Rahvaluuleuurija Kümmel

Toomas Kümmel. VEB-fond. Kadunud raha. Tallinn: Ema & Isa, 2016. 352 lk. 15 €.

VILJA KIISLER

Pole just palju ajakirjanikke, kes oleksid suutnud end paari lausega mu mällu söövitada. Nõnda, et need paar lauset tulevad tema nime-nägu nähes või juttu lugedes alati meelde. Toomas Kümmel kirjutas sellised aastal 2007: „…kutsun üles kõiki normaalseid poliitilisi jõude ja kõiki meediaväljaandeid boikoteerima Savisaart. Kaotame selle ebameeldiva nähtuse meie elust“ (Delfi, 21.05.2007).

See on ajakirjanikele omase mõtlemise mõõtkavas ootamatu seisukoht ja tekitab mitu küsimust. Kas ajakirjaniku ülesanne on ebameeldivaid nähtusi meie elust ära kaotada? Kui kirjeldatava nähtuse keskmes on üks inimene, näiteks Edgar Savisaar, mida siis ikkagi tähendab tema ärakaotamine? Kui see tähendab mitte väljategemist, ignoreerimist, siis – kas ebameeldiv nähtus kaob meie elust ära, kui me temaga enam ei tegele? Viimase küsimuse vastus on päris kindlasti ei, olgu kahe esimesega, kuidas on. Küsitav on igatahes, kas ajakirjanduse ja „normaalsete“ poliitiliste jõudude boikott paneks paljastuma „arga inimest, kelle tarkus ja kavalus on tegelikult alatus ja isiklik sügav kompleks, kellele korralikud inimesed peavadki selja pöörama“. Tänaseks on Savisaare ajastu suures poliitikas lõppenud, aga muidugi mitte selle pärast, et „korralikud“ inimesed oleks Kümmeli üleskutset järginud.

Savisaare tegemised pole Kümmeli põhihuvi. Põhiline on ikka seesama VEB-fond, mille keskmes seisab koos Vahur Kraftiga asju „omal alatul moel“ ajav Siim Kallas, kunagine Eesti Panga president, kes kavatses tänavu Eesti presidendiks saada, aga ei saanud. Tahta pärast Euroopa-aastaid Eesti poliitika tippametitesse naasta ja seda mitte saada, sest omad pole enam omad, näib olevat Kallase karma: samamoodi ebaõnnestus 2014. aastal kava peaministriks asuda.

Ilmselt pidi Kümmeli raamat kahandama Kallase võimalusi end Kadriorus sisse seada (Kallase sobimatusest kirjutas Kümmel ka arvamusruumis), kuid raamatu mõju Kallase kampaaniale ja selle tulemusele jäi ümmarguseks nulliks. Ühelt poolt on selle põhjus raamatute lugemise üleüldine traagiline vähenemine, teisalt aga „peavoolumeedia“ leige huvi Kümmeli üllitise vastu, nagu toob ette Kümmelit Sirbi tarvis küsitlenud Mart Soidro (16.09.2016). Soidro oli küll arvatavasti „peavoolumeediat“ nimetades lihtsalt irooniline, kuid mingit erilist võimendust „VEB-fond“ tõesti ei saanud. Osa meediakajastust ja muidki esitusi võlgneb Kümmel oma sõpradele.

Kümmeli eespool nimetatud unustamatuid lauseid kätkev lugu ise on samuti sõbrateene: kirjutatud hilisema parteikaaslase ja vastse kirjastaja – „VEB-fondi“ kirjastanud Ema & Isa kuulub Juku-Kalle Raidile – särgiaktsioonile tähelepanu tõmbamiseks. Kümmeli sõprus Raidiga on peale VEB-fondi raamatu realiseerunud ka ühiseks kokaraamatuks. Lisaks seovad ühised parteilised eelistused: Raid on kandideerinud IRL-i nimekirjas, Kümmel kuulus IRL-i aastatel 2008–2012 ja sai tänu parteilisele kuuluvusele Jõelähtme vallavanema koha. Põhjarannikus hoolitseb Kümmeli „otsekohese ja visa“, „ausa ja radikaalse“ ajakirjaniku maine eest Teet Korsten. Sõbrad on Kümmelit esitlenud ka Ain Seppiku kunagise mahavõtjana siseministriametist, mis on muidugi ajakirjanduslik liialdus. Kümmeli usaldusisiku Urmas Kaju arvustus autori eelmisest raamatust „Isamaa rüüstajad“ (2004) sisaldub värskes üllitises, sest ükski toimetus seda omal ajal avaldada ei tahtnud.

„VEB-fond“ on alates 2002. aastast lühemate ja pikemate vaheaegadega kestnud uurimistöö vili. Teema keerukuse ja detailirohkuse, asjaosaliste äärmiselt suletud hoiaku, aga osaliselt ka Kümmeli enda marginaaliatitüüdi tõttu pole VEB-fondi temaatika saanud nii palju tähelepanu, kui ta ehk vääriks. Toimetuste koosseisulisi ajakirjanikke on VEB-fondi juurest lõpuks alati eemale kiskunud päevakajalised teemad või siis sellised, millega on võimalik jõuda ajakirjanduslikus mõttes veenva tulemuseni. VEB-fondi puhul tähendaks see tõendamist, et kadunud raha jõudis Reformierakonda ja seda on kasutatud partei rahastamiseks (või mõnda teistsugust ammendavat selgitust, „mis sellest kõigest lõpuks sai“, kes sai kasu ja kes on süüdi). Seda pole ei Kümmelil ega kellelgi teisel tõendada õnnestunud. Mis ei tähenda, et see nii ei võinud olla.

Kümmeli suur tähetund jääb 2013. aastasse, kui Eesti Panga avaldatud audit tõendas, et valeandmetega dokument (Kümmeli sõnastuses petukiri), mis kirjutas TSL Internationali nimelisele ettevõttele nõudeid juurde, on Eesti Pangas teadlikult loodud. Kes peaks valeandmete kirja „sattumise“ eest vastutama, seda Eesti Panga audit tuvastada ei suutnud. Kümmeli raamat annab muidugi ühemõttelise vastuse: Kraft (keskpanga president Kallase järel) tegi ja Kallas peab vastutama. Auditi avalikustamise järel tegi Eesti Panga president Ardo Hansson midagi, mida Eesti Pangalt eluilmas ei oodatud: palus vabandust – tegude pärast, mida ei teinud mitte tema ise, vaid tema eelkäijad Eesti Panga presidendi ametis. See oli meeldejääv hetk ja pidi tõestama, et kõik, kes on Kümmelit vandenõuteooriate ajamises kahtlustanud, on olnud sügavas eksituses.

Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel kirjutas: „Kuigi ma olen küll ja küll oma ajakirjanikutöö kestel näinud, kuidas inimene teisel pool lauda südamerahus näkku valetab, hakkasin aastatega VEB-fondi asjus tippametnikke ja -poliitikuid uskuma. Ei saa ju olla, et kõik vassivad. Mis mõttes ringkaitse? Aga näe, ikka õpid, kuni elad“ (Äripäev, 16.01.2013). See tsitaat läks Kümmelile otse südamesse. Kuigi tema nime selles tillukeses emotsionaalses repliigis üldse ei nimetatagi, on Kümmel seda mitmel pool tsiteerides tõlgendanud lõpliku ja tingimusteta tunnustusena oma elutööle. Mida see muidugi ka oli, kuigi rohkest kasutamisest Kümmeli intervjuudes ja kirjutistes on ta nüüdseks üsna narmastunud.

Veendumus, et VEB-fondi lugu on ühtlasi kunagise kurikuulsa R-hoolduse (mille asjus Kallas keeldub selgitusi jagamast siiamaani) ja Reformierakonna musta rahastamise lugu, on olnud Kümmeli peamine käimatõmbaja ja käigushoidja. Selle juurde on kuulunud inimeste jagamine headeks ja pahadeks, mustadeks ja valgeteks, ning nende presenteerimine sellele vastavalt. VEB-fondi skeemi väljamõtleja Urmas Kaju ja SA VEB Fond likvideerija Rein Järvelill on üdini ausad inimesed, Kallas ja Kraft seevastu üheplaanilised lurjused, süüdimõistmata kurjategijad. Veendumus kellegi alatuses võib olla küll mõjus tõukejõud uurimise alustamiseks ja aastate pikku selle juures püsimiseks, kuid sellest saab kergesti usaldusväärsuse kahandaja, kui emotsiooni ei suudeta kirjutamise ajaks kõrvale tõsta.

Kümmeli raamat ja tema arvamuskirjutised meedias on tihtipeale piripardani täis emotsionaalseid hinnanguid kõneks olevatele isikutele ning „Lollus!“- ja „Totrus!“-tüüpi hinnanguid nende tegevuse kohta. Kui miski pole parasjagu loll või totter, siis on ta mage või piinlik. Mõni näide VEB-fondi raamatust: „Siim Kallas eelistab aga isiklikke suhteid alati üle kõige. Kuid nagu ikka, eelistab Kallas ajada asju ka teiste kätega“ (lk 318); „…pisut boheemlik Siim Kallas ei teadnud või ei tahtnud teada midagi niisugustest maistest asjadest“ (lk 158); seevastu Enn Teimann teab „erinevalt Siim Kallasest väga palju rahast“ (lk 158). Kallas vassib alati „kõige lihtsamates detailides“ (lk 161). Kraftile omistatakse raamatus mitmeid emotsioone, nende hulgas hirmu ja meeleheidet, tal on „imeline omadus öelda teravatele ja ebamugavatele küsimustele vastates silmagi pilgutamata, et must on valge ja paha on hea“ (lk 267). Reformierakondlase Meelis Atoneni kohta antakse teada, et raske on leida teist nii matslikku ja ülbet poliitikut (lk 258). Naiste puhul paistab olevat eelistatud välimuse kirjeldamine: ajakirjanik Katariina Krjutškovat iseloomustatakse kui visa väikest õblukest naisterahvast (lk 256).

Osale lugejatest võib selline esitus autori ja teema küll lähedasemaks teha, see peletab aga neid, kes eelistavad järeldusi teha oma peaga. Ei saa parata: kui argumentatsioon sisaldab väiteid kellegi tarkuse, kavaluse või alatuse kohta nii kangelt sirges sõnastuses, siis kipun ma kahtlusega suhtuma ka teksti nendesse kohtadesse, kus selgitatakse, missuguseid järeldusi saab neist või noist faktidest teha, või näidatakse mõne dokumendi põhjal, kuidas asjad päriselt käisid. Sest asju tegid ikkagi inimesed, aga kui autor on ette veendunud, et tegijad olid kaabakad, jätab see paratamatult jälje kogu kirjapandule.

Omaette tase on see, kuidas Kümmel suhtleb allikatega. Kraftile kirjutab ta: „Kuulata nii rumalat juttu suure rahvusvahelise panga juhi suust on äärmiselt kahetsusväärne“ (lk 173). Reformierakondlase Meelis Atoneniga laskub Kümmel päris labasesse kraaklemisse, mida ta esitab raamatus ilmse rahuloluga, pidades seda ise nähtavasti eeskujulikuks allikate kohtlemise viisiks. Kutse Kraftile, Kallasele ja teistele asjaosalistele avalikult debatti pidada jäi ootuspäraselt vastuseta, aga selle vorm – „Aga te ei tule, sest te olete argpüksid“ (lk 283) – meenutab natuke seda, kuidas Oru Pearu kutsus Andrest verd ja soolikaid laskma, kui tema lambasihver oli peksu eest naabrimehe juurde pagenud. Toimetuste ettevaatlikkusest Kümmeli suhtes annab aimu lk 146–147 kirjeldatud Eesti Ekspressi viis tema tekste menetleda. Ekspressi suhtumine ei ole erandlik. Kümmeli enda toon on igati kergemaks teinud nende elu, kes on tahtnud teda vandenõuteoreetiku ja marginaalina esitada. Kümmel on üks neid, kes ajab küll õiget asja, aga aitab oma hoiakutega ise enda marginaliseerimisele tublisti kaasa.

Siim Kallase iroonia, et kogu VEB-fondi temaatika on rahvaluule, ei peaks küll jääma selle teema viimaseks sõnaks, aga võib juhtuda, et jääb. Selleks, et VEB-fondi asjad ja Reformierakonna must rahastamine nii hulga aastate järel omavahel ära siduda, peab peale ajakirjandusliku visaduse ka kõvasti õnne olema. Pabereid, mida keegi võiks nüüd veel mõne toimetuse lifti jätta, ei pruugi lihtsalt enam olemaski olla.

Parandus (17.1.17): artikli algversioonis nimetati Juku-Kalle Raidi ekslikult IRL-i liikmeks.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon