiteks 2007. aasta juuni The Economist kirjutas: “Vene suursaadik Ukrainas Viktor Tšernomõrdin ei ole läänelik demokraat. See (nüüdseks rikastunud) Gazpromi rajaja ja ekspeaminister ei teesklegi, nagu ta seda oleks.”[12] Selles väites näib peituvat eeldus, nagu oleks see, kui ei olda läänelik demokraat ja ei teeseldagi ega üritatagi seda olla, midagi ebanormaalset ja taunitavat. Ja kuigi Venemaa saatuseks näib olevat areng liberaaldemokraatliku Euroopa poole, annavad välised jõupingutused selle arengu kiirendamiseks sageli soovitule vastupidiseid tagajärgi.

Erinevalt Krastevist väidaksin ma, et Venemaa on demokraatlikum ja liberaalsem kui Hiina, kuid viimasest halvemini valitsetud, ning see on tähtsam kui küsimus, kas Venemaa on Hiinast rohkem või vähem demokraatlik. On märke, et arenev Hiina muutub ka demokraatlikumaks. See aga ei tähenda sugugi, nagu ta areneks lääneliku liberaaldemokraatia poole või muutuks vastuvõtlikumaks Lääne huvidele; Hiina demokraatia oleks kindlasti hiinalike tunnustega demokraatia. Venemaa peaks seevastu andma rohkem sisu oma formaalsetele demokraatlikele institutsioonidele, st Venemaa progressi tuleks tõepoolest mõõta läänelike liberaalse demokraatia kriteeriumidega. Kuid siin on asjakohane üks hoiatus. Reforme ellu viies peaks Venemaa vältima neid Lääne demokraatia puudujääke, mis on tulnud eriti ilmsiks käesolevas finants- ja majanduskriisis, eriti võrreldes efektiivsusega, mis iseloomustab Hiina vastuseid nüüdsetele väljakutsetele. Nagu on märkinud Francis Fukuyama: “Paljud imetlevad praegu Hiina süsteemi mitte üksnes selle majanduslike saavutuste pärast, vaid ka seetõttu, et võrreldes selle piinava poliitilise halvatusega, mis on viimasel paaril aastal tabanud nii USA-d kui ka Euroopat, on Hiina langetanud kiiresti suuri keerulisi otsuseid.”[13] Seega peaks Venemaa õppima ka Hiinalt, kuigi mitte tingimata hiinalikust demokraatiast.

Kokkuvõttes ma usun, et Venemaa progress sõltub suurel määral sellest, kui hästi või halvasti tal õnnestub loovalt kasutada lääneliku liberaalse demokraatia elemente. Ja kuigi eduteid võib olla nurjumisteedest märksa vähem, oleks vale eeldada, nagu leiduks kõikide ühiskondade jaoks ainult üks suund või üks tee, mida mööda oma tõotatud maa poole minna.

 



[1] Zhang Weiwei, The China Wave. The Rise of a Civilizational State. Hackensack (NJ), 2012, lk 59.
[2] Sealsamas, lk 60.
[3] N. Berggruen, N. Gardels, Intelligent Governance for the 21st Century. A Middle Way between West and East. Cambridge; Malden, 2013.
[4] Sealsamas, lk 9.
[5] Report of the Independent International Commission of Inquiry into the Events in Southern Kyrgyzstan in June 2010 (www.cmi.fi/activities/past-projects/kyrgyzstan-inquiry-commission)
[6] R. Sakwa, “New Cold War” or twenty years of crisis? Russia and international politics. International Affairs, 2008, kd 84, nr 2, lk 241–267; tsitaat lk 253.
[7] Yu Keping, Good Governance and Legitimacy. Rmt-s: China’s Search for Good Governance. Toim. Deng Zhenglai, Sujian Guo. New York, 2011, lk 16.
[8] A. C. Lynch, Deng’s and Gorbachev’s Reform Strategies Compared. Russia in Global Affairs, 24.06.2012.
[9] Sealsamas.
[10] Venemaa rüüstamise protsessi on hästi dokumenteeritud Pavel Hlebnikovi raamatus, mille ingliskeelne tõlge kannab pealkirja “Godfather of the Kremlin: The Decline of Russia in the Age of Gangster Capitalism” (New York, 2001).
[11] http://www.acus.org/new_atlanticist/americas-number-one-geostrategic-threat
[12] The Economist, 07.–13.07.2007, lk 39.
[13] F. Fukuyama, The Future of History. Can Liberal Democracy Survive the Decline of the Middle Class. Foreign Affairs, 2012, jaanuar/veebruar.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon