Lugemissoovitused oktoobriks

Väljas on juba küllaltki jahe ja sestap on nädalavahetusel mõistlik ennast kuuma joogiga kamina ette tugitooli seada, ja õhtu vaikselt kultuuriajakirjanduse seltsis viita. Kel kaminat ei ole, võib otsida youtube‘ist Norra slow-tv salvestusi kümme tundi põlevast puuhalust. Vikerkaare toimetajad soovitavad sedakorda järgmisi tekste:

Märt:
Hiljuti jõudsid Martin Heideggeri kurikuulsad “mustad märkmikud” ka inglise keelde ning ammune seltskonnavaidluste küsimus, kas Heidegger oli nats, sai ühemõttelise vastuse. Aga küsimus, mida selle teadmisega pihta hakata, püsib endiselt. Kui teile natsism millegipärast ei meeldi, siis kui palju on võimalik Heideggeri eksistentsialismist, fenomenoloogiast ja ajaloofilosoofiast üle võtta ja alal hoida pruuni katku nakatumata? Või kui te nõustute Heideggeri diagnoosiga nüüdisajale, kas peaksite siis nõustuma ka võimaliku revolutsioonilise raviga, pöördumisega vere ja mulla ning kohalike jumaluste poole, ning pöörama selja kõigele üldinimlikule ja üldkehtivale? Vastuste mängumaa on suur.

Viimases London Review of Booksis aga põhjendab Malcolm Bull – poolnaljatamisi? – oma arvamust, miks Heidegger läheks kindlasti valima Donald Trumpi. Mõlemad – ja veel paljud-paljud üle maailma – tahavad oma maad jälle suureks muuta. Kui saksa mõtleja arvas, et Saksamaa suureks muutmine kätkeb “pidevat valikut suurusetahte ja allakäiguga leppimise vahel”, siis USA meelelahutaja kirjutab: “kui inimesed küsivad, kuidas saavutada suurt edu, siis ma selgitan tavaliselt, et tähtsaim esimene samm on väljuda oma mugavustsoonist. Kuidas muidu leida üles suurus, mis sinus peitub.” Ka Heidegger rõhutas, et kõik suur seisab tormis, ning suuruse saavutamiseks tulebki esmalt tormi kätte minna. Jah, mõnikord tahetakse suureks saada ka ilma täiskasvanuks saamata. Malcolm Bulli häbematu essee on tervikuna kahjuks maksumüüri taga.

Üleni ligipääsetav on Adam Kirchi artikkel “Heidegger oli tõesti tõeline nats” juudi kultuurilehes Tablet. Kirchi kokkuvõte on: “Kõige tähtsam asi, mida Heideggerilt õppida, on see, kuidas sügavuse ja autentsuse veetlus võib viia eetika ja mõtlemise enda hävinguni.”

Kui mul õieti meeles on, siis arvas Heidegger, et loomadelgi on maailm, aga see on väga vaene. Selle kohta, kuidas seda vaestki maailma tabada, kirjutab robootik Murray Shanahan essees “Teadvuslik eksootika”. Millised oleksid meie võimalused mõista, kuidas oleks olla nagu nahkhiir, kuidas oleks olla kass, kaheksajalg, mesilane või kivi?

Malcolm Bull mainib oma Heideggeri ja Trumpi kõrvutavas essees muuhulgas serbia majandusteadlase Branko Milanovići tõdemust, et kõige paremini ennustab sinu sissetulekut ette mitte sinu klass ega rass, vaid sünnipaik. “Kui 19. sajandi alguses sõltus ainult 20% globaalsest ebavõrdsusest maadevahelisest erinevusest, siis 20. sajandi keskpaigast alates määrab sünni- ja elupaik ligi kaks kolmandikku elu jooksul teenitavast.” Nüüd aga on vahekorrad taas muutumas: viimastel aastakümnetel on Lääne madalamate keskklasside sissetulek pidurdunud ning arengumaade vaestel kasvanud:  “Ajal kui Lääne ammukuulutatud allakäik on lõpuks saamas objektiivseks reaalsuseks, on jõuka maailma alamkeskklass kahetises olukorras. Geograafia määrab endiselt peaaegu kõike ja globaalses mõttes koosneb see klass privilegeeritud rantjeedest, kes naudivad “kodakondsusrendist” (palgavõitu, mis saadakse tehes sama tööd rikkal maal vaese maa asemel).” Aga “kodakondsusrendise” langedes muutub veelgi pakilisemaks klammerdumine sünnipära ja sünnikoha külge.

Branko Milanovićil endal on palju muidki ideid küll mineviku, oleviku ja tuleviku kohta, mida ta lahkesti jagab huvitavas blogis: http://glineq.blogspot.com.ee/ – soovitan seda väga.

Marek:

Läinud nädalal õnnestus Rootsi akadeemikutel rahvusvahelist avalikkust erutada otsusega anda tänavune Nobeli kirjandusauhind Bob Dylanile. Miks see otsus on hea ja miks see tekitab vastuseisu suurtes mitteingliskeelsetes riikides nagu Prantsusmaa, selgitab kenasti teeneline Nobeli kirjandusauhinna kriitik Tim Parks New York Review of Booksi blogis.

Värskes London Review of Booksi numbris kirjutab Sheila Fitzpatrick hea ülevaate mulluse Nobeli kirjanduslauraadi Svetlana Aleksijevitši loomingust, arutades ühtlasi küsimuse üle, kas Aleksijevitši on ikkagi kirjandus või ei ole. (Kahjuks on artikkel tasuta loetav vaid registreerunud kasutajatele.)

Euroopa Liit sai mäletatavasti Nobeli rahupreemia neli aastat tagasi. See fundeeris lugu EList kui viimaste kümnendite kõige edukamast rahuprojektist. Praegusaja üks huvitavamaid ELi analüütikuid, Cambridge’i politoloog Chris Bickerton, kes avaldas hiljuti väga hea ülevaatliku raamatu ELi tänastest probleemidest, kirjutab veenvalt, miks EL ei ole tegelikult suutnud ega suuda praegugi rahutagamisse midagi panustada.

Aro:

Pole midagi teha, kui teemanumber on ettevalmistamisel, jäävad ka lugemispäevikusse paratamatult haakuvad artiklid. Viimases New Yorkeris tutvustab Sam Tanehaus Mark Lilla uut raamatut “The Shipwrecked Mind”, mis käsitleb Weimari vabariigi intellektuaalide mõju Ameerika konservatismile. Kultuuripessimism, liberaalide (ja marksistide) süüdistamine ülevate väärtuste asendamises utilitarismi ja sihitu andmekultusega peaksid olema siinselegi poliitikavaatlejale tuttavad konservatiivsed argumendid. New Yorkeri artiklist saab aimdust, kuidas need ideed Ameerikas arenenud on ning miks on revolutsioonilised konservatiivid jõudnud arusaamani, et “ainuke mõistuslik reaktsioon maailmalõpule, on ise selle korraldamine, lootuses, et hiljem saab otsast alustada.”

Eesti kultuuriruumis kipuvad domineerima visionäärlikud ja sageli kriitikavabad vaated digitaalsele revolutsioonile. Financial Timesi ajakirjaniku Tim Hartfordi artikkel Guardianis on hea näide tasakaalukast analüüsist, mis ei demoniseeri ega ülista arvutustehnikat, vaid vaatleb kainelt, kuidas lennukisõidu või autojuhtimise automatiseerimine võib paradoksaalselt veavõimalusi suurendada ning muuta inimestel vigade parandamise hoopis keerulisemaks – ning pakub lõpuks välja ka lahendusi, kuidas täieliku automatiseerituse ja ludiitluse vahel kuldne kesktee leida.

LA Review of Booksis arvustab Michael C Behrent Géraldine Smithi memuaari, mis vaatleb kuidas Pariisi bobode (bohème-bourgeois, ehk meie mõistes hipsterite) deklareeritav kosmopoliitsus põrkub valuliselt Pariisi multikultuurse igapäevaga. See ei ole konservatiivne deklaratsioon stiilis Multikulti ist Kaputt, vaid kriitiline pilk ennast liberaalseks pidava keskklassi silmakirjalikku igapäeva. Smithi kogemused sunnivad meid küsima: kas keskklassi hipsterite multikultuursus pole hoopis teatud sorti privileeg? Kogeda multikultuursust 5,000-eurose kuupalgaga tähendab midagi hoopis muud, kui kogeda seda 1,000-eurose kuupalgaga…

USA presidendikampaanias on tõmmanud ka Eesti ajakirjanduse tähelepanu Wikileaksi lekitatud e-kirjad Hillary Clintoni meeskonna liikmetelt. Võrguväljaandes The Intercept arutlevad Glenn Greenwald ja Naomi Klein harvaesinevalt nüansseeritult selle üle, kuidas Wikileaksi (suure tõenäosusega Vene agentidelt saadud) leketesse suhtuda. Kuidas tasakaalustada õigust läbipaistvale valitsemisele õigusega eraelu privaatsusele? Kui me avaldame Clintoni kampaaniajuhi John Podesta eraelulisi maile, kas me anname siis moraalse õiguse häkkida ka näiteks kliimaaktivistide või dissidentide isiklikesse mailikontodesse. Lihtsaid vastuseid siin ei ole.

Presidendikampaania inspireerib aga ka head rahvaluulet. Pärast (jumalale tänatud!) viimast presidendidebatti reageeris Twitteri Avangard Donald Trumpi segadusttekitavatele välispoliitilistele sõnavõttudele kujutades ette, millised võiksid välja näha Trumpi lühikokkuvõtted klassikalistest kirjandusteostest. Kurb!

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon