Hing, kes elas kõigi loomade kehades

INUITI JUTT

Oli kord mees nimega Avovang. Ja tema kohta räägiti, et miski ei suuda teda haavata. Ja ta elas Kangerdlugussaqis.

Sel aastajal, kui on hea väljas olla ja päevad ei lõpe pimeda ööga ja kõik läheneb suurele suvele, seisis Avovangi vend yhel päeval jääl hylge hingamisaugu juures.

Ja kui ta seal seisis, tuhises kohale kelk ja sellel sõitev mees ytles:

„Palju kelkusid tuleb su venda tapma.“

Vend jooksis iglusse, et rääkida, mis ta oli kuulnud. Ja siis jooksis ta libedale ja kaljusele mäenõlvale ja peitis end ära.

Kelgud sõitsid koja juurde ja Avovang läks neile vastu, võttes kaasa koera kaelanaha, millesse teda lapsena mähitud oli. Ja kui mehed talle kallale tulid, pani ta selle nahatyki lihtsalt maha ja seisis selle otsas, ning ta vaenlased ei saanud teda oma relvadega haavata, kuigi nad yha uuesti suskasid.

Lõpuks ytles ta pilgates:

„Kogu mu keha on nyyd nagu pahklik puupakk, täis haavade arme, mis te torkasite, ja ikkagi ei saa te mind tappa.“

Ja kui nad teda haavata ei suutnud, tirisid nad ta kõrge kalju otsa, et sealt alla visata. Aga iga kord, kui nad ta alla viskamiseks kinni võtsid, muutis ta ennast mõneks meheks, kes polnud nende vaenlane. Lõpuks tuli neil ikkagi tapmata ära sõita.

Avovangist räägitakse veel seda, et ykskord tahtsid inimesed rännata lõunasse ja lõunapoolsete inimeste juurde, et osta puid. Vanasti oli inimestel vaja seda teha, aga see pole enam nii.

Niisiis asusid nad lõuna poole teele, palju kelke yheskoos, et osta puid. Ja kui asi oli aetud, seadsid nad end koduteele. Tee peal tegid nad peatuse, et vaadata hyljeste hingamisauke, ja sellal kui mehed sellega ametis olid, läksid naised edasi. Avovang oli sel reisil lõunapoolse rahva hulgast naise võtnud. Ja sellal kui mehed seal hylgeauke vaadates seisid, tundis yks neist suurt iha tema naise järele ning proovis Avovangi tappa. Qautaq torkas tal silmad välja ja teised haarasid tast kinni ja heitsid ta läbi hingamisaugu merre.

Kui ta naine seda nägi, sai ta vihaseks, võttis puud, mis nad lõunast toonud olid, ja murdis need väikesteks tykkideks. Nii vihane oli ta selle peale, et ta niiviisi leseks tehti.

Siis, peale meeste puude rikkumist, läks ta koju. Aga kelgud sõitsid edasi.

Äkki tuli nende lähedal, seal, kus jää oli õhuke ja libe, augu servale suur hyljes. Ja kelgud kiirustasid tema suunas, aga paljud vajusid sisse ja uppusid sellel jahil. Ja veidi hiljem nägid nad jälle midagi enda ees. See oli rebane ja nad sööstsid talle järgi, aga suure kiirusega mööda rysijääst mäge kihutades kukkusid nad alla ja said surma. Ainult kaks meest jäid ellu, läksid koju ja jutustasid seal, mis teistega juhtus.

Ja see oli Avovangi hing, keda miski haavata ei suutnud, kes oli muutunud kõigepealt hylgeks ja siis rebaseks ja niiviisi oma vaenlased surma saatnud. Siis otsustas ta syndida iga loomana, kes maa peal elab, et ta võiks inimestele nende eluviisidest rääkida.

Ykskord oli ta koer ja elas lihast, mis ta majadest varastas. Kui tal oli nälg käes, luuras ta pingsalt majade ymber toimetavaid inimesi ja kugistas kõike, mis nad ära viskasid.

Aga koeraks olemine väsitas Avovangi varsti ära, sest ta sai selles elus nii palju peksa. Ja siis ta mõtles, et hakkab põhjapõdraks.

Alguses oli see talle väga raske, sest ta ei suutnud teiste porodega sammu pidada.

„Kuidas te joostes oma esijalgu sirutate?“ kysis ta yhel päeval.

„Löö jalaga taeva kaugeima veere poole,“ vastasid nad talle. Ta tegigi nii ja suutis siis joosta sama kähku kui nemad.

Algul ei teadnud ta seda ka, mida peaks sööma, ja kysis teiste käest.

„Söö samblaid ja samblikke,“ ytlesid nad.

Ja varsti läks ta rammusaks ning ta turjal oli paks rasvakiht.

Aga yhel päeval ryndas karja hunt ja kõik põhjapõdrad tormasid merele ja pagedes kohtasid nad mõnesid kyttide kajakke ja yks meestest tappis Avovangi.

Ta lõikas ta lahti ja laotas kivikangrule. Ja seal ta siis lamas ja talv tuli ja ta ootas, et mehed tuleks ja ta koju viiks. Ja ta oli rõõmus, kui yhel päeval kuulis alla veerevaid kive, ja nad tulid ja sõid teda ja lõid luud kaljukamakatega puruks, et ydi kätte saada. Avovang põgenes ja muutis end hundiks.

Ja nyyd elas ta hundina, aga nagu ennegi, sai ta aru, et ta ei suuda oma kaaslastega sammu pidada. Nad sõid kogu toidu ära, nii et talle ei jäänud midagi.

„Löö jalaga taeva poole,“ ytlesid nad talle. Ja kohe suutis ta kõik põhjapõdrad kinni pyyda ja tundis end hästi.

Ja hiljem sai tast hyljes, aga ta mõistis, et ei suuda päris põhjani sukelduda. Ta oskas ainult pinnal ujuda.

„Alusta nagu taeva keskelt, meie teeme põhja sukeldudes nii,“ ytlesid teised. Ja nii upitaski ta oma tagakeha yles taeva poole, sukeldus ja ulatus põhjani. Ta seltsilised õpetasid talle ka seda, mida syya:
rannakarpe ja väikesi valgeid kive.

Korra oli ta ka ronk. „Ronkadel pole iial toidupuudust,“ ytles ta, „aga neil kylmetavad tihti jalad.“

Niiviisi elas ta kõigi loomade elusid, kes maamunal olemas on. Lõpuks sai tast jälle hyljes. Ja seal ta siis hulpis jää all ja vaatas mehi, kes teda pyydma tulid. Ja kuna ta oli suur nõid, siis mõistis ta end yhe mehe suure varba kyyne alla ära peita.

Aga yhel päeval tuli jahile mees, kes oli oma suure varba kyyne ära lõiganud. Ja see mees heitis temasse harpuuni. Siis nad tirisid ta jää peale ja viisid koju.

Iglu sees hakkasid nad teda lahkama ja kui mees oma naisele kindad viskas, lipsas Avovang nende sisse ja roomas naise kehasse. Ja mõne aja pärast syndis ta uuesti ning sai jällegi inimeseks.

Inglise keelest tõlkinud Lauri Sommer

Knud Rasmusseni yles kirjutatud muinasjutt Smithi väina äärsetelt polaarinuittidelt, rmt-s: Inuit Folk Tales. Collected by K. Rasmussen. New Hampshire: University Press of New England, 2009 (esmatrykk 1921).

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon