Too mulle mu mõtlev Philipsi pintsak

SLAVOJ ŽIŽEK

Ilmunud Vikerkaares 2004, nr 1-2

Kas meie käsutuses on tänapäeval mingit bioeetikat? On, aga see on kehv: on niisugune, mida sakslased nimetavad Bindenstrich-Ethik, s.o sidekriipsueetikaks, ja see, mis sidekriipsuga poolitamisel kaotsi läheb, on eetika. Häda pole selles, et universaalne eetika on lagunenud suureks hulgaks erieetikateks (bioeetikaks, ärieetikaks, arstieetikaks jne), vaid et pöördelistele teadussaavutustele vastandatakse otsekohe humanistlikud “väärtused” ning see viib kaebusteni, et näiteks biogeneetika ohustab meie väärikustunnet ja autonoomsust.

Äsja biogeneetikas toimunud murrangute peamine tagajärg on see, et loodusorganismidest on saanud manipuleeritavad objektid. Niihästi loodus kui inimloomus on “desubstantsialiseeritud”, jäetud ilma sellest läbipääsmatust tihedusest, mida Heidegger nimetas “maaks”. Kui biogeneetika suudab taandada inimpsüühika manipulatsiooniobjektiks, on see tõendiks sellest, mida Heidegger tajus kui moodsas tehnoloogias peituvat “ohtu”. Inimese taandamisel muudetavate omadustega loodusobjektiks ei lähe kaotsi mitte (ainult) inimsus, vaid loodus ise. Selles mõttes on Francis Fukuyamal õigus, kui ta “Meie tulevikus pärast inimest” kirjutab: arusaam inimsusest rajaneb veendumusel, et meil on päritud “inimloomus”, oma kaasasündinud mõõdetamatu dimensioon.1 Tänaseks on kindlaks tehtud geen, mis otseselt põhjustab haigestumist Huntingtoni tõppe, ja igaühele on võimalik öelda mitte ainult, kas ta sellesse haigestub, vaid ka – millal. Küsimus on transkriptsiooniveas: nukleotiidijärjestuse CAG otsekui kogelevas kordumises selle geeni keskel. Iga, mil haigus avaldub, sõltub vääramatult CAG-i korduste arvust: kui neid on 40, ilmuvad sul esimesed sümptomid 59-aastaselt; kui 41, siis 50-aastaselt; kui 50, siis 27-aastaselt. Tervislikud eluviisid, enese vormis hoidmine, parimgi ravi – miski ei aita. Me võime lasta analüüsi teha, ja kui selle tulemused on positiivsed, saame täpselt teada, millal me läheme hulluks ja sureme. On raske ette kujutada ilmsemat kohtumist elumäärava sattumuslikkuse mõttetusega. Pole ime, et enamik inimesi (kaasa arvatud teadlane, kes geeni tuvastas) valib mitteteadmise, teadmatuse, mis pole pelgalt negatiivne, sest see jätab ju ruumi kujutlusvõimele.

Väljavaade biogeneetiliseks sekkumiseks, mille on võimalikuks teinud kasvav ligipääs inimgenoomile, avab tegelikult tee inimsoo vabanemisele liigipiirangute sunnist, “iseka geeni” ikkest. Kuid vabanemisel on oma hind. 2001. aastal Marburgis peetud kõnes hoiatas Jürgen Haber- mas taas biogeneetiliste manipulatsioonide eest. Ta näeb siin põhiliselt kaht ohtu. Esiteks, et sellised sekkumised ajavad ähmaseks piirijoone, mis eristab tehislikku ja spontaanset, ning annavad sedasi valusa hoobi meie käsitusele iseendast. Kui nooruk saab teada, et tema “spontaansed” (olgu agressiivsed või rahumeelsed) kalduvused tulenevad sihilikust välissekkumisest tema geneetilisse koodi, siis hakkab see õõnestama tema identiteeditunde tuuma, tõmmates kriipsu peale ettekujutusele, et me arendame oma moraalset olemust Bildung‘i teel, vaevarikkas heitluses looduslikke eelsoodumusi koolitades. Lõppkokkuvõttes võib biogeneetiline sekkumine muuta kasvatuse idee mõttetuks. Teiseks panevad sellised sekkumised aluse asümmeetrilistele suhetele nende vahel, kes on “spontaanselt” inimlikud, ja nende vahel, kelle omadustega on manipuleeri-tud: mõnedest inimestest saavad teiste inimeste privilegeeritud “loojad”.

Kõige lihtsamal tasemel hakkab see mõjutama meie seksuaalset identiteeti. Üheks probleemiks on vanemate võimalus valida oma järglaste sugu. Teiseks – soomuutmisoperatsioonidega seonduv. Tänini on neid olnud võimalik õigustada lõhega bioloogilise ja psüühilise identiteedi vahel: kui bioloogiline mees tunneb end mehe kehasse vangistatud naisena, siis on mõistlik, et tal lubatakse muuta oma bioloogilist sugu tasakaalustamaks oma seksuaal- ja tundeelu. Biogeneetiline manipuleerimine avab siin palju radikaalsemad väljavaated. See võib tagasiulatuvalt muuta meie käsitust endist kui “looduslikest” olenditest: me ei koge oma “looduslikke” eelsoodumusi enam kui etteantuid, vaid vahendatutena, asjadena, mida saab põhimõtteliselt muuta ja mis seega on vaid sattumuslikud. Ja kui me kord juba teame, et meie looduslikud kalduvused sõltuvad geneetilisest sattumusest, pole enam tagasipöördumist naiivse vahendamatuse juurde; klammerdumine nende külge, maksku mis maksab, muutub niisama võltsiks kui klammerdumine vanade “orgaaniliste” tavade külge. Kuid Habermasi arvates me peaksime toimima nii, nagu poleks see nõnda, ja säilitama sedasi oma väärikust ja autonoomsust. Paradoks on selles, et seda autonoomiat on võimalik säilitada üksnes keelates ligipääsu meid determineerivale sattumusele – s.o piirates teadusliku sekkumise võimalusi. See on uus versioon vanast väitest, et kui tahame oma moraalset väärikust alles hoida, on parem mõningaid asju mitte teada. Teaduse kammitsemisel, mida Habermas näib soovitavat, on oma hind: üha laienev lõhe teaduse ja eetika vahel, lõhe, mis juba praegu takistab meil näha, kuidas uus olukord sunnib meid muutma ja taasavastama oma arusaamu vabadusest, autonoomiast ja eetilisest vastutusest.

Katoliiklaste võimaliku vastuargumendi järgi peitub tõeline oht selles, et biogeneetikaga tegeldes me unustame, et meil on surematu hing. Kuid see väide üksnes teisendab probleemi. Kui asi oleks selles, oleksid usklikud katoliiklased biogeneetiliste manipulatsioonide jaoks ideaalsed inimesed, sest nad teaksid, et tegelevad üksnes inimeksistentsi materiaalse aspektiga, mitte selle spirituaalse tuumaga. Nende usk kaitseks neid reduktsionismi eest. Kui meil on olemas autonoomne vaimne dimensioon, siis pole biogeneetilist manipuleerimist tarvis karta.

Psühhoanalüüsi jaoks peitub probleemi põhituum sümboolse valla autonoomsuses. Oletagem, et ma olen impotentne mingi lahendamata ummiku tõttu oma sümboolses maailmas, kuid selle asemel et “endaga tööd teha” ja püüda ummikut lahendada, võtan Viagrat. See lahendus töötab, ma suudan taas seksuaalselt funktsioneerida, probleem aga jääb. Kuidas mõjutab niisugune keemiline lahendus sümboolset blokeeringut? Kuidas see lahendus “subjektiveeritakse”? Tulemus jääb ennustamatuks: lahendus võib sümboolse tõkestuse kõrvaldada, sundides mind tunnistama selle mõttetust, kuid ta võib ka esile kutsuda tõkestuse naasmise mõnel fundamentaalsemal tasemel (võib-olla näiteks paranoilise hoiakuna, nii et ma hakkan tundma end kaitsetuna “isanda” tujude ees, kelle sekkumised võivad määrata mu saatust). Igal sedasorti “teenimatul” lahendusel on oma sümboolne hind. Ja mutatis mutandis kehtib see ka püüete puhul võidelda biokeemilise või biogeneetilise sekkumise abil kuritegevusega; näiteks kui kurjategijatelt nõutakse arstimite võtmist, et kärpida nende ülemäärast agressiivsust, jäävad puutumata sotsiaalsed mehhanismid, mis agressiooni algselt käivitasid.

Teiseks õpetab psühhoanalüüs, et erinevalt arvamusest, nagu oleks uudishimu kaasasündinud, nagu pesitseks igaühes meist sügaval sisimas Wissenstrieb, “tung teadmiste järele”, on tegelikult lood vastupidi. Iga teadmisalane saavutus tuleb ära teenida vaevarohkes heitluses spontaanse kalduvusega püsida teadmatuses. Kui mu suguvõsas on ette tulnud Huntingtoni tõbe, kas ma peaksin siis laskma järele uurida, kas (ja millal) see haigus mind vältimatult tabab? Kui ma ei suuda taluda väljavaadet elada teadmisega, millal ma suren, võib üheks (mitte küll väga realistlikuks) lahenduseks saada see, et volitan mõnd teist isikut või institutsiooni, keda täielikult usaldan, uuringuid tegema, kuid mulle tulemusi mitte ütlema, vaid juhul, kui need on positiivsed, tapma mind ootamatult ja valutult une pealt just enne haiguse algust. Niisugusel lahendusel on see viga, et ma tean, et Teine teab vastust, ja see nurjab kõik, jättes mind kaitsetuna näriva kahtluse kätte. Säärasel juhul võib mulle ideaalse väljapääsuna paista, et kui ma kahtlustan oma lapsel seda haigust, siis lasen teha analüüsid tema teadmata ja tapan ta õigel hetkel valutult. Seda võiks lõpuni arendada fantaasiaks, et mingi anonüümne riiklik institutsioon teeb seda meie eest ilma meie teadmata. Kuid taas ujub pinnale küsimus, kas me teame või ei tea, et Teine teab. Tee täiuslikku totalitaarsesse ühiskonda on avatud. Vale on siin kõige aluseks olev eeldus, nagu oleks meie ülim eetiline kohus kaitsta teisi kannatuste eest, hoides neid teadmatuses.

Asi pole niivõrd selles, nagu rööviks biogeneetika areng meilt väärikuse ja vabaduse, vaid pigem selles, et me saame teada, et meil pole neid kunagi olnudki. Kui – nagu Fukuyama väidab – “meil on juba olemas ravimenetlused, mis ähmastavad piirijoont selle vahel, mida me saavutame ise, ja selle vahel, mida me saavutame tänu mitmesuguste keemiliste ainete tasemele meie ajus”, siis nende ravimenetluste tõhusus viitab ju ka sellele, et see “mida me saavutame ise” sõltub samuti “mitmesuguste keemiliste ainete tasemest meie ajus”. Meile ei öelda, kui tsiteerida Tom Wolfe’i: “Kahjuks teie hing suri just äsja”, vaid õigupoolest öeldakse meile eeskätt seda, et meil pole hinge kunagi olnudki. Kui biogeneetika väited kehtivad, siis on valida, kas klammerduda väärikuseillusiooni külge või aktsepteerida seda, mis me tegelikult oleme. Kui – nagu Fukuyama ütleb – “tunnustusihal on bioloogiline alus ja see alus on seotud serotoniinitasemega ajus”, siis meie teadlikkus sellest seigast peaks õõnestama väärikustunnet, mida me ammutame teiste poolt meile osaks saavast tunnustusest. Me saame seda tunda üksnes salgamise hinnaga: ehkki ma väga hästi tean, et mu eneseaustus sõltub serotoniinist, naudin ma seda ikkagi. Fukuyama kirjutab: “Harilik ja moraalselt heaks kiidetud viis madala enesehinnangu ületamiseks tähendas võitlust iseenda ja teistega, kõva tööd, mõnikord raskete ohvrite toomist ja lõpuks selja sirguajamist nii enese kui teiste silmis. Ameerika populaarpsühholoogia arusaamisel eneseaustusest on see häda, et see muutub õiguseks, see peab olema igaühel, olgu ta selle ära teeninud või mitte. See devalveerib eneseaustuse ja nurjab selle tagaajamise juba ette. Kuid nüüd tuleb mängu Ameerika ravimitööstus, kes jagab eneseaustust lausa pudelikaupa, niisuguste rohtude näol nagu Zoloft ja Prozac, mis tõstavad aju serotoniinitaset.”

Kujutlegem järgmist olukorda: mul seisab ees mälumäng, kuid selle asemel et usinasti tööd teha ja teadmisi soetada, kasutan ma mälu tõhustamiseks medikamente. Eneseaustus, mille viktoriinivõit mulle toob, põhineb ikkagi reaalsel saavutusel: ma olin edukam kui mu vastane, kes püüdis pikki öid asjakohaseid fakte pähe õppida. Intuitiivne vastuargument oleks, et ainult mu vastasel on õigus oma esinemise üle uhkust tunda, sest erinevalt minust olid tema teadmised raske töö tulemus. Selles on midagi loomult patroneerivat.

Samas me peame täiesti õigustatuks, et see, kellel on hea loomulik lauluhääl, oma esinemise üle uhkust tunneb, ehkki me teame, et ta laulmisel on rohkem pistmist ande kui pingutuse ja harjutamisega. Ent kui ma parandaksin oma laulmist droogide kasutamisega, siis jäetaks mind niisugusest tunnustusest ilma (kui ma pole just pannud palju jõudu kõnealuse medikamendi leiutamisse, et seda siis enda peal katsetada). Asi on selles, et mõlemat, nii kõva tööd kui loomulikku annet, mõistetakse “osana minust”, droogide tarvitamine on aga “kunstlik” täiustus, kuna see on väljaspoolse manipuleerimise vorme. Mis toob meid tagasi sama küsimuse juurde: sestpeale kui me teame, et mu “loomulik anne” oleneb teatud keemiliste ainete tasemest mu ajus, kas on siis moraalses mõttes enam tähtsust, olen ma selle hankinud väljastpoolt või on see mul juba sünnist saati? Kui tahta asja veelgi keerulisemaks ajada, siis on võimalik, et ka mu valmidus end distsipliinile allutada ja kõvasti tööd teha sõltub teatud keemilistest ainetest. Mis siis, kui ma ei võta mälumängu võitmiseks mitte sellist rohtu, mis parandaks mu mälu, vaid “kõigest” niisugust, mis kasvatab mu meelekindlust? Kas seegi on “sohk”?

Üks põhjusi, miks Fukuyama siirdus oma “ajaloo lõpu” teooria juurest vaagima uut hädaohtu, mida kujutavad endast aju-uuringud, on selles, et biogeneetiline oht on “ajaloo lõpu” palju radikaalsem versioon – see võib liberaalse demokraatia autonoomse subjekti iganenuks muuta. Ent Fukuyamal oli ka sügavam põhjus: väljavaade biogeneetiliseks sekkumiseks on pannud ta, teadlikult või mitte, märkama oma liberaalse demokraatia ideaalpildi tumedat tagakülge. Äkitselt on ta sunnitud vaatama näkku väljavaatele, et korporatsioonid hakkavad kuritarvitama vabaturumajandust manipuleerimaks inimestega ja tegelema koletute meditsiiniliste eksperimentidega, et rikkad hakkavad aretama oma järeltulijaid nagu valitud rassi, andes neile kõrgemad vaimsed ja füüsilised võimed ning vallandades niiviisi uue klassisõja. Fukuyama mõistab, et ainus viis seda hädaohtu kammitseda on panna taas maksma tugev riigi kontroll turu üle ja edendada demokraatliku poliitilise tahte uusi vorme.

Kõige sellega nõustudes on mul kiusatus lisada, et me vajame neid abinõusid ka sõltumata biogeneetikaga seotud ohtudest, lihtsalt selleks, et hoida ohjes globaalse turumajanduse potentsiaali. Võib-olla ei olegi probleemiks biogeneetika ise, vaid pigem see võimusuhete kontekst, milles ta toimib. Fukuyama väited on ühtaegu liiga üldised ja liiga konkreetsed. Tal ei õnnestu esile tuua kõiki uute meeleteaduste ja teadvustehnoloogiatega kaasnevaid filosoofilisi järeldusi ega määrata nende kohta antagonistlikus ühiskondlik-majanduslikus kontekstis. See, mida ta ei märka (ja mida tõeline hegeliaan oleks pidanud märkama), on paratamatu seos ajaloo kahe lõpu vahel, ühe üleminek teiseks: liberaal-demokraatlik ajaloo lõpp muutub kohemaid iseenese vastandiks, kuna oma triumfitunnil hakkab ta kaotama oma alusmüüri – liberaaldemokraatlikku subjekti. Biogeneetilist (ja üldisemalt, kognitivistlik-evolutsioonilist) reduktsionismi tuleb rünnata teiselt poolt. Bo Dahlbomil on õigus, kui ta 1993. aastal Daniel Dennettit kritiseerides rõhutab “inimvaimu” [mind] sotsiaalset iseloomu. Teadvusteooriad sõltuvad ilmselgelt oma ajaloolisest kontekstist: Fredric Jameson on hiljuti pannud ette tõlgendada Dennetti “Äraseletatud teadvust” kui hiliskapitalismi allegooriat ühes selle konkurentsi-, detsentraliseerimis- jne motiividega. Mis veelgi tähtsam: Dennett ise rõhutab, et tööriistad, eksternaliseeritud “intelligents”, millele inimesed toetuvad, kuuluvad lahutamatult inimese identiteeti: absurdne on kujutleda inimest bioloogilise olendina ilma ta keeruka töövahenditevõrgustikuta – see oleks nagu hani ilma sulgedeta. Kuid seda öeldes avab ta tee, mida mööda tuleks kaugemale minna. Kuna – vana head marksistlikku keelepruuki tarvitades – inimene on oma sotsiaalsete suhete kogusumma, peaks Dennett tegema järgmise loogilise sammu ja analüüsima seda sotsiaalsete suhete võrgustikku.

Asi pole inimvaimu taandamises neuronite tegevusele või vaimukeele asendamises ajuprotsesside keelega, vaid pigem selle mõistmises, kuidas inimvaim saab esile kerkida üksnes sotsiaalsete suhete ja materiaalsete lisanduste võrgustikust. Tõeline probleem ei ole mitte selles, kuidas (kui üldse) masinad saavad matkida inimvaimu, vaid kuidas inimvaimu “identiteet” saab hõlmata masinaid. Märtsis 2002 ühendas Readingi ülikooli küberneetikaõppejõud Kevin Warwick oma neuronitesüsteemi otse arvutivõrgustikku. Seega sai temast esimene inimene, kellesse saab andmeid sisestada otse, viiest meelest mööda hiilides. Selline on tulevik: mitte inimvaimu asendamine arvutiga, vaid nende kahe kombinatsioon. 2002. aasta mais teatati, et New Yorgi Ülikoolis kinnitasid teadlased arvutikiibi vahetult roti ajju, mis tegi võimalikuks roti juhtimise samasuguse mehhanismi varal, millega tüüritakse kaugjuhitavat mänguautot.

Pimedatel inimestel on juba praegu võimalik saada lihtsamat informatsiooni oma ümbruskonna kohta otse ajju sisestatuna, ilma visuaalse tajuaparaadi vahenduseta; roti puhul oli uudne see, et esimest korda võeti elava toimija “tahe”, tema “spontaansed” otsustused üle väljaspool asuva toimejõu poolt. Filosoofiline küsimus on siin selles, kas õnnetu rott oli teadlik, et midagi on valesti ja et tema liigutuste üle otsustab üks teine jõud. Ja kui samasugune eksperiment teostataks inimesega (mis, kui eetilised küsimused kõrvale jätta, ei tohiks olla palju keerukam kui roti puhul), kas juhitav isik on siis teadlik sellest, et üks välisjõud tema liigutusi määrab? Ja kui see nii on, kas kogetakse seda jõudu siis kui vastupandamatut sisetungi või kui välist sundust? On tunnuslik, et selle mehhanismi rakendused, mis on kangastunud asjaga seotud teadlastele ja loost teatanud ajakirjanikele, seostuvad humanitaarabi ja terrorismivastase võitlusega: kaugjuhitavaid rotte ja muid loomi on soovitatud kasutada leidmaks ühendust rusude alla maetud maavärinaohvritega või ründamaks terroriste, riskimata inimeludega.

Aasta pärast kavatseb Philips turule tulla telefoni ja CD-mängija kombinatsiooniga, mis on kootud pintsakuriidesse, kusjuures viimast on võimalik keemiliselt puhastada ilma digitaalset mehhanismi kahjustamata. Seegi pole nii süütu saavutus, kui võib paista. Philipsi pintsakust saab kvaasiorgaaniline protees – mitte niivõrd väline seadeldis, millega me vastastikustesse suhetesse astume, vaid pigem osa meie enesekogemusest elusorganismina. Sageli tõmmatud paralleel arvutikiipide kasvava nähtamatuse ja asjaolu vahel, et kui me midagi piisavalt hästi ära õpime, siis meie teadlikkus sellest kaob, on eksitav. Kui me oleme keele selgeks õppinud, ei pea me enam oma tähelepanu keskendama selle reeglitele: asi pole üksnes meie kõne spontaansuses – aktiivne keskendumine reeglitele lausa takistaks meil keelt ladusalt kõnelda. Siiski me peame olema enne ära õppinud selle keele, mille me nüüd oleme internaliseerinud: seevastu nähtamatud arvutikiibid on olemas “kusagil välismaailmas” ja nad ei toimi spontaanselt, vaid pimesi.

Hegelit poleks mõte inimgenoomist ja biogeneetilisest sekkumisest kohkuma ega teadmatust riskile eelistama pannud. Ta oleks hoopiski rõõmustanud, et kildudeks on purunenud vana idee “Sa oled see”, justkui oleksid meie arusaamad inimidentiteedist ette kindlaks määratud. Vastupidiselt Habermasi arvamusele peaksime me genoomi objektiveerumise täielikult omaks võtma. Minu olemise taandumine genoomile sunnib mind läbi vaagima kogu seda viirastuslikku ainet, millest mu ego on tehtud, ja ainult niiviisi saab mu subjektiivsus õieti esile tulla.

Inglise keelest tõlkinud Kajar Pruul

Slavoj Žižek, Bring me my Philips Mental Jacket. London Review of Books, 22.05.1993, vol 25, nr 10.

1. F. F u k u y a m a , Our Posthuman Future. Consequences of the Biotechnology Revolution. London, 2002.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon