Poliitilise tsentri põrumine. Euroopa liit ja parempopulismi tõus

ULRIKE GUÉROT

Matteo Salvini, Harald Vilimsky, Marine Le Pen, Geert Wilders ja Gerolf Annemans (Reuters/Francois Lenoir)

Matteo Salvini, Harald Vilimsky, Marine Le Pen, Geert Wilders ja Gerolf Annemans (Reuters/Francois Lenoir)

 

 

 

 

 

 

 

 

Kõikjal Euroopas – Soomest Kreekani – kerkib parempopulistlikke parteisid nagu seeni pärast vihma. Üheks selle peapõhjuseks on demokraatlike põhimõtete tohutu eiramine Euroopa Liidus, nagu ka majanduslikkuse domineerimine majandus- ja poliitikaruumi lahutamise tagajärjel.

Nn populistid on Euroopa Liidu vastu. Nad lammutavad klassikalist parteidesüsteemi ja aitavad nõnda kaasa rahvuslike demokraatiate murenemisele. Seetõttu tembeldatakse populism ohuks, mis ähvardab liberaaldemokraatlikke ühiskondi. Kuid Euroopa populismiprobleem on kõigest teisejärguline. Suurim probleem on hoopis poliitiline tsenter!

Sest poliitiline tsenter ei suuda – või ei taha – hukka mõista reaalselt eksisteerivat Euroopa Liitu kui demokraatia vägistajat. Ka ei tunne ta vajadust arendada Euroopa Liitu ehtsa transnatsionaalse demokraatia suunas ning pühenduda Euroopa positiivsele poliitilisele ja sotsiaalsele integratsioonile. Euroopa Liit ei suuda oma poliitilisest eneseeitusest lahti murda. Selles ongi Euroopa tõeline probleem!

Euroopa populism esineb alati kahenäolisena. Üks on eurovastane nägu, teine on suunatud migratsiooni ja „võõraste sisseimbumise“ vastu. Mõlemad näod ühendavad Marine Le Peni Viktor Orbániga, „põlissoomlasi“ Austria Vabadusparteiga (FPÖ) või rootsidemokraate Geert Wildersiga. AfD (Alternative für Deutschland) arvestas veel Bernd Lucke juhtimisel, et suudab oma koleda teise näo peita professorliku eurovastase näo taha, kuni Frauke Petry ja Björn Höcke tulid ja näitasid avalikult partei ksenofoobset lõusta.

Euroopa populistide immigratsioonivastane nägu muudab poliitilisele tsentrile lihtsaks pagemise moraalsesse kõrkusse. Kuid kõrkus ei lase märgata, et populistid vajutavad oma eurokriitikaga otse Euroopa valitsemissüsteemi valupunktile: kuigi euro võib funktsioneerida, ei ole see demokraatlik. See, mida Marine Le Pen ja tema kaaslased kritiseerivad, nimelt Euroopa postdemokraatia, ei ole midagi originaalset ning tõdemusi ja kriitikat selle kohta võib lugeda peaaegu iga lugupeetud poliitika- või sotsiaalteadlase akadeemilistest analüüsidest. Terved raamatukogud seletavad meile, et euro pole piisavalt legitiimne ja Euroopa parlamentarism on habras.[1] Euro ei suuda tagada sotsiaalset sidusust Euroopas. Aga ometi pole seda teadmist tahetud juba aastakümneid Euroopa parlamentidesse üle kanda. Igaüks, kes selle poliitilisel areenil kõva häälega välja ütleb, riskib kohe saada külge populisti sildi.

Pegida kulunud loosung „Meie oleme rahvas“ peegeldab ebameeldivalt kirkal moel tõsiasja, et suveräänsed on kodanikud ja mitte riigid – mitte plebistsitaarses tähenduses, vaid selles mõttes, et suveräänse kollektiivina legitimeerivad kodanikud oma parlamentaarset esindust. Kui järgida Jan Werner Mülleri popu-lismiteooria kriteeriumi,[2] siis vastuseis rahvuslike ja Euroopa eliitide käibearvamustele ei tee veel kellestki populisti. Samuti ei tee Marine Le Peni populistiks (ammugi veel mitte patoloogiliseks) ainuüksi see, kui ta õigustatult kritiseerib Prantsuse praegust europoliitikat.

Lihtlabane moraliseerimine pole lahendus

Selle asemel et võtta populistide populaarsuse põhjusi tõsiselt ning tunnistada nende peitumist süsteemi nurjumistes, mis on toonud kaasa sotsiaalse ja kultuurilise väljaarvamise, reageerib poliitiline klass sageli mugava moralismiga: iseenda argument kuulutatakse eetiliselt kõrgemaks, parempopulistid aga ebaväärikateks, irratsionaalseteks, pahatahtlikeks või ohtlikeks, samas isegi tunnistamata globaliseerumises kaotanute identiteedivajadusi konkureeriva väärtussüsteemina või poliitilise eriarvamuse baasina.

Nüüdisaja lendsõnaks on „polariseerumine“: kes tsentrit ei toeta, see polariseerub. Nõnda jäetaksegi teiste argumendid pareerimata, neilt kistakse lihtsalt poliitiline väärtus ning demokraatlik diskursus ise kaotab nõnda oma aluspinna: see hakkab murenema, kui poliitilised argumendid pole a priori võrdväärsed ning konsensus seatakse dissensusest kõrgemale. Populistide marginaliseerimisest saab alguse ka demokraatia allakäik.

See pole kindlasti mõeldud kaitsmaks ega isegi välja vabandamaks AfD propagandistide Björn Höcke või André Poggenburgi avaldusi. Ometigi tõuseb küsimus, kuidas neil on õnnestunud koguda Tüüringis ja Saksi-Anhaltis AfD-le vastavalt 15- ja 24-protsendiline häältesaak. Üks põhjus: objektiivselt õige on jäänud välja ütlemata ning tõrjutud populistlikku nurka. Üks näide igapäevastest pisisekeldustest: katse luua Euroopa Parlamendi komisjon Junckeri maksuafääride uurimiseks ebaõnnestus, sest vasakpoolsed ja rohelised ei läinud sellega kaasa, kuna ei tahtnud hääletada koos parempopulistidega.[3]

Poliitikud võlla: Euroopa revolutsioonieelne olukord

Nõnda me olemegi juba ammu jõudnud teatavasse revolutsioonieelsesse olukorda Euroopas – ilma seda ise märkamata.[4] Pegida demonstratsioonidel Dresdenis kantud võllapuud on selle sümboliks. Revolutsioonieelsus tähendab seda, et inimesed seisavad süsteemile vastu, sest ei aktsepteeri enam alternatiivide väidetavat puudumist poliitikas või varjatud korruptsiooni ning õiguserikkumisi. Just selline olukord praegu kõikjal Euroopas valitsebki. Populistlike parteide toetus ulatub nüüdseks 30% tasemele, varieerudes küll riikide lõikes. Kui Euroopa Liidus pole opositsioon ja otsuste tagasipööramine de facto lubatud, siis ei jäägi ei parem- ega ka vasakpoolsetel muud üle kui otsida väljapääsu süsteemi kriitikas ja uutes parteides. See on täpselt see, mida kuulus Ameerika majandusteadlane Albert O. Hirschman võttis juba 1970. aastal kokku vormeliga „lahkumine, hääl, lojaalsus“. Kui enam pole võimalik süsteemile lojaalseks jääda ja sinu häält kuulda ei võeta, siis tuleb süsteemist lahkuda. See, kes on praeguse Euroopa Liidu poliitika vastu, peab olema ka Euroopa Liidu süsteemi vastu. Ja neid on nüüdisajal järjest rohkem. Mitte et populism ähvardaks Euroopa Liitu, vaid Euroopa Liit tekitab populismi. Kui Euroopa Liidu poliitikat esitletakse sellena, millele pole alternatiivi, siis see provotseerib süsteemile vastu hakkama. Euroopa postdemokraatlik olukord pakub europarlamendi valimiste näol kõigest formaalset ja praktilise mõjuta demokraatiat. Kuid Euroopa Liit ei täida demokraatia peamist funktsionaalset lubadust, et alati peab olema võimalik teha teistsugust poliitikat.

Veelgi enam: samal ajal hävitab Euroopa Liit funktsioneerivaid demokraatiaid rahvusriigi tasandil, võttes riikidelt näiteks nn „Euroopa semestri“ ja eelarvekontrolli abil ära nende peamised sotsiaalsed haldusmehhanismid. Nii et peetagu silmas: Euroopa postdemokraatia ja peamiselt suurtest tsentristlikest koalitsioonidest koosneva rahvusliku formaaldemokraatia vahelisel eikellegimaal õilmitseb populism ega kao sealt kusagile.

Euroopa populismil on reaalne alus, mida poliitiline tsenter ei ole valmis aktsepteerima, rääkimata selle süstemaatilisest korrigeerimisest. Suurim kasvulava praegusele võõravihale, mida pagulas-draama võimendab, on – kui paadunud neonatsid ja ksenofoobid[5] kõrvale jätta – püsiv postdemokraatlik eurosaamatus, mis on kaasa toonud senitundmatute mõõtudega ühiskondliku kriisi ja hiiglasliku poliitrahulolematuse. Frank Richter kasutab selles seoses Hans-Joachim Maazi klassikalist mõistet „tundesurutis“ ning rõhutab, et marginaliseerimine või ülalt alla vaatamine (näiteks kõnelemine „karjast“) ei ole lahendus. Üllataval kombel argumenteerivad viimasel ajal samamoodi ka „vasakkonservatiivid“ ning võtavad parempopulistlikku vastuhakku kui reaalpoliitilise poliitika nurjumise sümptomit.[6]

Sotsiaalselt üha ebakindlamatest keskklassidest – Soomes ja Saksas, Hollandis ja Prantsusmaal – on nüüd saanud kerge saak rassistlike loosungite sireenidele, sest nende kodaniku-, sotsiaal- ja poliitilised õigused on maha tallatud. Kui pehkinud süsteemid hakkavad varisema, käib see tavaliselt arvatust kiiremini. Ja alati alahinnatakse seda, millise halastamatusega need, kellele süsteem pole kasu toonud, asuvad sellele lõppu tegema. Ei maksa arvata, et Euroopa Liidu pärast poetataks palju pisaraid – ja parimal juhul on tegu krokodillipisaratega.

Empiirilised uuringud näitavad selget korrelatsiooni vaesuse ja valimisosaluse vahel: vaene valimas ei käi. Ja mitte põhjuseta: valimised ei paku enam reaalset poliitilist alternatiivi, seega ka mitte lootust elu võimalikule paranemisele, mistõttu sotsiaalselt deklasseerunud valima ei lähegi. Oma raamatus „Võrdsete ühiskond“ võtab prantsuse sotsioloog Pierre Rosanvallon selle probleemi kokku, kirjutades, et demokraatiale on formaalsest osalusest tähtsam sotsiaalne võrdsus, ning see tuletab meelde Prantsuse revolutsiooni põhimõtet „Vabadus, Võrdsus, Vendlus“ – vabadus on mõeldav ainult koos võrdsusega.[7] Kui pakutakse vormilist demokraatiat, aga sotsiaalküsimus jääb lahendamata või ühiskonna võrdsuselubadus – vähemalt mõnelgi määral – lunastamata, siis on demokraatlik süsteem nurjunud, sest ei täida enam oma funktsiooni.

Sissetulekuvahede ja jõukuse ebavõrdsuse süvenemist kõikjal Euroopas on nüüdseks põhjalikult dokumenteeritud.[8] See on siililegi selge. Kuid demokraatia jaoks on osalusest veel olulisem säilitada sotsiaalne keha. Selle probleemi lahenduseks pole niivõrd Pegida meeleavaldajate, FPÖ või Front Nationali valijate mustamine, vaid Euroopas demokraatlike suhete kujundamine ning sotsiaalselt vastutustundlik poliitika – ja seda igas valdkonnas.

Euroopa Liidu põrumine

Euroopa Liit ei ole praegu võimeline sellist lahendust pakkuma, sest ei suuda efektiivselt ajada ei sotsiaalset ega struktuurset poliitikat. Tema ülesanne on suurel määral taandunud ühisturu korraldamisele. Euroopa Liit ei jõua seetõttu lähedalegi sotsiaalselt aktsepteeritava poliitika sõnavara ja tööriistakasti visandamisele. Praeguse eelarve juures, mis oma 100 miljardi euroga moodustab naeruväärse murdosa, kõigest umbes 0,9 protsenti Euroopa SKT-st, ei ole tal selleks ka vahendeid.

Siseturupoliitika tõttu, mis juhindub peamiselt struktuurireformi, efektiivsuse, majanduskasvu ja konkurentsivõime mõistetest ning jaotab struktuurifonde per capita põhimõttel, langevad Euroopa väärtusahelast kõikjal välja ennekõike maapiirkonnad. Kui vähesed erandid kõrvale jätta,[9] muutuvad nad almuste saajateks.

Euroopa sotsiaalprobleem on tänapäeval olemuselt linna ja maa ning keskuse ja perifeeria vastuolu probleem.[10] Eriti just mahajäetud ja hõredalt asustatud maapiirkondades valivad paljud parempopuliste – alates UKIP-ist kuni FPÖ ja Front Nationalini. UKIP õilmitseb Inglismaa deindustrialiseerunud põhjaosas, Front National nn centres péri-urbain’ides (linnastukeskustes), struktuurselt nõrkades Prantsuse piirkondades, ning FPÖ Steiermarkis ja Alam-Austrias. Ühekülgne ühisturufilosoofia, millel tänane Euroopa Liit põhineb, tõukabki nood peamiselt maapiirkondades elavad kaotajad populismi rüppe.

Euroopa kasinusrežiimi surve ja parempopulistide tõus süvendab kõnealustes riikides natsionalismi, nagu oleme juba pikka aega näha saanud Ungaris, Prantsusmaal ja Poolas – ja mitte ainult seal. Kus rahvuslikud poliitikasüsteemid enam populistlike tendentside väljakutset talitseda ei suuda ja kus Euroopa Liit on rahvusriigi poliitikat iseäranis majandus- ja sotsiaalsfääris tohutult kitsendanud, nihkuvad terved süsteemid paremale ja terved riigid alistuvad lihtsate lahenduste kiusatustele, natsionalistlikele fantaasiatele või pikki aastaid püsivatele suurtele koalitsioonidele.

Juba 2012. aasta presidendivalimistel püüdis Nicolas Sarkozy Marine Le Penist paremale loovida. Arvatavasti üritab ta seda 2017. aastal uuesti. Sama lugu on Austria Rahvaparteiga, ning osa Saksa kristlikest demokraatidest on juba ammu flirtinud AfD seisukohtadega. Hiljutised liidumaade valimised on näidanud, kui palju on Saksa parteimaastik nihkunud, ning annavad eelmaiku sellest, mis võib meid 2017. aasta liidupäevavalimistel ees oodata.

Suur koalitsioon kui poliitilise tsentri viimane „päästeankur“

Suur koalitsioon on üldiselt saanud poliitilise tsentri (viimaseks) päästeankruks riikides, kus käibib euro ja millel seetõttu pole fataalsest europoliitikast pääsu. Teiste jaoks on valikuvõimaluseks täielik rahvuslik sulgumine (vt Ungari, Poola ja enamik Ida-Euroopa maid) või lahkumine (Ühendkuningriik). Kui demokraatlik Euroopa poliitiliste valikuvõimaluste seast puudub, jääb järele natsionalistlik fiktsioon, et „üksinda läheb paremini“.

Samal ajal on kadunud igasugune kontseptuaalne selgus selles, mida demokraatia tegelikult tähendab. Mõisted nagu „autoritaarne“ ja „legitiimne“ on suhtelised ja muutunud peaaegu suvalisteks. „Legitiimne“ on seni olnud sõna, mis iseloomustas demokraatiaid – erinevalt autoritaarsetest režiimidest, mida käsitati mittelegitiimsetena.[11] Me tajume Viktor Orbáni Ungarit ja uut Poola valitsust ebademokraatlikena – mida nad ka on, arvestades et Poolas, nii nagu varemalt Ungaris, õõnestatakse keskseid konstitutsiooniprintsiipe, nagu konstitutsioonikohtu sõltumatus ja ajakirjandusvabadus. Aga need valitsused on ikkagi enamuse valitud. Mida siis teha valitud autokraatidega, kes suruvad alla oma opositsiooni?

Nii kaua kui me klammerdume Euroopas rahvusriigi suveräänsuse printsiibi külge ega taotle tõelist demokraatlikku liitu, võib Euroopa Liit seesuguste arengute üle küll kurta ja rakendada õigusriikluse järelevalve mehhanismi, aga lõppkokkuvõttes ei saa ta demokraatlike ja konstitutsiooniliste tingimuste faktilise lammutamise vastu midagi ette võtta. Niimoodi toovadki Euroopa Liit ja rahvusriigid üksteisele vastastikku viletsust kaela.

Kuna ollakse sellises hermafrodiitses poliitilises olukorras nii kaua viibinud, on poliitilise Euroopa jaoks vajalik sotsiaalne baas juba ammu murenenud. Euroopat toetav enamus on kahanemas, kui mitte juba kadunud. Demokraatlik Euroopa ei ole hetkel isegi mitte pakkumisel, selle asemel pakutakse ainult üha rohkem
Euroopa Liitu ja integratsiooni, niisiis üha rohkem sedasama. Referendumeid kardetakse. Ammu hiljaks jäänud Euroopa aluslepingute reform ei ole isegi mitte silmapiiril. Samal ajal käib Euroopa Liit pinda rahvusriikidele, mis teda üha enam tõrjuvad. Selle tagajärjel me kaotame demokraatiat rahvusriigi tasandil, ilma et oleksime seda Euroopa tasandil eales saavutanud. Ühesõnaga, demokraatia on hajumas Euroopa Liidu ja rahvusriikide vahelisse poliitilisse vaakumisse.

Uued generatsioonid ehk populism kasvatab oma lapsi

Just nagu see ennast võimendav, peaaegu mehaaniline efekt poleks veel küllalt halb, lisandub sellele masendav põlvkondlik dünaamika, mille tõttu noored eliidid, eriti (kuid mitte ainult) Ida- Euroopas on jõudnud otsekui ajaloolisse kirjaoskamatusesse: Maastrichti lepingu autorite Euroopa vaimu („üha tihedam liit“) pole nad kunagi sisse hinganud. See pole ega ole kunagi olnud nende siht.

Pealegi kasvatab populism seal omale lapsi, ja märksa paremini kui Lääne liberaalsed demokraatiad. Igaüks, kellele on osaks saanud kahtlane rõõm vahetada mõtteid Orbáni jüngritega Fideszi parteist, teab, millest ma räägin. Kes julgeb veel väita, et klassikaline ajupesu tänapäeval ei tööta! Või et Ungari noorsugu on kriitilises teoorias koolitatud! Ja Poolal seisab tõenäoliselt ees sama, ainult kiiremini ja selgemal moel kui Ungaris. Valjuhäälse patriootilise ajakirjanduse ja kasvatuse tõttu ei tea poola noorsugu tõenäoliselt enam varsti, mis Euroopa tõeliselt on või ükskord olema peaks.

Võimetus sääraste ennast püsistavate protsesside ees teeb ka Euroopa projekti kunagised asutajariigid araks ja tasaseks. Euroopa vaim on Prantsusmaal juba ammu lahtunud. Ja ka Hollandis soovib üks inimene neljast Euroopa Liidust lahkuda. Nõnda jääb küll 75% hollandlasi, kes lahkuda ei taha, aga poliitiline Holland vaatab närviliselt just nende 25% poole. Euroopa komisjoni hollandlasest asepresident Frans Timmermans kirjeldas 2016. aasta alguses oma kõnes Hollandi Euroopa Liidu eesistujaks saamise puhul oma sihti selliselt: „Nii euroopalik kui vajalik, nii rahvuslik kui võimalik.“ 1990ndatel kõneldi hoopis teistmoodi.

Praegune renatsionaliseerumine kulgeb aga parempopulistide surve all. Ja reaalselt eksisteeriv Euroopa Liit pakub Geert Wildersitele, Marine Le Penidele ja Heinz-Christian Strachedele piisavat märklauda. Sotsiaalne ümberjagamine sotsiaalkindlustuste kaudu on üleni rahvusriikide kätes, nagu ka palgakujunduse ja töösuhete korraldamine. Seega suudeti Kreekas ja mujal päästa küll pangad, kuid mitte kodanikud. Euroopa töötuskindlustussüsteem[12], mis oleks suutnud viletsust Kreekas oluliselt pehmendada ning andnuks sotsiaalse puhvri hädavajalike struktuursete meetmete tarvis, on praeguses Euroopa Liidu süsteemis mõeldamatu. Olukorras, kus ühelt poolt pigistab valuuta, mida devalveerida ei saa, ja teiselt poolt suruvad peale Euroopa säästumeetmed, väideti, et ainsat, olgugi ebameeldivat ravikuuri saavad pakkuda palgakärped, maksutõusud ja sotsiaalhüvitiste radikaalsed kärpimised. Juba mõnda aega on kogu Lõuna-Euroopas selge olnud, et see kuur ei tööta ei majanduslikult ega sotsiaalselt.

Suurim oht Euroopale on see, kui poliitiline tsenter jätkab olukorra kollektiivset ignoreerimist. Tõeline põrumine seisneb selles, et ei uurita olukorda küllalt lähedalt ja jätkatakse lihtsalt endistviisi. Populismi revolutsioonieelset potentsiaali pisendatakse või püütakse moraalselt diskrediteerida. Seetõttu lepitakse Euroopa parteisüsteemide pikaaegse destabiliseerumisega lootuses, et Euroopa populism lihtsalt sulab ära, kui vaid Euroopa Liit genereeriks veel mõne protsendipunkti majanduskasvu – väljavaade, mida niikuinii silmapiiril pole. Võimalik, et selle hoiakuga kaevabki tsenter endale hauda.

Elagu Euroopa, elagu vabariik!

Ilma fundamentaalse demokraatiat suurendava reformita ei ole Euroopa Liidul šanssi. Probleem on aga selles, et tegelikku poliitilist opositsiooni Euroopa Liidus ei ole ja Euroopa Liidu otsused ei ole tegelikkuses ümberpööratavad. Euroopa Liidu poliitikat tehakse suuresti ilma korrektiivideta. Palju kõneldud „politiseerimisest“ on vaevalt asja saanud, teed selle poole tõkestatakse süstemaatiliselt.

Europarlamenti ei saa politiseerida, nii nagu Euroopa diskursuses seda sageli soovitakse. Europarlament peab alati hääletama „suures koalitsioonis“, see tähendab parteide üleselt, kui tahab pareerida Euroopa Nõukogu ja selle rahvusriikide vetosid, sest Euroopa Nõukogu mahahääletamiseks on tarvis kahekolmandikulist enamust. Europarlament on seega olemuselt „depolitiseeritud“ ja Euroopa Nõukogule vastuseismisel on rohkem kui 90 protsendil hääletustest moodustatud rohkem kui 70-protsendilisi enamusi.

Sama probleemi võib näha ka majanduse tasandil: nii kaua kui eurotsooni ei mõisteta ega mõtestata ühtse rahvamajandusena, millel on oma rahvamajanduslik arvepidamine, ei saa eurotsooni tagajärgi ületada demokraatlikult ja kõikidele Euroopa kodanikele võrdsel ja sotsiaalselt tasakaalustatud viisil. Seetõttu on tähtis korraldada kõikide eurotsooni kodanike õiglane osasaamine eurotsooni kogutulust.[13]

Ja see nõuab ennekõike transnatsionaalset parlamentaarset demokraatiat, milles kõik Euroopa kodanikud peavad olema võrdsed nii poliitiliselt – silmas pidades valimisi – kui ka õiguslikult – silmas pidades maksuseadusi ja ligipääsu sotsiaalsetele õigustele. Vastasel korral jäävad riigid ja nende kodanikud üksteisega edasi konkureerima nagu praeguses Euroopa Liidus – mille ettenähtavaks tagajärjeks on parempopulistide jätkuv tõus.

Ühes valuutaruumis toimivad praegu ebavõrdsed sotsiaalsed standardid, ebavõrdsed maksud, palgad ja sotsiaalsed õigused. Pärast euro kasutuselevõttu ei ole eurot ikka veel korralikult sisse seatud. See tähendab, et ilma poliitilise liiduta saab euro küll toimida, kuid mitte demokraatlikult, vaid üksnes postdemokraatlikult, nii nagu praegu.

Iga tõeliselt demokraatlik liit peab rajanema oma kodanike poliitilisel ja tsiviilsel võrdsusel.

Kuid kodanike võrdsust Euroopas ei saa nüüdisajal tagada rahvusriigid. Selles seisnebki „Euroopa Ühendriikide“ suur luul. Seetõttu pole ka integratsiooni süvendamine mingi lahendus.

Ei, Euroopa tuleb pea pealt jalgadele keerata ning kodanike võrdsuse põhimõtte järgi põhjalikult ümber mõtestada. Ainult poliitiline ja kodanikuvõrdsus suudab Euroopa süsteemi pikas perspektiivis stabiliseerida ning panna nõnda piiri selle tegelikule murenemisele. Aga see saab õnnestuda ainult Euroopa kodakondsuse abil kõikidele kodanikele – ühises postnatsionaalses Euroopa vabariigis.

Saksa keelest tõlkinud M. V.

Ulrike Guérot, Das Versagen der politischen Mitte. Die EU und der Aufstieg des Rechtspopulismus. Blätter für deutsche und internationale Politik, 2016, nr 6. © Ulrike Guérot / Blätter, © Eurozine. Artikkel põhineb autori äsjasel raamatul „Warum Europa eine Republik werden muss! Eine politische Utopie“ (Dietz-Verlag).

ULRIKE GUÉROT (1964) on Saksa poliitikateadlane, Euroopa Demokraatialaboratooriumi (EDL) rajaja Berliinis ja käesolevast aastast professor Kremsi Doonau ülikoolis Austrias. Eelmisel sajandil oli ta tegev Euroopa Liidu struktuurides ning õpetas ka USA-s. Viimasel ajal on ta seisnud Euroopa vabariigi eest ning kritiseerinud Saksa rahapoliitikat.

[1] Selleteemaline kirjandus on peaaegu hõlmamatu. Neile, kes soovivad head ülevaadet, soovitaksin järgnevat: W. Streeck, Gekaufte Zeit. Berliin, 2013; F. Scharpf, Das Dilemma der supranationalen Demokratie. Leviathan, 2015, nr 1; J. Habermas, Warum der Ausbau der Europäischen Union zu einer supranationalen Demokratie nötig und wie er möglich ist. Leviathan, 2014, nr 4, lk 524–539; C. Offe, Europe Entrapped. London, 2015; F. Scharpf, Deliberative Demokratie in der europäischen Mehrebenenpolitik. Leviathan, 2015, nr 2, lk 155–166.

[2] J.-W. Müller, Zu einer politischen Theorie des Populismus. Transit, 2013, nr 4, lk 62–71.

[3] Esteetilist printsiipi „vorm järgneb funktsioonile“ on siin rikutud: Euroopa Liidu poliitikat määrab vorm, mitte funktsioon. Just siit peakski algama võitlus Euroopa poliitilise esteetika tagasivõitmise eest.

[4] Juba on saadaval esimesed raamatud, mille pealkirjades figureerib „Euroopa revolutsiooni“ mõiste – vt P. Trawny, Europa und die Revolution. Berliin, 2015. Revolutsioon – ladina sõnast revolvere – tähendab otsesõnu tagasi veere(ta)mist, näiteks millegi tagasi pöördumist oma algupära juurde.

[5] Manfred Güllner Forsa-Institutist teeb oma esinemises 02.01.2016 Deutschlandfunkis järgmise eristuse: tõeline probleem ei ole neli protsenti radikaalseid antidemokraate, kellele tuleb otsustavalt vastu seista – eriti kui nüüd juba avalikult nõutakse piiridel inimeste tulistamist –, vaid pettunud mittevalijad. Kuid hääletamine on anonüümne. Selles mõttes pakuvad radikaalsed antidemokraadid paljudele pettunud ja kibestunud valijatele lava ja platvormi protestihääletuseks.

[6]Vt Frank Richteri suurepärast sõnavõttu arutelul Karlsruhe rakenduslike kultuuriteaduste keskuses (ZAK) 21.02.2016; vt ka hiljutist debatti Peter Sloterdijki ja Rüdiger Safranski vahel: Cicero, 2016, nr 1 ja 2, samuti Albrecht von Lucke artiklit „Der Triumph der AfD“ (Blätter für deutsche und internationale Politik, 2016, nr 3, lk 5–8).

[7] P. Rosanvallon, The Society of Equals. Cambridge (MA), 2013.

[8] Sealsamas mainib Rosanvallon kõnekaid arve Prantsusmaalt, mille järgi ebavõrdsus rikkuses on praegu sama mis aastal 1913. Thomas Piketty raamatus „Capital in the 20th Century“ (Cambridge (MA), 2014) leidub rida üksikasjalikke arvutusi rikkuse ja sissetulekute vahedest tööstusmaades. Walter Wüllenweberi raamat „Die Asozialen: Wie Ober- und Unterschicht unser Land ruinieren“ (München, 2012) on samuti informatiivne. Ametlikke arve leiab iga-aastastest Saksa vaesusülevaadetest (www.armuts-und-reichtumsbericht.de), kuigi neid arvestusi on pidevalt süüdistatud andmete ilustamises; OECD osutab samuti rikkusevahede järsule süvenemisele, eriti Saksamaal (vt: Vermögen in Deutschland besonders ungleich verteilt. Die Zeit, 21.05.2015. www.zeit.de/wirtschaft/2015-05/oecd-vermoegen-deutschland-soziale-ungleichheit .

[9] Baden-Württemberg, Baierimaa, Prantsuse Alsace või mõned Põhja-Itaalia jõukad piirkonnad on üleeuroopalisest perspektiivist erandiks.

[10] Euroopa tööstuspiirkondade kuhjumisest Saksamaale, mis tuleneb mh Saksamaa kesksest asendist Euroopas, vt asjakohast illustratsiooni rmt-s „Warum Europa eine Republik werden muss!“. Seal kujutatud Prantsusmaa kaart näitab töötuse korrelatsiooni Front Nationali populaarsusega. Suhteliselt mahajäetud maapiirkondade ja UKIP-i populaarsuse korrelatsiooni kohta vt J. Springford, Disunited Kingdom: Why ‘Brexit’ Endangers Britain’s Poorer Regions. Centre for European Reform, aprill 2015, www.cer.org.uk/sites/default/files/publications/attachments/pdf/2015/pw_disunited_js_april15-11076.pdf .

[11] Selle kohta vt G. Simmerl, F. M. Reinhold, A post-structuralist reading of authority: Developing a concept for the study of global (dis-)order. Ettekanne, ECPR-i noorteadlaste konverentsil, Bremen, 04.–06.07, 2012.

[12] Nagu seda on Euroopa Liidus ametlikult soovitanud ungarlasest sotsiaalasjade volinik László Andór ning 2016. aasta alguses taas Matteo Renzi. Ka selle kohta on juba aastaid olnud kättesaadav suur hulk kirjandust, nt Centre for European Policy (CEP) uurimus: M. Kullas, K.-D. Sohn, Europäische Arbeitslosenversicherung. Ein wirkungsvoller Stabilisator für den Euroraum? Brüssel, aprill 2015, www.cep.eu; või Sebastian Dullieni varasem artikkel „Eine Arbeitslosenversicherung für die Eurozone“ (SWP-Studien, 2008, nr 1).

[13] See argument eeldab, et poliitiliste ja juriidiliste muutuste ja reformide abil on võimalik korvata Euroopa maade/riikide/regioonide pikaajalisi erinevusi tootlikkuses ja majandussaavutustes ning et selleks on olemas ka tahe.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon