Kuidas mõtelda – ja mitte mõtelda – populismist

JAN-WERNER MÜLLER

Mitte üheski meie eluajal toimunud USA valimiskampaanias pole mainitud „populismi“ nõnda sageli kui seekord. Nii Donald Trumpile kui ka Bernie Sandersile on külge kleebitud „populisti“ silti. Seda terminit kasutatakse tavaliselt establishment’i-vastasuse sünonüümina, konkreetseid poliitilisi ideesid arvestamata – justkui sisul, erinevalt hoiakust, polekski tähtsust. Seega seostatakse seda teatavate meeleolude ja emotsioonidega: populistid on „vihased“, nende valijad on „pettunud“ või tunnevad „pahameelt“. Samasuguseid väiteid on esitatud ka Euroopa poliitikute, nagu Marine Le Peni ja Geert Wildersi ning nende järgijate kohta. Nimetatud poliitikud paiknevad selgelt paremal, kuid nii nagu Sandersi fenomeni puhul, sildistatakse populistideks ka vasakpoolseid rahulolematuid Euroopas: 2015. aasta jaanuaris võimule tulnud vasakallianssi Syrizat Kreekas ja Podemost Hispaanias, mis jagab Syriza põhimõttelist vastuseisu Angela Merkeli kasinuspoliitikale eurokriisis. Mõlemad – eriti Podemos – rõhutavad, et on saanud inspiratsiooni sellest, mida nimetatakse Ladina-Ameerika „roosaks laineks“ – populistlike juhtide, nagu Rafael Correa, Evo Moralese ja eelkõige Hugo Cháveze edust. Aga kas kõigil neil poliitilistel jõududel on ka tegelikult midagi ühist? Kui uskuda koos Hannah Arendtiga, et poliitiline hindamisvõime seisneb suutlikkuses teha õigeid eristusi, siis peaks säärane laialt levinud parem- ja vasakpoolsuse kokkusegamine meid mõtlema panema. Kas mitmesuguste erilaadsete nähtuste populaarne diagnoosimine „populismiks“ ei näita hoopis poliitilise hindamisvõime nõrkust? Aga milline oleks siis õige arusaamine populismist? Käesolevas essees vaatlen esmalt hulka minu meelest ekslikke (kuigi väga tavalisi) lähenemisviise populismi mõistmisele ning pakun seejärel välja arusaama populismist kui esmajoones ühest antipluralismi vormist.

Kuidas populismist mitte mõtelda

Arusaam populismist kui millestki „progressiivsest“ ja „rahva seast võrsuvast“ on suurel määral Ameerika nähtus. Ajaloost tingitult valitseb Euroopas populismi suhtes teistsugune eelhäälestus. Peamiselt liberaalsed kommenteerijad seostavad seal populismi vastutustundetute poliitikute ja madalatel poliitilistel kirgedel mängimise mitmesuguste vormidega (kasutades „demagoogiat“ ja „populismi“ sageli läbisegi). Nagu sotsioloog Ralf Dahrendorf kunagi ütles: populism on lihtne, demokraatia keeruline.[1]

Sageli seostatakse populismi ka mõne konkreetse klassiga, eriti väikekodanlusega, ning kuni talurahva ja farmerite kadumiseni Euroopa ja Ameerika poliitilisest kujutlusest (ma ütleks, nii umbes 1979. aasta paiku) ka põllumeestega. See võib paista sotsioloogiliselt toeka teooriana (klassid on mõistagi konstruktsioonid, aga neid saab empiiriliselt üpris täpselt piiritleda). See lähenemisviis käib sageli koos sotsiaalpsühholoogiliste kriteeriumide lisahulgaga: öeldakse, et neid, kes esitavad avalikult populistlikke nõudmisi, ja eriti neid, kes annavad hääle populistlike parteide poolt, ajendavad „hirmud“ (globaliseerumise, moderniseerumise vms ees) või „pahameel“.

Ja lõpuks kalduvad nii Euroopa kui ka USA ajaloolased ja sotsiaalteadlased arvama, nagu oleks populismi kõige parem määratleda, uurides kunagi ajaloos ennast ise „populistideks“ nimetanud parteide ja liikumiste ühisosa. Kõnealuse ismi asjakohased tunnused on niisiis väljaloetavad vastavate ajalootegelaste enesekirjeldustest.

Ükski neist vaatenurkadest ei aita meil populismi kuidagi tabada. Esiteks, kui uurida poliitiliste plaanide tunnuseid, siis on küll raske eitada, et mõned poliitikad, mida õigustatakse viitega „rahvale“, võivad tegelikkuses osutuda vastutustundetuteks: need, kes on otsustanud säärast poliitikat ajada, pole piisavalt tõsiselt mõtelnud, pole arvestanud kõikide vajalike andmetega; või teades oodatavaid kaugemaid tagajärgi, oleksid nad pidanud kavadest, mida pooldasid ainult lühiajalise valimisedu nimel, pigem hoiduma. Ei tarvitse olla neoliberaalne tehnokraat, et hinnata mõni poliitika selgelt ebaratsionaalseks. Mõeldagu vaid Hugo Cháveze haledale järglasele Nicolás Madurole, kes Venezuela presidendina on üritanud võidelda inflatsiooniga, saates sõdurid elektroonikapoodidesse toodetele madalamaid hindu kleepima, või Prantsuse Front Nationalile, mis 1970. ja 1980. aastatel pani üles plakati „Kaks miljonit immigranti = kaks miljonit töötut!“ See võrdus on nii lihtne, et igaüks oskas selle lahendada ja oma bon sens’i abil pealtnäha õige poliitilise vastuse ära tabada.

Kuid niimoodi me populismi kriteeriumi tuletada ei saa. Sest enamikus avaliku elu valdkondadest lihtsalt pole vastutustunde ja selle puudumise vahel absoluutselt selget ja vaieldamatut vahejoont. Süüdistused vastutustundetuses on küllaltki sageli ise väga erapoolikud (ja kõige sagedamini vastutustundetutena hukka mõistetud poliitikad toovad peaaegu alati kasu kõige viletsamatele). Poliitilise vaidluse kujutamine „vastutustundlikkuse“ ja „vastutustundetuse“ vastandusena püstitab igal juhul küsimuse: „Vastutustundlikkus milliste väärtuste või laiemate eesmärkide põhjal?“ Kui võtta üks selge näide, siis üldise SKT maksimeerimistaotluse valguses võivad vabakaubanduslepped küll olla vastutustundlikud, kuid ikkagi avaldada rikkuse jaotumisele säärast mõju, mida teiste väärtuste valguses võib pidada vastuvõetamatuks. Seega peaks vaidlus käima ühiskonna kui terviku väärtuseesmärkide või vahest eri majandusteooriatest tulenevate erinevate sissetulekujaotuste üle. Populismi ja vastutustundlike poliitikate eristamine ainult ähmastab arutelu selle üle, mis tegelikult kaalul on. See võib ka olla üks liigagi mugav viis teatavate poliitikate diskrediteerimiseks.

Rida uurimusi on näidanud, et keskendumine konkreetsetele sotsiaalmajanduslikele gruppidele kui populismi peamistele toetajatele on empiiriliselt kaheldav. Mõnevõrra sügavam põhjus seisneb selles, et tihti on säärase argumendi eelduseks oma usutavuse suuresti minetanud moderniseerumisteooria. Tõsi, paljudel juhtudel on valijatel, kes toetavad parteisid, mida võiks esmapilgul nimetada populistlikeks, ka sarnane sissetulekute ja hariduse profiil, eriti Euroopas – need, kes valivad parteisid, mida nimetatakse tavaliselt parempopulistlikeks, teenivad vähem ja on vähem haritud. (Nad on samuti ülekaalukalt meessoost – nagu ka USA-s, kuid mitte Ladina-Ameerikas.[2]) Kuid selline pilt ei pea sugugi alati paika. Nagu saksa sotsiaalteadlane Karin Priester on näidanud, võtavad majanduslikult edukad kodanikud sageli omaks loomult sotsiaaldarvinistliku hoiaku ja õigustavad oma toetust parempoolsetele parteidele küsimusega: „Mina olen jõudnud heale järjele – miks mitte nemad?“ (Meenutagem vaid Tea Party plakatit, mis nõudis: „Jagage ümber minu tööeetika!“)[3] Pealegi on mõnes riigis, nagu Prantsusmaal ja Austrias, populistlikud parteid kasvanud nii suureks, et sarnanevad pigem „kõiki püüdvate parteidega“: nad tõmbavad ligi palju töölisi, kuid nende valijad pärinevad ka väga mitmelt muult elualalt.

Uuringud on näidanud, et inimeste enda isiklik sotsiaalmajanduslik olukord ei ole sageli mingis korrelatsioonis nende toetusega parempopulistlikele parteidele, sest see põhineb palju üldisemal hinnangul oma riigi olukorrale.[4] Oleks eksitav taandada rahvusliku allakäigu või hädaohu taju („eliidid röövivad meilt meie enda riigi!“) üksnes isiklikele hirmudele või „staatuseängile“. Paljud populistlike parteide toetajad on tegelikult uhked, et mõtlevad poliitilise olukorra üle (ja analüüsivad seda) oma peaga, ning nad eitavad, nagu puudutaksid nende hoiakud ainult neid isiklikult või oleksid ajendatud ainult emotsioonidest.[5]

Ja kui jääda sellegipoolest arusaama juurde, nagu iseloomustaksid valijaid, kes tahavad „Ameerika taas suureks teha“, järjekindlalt mingid erilised emotsioonid, siis on üsna imelik panna poliitiliste uskumuste sisu (populism on ju ikkagi üks ism) ühte patta selle toetajate sotsiaalmajanduslike positsioonidega ja psühholoogiliste seisunditega. See oleks nagu öelda, et sotsiaaldemokraatiast aitab kõige paremini aru saada selle valijate ümberkirjeldamine rikaste peale kadedate töölistena. Populismi toetajate profiil mängib mõistagi kaasa selle juures, kuidas me seda nähtust mõtestame. Kuid kogu nähtuse seletamine „moderniseerumisprotsessis kaotanute“ artikuleerimata poliitilise eneseväljendusena ei ole mitte üksnes patroneeriv. See pole ka üldse mingi seletus.

Miks siis ikkagi nii paljud meist seda niimoodi tõlgendavad? Sellepärast, et teadlikult või ebateadlikult me lähtume ikka veel eeldustest, mis tulenevad moderniseerumisteooriast, mille kõrgaeg oli 1950. ja 60. aastatel. See vastab tõele isegi paljude poliitikateoreetikute ja sotsiaalteadlaste puhul, kes küsimise peale tunnistaksid, et peavad moderniseerumisteooriat täiesti ebausutavaks. Need olid liberaalsed intellektuaalid Daniel Bell, Edward Shils ja Seymour Martin Lipset (kõik Max Weberi järgijad), kes hakkasid 1950ndatel seda, mida nemad pidasid „populismiks“, kirjeldama lihtsama „modernsuse-eelse“ elu järele igatsejate ängide ja viha abitu väljendusena. Näiteks väitis Lipset, et populism on atraktiivne „pahuratele ja psühholoogiliselt kodututele … isiklikult läbikukkunutele, sotsiaalselt isoleeritutele, majanduslikult ebakindlatele, harimatutele, tahumatutele ja autoritaarsetele isiksustele“.[6] Nende ühiskonnateoreetikute otseseks objektiks oli mccarthyism ja John Birch Society – aga nende diagnoos laienes sageli ka Ameerika algsele rahulolematusele 19. sajandil lõpul. Näiteks Victor C. Ferkiss nägi Farmerite Liidu ja Populistliku Partei algsetes järgijates ei midagi vähemat kui eriliselt ameerikaliku fašismivormi eelkäijaid.[7] See tees ei jäänud vaidlustamata – aga selle taustaeeldused mõjutavad mitmeid ühiskonna ja poliitika kommenteerijaid tänini.

Ja lõpuks on levinud ka arusaam, et populismil peab olema midagi pistmist nendega, kes end esmakordselt populistideks nimetasid. Mõeldagu Vene narodnikutele 19. sajandi teisel poolel ja nende narodnitšestvo-ideoloogiale, mida tõlgitakse tavaliselt „populismiks“. Narodnikud olid intelligendid, kes idealiseerisid vene talupoegi ja nägid külakogukonnas poliitilist eeskuju tervele riigile. Nad propageerisid ka „rahva sekka minekut“, et anda poliitilist nõu ja juhatust. (Nagu paljud linnaharitlased, avastasid nad, et „rahvas“ ei tervitanudki neid nõnda, nagu nemad olid lootnud, ega võtnud omaks poliitilisi juhtnööre, mida intelligendid olid nende väidetavalt „puhastest eluviisidest“ tuletanud.)

Paljude vaatlejate meelest lihtsalt pidi leiduma mõni põhjus, miks „populismiks“ nimetatud liikumine tekkis 19. sajandi lõpul üheaegselt nii Venemaal kui ka Ameerika Ühendriikides. Tõsiasi, et mõlemal liikumisel oli mingi seos põlluharijate ja talupoegadega, kutsus esile vähemalt 1970. aastateni püsinud arusaama, et populismil on tihedad sidemed maaeluga või et see oli tingimata mingite reaktsiooniliste, majanduslikult mahajäänud gruppide mäss kiiresti moderniseeruvates ühiskondades.

Kuigi see seos on tänaseks suurel määral kaotsi läinud, viivad „populismi“ juured, eriti USA-s, paljude vaatlejate mõtted sellele, et populism peab vähemalt mingil tasandil olema „populaarne“ selles mõttes, et soosib vähem edukaid või toob tõrjutud poliitikasse – tähendus, mida toetab pilk Ladina-Ameerikale, kus populismi eestkõnelejad on alati rõhutanud selle kaasavust ja emantsipatiivsust kontinendil, mis on jäänud majanduslikult kõige ebavõrdsemaks.

Muidugi ei saa sääraseid assotsiatsioone lihtsalt määrusega ära keelata: ajaloolised keeled on sellised, nagu nad on. Aga poliitika- ja ühiskonnateooria ei saa ka jääda pidama ühte konkreetsesse ajaloolisse kogemusse – nii et näiteks iga populismivorm arvatakse sobituvat Populistliku Partei malli.[8] Tuleks möönda võimalust, et veenev arusaam populismist võib viimaks hoopis välistada mõned ajaloolised liikumised ja tegelased, kes on end ise otsesõnu populistideks nimetanud. Kui väga vähesed erandid kõrvale jätta, siis ajaloolased (või poliitikateoreetikud, kes hoolivad säärastest ajaloonähtustest) ei väida, nagu peaks õige arusaamine sotsialismist tegema ruumi ka natsionaalsotsialismile lihtsalt seetõttu, et natsidki nimetasid end sotsialistideks. Kuid otsustamaks, milline ajalooline kogemus sobib päriselt mõne konkreetse ismiga, peab meil mõistagi olema selle ismi kohta mingi teooria. Niisiis mis on populism?

Kuidas mõtelda populismist

Me saame populismi määratleda alles siis, kui pöörame tarvilikku tähelepanu sellele, mida populistlikud liidrid ise räägivad. Peatähtis on see: kriitilisusest eliitide suhtes ei piisa, et liigituda populistiks. Vastasel korral oleks igaüks, kes leiab puudusi näiteks Kreeka, Itaalia või USA status quo’s, populist juba definitsiooni poolest – ja mida muud ka ei arvataks näiteks Sandersist, Syrizast või Beppe Grillo mässumeelsest Viie Tähe Liikumisest Itaalias, on raske eitada, et nende rünnakud status quo’le on sageli õigustatud. Samuti oleks populist praktiliselt iga USA presidendikandidaat, kui nähtuse kogu sisu piirduks olemasolevate eliitide kritiseerimisega: lõppude lõpuks väidab ju igaüks neist oma vastuseisu „Washingtonile“.

Kindel see, et opositsioonis olles populistid eliite kritiseerivad. Aga nad teevad alati ka veel midagi muud – ja see on populismi kõnekas märk: nimelt nad väidavad, et nemad ja ainult nemad esindavad rahvast. Mõtelge näiteks Türgi presidendile Recep Tayyip Erdoğanile, kes pöördus kriitikute poole oma riigis: „Meie oleme rahvas. Kes olete teie?“ Muidugi ta teadis, et ka nemad on türklased. Pretensioon ekslusiivsele esindamisele ei ole midagi empiirilist; see on alati selgelt moraalne. Populistide poliitilisi konkurente ja kriitikuid mõistetakse vältimatult hukka kui osa kõlvatust ja korrumpeerunud eliidist, või vähemalt nõnda populistid ametitesse kandideerides ütlevad; valitsusse pääsedes ei tunnista nad midagi legitiimse opositsiooni taolistki. Populistlik loogika annab ka mõista, et need, kes populistlikke parteisid tõeliselt ei toeta, ei tarvitsegi õige rahva hulka kuuluda: ühelt poolt on olemas Ameerika kodanikud, aga samas on olemas ka need, keda George C. Wallace alati nimetas „tõelisteks ameeriklasteks“ (valged, jumalakartlikud, töökad, relvaomanikud jne).

Mõeldagu vaid, kuidas Nigel Farage kiitis Brexiti poolt hääletanuid, väites, et see oli „võit tõelisele rahvale“ (andes mõista, et 48% Briti valijaskonnast, kes olid Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise vastu, olid kuidagi vähem tõelised – või pannes pigem kahtluse alla nende staatuse poliitilise kogukonna liikmena). Või kaalutagu üht Donald Trumpi sügavalt kõnekat märkust, mida peaaegu polegi tähele pandud sageduse tõttu, millega too New Yorgi miljardär igasuguseid skandaalseid avaldusi teeb. Ühel kampaaniaüritusel mais teatas Trump: „Ainus tõeliselt tähtis asi on rahva ühendamine – sest need teised inimesed ei tähenda midagi.“

Ei saa olla midagi ekslikumat kui tavatarkus, nagu tahaksid populistid tuua poliitika rahvale lähemale või lausa januneksid otsedemokraatia järele. Nad küll ütlevad, et on ainsad, kes „rahva tahtest“ hoolivad, aga neid ei huvita sugugi lõppematu alt-üles protsess, milles kodanikud poliitikaküsimuste üle väitleksid. See, mida populistid peavad rahva tõeliseks tahteks, tuleneb sellest, kelle nad sätestavad tõelise rahvana – ja mitte kõik kodanikud ei kuulu automaatselt tõelise rahva hulka. Ja mis veel hullem, „rahva tahe“, mille ustavat elluviimist populistid lubavad – eitades sellega omaenda juhirolli, nagu ka tõelist poliitilist vastutust – on fiktsioon. Moodsas, keerukas, pluralistlikus – ühesõnaga tohutult segases – demokraatias ei ole olemas ainsuslikku poliitilist tahet, rääkimata ainsuslikust poliitilisest arvamusest. Populistid panevad sõnad suhu sellele, mis on lõppkokkuvõttes nende enda looming – fiktsioonile homogeensest, alati õiglasest rahvast. Ja siis nad ütlevadki, nagu Trump: „Mina olen teie hääl“. Või mõtelge veel kord Erdoğanile, kes teatas juunis: „Mida mu rahvas tahab? Surmanuhtlust!“ Mis siis, et ta oli ise esimesena nõudnud selle taaskehtestamist.

See lõhe tegeliku kodanikkonna ja „tõelise rahva“ vahel seletab, miks seavad populistid valimistulemusi nii sageli kahtluse alla, kui nad võitjate hulka ei kuulu (mis lõppude lõpuks näib ju kummutavat nende pretensiooni olla rahva ainus legitiimne esindaja): populistid kaotavad ainult siis, kui „vaikival enamusel“ – mis on „tõelise rahva“ üks sünonüüme – pole olnud võimalust kõnelda või, mis halvem, kui tal pole end väljendada lastud. Siit siis konspiratsiooniteooriate sage esilemanamine: miski telgitagune peab seletama tõsiasja, et korrumpeerunud eliidid suudavad rahva ikka veel alla suruda. Nii kaua kui Trump ei olnud endale veel kindlustanud Vabariikliku Partei nominatsiooni, vihjas ta pettusele, ning kuna novembrikuistel valimistel terendab lüüasaamine, püüab ta juba praegu Clintoni võitu diskrediteerida. Hiljuti õnnestus parempopulistlikul Vabaduse parteil (FPÖ) Austrias edukalt vaidlustada mais toimunud presidendivalimiste tulemus. Selle kandidaat Norbert Hofer heitis alatasa oma rivaalile, majandusprofessor Alexander Van der Bellenile ette: „Teie taga on haute volée; minu taga on rahvas.“ Siit järeldub selgelt: kui rahva poliitik ei võida, peab süsteemis olema midagi mäda.

Populistlikud poliitikud ei sarnane teiste poliitikutega demokraatias. Aga erinevus pole selles, nagu nad oleksid kuidagi „massidele“ lähemal või tahaksid esindusdemokraatia asemel otsedemokraatiat. Populistid on igati valmis esindamise ideega leppima, kui saavad esindada seda, keda nad peavad tõeliseks rahvaks. Figuuride vastu nagu Geert Wilders (kes on sõna otseses mõttes kogu oma täiskasvanud elu veetnud Hollandi parlamendis) või Trump ei aita seetõttu osutus, et nemad ise tavainimestega kuigivõrd ei sarnane: nad väidavad ju ainult, et esindaksid ustavalt tõelist rahvast, mitte aga, et sarnanevad lihtinimesega. Otsustav erinevus on selles, et populistid eitavad või soovivad eirata tänapäeva ühiskondade pluralismi. Kui nad ütlevad võrdsus, siis nad mõtlevad samasugusust, mis tähendab vastavust mingile Kesk-Lääne või „Väikese Inglismaa“ ideaalile või ükskõik millisele käepärasele tõelise rahva sümboolsele representatsioonile.

Tuleb aru saada, et populism ei ole lihtsalt antielitism – see on üks anti-pluralismi vorme, mis põhineb välistaval identiteedipoliitikal. Populistid lubavad vihjamisi, et ühetaolisus lahendab sotsiaalsed ja poliitilised probleemid ning maailmas seatakse kord jalule, kui võimule tulevad tõelise rahva esindajad. See ei ole mingi kasulik „korrektiiv“ liberaalsele demokraatiale, mis võib olla tavainimestest kuidagi liigselt eemaldunud, nagu väidavad mõned kaasatundvad õpetlased. Fantaasia üleni homogeensest rahvast on oht demokraatiale enesele. Sest nagu Jürgen Habermas on tabavalt märkinud, „rahvas“ saab ilmneda ainult mitmuses. Võrdsus on demokraatlik väärtus; homogeensus, mis põhineb mingil fantaasial puhtast rahvast, seda ei ole.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

JAN-WERNER MÜLLER on politoloogia professor Princetonis ja teadur Inimteaduste Instituudis Viinis. Tema raamatute nimekirja kuuluvad „What is Populism?“ (2016) ja „Contesting Democracy: Political Ideas in Twentieth-Century Europe“ (2011). Vikerkaares on ilmunud artikkel „Kas „mõtlemispaus“ ilma mõteteta?“  (2007, nr 4/5, tlk Triinu Pakk).

Jan-Werner Müller, How to Think – and How Not to Think – about Populism. Kirjutis põhineb autori raamatul „What is Populism?“ (2016) ja esseel „Trump, Erdoğan, Farage: The attractions of populism for politicians, the dangers for democracy“ (The Guardian, 02.09.2016).

[1] R. Dahrendorf, Acht Anmerkungen zum Populismus. Transit: Europäische Revue, 2003, nr 25, lk 156–163.

[2] Selle „soolise lõhe“ kohta vt: C. Mudde, C. R. Kaltwasser, Populism. Rmt-s: The Oxford Handbook of Political Ideologies. Toim. M. Freeden jt. New York, 2013, lk 493–512.

[3] V. Williamson, T. Skocpol, J. Coggin, The Tea Party and the Remaking of Republican Conservatism. Perspectives on Politics, 2011, kd 9, lk 25–43, tsit lk 33.

[4] M. Elchardus, B. Spruyt, Populism, Persistent Republicanism and Declinism: An Empirical Analysis of Populism as a Thin Ideology. Government and Opposition, 2016, kd 51, lk 111–133.

[5] R. Kemmers, J. van der Waal, S. Aupers, Becoming Politically Discontented: Anti-Establishment Careers of Dutch Nonvoters and PVV Voters. Current Sociology, 2016, kd 64, nr 5, lk 757–774.

[6] S. M. Lipset, Political Man: The Social Bases of Politics. Garden City (NY), 1963, lk 178.

[7] V. C. Ferkiss, Populist Influences on American Fascism. The Western Political Quarterly, 1957, kd 10, lk 350–373, tsit lk 352.

[8] H. Dubiel, Das Gespenst des Populismus. Rmt-s: Populismus und Aufklärung. Toim. H. Dubiel. Frankfurt am Main, 1986, lk 33–50, tsit lk 35.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon