Inimõigused: Kas parim möödas?

Stephen Hopgood

Praegune aeg märgib pigem üldkehtivate inimõiguste lõppu kui nende triumfi. Meie multipolaarses maailmas, kus riigi ja ühiskonna võim on hajusam, on valusalt selgunud, et selline globaalsete inimõiguste mudel, mida propageerivad organisatsioonid nagu Amnesty International ja Human Rights Watch, on väga piiratud. Mõlemad püüavad kohaneda. Amnesty on paiknemas ümber maakera lõunapoolsetesse riikidesse, Human Rights Watch püüab saada tõeliselt globaalseks kaubamärgiks. Aga et globaalsete inimõiguste mõiste püsima jääks, on tarvis uut, poliitilisemat, rahvusülest, vilgast ja kohanemisvõimelist liikumist, mis asendaks praeguse ülalt-alla aktivismimudeli, mille eestvedajaks on lääs.

Esiteks pole vähimatki põhjust arvata, nagu käituks globaalne lõuna kuidagi teisiti kui globaalse põhja riigid. Riigid on riigid. BRICS (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika) ei ole millegi uue algus, vaid nemadki pürivad suveräänsete riikide organiseerunud silmakirjalikkuse liikmetena globaalse staatuse poole.1 Küsimus on selles, kas lääne inimõigusorganisatsioonid suudavad siin midagi muuta, sõlmides liitusid lõunapoolsete maade tsiviilühiskonna gruppidega. Kuni viimase ajani pole lääne valitsusvälistel organisatsioonidel õnnestunud leida kontakti lõunapoolsete maade rahvastega eliidi tasandist väljaspool. Kas seda annab muuta? Lõppude lõpuks pooldavad ju lõunamaade organisatsioonid ja liikumised ka arusaamasid, mis lääne inimõiguste liikumises on kõrvalised. Need on mitmesugused tõekspidamised religiooni, õigluse, etnilise solidaarsuse, tööõiguste ja perekonna tähtsuse kohta. Need jäävad nende identiteedi oluliseks osaks ka siis, kui lõunapoolsete maade tsiviilühiskonna gruppe nende enda eliidid ja riigid taga kiusavad. Kuidas õnnestuks universaalsete inimõiguste ideedel luua solidaarsusliikumine nende mitmekesiste ja sageli vastuoluliste aktivistihulkadega, kellest paljude silmis on inimõigused ühitatavad mitteliberaalsete normidega või kes on pühendunud seesugustele sotsiaalsetele, majanduslikele ja kultuurilistele õigustele, mis Human Rights Watchi meelest efektiivse kampaaniatöö baasiks ei kõlba.2

Kes defineerib inimõiguste mõiste?

Globaliseerumine tähendab mitmekesisust, aga kuni viimase ajani on “üldkehtivad” inimõigused olnud üks kaunis monoteistlik vorm ilmalikust religioonist.

Lääneriikides on palju neid, kelle meelest on tõepoolest olemas üks globaalne inimõiguste liikumine3 ja selle hoog on pidurdamatu. Aga see arusaam varjutab sügavat sisemist ebavõrdsust, mis valitseb tegelikes ressurssides, eesmärkides, prioriteetides ja mõjus. Näiteks miks on globaalse inimõiguste avangardi jaoks keskne tähtsus kriminaalõigusel ja mitte sotsiaalsel õiglusel? Aga sellepärast, et Amnesty, Human Rights Watch, ÜRO inimõiguste ülemkomissariaat, Punase Risti rahvusvaheline komitee ja Juristide Rahvusvaheline Komisjon (ICJ) nõnda ütlevad.

Lääne eliitide seas omaksvõetud inimõiguste mõiste erineb sügavalt sellest, mida need õigused maailma elanikkonna suure enamuse silmis tähendavad. Esimesi võiks nimetada suurtähega Inimõigusteks ja teisi väiketähega inimõigusteks. Esimene on New Yorgi-Genfi-Londoni keskne ideoloogia, mis keskendub rahvusvahelisele õigusele, kriminaalõigusele ja globaalse valitsemise institutsioonidele. Inimõigused on 1% produkt. Ülejäänud maailm ehk 99% näevad inimõiguste kaitsmises üht paljudest mehhanismidest, millega ühiskonda tähenduslikult muuta. Väiketähega inimõigused on loomult paindlikud, kohanevad, pragmaatilised ja mitmekesised – need on demokraatlikud alt-üles normid, mitte autoriteetsed ülalt-alla reeglid.

Suurtähega Inimõiguste kõrgpunkt langes ajavahemikku 1977 – 2008, Ameerika unipolaarsuse süvenemise ja Nõukogude Liidu murenemise ajastusse. Selle aja jooksul saavutas Inimõiguste liikumine 1989. a Laste õiguste konventsiooni, kuid ühtlasi summutas rahvusliku enesemääramise liikumiste radikaalset potentsiaali.4 Berliini müüri langemisele järgnenud peaaegu kahe aastakümne jooksul olid Inimõigused võidukad: 1993. a Viini deklaratsioon,5 1994. a Kairo konverents, Jugoslaavia ja Rwanda ad hoc tribunalid, Rooma statuut, millega asutati Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC), Kosovo interventsioon ning “kaitsmisvastutuse” doktriini (R2P) väljaarenemine. Viimane on kuulutatud humanitaarse interventsiooni doktriini järglaseks ning selle toetajate sõnul on see leidnud praktilise õigustuse NATO aktsioonidega Liibüas.6 Aga need edusammud varjavad tõsiasja, et kõik sammud määrab ära üks maa (USA) ja selle aktivistid. Ja Ühendriigid kui inimõiguste sõber peamiselt vaid ilusate ilmadega7 on sel perioodil olnud teistest riikidest rohkemgi süüdi keeldumises alaliselt võtta üle multilateraalseid inimõiguste norme.

Kas lääne organisatsioonid võivad saada tõeliselt globaalseks?

Kuidas Amnesty International, Human Rights Watch ja teised suured valitsusvälised organisatsioonid muutuva maailmakorraga kohanevad? Nende strateegiad erinevad. Amnesty on delegeerimas oma uurimistegevusi lõunapoolsete riikide linnadele. Ta loodab luua liitlassuhteid inimõiguste kohalike kaitsjatega ning suurendada lõunapoolsete maade seni veel pisikest osa oma globaalses liikmeskonnas. Amnesty nimetab seda “tegevuskohtadele lähemale kolimiseks”.8 Human Rights Watch, millel pole liikmeid, kelle pärast muret tunda, loob uurimise, eestkoste ja raha kogumise kontorite globaalset võrgustikku, osalt George Sorosilt saadud 100 miljoni dollari toel.9 Mõlemad strateegiad eristuvad Ford Foundationi omast, mis annab raha otse seitsmele inimõiguste organisatsioonile globaalses lõunas.10

Miks aga need strateegiad lääne-järgses, ilmalikkuse-järgses multipolaarses maailmas tööle ei hakka? Üks vastus on riikide võimu suhteline langus, seda eriti Euroopas, mis on teinud inimõigusnormidest oma välispoliitika eesmärgi. Siin ei tule tõenäoliselt appi ka USA. Ükskõik kas nimetada USA Aasia-poliitika nihet “taastasakaalustuseks” või “pöördeks”,11 ei kuulu selle tegevuskavades inimõigustele enam kõrge koht. Ja USA-l endal on inimõigustega olulisi probleeme.12 See nihe nõrgestab inimõigusnormide globaalset autoriteeti. Asi pole niivõrd selles, nagu oleksid BRICS-i maad inimõiguste vastu, vaid nad püüavad lihtsalt uuesti läbi rääkida nende õiguste mõtte eelduste ja sisu üle ning selle üle, mida need tähendavad praktikas ning kas ja kuidas need piiravad riigisuveräänsust. Human Rights Watchi strateegia põhineb võimel “nimetada ja häbistada” neid valitsusi lootuses, et kohalike kontorite usaldusväärsus ja tõhusus (ja sissetulekud ja maine) selle läbi kasvab. Praeguseks pole veenvaid tõendeid sellise strateegia edu kohta. Aeg näitab, kas see tasub ennast ära.

Amnesty International tugineb niihästi oma uurimistööle kui ka liikmeskonna mõjule. Organisatsioon on võtnud suure riski oletades, et kohalikud aktivistid – omaenda valitsuste ja võrgustike surve all – suudavad teada anda inimõiguste rikkumistest ilma selle eest tagajärgi kandmata. Ta loodab samuti, et Genfi ja New Yorgi juristid ja poliitikakujundajad võtavad lõunapoolsetes riikides tehtavat uurimistööd tõsiselt. Kui strateegia õnnestub, oleksid tulemuseks miljonid uued liikmed, kes seisavad Amnestyga solidaarselt õlg õla kõrval Indias, Mehhikos, Lõuna-Aafrikas, Brasiilias, Hong Kongis, Senegalis ja Tais. Kuid hoolimata sadade miljonite dollarite kulutamisest 1961. aastast alates13, ei ole Amnestyl lõunapoolsetes maades õnnestunud massilist liikmeskonda värvata. Ja seda aastakümnetel, kui muid inimõiguste organisatsioone veel polnudki. Nüüd aga on lõunapoolsetes maades kümneid, sadu, isegi tuhandeid inimõigustega tegelevaid valitsusväliseid organisatsioone. Mida on Amnestyl neile lisaks pakkuda? Miks peaksid nad ühinema organisatsiooniga, mis seostub sõjajärgse, Külma sõja aegse Euroopaga.

Kas aeg on küps uutmoodi aktivismiks?

Suurim lootus inimõigustele võib peituda BRICS-i maade ja teiste võtmeriikide nagu Indoneesia kasvavas professionaalses keskklassis. Võib-olla nad ühinevad Amnestyga ja rahastavad Human Rights Watchi? Teadlased on varemgi väitnud, et demokraatia nõuab oma alusena üha aktiivsemat keskklassi.14 Inimõiguste käekäik võib nõuda sedasama, korreleerudes rikkusega, justkui elustiili luksusega nii nagu Louis Vuittoni kotid. Nende kandjaiks ei ole mõistagi “rahvas”. Ja seesugustki arusaama võib olla raske kaela määrida võimsatele riikidele nagu Hiina ja Venemaa. Pole mingit põhjust, miks näiteks Hiinas15 ei võiks eksisteerida kapitalism ilma demokraatia ja inimõigusteta. Lõppude lõpuks ei panusta ju enamik keskklassi kodanikke ka lääne ühiskondades inimõigustesse ega avalda nende nimel meelt.

Kindel on see, et kui meie multipolaarses maailmas saabuda kusagile kohale Inimõigustega kui valmispakendatud seaduste, normide ja eestkõnelemisstrateegiate komplektiga, siis see pigem tõukab toetajad eemale. Võtmetähtsus on kompromissidel eesmärkide ja strateegiate osas ning ma kahtlen, kas Inimõiguste organisatsioonid on nendeks võimelised.

Vastuseks võib olla täiesti uut liiki aktivism – tarbijaboikottidest16 kuni häkkimise17 ja Araabia kevadeni18 –, mis tooks kaasa sügavama poliitilise ja sotsiaalse muutuse kui Inimõigused iganes.

Inglise keelest M. V.

Stephen Hopgood. Human rights: past their sell-by date. Open Democracy, 18.06.2013
https://www.opendemocracy.net/openglobalrights/stephen-hopgood/human-rights-past-their-sell-by-date

1 Stephen D. Krasner, Sovereignty: Organized Hypocrisy, Princeton University Press, 1999
2 Kenneth Roth, “Defending Economic, Social and Cultural Rights: Practical Issues Faced by an International Human Rights Organization”, Human Rights Quarterly 26 (2004): 63–73,
www.law.yale.edu/documents/pdf/Defending_Economic_Social_and_Cultural_Rights.pdf
3 Aryeh Neier, The International Human Rights Movement: A History, Princeton University Press, 2013
4 Samuel Moyn, The Last Utopia: Human Rights in History, Harvard University Press, 2010
5 Vt: www.ohchr.org/EN/ProfessionalInterest/Pages/Vienna.aspx
6 Alan Philps, “Gareth Evans on ‘Responsibility to Protect’ after Libya”, The World Today 68, no. 8/9 (October 2012),
www.chathamhouse.org/publications/twt/archive/view/186279
7 Philippe Sands, Lawless World: Making and Breaking Global Rules, Penguin, 2006
8 Wilco de Jonge, Brianne McGonigle Leyh, Anja Mihr and Lars van Troost (eds.), 50 Years of Amnesty International: Reflections and Perspectives”, SIM Special 36, Utrecht, 2011, www.uu.nl/faculty/leg/NL/organisatie/departementen/departementrechtsgeleer
9 Vt: www.hrw.org/news/2010/09/07/global-challenge
10 Vt: www.fordfoundation.org/newsroom/news-from-ford/651
11 Wen Liu, “From Pivot to Rebalance: the Weight of Words in U.S. Asia Policy”, contextChina, 22 March 2013, contextchina.com/2013/03/from-pivot-to-rebalance-the-weight-of-words-in-u-s-asia-policy/
12 John Knefel, “What Obama’s Speech Means for Guantanamo”, Rolling Stone, 23 May 2013, www.rollingstone.com/politics/news/what-obamas-speech-means-for-guantanamo-20130523
13 Stephen Hopgood, Keepers of the Flame: Understanding Amnesty International, Cornell University Press, 2006
14 Barrington Moore, Social Origins of Dictatorship and Democracy: Lord and Peasant in the Making of the Modern World, Beacon Press, 2003
15 Kellee S. Tsai, Capitalism without Democracy: The Private Sector in Contemporary China, Cornell University Press, 2007
16 Vijay Prashad, “Bangladeshi workers need more than boycotts”, Guardian, 30 April 2013, www.guardian.co.uk/commentisfree/2013/apr/30/bangladesh-workers-need-more-than-boycotts
17 Associated Press, “Anonymous hacker attack on Israeli websites ’causes little real damage'”, Guardian, 8 April 2013,
www.guardian.co.uk/technology/2013/apr/08/anonymous-hacker-attack-israeli-websites
18 Lisa Anderson, “Demystifying the Arab Spring: Parsing the Differences between Tunisia, Egypt, and Libya”, Foreign Affairs May-June 2011,
www.foreignaffairs.com/articles/67693/lisa-anderson/demystifying-the-arab-spring

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon