Neli küsimust solidaarsusest. II jagu.

Solidaarsuse-konverents jätkub. Teisel päeval tõmmati fookus veidi laiemaks ja arutleti nii liberaalsete režiimide nõrkuse kui ka ühisomandi olulisuse üle. Järgnevalt ülevaade mõnedest välja pakutud hüpoteesidest.

Mis juhtus massiliikumistega?

Ivan Krastev: Uued liikumised, nagu Occupy ja teised, konstrueerivad vastandust “rahva” ja “eliidi” vahel. Probleem on aga selles, et kui su vaenlaseks on globaliseerunud eliit, siis see idee pole enam kaugel paremäärmuslaste mõtlemisest. Bulgaarias räägitakse sellest, kuidas põhilisteks vaenlasteks on “romad” ja “globaalne eliit”, mis paremäärmuslaste silmis on küllaltki sarnased grupid. Nad ütlevad,et mõlemad on teistsugused kui meie, varastavad, ja liiguvad piiridest hoolimata. Üleval-all eristus võib väga kiiresti muutuda sees-väljas eristuseks.

Ivan Krastev: Poliitika polariseerub üha enam nii, et põhilisteks valikuteks piiride ja rahvusliku identiteedi küsimuses pakutakse kas maailm kui vallaliste baar (sa võid korjata üles keda iganes seksimiseks, aga suhte loomine unusta ära) või maailm kui katoliiklik abielu (sul on üks identiteet, mille külge sa oled igavaseks liidetud). Me oleme kaotanud maailma kus on abielu koos lahutusvõimalusega.

Aleksander Smolar: Pärast Reagani ja Thatcheri liigset liberalismi ja liigset individualismi – mille tagajärgi Ida-Euroopa tunneb eriti hästi – kadus ühelt poolt lootus tulevikku, aga samas ka individualism. Nii et nüüd nõustuvad nii vasakpoolsed kui ka parempoolsed, et meie tulevik on kollektiivne. Kuuluvustunne on muutunud olulisemaks kui individuaalne edasijõudmine. Nii et see on midagi poliitiliselt uut. Parempoolsetel on sellele nõudmisele väga loomulik vastus – rahvusriik ja mõnede riikide, nagu Poola puhul ka religioon. Tsentril ja vasakpoolsetel ei ole sellele nõudmisele head vastust. Sotsiaaldemokraadid üritavad küll öelda justkui harjumusest, et “riik toob universaalse kodakondsuse” aga me näeme liiga hästi et see ei ole enam võimalik. Riigil ei ole enam jaksu midagi sellist teha.

Miks on vaja uut ühisomandivormi?

Ugo Mattei: Praegune omandiõiguste süsteem kujunes välja ajal kui ühisomand tundus lõpmatu. Adam Smithi ja teiste elueal tundus see põhjendatud. Kapitali oli vähe, ressursse oli palju ning polnud mingit põhjust luua omandiõiguste süsteemi, mis oleks suunatud ühisomandi säilitamisele tulevaste põlvede jaoks. Seetõttu tundus ühisomandi kaitsmisest olulisem eraomandi kaitsmine ning selle tulemuseks oli süsteem, kus ligi 250 aastat on võim liikunud avalikkuselt kapitalile. Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus on selge et ressursid ei ole lõpmatud – vastupidi, me kasutame neist paljusid juba praegu jätkusuutmatult – ning, et status quo jätkumisel pole lootustki et homne päev oleks parem kui tänane.

Kus suunas näitab Brexit?

Paul Taylor: Solidaarsuskriis Euroopa Liidus on kestnud juba mõnda aega. Mulle tundub, et see algas Maastrichti leppega, mis näitas, et poliitilise klassil ja rahval on väga erinevad arusaamad integratsioonivajadusest. Euroopa Liit hakkas liikuma kiiremini kui rahvas soovis. Need pinged kestsid edasi järgmised kakskümmend aastat. Kolm asja hoidsid seda algusest peale ebastabiilset süsteemi koos: pidev edasiliikumine, külm sõda, ja ühine julgeolekuarhitektuur. Praeguseks on kõik kolm ära langenud

Daniel Leisegang: Me ei saa rääkida globaliseerumise võitjatest ja kaotajatest. Me oleme kõik globaliseerumises kaotajad. Kui ka keskklassi vanemad otsivad oma lastele kooli, siis on nende põhiliseks mureks kas nad jäävad ellu võistluses leidmaks oma lapsele võimalikult hea kool, lihtsalt selleks et nende lapsed säilitaksid nende elustandardit. Idee, et järgmine põlvkond elab eelmisest paremini on kadunud ja ei tule ilmselt järgmise saja aasta jooksul tagasi – ja miks see peakski. Majanduskasv on 1970ndatest aastatest põhinenud võlal. Kliimakriis terendab meie ukse ees ja läheb ainult hullemaks. Tehnoloogilised muutused ohustavad nüüd ka kõrgharitute töökohti. See kriis läheb hullemaks mitte ainult lokaalselt vaid ka globaalselt ning meil on vaja poliitilisi lahendusi, mis põhinevad üleüldisel solidaarsusel, mitte juttudel kuidas “võitjad” abistavad “kaotajaid”.

Miks on liberaalne kord kriisis?

David Abraham: Üks erinevus 1960ndate migratsiooniga on asjaolu, et toona läksid Saksamaa gastarbeiterid tööle tehastesse ja kaevandustesse, kus nad esiteks said tööd ja teiseks integreerusid töökohal saksa ühiskonda. Täna on lõhe tööjõu ja tööturu vajaduste vahel palju suurem. Praegused immigrandid, kes on sageli põllumajandustaustaga, ei suuda teha neid töid, mida Saksamaal tarvis on ning seetõttu ei integreeruta ka ühiskonda.

Claus Offe: Me peame rääkima liberaalsest indiviidimudelist, mille põhiline printsiip on isiklik vastutus, mis ütleb, et minu edu või ebaedu, minu saatuse määravad mu enese pingutused. See mudel on sügavalt aegunud. Me teame et inimese sissetulekut kogu elu jooksul ennustab kõige paremini tema sünnikoht – üks asi mille eest ükski inimene vastutada ei saa. Me peame hakkama mõtlema ka heaolust kui millestki, mida ei määra mitte inimeste sissetulek, vaid asjad, mida me ise ei loo, aga mis toovad meile kasu – sotsiaalkindlustus, turvalisus, infrastruktuur, puhas keskkond, heanaaberlikkus.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon