Asjade evolutsioonist

TUUL SEPP

Pole midagi inimlikumat kui asjad. Ühelgi teisel loomaliigil ei ole elu nautimiseks vaja nii palju kraami. Inimmõistuse evolutsioon on tekitanud eelduse asjade leiutamiseks, bioloogiline vajadus teistele muljet avaldada tekitab vajaduse üha uute vidinate järele. Võiks arvata, et inimvõimed seavad asjade arengule piiri ette, kuid seesama kitsamas mõistes vaid elusorganismidele omaseks peetud protsess – evolutsioon – võimaldab olemasolevaid asju lõputult edasi arendada ja neile uusi funktsioone leiutada.

Alustuseks tasuks vaadelda, milline on tavapärane asjade kasutamise tase loomariigis. Pilt on üsna kurb. Vahest kõige rohkem esineb loomariigis tööriistade kasutamist. Tööriista defineeritakse kui kehavälist objekti, mida kasutatakse eesmärgipäraselt suu, noka, käpa või küünise töö hõlbustamiseks.[1] Selliseid vahendeid kasutavad paljud linnud, primaadid ja teised loomad. Samas pole selge, kui paljud neist tegelikult aru saavad, mida nad teevad, ning kui paljud juhuslikult käppa (nokka, hambusse) sattunud objekti rakendavad. Osavaim tööriistakasutaja linnuriigis on uuskaledoonia vares, kes mitte ainult ei kasuta, vaid sihipäraselt valmistab vabas looduses tööriistu, näidates seejuures üles märkimisväärset osavust. Vareste peamisteks tööriistadeks on konksud ja rehad. Esimesed vestetakse välja puuokstest ning nende abil õngitsetakse puude seest putukaid ja nende vastseid. Teised lõigatakse nokaga tugevast kitsast palmilehest ning neid tarvitatakse leheprügi alt toiduobjektide välja riisumiseks.[2]

Kas väljaspool inimliiki tarvitatakse ka muid asju peale tööriistade? Mõned linnuliigid, näiteks lehtlalinnud ning Austraalias ja Uus-Guineas elavad värvulised kasutavad kehaväliseid objekte kaaslastele mulje avaldamiseks. Emaslinnu tähelepanu tõmbamiseks ehitab isaslind nn lehtla, keerulise ja kunstipäraselt kaunistatud ehitise, mille taustal esineb emaslinnule laulu ja tantsuga.[3] Sel ehitisel ei ole mingit praktilist väärtust, see on rajatud puhtalt esteetilistel kaalutlustel. Lehtla ümbrus kaunistatakse hoolikalt valitud erksat värvi (enamasti siniste) esemetega, milleks võivad olla teokarbid, lilleõied, lehed, samblatükid, puukoor, suled, värvilised kivikesed või marjad. Uuemal ajal on lisandunud ka inimestelt pärinevad objektid: klaasikillud, plastitükid, naelad, mündid.

Uuskaledoonia varesed ning Austraalia lehtlalinnud demonstreerivad selgelt asjade kahte peamist eesmärki: esiteks lihtsustada ellujäämist (rehad ja konksud) ning teiseks avaldada muljet potentsiaalsetele partneritele (lehtlad). Ellujäämist ja sigimisedukust suurendavad tunnused arenevad välja teatud määral vastandlike evolutsiooniliste protsesside tulemusena. Kui ellujäämist soosivad tunnused kujundab välja looduslik valik (kohaseim jääb ellu), siis sigimisedukust tõstvaid tunnuseid kujundab suguline valik (seksikaim saab sigida). Loodusliku valiku teel tekivad tunnused, mis suurendavad isendi võimalusi ellu jääda, näiteks silmad, tiivad, võime kasutada energia tootmiseks hapnikku või seedida laktoosi. Sugulise valiku teel tekivad aga tunnused, mis isendi ellujäämistõenäosust ei suurenda, vaid võivad seda hoopis vähendada. Näiteks konnade krooksumine näitab kiskjatele kätte nende asukoha, lindude värviline sulestik takistab neil varjumist ning isalõvide lakk suurendab ülekuumenemisohtu. Kui looduslikku valikut suunab ümbritsev keskkond, siis sugulist valikut suunab vastassugupoole eelistus.

Kui me räägime liigile omastest asjadest, mille kasutamine ja kvaliteet sõltuvad konkreetse indiviidi osavusest, tublidusest ja nutikusest, on tegemist looduse poolt kaasa antud tunnuste kehaväliste väljendustega. Bioloogias on selliste tunnuste kirjeldamiseks kasutatud mõistet „laiendatud fenotüüp“. Selle mõiste võttis kasutusele tuntud teadusepopulariseerija Richard Dawkins.[4] Tema idee kohaselt ei tohiks fenotüüpi piiritleda vaid sellega, mis on organismi keha sees ja küljes, vaid seda peaks laiendama kõigele, mida geenid mõjutavad, sealhulgas ka keskkonnale väljaspool organismi. Ühe näitena laiendatud fenotüübist toob Dawkins ehitised, mis peegeldavad ehitise autori geneetilist kvaliteeti. Peale lehtlalindude lehtlate käivad siia alla näiteks kopratammid, puruvanade kojad ja ogalike pesad. Ka esemeid, millega inimene ennast ümbritseb, võib vaadelda osana tema laiendatud fenotüübist – kallis auto peegeldab ressursikogumisvõimet, seinatäis raamatuid intelligentsust (vähemalt enne e-lugerite ajastut) ning rohitud ja hooldatud lillepeenar kohusetundlikkust ja korraarmastust. Ka sina, hea Vikerkaare lugeja, hoiad praegu käes osakest oma laiendatud fenotüübist. Sellel, kuidas inimesed asjade abil oma isiksuseomadusi reklaamivad, peatume allpool veel.

Miks on inimesel aga vaja nii palju rohkem asju kui teistel loomadel? Klassikaline arusaam on, et inimene on nii tark selleks, et suurendada looduses oma ellujäämisvõimet. Nutikus aitas inimese eellastel paremini toime tulla, saada teiste loomadega võrreldes konkurentsieelise, leida toitu ja jääda ellu. On väga lihtne näha, kuidas tehnoloogia, koostöövõime ja teadmised meile tänapäeva maailmas teiste liikidega võrreldes ellujäämisel eelise annavad. See eelis väljendub kahjuks muuhulgas liigilise mitmekesisuse vähenemises. Loodetavasti on aga peagi kätte jõudmas aeg, kus jõukuse indeksitesse hakatakse iseenesestmõistetavalt lisaks majanduslikele näitajatele kaasama ka biodiversiteedi ja keskkonna kvaliteedi näitajaid.

Alternatiivse teooria inimmõistuse evolutsiooni kohta pakkus välja ameerika evolutsioonibioloog Geoffrey Miller.[5] Ta küsis: kui sedavõrd kõrgel tasemel intelligents on ellujäämise seisukohalt kasulik tunnus, miks on see välja kujunenud vaid ühel liigil miljonitest, mis maakera asustavad? Tema hinnangul ei olegi sellist mõistust ellujäämise seisukohalt vaja. Vihmausski on piisavalt tark, et ellu jääda ja sigida. Seega pole inimmõistus välja kujunenud mitte loodusliku valiku, vaid sugulise valiku teel. Kuidas põhjendab Miller inimmõistuse panemist ühte patta paabulinnu saba ja konna krooksumisega? Ta toob välja kolm peamist argumenti. Esiteks on selline mõistus väga haruldane ning sugenenud väga hiljuti. Elusorganismid said miljardeid aastaid hakkama pea igasuguse ajuta ning hiljemgi on mainimisväärset mõistust omanud liikide arv olnud imeväike, piirdudes vaalaliste, elevantide, primaatide ja mõnede linnuliikidega. Seega ei ole mõistus üldiselt olnud evolutsioonis soositud tunnus. Suur aju on väga energiakulukas organ ning selle väljaarenemine on isendi elu piires aeglane ja organismi jaoks kurnav protsess.

Teiseks argumendiks mõistuse kui sugulise valiku ornamendi toetuseks on fakt, et inimmõistuse väljakujunemise ja selle ellujäämist soosiva rakendamise vahel on äärmiselt pikk ajaperiood. Sada tuhat aastat tagasi olid inimesed anatoomiliselt juba samasugused kui meie, kuid ometi läks neil veel üheksakümmend tuhat aastat aega, et leiutada põllumajandus. Tööstuse ja tehnoloogia kiire areng on aga vaid viimase paarisaja aasta teema, nagu ka inimpopulatsiooni kiire kasv. Paljud positiivsed mõjud inimliigi paremale ellujäämisele kujunesid seega välja terve igavik pärast seda, kui inimaju välja oli arenenud.

Kolmandaks argumendiks on asjaolu, et loodusliku valiku abil on raske selgitada, miks said inimmõistuse olulisteks väljendusteks huumorimeel, musikaalsus, loovus, lugude jutustamist võimaldav keel, eneseteadvus ja ettekujutamisvõime. Suguline valik lahendab kõik need probleemid. On teada, et selle protsessi kaudu kujunevad liikidel välja väga erinevad ekstravagantsed ja kulukad tunnused, nagu hirvesarved, paabulinnu saba või linnulaul. Kui üks sugupool eelistab teise sugupoole juures mingit erilist tunnust, võib evolutsioon väga kiiresti viia selle tunnuse tohutu ülevõimendamiseni – nii ka näiteks inimmõistuse väljakujunemiseni. Bioloogias nimetatakse selliseid tunnuseid inglise biostatistiku Ronald Fisheri järgi Fisherian runaway. Piisas vaid sellest, et meie esivanemad hakkasid oma sigimispartneritena mingi hetk eelistama veidi arukamaid kaaslasi, nii nagu emapaabulinnud hakkasid mingi hetk eelistama suuremate sabadega isalinde. Vaimukus ja loovus näitasid võimet kulutada energiat aju väljaarendamisele, head tervist ning häid geene. See oli hea tunnus, mille põhjal valida partner järglaste saamiseks.

Kuidas sai suguline valik suunata inimmõistuse arenemise rajale, mis viis sellise hooga distantseerumiseni kõigist teistest loomaliikidest? Nagu mainitud, suunab sugulist valikut vastassugupoole eelistus. See on aga samuti geenide poolt määratud tunnus. Seega on ka eelistus ajas muutuv, erinevalt looduslikku valikut suunavast keskkonnast, mis on üldiselt pikema aja jooksul võrdlemisi püsiv. Teisisõnu, mida suuremat saba emapaabulind eelistab, seda suuremaks isapaabulinnu saba evolutsioneerub, seda suuremat saba emapaabulind eelistab, ja nii edasi. Miller toob näite, mis juhtuks, kui sarnaselt sugulise valikuga oleks ka loodusliku valiku suunaja – keskkond – sõltuvuses valiku all olevast tunnusest: kujutage ette olukorda, kus jääkaru kasukapikkus sõltuks Arktika temperatuurist, viimane reageeriks aga jääkaru kasukapikkusele. Mida külmem ilm, seda pikem karv, ja pikem karv soodustaks omakorda külmemat ilma. Selline olukord viiks kiiresti meetripikkuse karvkatte kujunemisele.

Loodusliku valiku korral on valija – keskkond – vaadeldav muutumatu üksusena. Sugulise valiku korral aga muutub vastassugupoole eelistus koos valiku all oleva tunnusega. Tulemuseks on evolutsioonilises mõttes pead pööritama panevalt kiire muutumine ning niivõrd ekstravagantsete tunnuste väljakujunemine, et ühel hetkel peab looduslik valik käe ette panema ja ütlema, et siit läheb piir. Suuremat saba ei saa endale lubada ka kõige tugevam paabulind, muidu ta lihtsalt ei jääks ellu. Inimliigi mõistus on kahtlemata evolutsioneerunud oma lähisugulastega võrreldes väga kaugele. Kui see protsess on vähemalt osaliselt toimunud sugulise valiku tagajärjel, seletaks see, kuidas oli meie esivanematel võimalik ajumahu kolmekordistumine vaid paari miljoni aastaga – evolutsioonilises mõttes lühikese aja jooksul ning kiiremini kui ühelgi teisel liigil.

Inimmõistuse kiire evolutsioon oli seega eelduseks sellele, et me mitte ainult ei hakkaks oma ellujäämisvõimalusi tööriistade ja relvade abil parandama, vaid ka kasutaksime asju oma nutikuse, tugevuse või ilu demonstreerimiseks sigimispartneritele ja grupikaaslastele. Jah, meile on bioloogiliselt olulised ka teised inimesed lisaks sigimispartneritele, sest me oleme sotsiaalsed primaadid, kelle ellujäämiseks on oluline sugulaste ja sõprade toetus. Selle toetuse saame me aga vaid siis, kui meid peetakse selle vääriliseks. Mõistus võimaldab meil oma fenotüüpi laiendada teiste liikidega võrreldes enneolematult suures ulatuses. See selgitab ka, miks meile meeldib üle kõige asju osta ja omada. See on kaasasündinud instinkt reklaamida sigimisedukuse suurendamiseks ja kaaslaste heakskiidu pälvimiseks oma sotsiaalset staatust ning isiksuseomadusi. Seda instinkti ekspluateerib edukalt turumajandus, sisendades meile, et oma väärtusi saame reklaamida just nimelt mitmesuguseid tooteid ja teenuseid ostes ja neid oste kaaslastele demonstreerides.[6]

Mis on need väärtused, mida kaaslased meis hindavad? Rikkus, ühiskondlik positsioon ja hea maitse? Pigem mitte. Neid tunnuseid võib saavutada väga erineval moel, nende väärtus põhineb kultuurilisel taustal, need pole päritavad ega isegi inimese eluea jooksul püsivad. Seega ei ole nende tunnuste põhjal mõistlik valida sõpru või paarilist. Kõige ihaldusväärsemad omadused on seotud bioloogilise kohasusega. Need on füüsiline atraktiivsus, hea füüsiline ja vaimne tervis, intelligentsus ja hea iseloom. Just need omadused määravad selle, kas teist inimest on kasulik valida oma sõbraks või paariliseks. Evolutsiooni käigus oleme omandanud väga hea võime neid omadusi kaaslastes hinnata ning selle läbinägelikkuse petmine on väga raske.

Bioloog Amotz Zahavi on selgitanud sugulise valiku printsiipe kuluka signaliseerimise teooria abil.[7] See seisneb arusaamas, et ausad signaalid on kulukad. Ausat signaali on raske võltsida. Näiteks ei suuda haige ja nälginud lind laulda sama valjusti ja mitmekesiselt kui terve ja tugev lind. Samuti saab vaid tugev lind endale lubada lauluga kiskjate kohalemeelitamist, sest ta jaksab nende eest ära lennata. Linnulaul on näide kulukast signaalist, mis on jõukohane vaid kvaliteetseimatele isenditele. Samamoodi ei suuda haige ja nälginud inimene jätta muljet, et ta on terve ja heas vormis.

Meie kvaliteeti ei peegelda mitte ainult füüsilised tunnused, vaid ka vaimsed tunnused – humoorikus, musikaalsus, artistlikkus, kunstianne, loovus, intelligentsus ja lahkus. Need tunnused sõltuvad paljuski headest geenidest, soodsast arengukeskkonnast ning tervisest. Isegi lahke naeratus ja sõbralik hääletoon on raskesti võltsitavad signaalid, sest paha tuju või haiguse korral on füüsiliselt oluliselt raskem naeratada või sõbralikult rääkida kui hea enesetunde korral. Vaid loomulik, pingutuseta naeratus pälvib kaaslaste usalduse.[8] Kuigi me ei pruugi oma häid omadusi välja näidata teadlikult ja omakasupüüdliku eesmärgiga pälvida kaaslaste heakskiitu ja äratada potentsiaalsete sigimispartnerite huvi, on looduslik valik meist välja sorteerinud just need, kes neid signaale kõige paremini välja saadavad. Evolutsioonilises plaanis piisab täiesti, kui need signaalid töötavad teadvustamatult.

Seega oleme alateadlikult valmis kasutama iga võimalust, nii looduse poolt ette nähtut kui ka tehismaailma kuuluvat, et oma fenotüüpi laiendades kaaslastele oma kvaliteetsust tõestada. Näiteks luksuskaubad – disainerriided, käekellad ja sportautod – tõestavad inimese ressursikogumisvõimet, keerukad elektroonikavidinad aga taiplikkust ja kohanemisvõimet. Kui võtta omaks teooria, et tarbijad hangivad tooteid ja teenuseid oma isiksuseomaduste näitamiseks, omandavad mitmed pealtnäha kummalised nähtused mõtte. Heaks näiteks on vajadus üha uute ja keerukamate elektroonikaseadmete järele, mille kõiki võimalusi suudavad hallata vaid tehnikafriigid: kui seade on kõigile arusaadavalt lihtne ja loogiline, ei saa seesama tehnikafriik tõestada oma ülimust. Nii reklaamivad ka kergesti määrduvad riided, tolmu koguvad kaminasimsikaunistused ja kastmist vajavad toataimed tarbija kohusetundlikkust. Kui me juba kord oleme õppinud asjade abil oma fenotüüpi laiendama, on võimalused selleks piiramatud.

Evolutsioon on andnud meile vajaduse omada palju erinevaid asju ja samas ka mõistuse, mis võimaldab need asjad valmis ehitada. Tuntud briti zooloog ja teadusajakirjanik Matt Ridley on aga veelgi laiendanud evolutsiooniteooria kasutamisvõimalusi üha keerukamate asjade väljakujunemise seletamiseks. Oma hiljuti ilmunud raamatus „Kõige evolutsioon“ kirjeldab ta, kuidas evolutsioonilisi protsesse võib näha nii kultuuris, majanduses, religioonis, hariduses kui ka kõikvõimalikes teistes valdkondades.[9] Asjade ja tehnoloogia kiiret arengut kirjeldab ta samuti läbi evolutsiooniteoreetilise lähenemise.

Siinkohal on paslik meelde tuletada, mida evolutsioon tähendab. Kitsamas, bioloogilises mõttes on see pärilike tunnuste muutumine läbi elusolendite põlvkondade. Evolutsiooni eelduseks on varieeruvus tunnustes – kõik populatsiooni isendid ei ole samasugused. Varieeruvust põhjustavad mutatsioonid geenides, mille tulemusena tekib erinevate tunnustega isendeid. Ka suguline sigimine põhjustab geenide erineval viisil kokkusegamist ja uute tunnusevariantide tekkimist. Läbi põlvkondade vaadates toimub muutus tunnustes valiku kaudu. Isendid, kelle tunnused muudavad nad keskkonnaga paremini sobituvaks, jäävad suurema tõenäosusega ellu ja saavad rohkem järglasi. Seega töötab evolutsioon põhimõtteliselt katse-eksituse meetodil. Mutatsioonid ja suguline sigimine loovad rea erinevate tunnustega isendeid ning neid ümbritsev keskkond katsetab, milline neist parim on. Eksitused kaovad populatsioonist kiiresti.

Laiema definitsiooni kohaselt on evolutsioon aga lugu sellest, kuidas midagi tekib millestki muust. See on järkjärguline ja kumulatiivne protsess, vastand järsule läbimurdele, revolutsioonile. Evolutsioon on spontaanne ja pidurdamatu, iseeneslik, mitte väljastpoolt suunatud, pigem alt üles kui ülalt alla protsess. Selle eesmärk ei ole paika pandud, vaid see on avatud ning võib läbi loogiliste, üksteisest tulenevate sammude viia täiesti ettearvamatute tulemusteni.

Rakendades evolutsioonilist arusaama väljaspool bioloogiat, võib avaneda uus vaatenurk seletamaks moraalsuse, raha, religiooni ja tehnoloogia arengut. Mõned näited tsivilisatsioonide evolutsioonist – Afganistani ühiskonda oleks väga keeruline ühe hooga hõimuühiskonnast tänapäevaseks demokraatiaks moderniseerida, kuna see eeldaks mitmete ühiskonna evolutsioonis vajalike sammude vahelejätmist. Saudi Araabia naised on enda sõnul praegu rahul sellega, et neil lubatakse kodust väljas käia ja töökohta omada, ja nad ei kiirusta autojuhtimisõiguse saamist takka, teades, et liiga kiire muutus põhjustab ühiskonnas suure segaduse.[10] Võib tuua palju näiteid sellest, kuidas inimkultuuri areng on järkjärguline, väljastpoolt juhitamatu, ning tuleneb omavahel konkureerivate ideede valikulisest ellujäämisest ja kadumisest. Sellisest vaatepunktist nähtuna kahaneb konkreetsete indiviidide – riigijuhtide, sõjakangelaste, leiutajate – roll muutuste esilekutsumisel. Muutus toimub siis, kui aeg selleks on käes, ning hetkel kõige lähemal seisev inimene saab pooleldi teenimatult au ja kuulsuse.

Ridley toob selle argumendi toetuseks rea näiteid olukordadest, kus leiutise või idee peale on korraga tulnud mitu inimest. Kas elektripirn oleks jäänud leiutamata, kui Thomas Edison oleks noorelt surnud? Kas me istuksime siiani pimedas ja loeksime küünlavalguses pärgamendirulle? Tõenäoliselt mitte. Newcastle’i kandis tuli elektripirni idee peale umbes samal ajal Joseph Swan, venelased peavad selle avastuse autoriks aga Aleksandr Lodõginit. Tegelikult leidub lausa 23 inimest, kes elektripirni leiutamise au peale kandideerivad. Leiutised tulenevad loogiliste sammudena eelnevatest avastustest. Ka evolutsiooniteooria töötati välja samaaegselt kahe teadlase – Charles Darwini ja Alfred Wallace’i poolt, põhinedes suurel hulgal varem tehtud avastustel ja ideedel.

Nii mõeldes tundub isegi kummaline, et esimene inimene, kes asjade arengu teatud maale jõudes kaks ja kaks kokku liidab ja tulemuseks neli saab, võib ummisjalu patendiametisse tormata ning teistel sama loogilise tulemuseni jõudmise ära keelata. Või saada Nobeli auhinna avastuse eest, milleni enam-vähem samal ajal jõuavad ka teised, sest teadmiste areng teeb selle kõige hiljutisema sammu astumise loogiliseks. On haruldane, kui Nobeli auhinna väljakuulutamine ei põhjusta mitmetes preemiast ilma jäänud teadlastes kibedat pettumust. Tehnoloogia ja teadmiste evolutsioon muudavad igasugused patendid ja preemiad sisuliselt ebaõiglasteks ning vähemalt patentide korral on kahtlemata tegemist ka piiranguga edasisele loogilisele arengule.

Tehnoloogia evolutsioonilise arengu kirjeldamiseks tsiteerib Ridley oma raamatus prantsuse filosoofi Alaini, kes kirjutas 1908. aastal: „Iga paat on ehitatud teiste paatide põhjal. Argumenteerime nii nagu Darwin. Halvasti tehtud paat lõpetab ühe või paari reisi järel merepõhjas ning selle põhjal ei ehitata uusi paate. Võib isegi öelda, et meri ise kujundab paate, valides välja need, mis töötavad, ning hävitades need, mis ei tööta.“ Nii nagu meri kujundab paate, kujundab ka keskkond organisme. Asjade seas esineb varieeruvus, nii nagu elusorganismide tunnustegi hulgas, ning katse-eksituse meetodil valitakse välja need variandid, mis ettenähtud ülesandeks kõige paremini sobivad. Uued leiutised ja avastused põhinevad varem olemasoleval ning on varasemate järkjärgulised täiendused ja loogilised edasiarendused. Sarnasused elusorganismide ja asjade evolutsiooni vahel on vaieldamatud.

Huvitav näide tehnoloogia arengu pidurdamatuse ja paratamatuse kohta on Moore’i seadus, mille töötas 1965. aastal välja arvutiekspert Gordon Moore. Vaid viie andmepunkti põhjal joonistas ta graafiku, millest järeldus, et mikrokiibil olevate transistorite arv kahekordistub iga kahe aasta järel. Arvutite areng on seda seaduspära järginud kõigutamatult tänapäevani, kuigi korduvalt on ennustatud, et peagi jõutakse ülemise piirini. Tähelepanuväärne on ka see, et arengut ei ole võimalik tagant kiirustada. 2016. aasta arvutit ei oleks olnud võimalik ehitada 2006. aastal. Nagu ka elusorganismide evolutsiooni puhul, peab tehnoloogia evolutsioonis iga vahepealne etapp olema toimiv ja kasutatav.

Ilma inimmõistuseta asjade evolutsioon toimuda ei saaks. Kui tegemist on järkjärgulise pidurdamatu paratama-tusega ning leiutajatel ja teadlastel on selle juures vaid kõrvaline roll, võiks eeldada, et samamoodi toimub asjade evolutsioon ka teistel liikidel. Nii see aga ei ole. Uuskaledoonia varese konksud ja rehad jäävad ilmselt alati konksudeks ja rehadeks, neist ei arene edasi spinninguid ja murutraktoreid. Lehtlalind võib küll lehtla kaunistamiseks tänapäeval siniste õite asemel kasutada siniseid klaasitükke ja pudelikorke, kuid ta pole võimeline pudelikorki ise valmis ehitama.

Kui Ridley sõnul on asjade evolutsioon toimunud esimese kivikirve kasutuselevõtust peale, siis hiljuti ajakirjas Nature avaldatud artikli järgi on füüsiliste süsteemide evolutsioon alles nüüd käivitumas, olles järgmine samm pärast evolutsioonilise meetodi kasutuselevõttu arvutustehnikas.[11] Artikli autorite hinnangul toimub üleminek lähtuvalt evolutsiooni substraadist „märgvaralt“ (ingl wetware, elusorganismid) tarkvarale, tarkvaralt riistvarale. Tarkvara evolutsiooni all peetakse silmas tehisintellekti valda kuuluvat lähenemist, kus programm sisendis varieeruvuse tekitab, erinevad lahendusvariandid omavahel konkureerima paneb ning parimaid variante „uutes põlvkondades“ edasi arendab. Riistvara evolutsioonilist arengut võimaldavad autorite arvates edusammud robootikas ning võimalus kiiresti valmis ehitada ja katsetada paljusid erinevaid prototüüpe (3D printimine). Erinevad lahendused on nagu isendid populatsioonis ning lahenduste erinev kvaliteet on võrreldav isendite erineva kohasusega. Tõepoolest, kui printerist saab korraga välja võtta rea erinevaid asju (varieeruvuse esinemine populatsioonis) ning neid seejärel testida (evolutsiooniline katse-eksituse lähenemine), võib olla võimalik asjade evolutsiooni protsessi võrreldes senitoimunuga veelgi kiirendada. Samas ei ole see sisuliselt iseenesest midagi uut. Nagu eespool näha võisime, on meri alati paate kujundanud.

Asjade evolutsioon on loomulik protsess ja seda pole võimalik kuigi palju väljastpoolt jõuga tagant sundida – asjad leiutatakse siis, kui aeg nende leiutamiseks on küps. Mida aga on kahjuks võimalik teha, on asjade ja ideede evolutsiooni pidurdamine. Selleks on mitmeid ajaloo vältel läbi proovitud meetodeid. Esiteks on võimalik uute ideede väljapakkujad ketseriteks kuulutada ja kõrvaldada. Tuletame meelde näiteks Giordano Brunot, kes aastal 1600 tänutäheks oma avastuste eest astronoomias tuleriidale viidi. Raske on mööda minna sellest pidurdavast mõjust, mis religioonil on läbi aegade teadmiste arengule olnud. Kui paljud inimesed pidid seetõttu kannatama, et kirik pidas olulisemaks autoriteetide tööde kopeerimist kui uute ideede väljatöötamist ja katsetamist? Kui palju kiiremini oleksid arenenud meie teadmised meditsiinis, astronoomias ja tehnoloogias ilma progressivastaste pidurdava mõjuta? Ka tänapäeval pole progressi pidurdamine ühiskonnale võõras. Muutustega on raske kohaneda, hoolimata sellest, et need pikemas perspektiivis kõigi elu paremaks muudavad. Vaid mõned nädalad tagasi kuulsin Ameerikas raadiost arvamust, et robotid võtavad inimestelt töö ära ja võib olla president peaks seda keelama. Kolmandaks asjade evolutsiooni loomulikku kulgu pidurdavaks meetmeks on patendid ning piiratud ligipääs teadusajakirjades avaldatud artiklitele. Kahtlemata on asjade ja ideede evolutsioon praegu kiirem kui kunagi varem, kuna oleme vabanenud suurest osast piirangutest, mis sellele varem on seatud. Kui kiire võiks aga areng olla siis, kui me seda üldse ei piiraks? Muidugi on progressil oma hind ning sellega on seotud riskid. Kuid alternatiiv, arengu pidurdamine, on alati hullem.

Kuidas innovatsiooni soodustada? Asjade evolutsiooni teooria kohaselt töötavad alt üles lahendused paremini kui ülalt alla lahendused. Seega on kasulik oma peaga mõtlemise ja ideede vahetamise soodustamine, igasuguste hullude ideede järeleproovimise julgustamine (evolutsiooni eelduseks on variatsioon, katse-eksituse meetodi rakendumiseks peab leiduma lai valik paremini ja halvemini sobivaid lahendusi) ning koostöö tihendamine eri valdkondade vahel. Asjade evolutsioon toimub iseenesest. Peamine on seda mitte pidurdada liiga karmi patendipoliitika, info raske kättesaadavuse või autoriteedikartusega. Kui tingimused on soodsad, tõusevad uued tehnoloogiad omas tempos esile just õigel ajal ja õiges kohas.

[1]  J. Van Lawick-Goodall, Tool-using in primates and other vertebrates. Advances in the Study of Behavior, 1971, kd 3, lk 195–249.

[2] G. R. Hunt, Manufacture and use of hook-tools by New Caledonian crows. Nature, 1996, kd 379, lk 249–251.

[3] L. A. Kelley, J. A. Endler, Illusions promote mating success in great bowerbirds. Science, 2012, kd 335, lk 335–338.

[4] R. Dawkins, The extended phenotype: The long reach of the gene. Oxford; New York, 1999.

[5] G. Miller, The mating mind: How sexual choice shaped human nature. New York, 2001.

[6] G. Miller, Spent: Sex, evolution and consumer behavior. London, 2009.

[7] A. Zahavi, Mate selection – a selection for a handicap. Journal of Theoretical Biology, 1975, kd 53, lk 205–215.

[8] S. Centorrino, E. Djemaï, A. Hopfensitz, M. Milinski, P. Seabright, Smiling is a costly signal of cooperation opportunities: experimental evidence from a trust game. TSE Working Paper, aprill 2011, nr 11–231.

[9] M. Ridley, The evolution of everything. New York, 2015.

[10] C. Corney, The changing face of Saudi women. National Geographic, 2016, nr 2.

[11] A. E. Eiben, J. Smith, From evolutionary computation to the evolution of things. Nature, 2015, kd 521, lk 476–482.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon