Lugemisteraapia vapras uues maailmas

Täna õhtul ainult kassipildid ja ajatud aruteluteemad!

Otsige prillid välja, läheb lugemiseks.

Otsige prillid välja, läheb lugemiseks.

Märt:

Praegu tahaks ise lugeda ja soovitada teistelegi midagi lilledest, lindudest ja liblikatest. Jean-Baptiste Lamarck on tagasi – elu jooksul omandatud tunnused päranduvad järglastele. Mitte küll päris nii, et kui sul on harjumus kaela uudishimulikult õieli ajada või nina nookida, siis sünnivad su lapsed pika kaela ja suurte sõõrmetega. Kuid keskkonna mõju, nt stress, võib sinu enda ja su järglaste geenide mõju sisse ja välja lülitada. Ning fungitsiididega kokkupuutunud emasrottide kaugetele isasjärglastele hakkavad emased korvi andma. Täiendades üle-eelmisel korral viidatud Steven Rose’i esseed epigeneetikast , käsitleb neid teemasid Michael Skinneri ülevaade “Evolutsiooni ühendteooria”

Täienduseks eelmisel korral soovitatud Murray Shanahani esseele “Teadvuslik eksootika”, mis püüdis kaardistada võimalikke olendeid inimsarnasuse ja teadvusvõimelisuse alusel, osutaksin Brandom Keimi reportaažile “Loomade vaim: uus antropomorfism” Tänase teaduse peavoolgi on jõudnud – õigupoolest ju enesestmõistetava – arusaamiseni, et loomad on õige mitmes suhtes, k. a hinge poolest inimese moodi: neil on empaatia, võime vaimselt ajas liikuda, keel, eneseteadvus, altruism – kultuurist rääkimata. Artikli keskmes on primatoloog Frans de Waali aga ka teiste uurijate vaated. Muuhulgas mainitakse Jaak Panksepa uurimusi rottide naerust, millest saab lugeda ka Vikerkaares. Autor oletab: “Kui mina vaatan emahirve ja püüan tema mõttemaailmast omaenda mõttemaailma kaudu aru saada, siis tema teeb tõenäoliselt sedasama minuga”. Küllap on asjalood ka nii, nagu Christian Morgensterni surematus luuletuses “Vice versa” , kus juttu jänesest, keda uurib pikksilma omanik, keda omakorda uurib jumal taevas.

Inglise jänestest ning teistest heki- ja põlluelukatest, nagu rukkiräägud ja haldjad, teeb TLS-is juttu Nick Groom , arvustades kolme asjakohast raamatut. Juttu on herbitsiididest, hekkide rollist inglise luules, mainitakse mullabakterit mycobacterium vaccae’t, mis vallandab ajus serotoniini vägevamalt kui Prozac, ning kirjeldatakse katset Inglise kultuurmaid taasmetsistada.

Kas tapjakassid võidavad?

Kas tapjakassid võidavad?

Ja lõpuks tapjakassidest: Natalie Angier arvustus “Tapjakassid võidavad” käib Peter Marra ja Chris Santella raamatu kohta “Kassisõjad: armsa tapja laastavad tagajärjed”. Raamat paljastab hulkuvate kasside ebaeetilist tapatööd muu eluslooduse kallal: nad murravad aastas 4 miljardit lindu, 22 miljardit pisiimetajat, 822 miljonit reptiili ja 299 miljonit kahepaikset. Mõistagi on raamat ja arvustuski kiisude kuvandit kõvasti kahjustanud ning kutsunud ka esile kassisõprade ägeda protesti , kes süüdistavad Angieri kassivastases eelarvamuslikkuses. Kuid kassid oleksid söönud ja linnud-oravad terved, kui esimesi lihtsalt kodus kinni hoitaks.

Hoidke oma kasse kodus ja linnud jäävad ellu.

Hoidke oma kasse kodus ja linnud jäävad ellu.

Marek:

Kuigi peaks linkima lugusid Trumpist, siis selle töö on tõenäoliselt igaüks ise juba ära teinud, nii et vahetan teemat ja soovitan lugeda midagi ajatumat.

New York Review of Books’i blogis jäi silma Tim Parksi lugu “Millal jätta tõlkimata”, kus ta arutleb selle üle, kas uuesti tõlkimine on alati hea ja põhjendatud. Lähtekohaks on tema üllatav kogemus, et “Decameroni” seni parim tõlge näib pärinevat 300 aasta tagant…

Parksi postitus tõi meelde ühe huvitava intervjuu prantsuse kultuurisotsioloogi Gisèle Sapiroga, kes on viimastel aastatel tegelenud tõlkimise võrdleva uurimisega tänapäeva läänemaailmas. Vestlus keskendub humanitaar- ja sotsiaalteadusliku kirjasõna tõlkimisele, osutades langustrendile, mis seda valdkonda iseloomustab. Sapiro juhib veenvalt tähelepanu ka “tõlkimise geopoliitikale” – tõlkimise erinevale rollile eri riikides.

Tänapäeva tõlketeoreetilistes aruteludes on üheks oluliseks teemaks kujunenud “omatõlge” (pr auto-traduction, ingl self-translation). Mehhiko-ameerika kirjanik Ilan Stavans arutleb enda ja teiste kogemuse põhjal sellel teemal hiljutises essees Los Angeles Review of Books’is.

Haritumad kassid loevad luuled mõistagi algkeeles, ilma tõlketa.

Haritumad kassid loevad luulet mõistagi originaalkeeles.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon