“Globaalne kirjandusavalikkus” ja Ameerika neokolonialism

ARO VELMET

New Yorgis, Columbia ülikooli juures tegutsev netiväljaanne Public Books korraldas möödunud reedel “Globaalse kultuuriajakirjanduse”-teemalise konverentsi, kus toimetajad USA-st, Prantsusmaalt, Mehhikost, Indiast, Lõuna-Aafrikast, Hispaaniast ja Itaaliast arutlesid globaalse kirjandusavalikkuse võimaluste ja piiride üle. Aeg, kus fenomenid nagu “Ferrante-maania” või Thomas Piketty “Kapitaliga” kaasnev kära levib päevadega üle kogu maailma, ent kus vaid 3% USA kirjandusest on tõlkekirjandus, tekitab palju küsimusi “globaalse digitaalse avalikkuse” mütoloogilisuse ja tõepärasuse kohta. Konverentsil küsiti, kas internet on laiendanud kultuuriajakirjanduse ulatust, uuriti, mil määral tegelevad kultuuriajakirjad rahvusvahelise kirjanduse kajastamisega ning arutleti, kas tegelikult pole hoopis nii, et kirjanduskriitika globaliseerimine tähendab pelgalt selle angloamerikaniseerumist? Järgnevalt mõned huvitavamad nopped konverentsil kuuldust (Public Booksi tegevusi saab jälgida ka Twitteris):

Toimetamispoliitika rahvusvahelistumisest

Pamela Paul (New York Times Book Review toimetaja): “NY Times on ajaleht, mis on aastate jooksul oluliselt muutunud. Algselt oli see New Yorgi päevaleht, aastakümnete eest profileerisime ennast üleriiklikuks leheks ja nüüd tegutseme rahvusvaheliselt. See dimensioon oli varemgi, kuna me haldasime koos Washington Postiga ajalehte International Herald Tribune. Kui me selle üle võtsime, ja tegime sellest The International New York Timesi, siis sai meist tõeliselt rahvusvaheline ajaleht. Digitaalajastul saame selle tulemusi väga otseselt jälgida. Meil on lugusid, mida loetakse rohkem Brasiilias või Indias kui USAs.

Teisalt on rahvusvahelistumisel omad piirid, eriti mis puudutab kultuuriajakirjandust. Raamatuturg on aga võrreldes näiteks filmi- ja teleturuga üksjagu eripärane. Raamatud ei ilmu üle kogu maailma samal ajal ja nende tõlkimine võtab mõistagi väga kaua aega. Timesis hakkasime hiljuti tõlkima mõningaid oma artikleid portugali keelde, Brasiilia lugejate jaoks. Sageli aga selgus, et nii mõnegi raamatu arvustust pole üldse mõtet portugali keelde tõlkida, kuna neid raamatuid endid pole veel Brasiilias tõlgitud.”

Mittelääne kirjanduse marginaliseeritusest

Bongani Kona (Lõuna-Aafrika ajakirja Chimurenga toimetaja): “Chimurenga asub Kaplinnas, aga tegemist on üleaafrikalise ajakirjaga. Kuigi inglise keel on üks suuri Aafrika kirjanduse keeli, läheb lõpuks ikkagi nii, et raamatud, mida saadetakse Kaplinna ajalehtedesse arvustamiseks, on suuresti Lääneriikides kirjastatud angloameerika autorite raamatud. Samamoodi nagu Hollywoodi filmid lämmatavad sageli regionaalse kino, on kirjastamisega sageli samamoodi. Arvustamisele ei jõua tingimata parimad raamatud, vaid suure turunduseelarvega kirjastuste raamatud. Aafrika kirjanikel, olgugi et neist paljud kirjutavad inglise keeles, pole neile kirjastustele ligipääsu. Chimurenga üritab just sellistele autoritele platvormi anda.”

Anjum Hasan (India ajakirja The Caravan toimetaja): Ingliskeelse väljaandena on paratamatu, et me kirjutame haritud, linnades elavatele indialastele. Meie potentsiaalne auditoorium on hiiglaslik (miljard inimest, millest 10% räägib inglise keelt) – aga reaalne auditoorium on palju väiksem. Ja seetõttu on vaja inimeste juurdemeelitamiseks vaja rääkida populaarsetest asjadest – poliitikast ja kriketist. Meie räägime palju poliitikast, kriketist mitte nii väga. Pärast seda jääb mulle kümme lehekülge üle, mille ulatuses teha kirjanduskriitikat. Ja see on oluline, arvestades kuidas India kirjandusturg on arenenud. Kirjastusi on üha rohkem ning tundub, et ka lugejaid tuleb aina juurde – sestap võiks arvata, et nendega käiks kaasas ka kogu abistruktuur: kirjandusajakirjad, stipendiumid, õppetoolid, mis harivaid inimesi, kes tahavad kirjanikeks saada. Nii on see tavaliselt elava kirjanduseluga riikides läinud, aga Indias on need institutsioonid suuresti olematud. Potentsiaalseid kirjanikke on palju, aga teed, mida mööda käies esimesest katsetusest suurvormideni jõuda ei ole. Nii et meie üritame seda nišši täita.

Toimetamispoliitikast ning “kõrgete” ja “madalate” žanrite arvustamisest:

Florent Guénard (Prantsuse võrguväljaande La Vié des Idées toimetaja) toimetamispoliitikast: Me üritame tasakaalustada oma arvustustes tuntud teoseid ja tundmatuid teoseid, mis vajaksid suuremat kandepinda. Võtkem näiteks Thomas Piketty – kes on meie isiklik sõber ja oma sõpradest üldiselt ei räägita – aga kuna see raamat osutus nii populaarseks, siis me otsustasime kõneleda temast teistmoodi ning analüüsida mitte tema raamatu sisu, vaid selle populaarsuse põhjuseid. Teisalt oleme me ainus ajakiri, mis arvustas ühe prantsuse ajaloolase monograafiat jalgpallist Põhja-Prantsusmaal. Meie oleme akadeemia ja kirjandusavalikkuse piiril ja meie eesmärgiks on tutvustada akadeemilisi töid laiale publikule.

James Wood (The New Yorkeri kriitik): Õnneks ei ole ma toimetaja, nii et ma ei pea toimetamispolitikast mõtlema. Nende kolme aasta jooksul kui ma Guardianis olime, tegime me erakordselt kõrgelaubalisi arvustusi ning siis ajalehe peatoimetaja kutsus meid vaibale ja ütles et me ei saa iga nädal kirjutada ülikoolikirjastustest tulnud raamatutest – vaid 16% Guardiani lugejatest loeb raamatukülgi. Ja kirjandustoimetuse juht – kes, nagu hiljem selgus, oli KGB agent – vastas, et jah, aga need on kõige olulisemad 16%…

Paul: Meie jaoks on kõige huvitavamad tekstid, mis segavad vett – mis võtavad kergeid tekste täie tõsidusega; ja mis võtavad tõsiseid tekste kerge huumoriga. Halvad arvustused on okei, aga me ei tegutse nii nagu teinekord UK-s kus raamatute rappimine on omaette kunst ja teinekord teeb seda kriitik, kes kunagi magas autoriga ja nüüd magab autori õega… Me üritame vältida huvide konflikte. Samas me ei ole lojaalsed autorile, vaid lugejaskonnale. Arvestades, et üks kõige teravamaid halbu arvustusi, mida ma kunagi näinud olen, oli minu raamatu arvustus siinsamas NY Timesis, üritan ma ise oma arvustustes pidada meeles, et raamatu kirjutamine on suur asi ja arvustada seda silmas pidades. Eks meil ole ka oma “kättemaksuvahendid”. Kui hea raamat saab halva arvustuse, võime me selle ikkagi nädal aega hiljem esile tõsta kui “toimetaja valiku” – mis on viis öelda autorile, et “ära ole pahane, sa tegelikult meeldid meile”.

Globaalsest” kirjandusest ja neokolonialismist:

Hasan: Mul on tekkinud tunne, et globaalne haare tähendab tänapäeval põhimõtteliselt ingliskeelset kultuuriruumi ning sellel on teatav neokoloniaalne maik juures. “Globaalne kirjandusavalikkus” tähendab justkui midagi muud kui näiteks “internatsionaalsus” mõne aastakümne eest. Toona eksisteerisid ajakirjad, mis külma sõja kontekstis üritasid nimme vältida USA või Nõukogude Liiduga samastumist ja tegelesid näiteks Afro-Aasia koostööga ja kolmanda maailma küsimustega, tõlkisid erinevate riikide tekste ja üritasid tuua ühte ajakirja kokku kõlama väga erinevad kultuurid. Tänapäeval on teistmoodi: kui ma üritasin aru saada, mis toimub meie naaberriigi, Hiina kirjanduses, osutus see peaaegu võimatuks – mitte midagi ei olnud hiina keelest tõlgitud ning parim, mis me teha saime, oli lugeda seda, mis oli tõlgitud inglise keelde Suurbritannias või USAs. Nii et meie arusaam hiina kirjandusest osutus tegelikult Lääne arusaamaks hiina kirjandusest… Globaalsus kui demokratiseerumine kõlab sellisel taustal natuke õõnsana…

Timothy Small (Itaalia ajakirja Alkemy toimetaja): Samasugused trendid toimuvad ka Itaalias. Elena Ferrantet peeti Itaalias aastaid täiesti okeiks kirjanikuks, temast kirjutati üks-kaks ülevaateartiklit, tema raamatud teenisid normaalselt. Alles siis, kui angloameeriklased tema avastasid ja New Yorkeris ilmust temast suur ülevaade, siis äkitselt leidsid kõik Itaalia kriitikud et oh, me peaksime temast kakskümmend artiklit kirjutama. Nii et see kuhu koondub tähelepanu ja võim on siin väga olulised – ja nii kaua kuni USA on maailma suurvõim, käivad ka kirjandusküsimused läbi angloameerika kultuuri.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon