In memoriam Tzvetan Todorov (1.III 1939 – 7.II 2017)

Intervjuu

TZVETAN TODOROV, MAREK TAMM

Ilmunud Vikerkaares 1999, nr 8–9

Te olete sündinud Bulgaarias, kuid juba kolmkümmend viis aastat elate Prantsusmaal. Seetõttu olete kasutanud enda puhul nimetust “kodumaatu inimene”.1 Ma leian, et see eripärane olukord on paljude teie raamatute, eriti viimase viieteistkümne aasta jooksul valminud raamatute peamiseks lätteks. Kuidas te ise tõlgendate oma päritolu ja “võõra”-positsiooni mõju oma loomingule?

Võiks öelda, et on teadusvaldkondi, kus teadlase identiteedil ei tohiks olla vähimatki mõju tema tööle. Näiteks füüsiku puhul me ei küsi, kus maal ta on sündinud. Sama kehtib ka bioloogi kohta, isegi siis, kui ta uurib inimkeha. Seevastu humanitaarteadustes, inimesele ainuomase uurimisel, ei saa minu arvates teadlase identiteeti, mis on ühtaegu kollektiivne ja individuaalne, tähelepanu alt välja jätta.

Juba sajandeid on leitud, et välispidine pilk mingile kultuurile võib avastada mitmeid aspekte, millest see kultuur ise ei ole teadlik. Selle kohta leiab näiteid juba antiigist. Mulle meenub Machiavelli ütlus, et orgu näeb paremini mäelt ja mäge orust. Ümbritseva mõistmiseks ei pea asuma selle keskel. 20. sajandil on selle üle palju arutletud – nii Lääne traditsioonis, kus on rõhutatud peamiselt etnoloogilist meetodit, seda, mida Claude Lévi-Strauss nimetab “eemaltpilguks”2 , kui ka vene traditsioonis, kus Mihhail Bahtin võttis kasutusele mõiste vnenahodimost’, mis prantsuse keelde on tõlgitud kreeka sõnade abil “eksotoopiaks” [exotopie]. Vnenahodimost’ ongi see teadmiste lisaväärtus, mida annab meile kultuuriväline positsioon. Tuleb muidugi lisada, et paljas tõsiasi, et ei kuuluta antud kultuuri, muutub eeliseks alles siis, kui me seda kultuuri väga hästi tunneme. Lihtsast võhiklusest jääb siiski väheks.

Sellele lisandub veel üks aspekt. Ma olen veendunud, et inimuurimise valdkonnas oleks vajalik teatav koherentsus elamise ja kirjutamise vahel, sotsiaalse eksistentsi ning nende järelduste vahel, milleni jõutakse oma töödes. Kui siin valitseb täielik lõhe, siis on minu arvates üks nendest või koguni mõlemad ebaehtsad. Töö on sellisel juhul pelgalt skolastiline harjutus ning elul ei ole mingit pistmist mõttetegevusega. Ja see on problemaatiline situatsioon.

Mis puutub minusse, siis ma tulin Prantsusmaale sooviga uurida kirjandust ja veidi hiljem kasvas sellest välja huvi semiootika vastu. Tasapisi sain ma aga aru sellest möödapääsmatust sidemest, millest ma rääkisin, – sidemest uuriva subjekti ajaloolise identiteedi ja uuritava objekti vahel. See möödapääsmatu side sundis mind esitama küsimusi mu enda staatuse kohta, kes ma olin sündinud ühes kultuuris ning seejärel integreerunud teise kultuuri. Ma ei käsita seda duaalsust oma uurimistöö ainuobjektina, vaid seda tüüpi uuringute ühe hädavajaliku dimensioonina. Ma leian ka, et tänapäeval on see seda enam õigustatud, et minusuguseid inimesi on üha rohkem ning et kunagi varem inimkonna ajaloos ei ole kultuuridevahelised kontaktid olnud nii tihedad.

Teie töid lugedes üllatab esmapilgul käsitletud teemade mitmekesisus, mis võib ulatuda kirjandusteooriast moraalifilosoofiani. Kas teie enda jaoks moodustavad teie tööd ühe terviku või pigem sarja murranguid või muutusi?

Ma vastaksin, et sel kirevusel – millest ma olen teadlik – on kõigepealt täiesti labane, materiaalne põhjus. Ma töötan Prantsuse Riiklikus Teaduskeskuses (CNRS), kus meile jäetakse suur vabadus uurimisteemade valikul ja enesemääratlemisel ning kus koguni julgustatakse muutumist ja avatust muudele teadusvaldkondadele. Ma usun, et kui teistel teadlastel oleks kasutada samasugune vabadus, siis oleks nende looming samavõrra kirev kui minu oma. Õpetamine, mis on teadusmaailmas tavaline elatusvahend, sunnib teid või vähemalt kallutab teid teatavale kordusele. Seda lihtsal põhjusel, et olete kohustatud õpetama seda, mida te juba teate. Õppetöö kõrvalt on seega väga raske leida aega, et koguda teadmisi täiesti uutest valdkondadest. Minu puhul on see vastupidi väga lihtne, mul on selleks täielik vabadus.

Kuid see kõik on mõistagi vaid asja väline pool. Mis puutub asja sisusse, siis ütleksin, et ühelt poolt on mu töödes leidnud aset teatav muutus, kuid teiselt poolt on säilinud ühtsus. Püüan neid kahte aspekti seletada. Muutus toimus ühel kindlal ajajärgul, 1970. aastate lõpul – 1980. aastate alguses. See kattub minu 40-aastaseks saamisega ning mu suurema integratsiooniga prantsuse ühiskonda. Selle tulemusena muutus vajadus siduda uurimisobjekt ja uuriv subjekt, kelleks olin ma ise, ühel hetkel minu silmis möödapääsmatuks. Varem ei olnud ma tundnud selle järele vähimatki vajadust; arvan, et varasemal perioodil käitusin ma paljuski Ida-Euroopa kommunistlikust maailmast pärit inimesena, kus püüti hoida lahus elu, mis oli allutatud ideoloogilistele sundustele ja direktiividele, ning tööd, mis pidi olema nii vaba kui võimalik. Ma usun, et see seletab suures osas ka neid suunavalikuid, mille kasuks otsustas Tartu semiootikakoolkond. Üha suurem matematiseerumine ja spetsialiseerumine võimaldas vältida ideoloogilist kooku, mis aheldas tähendus- ja väärtusuuringuid. Kuid teistsuguses maailmas, nagu see, milles ma elan siin, demokraatliku ühiskonna maailmas, kus puudus vajadus sellise vahetegemise järele, leidis mu tööde orientatsioonis niisiis aset muutus, mida kirjeldaksin praegu järgmiselt.

Kuni selle ajani, mil tegelesin eeskätt kirjanduse ja semiootikaga, oli mu töö seotud tekstide lugemise ja analüüsimisega, keele ja sümbolitega, ühesõnaga tähendusloome vahenditega.3 Kuid ühel hetkel sai sellest tööst instrumendi kallal omakorda pelgalt vahend. Kuna ma olin tegelnud jutustuse analüüsi, metafoori analüüsi ja kirjanduslike vormide analüüsiga, siis võisin nüüd sellest tööst võrsunud vahenditega varustatuna hakata lugema tekste, mõtisklema ajaloo, mineviku, mind ümbritseva maailma üle ning seda eeskätt seoses teemadega, mis mulle isiklikult erilist huvi pakkusid. Sellest pöördest alates, mis ei ole aga eelnenud perioodist lahtiütlemine, tegelen ma tõepoolest peamiselt kultuuriloo, mõtteloo või lihtsalt ajaloo probleemidega.

Niipalju muutusest. Mis puutub ühtsusesse, siis mõlema eristatud ajajärgu sees leidub teatud ühtsus. See ei pruugi olla välisele vaatlejale kohe märgatav, kuid siin tuleks minna väga detailseks, et teid ja teie lugejaid selles veenda. Igatahes võib öelda, et praegu on minu uurimisobjektiks kujunenud uusaegse Euroopa ajalugu ja selle eri aspektid, nagu poliitika või kunst. Vaatamata rõhuasetustele on see alati ikkagi üks ja seesama objekt, mille eri külgi ma püüan käsitleda.

Prantsusmaale saabudes oli teie esimeseks uurimisvaldkonnaks, mis hõivas viisteist aastat teie elust, kirjandusteooria, kirjanduslike vormide analüüs. Praegu on üllatav mõelda, et tol ajal veel ei tuntudki Prantsusmaal “kirjandusteooria” mõistet. Kuidas te tagantjärele mõtestate oma selle perioodi tööd?

Ma näen seda möödapääsmatu lisandina, mida mina ja mõistagi paljud teised panustasid, lisasid kirjandus- ja kultuuriuuringutesse Prantsusmaal. Vene traditsioonis, millega ma olin tuttav, kuna mul oli ligipääs vastavale kirjandusele, tunti kirjandusteooriat juba ammu, kuigi ametlikud võimud selle peale halvasti vaatasid. Tomaševski avaldas raamatu pealkirjaga “Kirjandusteooria” juba 1925. aastal. Prantsusmaale saabudes olin üllatunud, et siin see kirjandusteaduse dimensioon täiesti puudus. Nii sai minu esimeseks tööks vene formalistide tõlkimine prantsuse keelde. Raamat ilmus 1965.–1966. aastal ja märkis minu sisenemist prantsuse intellektuaalsesse maailma.4 Ning selles suunas, selle dimensiooni kallal jätkasin ma tööd tõepoolest umbes viisteist aastat.

Ma arvan, et see lisandus oli möödapääsmatu ning praeguseks on see integreeritud kirjandusuuringute valdkonda samavõrd kui näiteks filoloogia. Toon näite teie erialalt. Kui analüüsitakse ühte keskaegset teksti, siis tänapäeval teatakse, et selleks tuleb tunda tolle ajastu keelt ning kirjutamise konteksti, suhteid teiste tekstidega, allusioone jne, ühesõnaga kõike seda, mis on ühe korraliku filoloogilise eksegeesi aluseks. Kuid me teame tänapäeval samuti, et lisaks on hädavajalik uurida teksti ülesehitust, diskursiivset korrastatust, jutustuse dispositsiooni jne, teisisõnu seda, kuidas need erinevad koostisosad annavad panuse teksti tähendusloomesse. Kuid nagu te näete, käsitlen ma seda panust kui abivahendit. Nii nagu filoloogiline tehnika pani ennast maksma ühel kindlal ajahetkel, 19. sajandi keskel, ning enam ei peeta vaidlusi selle üle, kas tuleb tunda sõnade tähendust, grammatikat jne, näivad mulle minevikumuusikana vaidlused selle üle, kas tuleks huvituda teksti struktuurist jms – loomulikult tuleb; kuid samavõrd loomulik tundub mulle, et see ei saa olla omaette eesmärgiks. Ma ei arva, et teksti struktuuri tundmine tähendab tunda seda moodustavate sõnade tähendust. See on vaid vahend antud teksti tähenduse või tähenduste väljatoomiseks eesmärgiga tekstist suuremat kasu saada. Teadmise eesmärk on lõppkokkuvõttes panna meid paremini mõtlema, mitte aga teadmine iseeneses. Niisiis olen ma praegu omapärases olukorras, kus ühelt poolt kaitsen varem tehtu vajalikkust, kuid teiselt poolt vastustan igasugust katset muuta see eesmärgiks omaette. Ma leian, et piirduda ainult teksti ülesehituse uurimisega on täiesti steriliseeriv viis tekste analüüsida.

Te tegite juttu vene formalistidest, kelle tööd olid teie esimeste uurimuste lähteimpulsiks. Kuid ma usun, et eesti lugejaid huvitaks väga, millist rolli on teie jaoks mänginud Juri Lotmani ja Tartu koolkonna tööd. Millal te nendega esimest korda kokku puutusite?

Ma ei mäleta enam täpset aastat, kuid usun, et ma lugesin juba esimest Trudy po znakovõm sistemam köidet ning edaspidi kõiki järgnevaid, niipea kui nad ilmusid. Ma olin kirjavahetuses Lotmani, Uspenski ja mõne teisega ning nad saatsid mulle lahkelt oma vastilmunud tekste.

Kuid ütleksin, et minu jaoks olid need mu enda tööde paralleelilminguks. Mui oli väga hea meel, et need olemas olid, ma andsin endast parima, et tutvustada neid Prantsusmaal, tõlkides neist katkendeid ajakirjale Poétique või julgustades teiste tõlketööd. Kuid mind ennast mõjutas eeskätt eelmine põlvkond: Jakobsoni, Bahtini, Tomaševski, Šklovski põlvkond. Lotmani ja tema kaastööliste, eeskätt nooremate nagu Ivanovi või Uspenski puhul oli tegemist pigem paralleelse tööga. Mõningad nende hulgast huvitasid mind enam, näiteks Uspenskiga tundsin ma tollel perioodil teatavat lähedust, teised jälle vähem. Ma ei usu niisiis, et nende tööd oleksid mind kuigivõrd mõjutanud, ma olin rõõmus nende olemasolu üle. Ma leidsin nendest kinnitust sellesarnaste tööde vajalikkusele.

1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses te tegelesite intensiivselt Mihhail Bahtini loominguga.5 See töö varustas teid uue analüüsimeetodi, uue lähenemisviisiga, s.o dialoogilise kriitika, mineviku ja tänapäeva autorite dialoogilise lugemisega. Seda meetodit kasutate tänapäevalgi. Kuidas te sõnastaksite dialoogilise kriitika põhiprintsiipe?

Ma puutusin Bahtiniga kokku juba 1960. aastate keskel, kui tegelesin vene formalistidega. Lugesin tema raamatut Dostojevskist, mille uus väljaanne tollal ilmus. Kuid kuna tema asend formalistide ringis oli marginaalne, ta ei kuulunud grupi tuumikusse, siis ei kaasanud ma teda oma tõlkeantoloogiasse. 1970. aastate lõpus võtsin ette töö, kus ma soovisin esitada omamoodi kokkuvõtte 20. sajandi kirjandusteoreetilisest mõttest. See raamat ilmus mõned aastad hiljem pealkirja all “Critique de la critique”.6 Üks autoritest, keda soovisin seal käsitleda, oli Bahtin. Mulle meenub praegu, et üheks selle töö ettekäändeks oligi tema raamatu tõlkimine prantsuse keelde, millele mult paluti eessõna. Ühesõnaga ma sukeldusin uuesti Bahtini töödesse. Ning see kontakt Bahtiniga oli eelpool jutuks olnud murrangu üheks peamiseks koostisaineks. Pärast seda kui olin töötanud Bahtini kallal, loobusin ma teksti ja tekstistruktuuride puhtalt kirjanduslikust uurimisest, teisisõnu formalistlikust traditsioonist, et pöörduda dialoogilise kriitika poole, mis on praegu üks kahest suurest kirjandusžanrist, mida ma praktiseerin. Meiegi kirjutame raamatuid, mis paigutuvad kirjandusväljale, ning üks minu kirjandusžanritest – mul on ka üks teine – on niisiis dialoogiline kriitika. Ma mõistan selle all tööd, mida võiks kirjeldada kaheetapilisena. Alguses püütakse uuritava autori loomingusse võimalikult põhjalikult süvenedes taastada tema hääl, intentsioon ja mõte. Mõte, mis võib end väljendada mitte ainult otsestes väidetes, vaid ka intriigiseade, metafoorimängu, narratiivistruktuuri jne kaudu. Kuid see esimene etapp, mis enam-vähem kattub formaalse, filoloogilise tööga, on dialoogilise kriitika perspektiivis kõigest esimene etapp. Väljaspool seda tähenduse taasloomist tõuseb küsimus tõest. Need raskevõitu sõnad “tähendus” ja “tõde” pandi esimest korda paari Spinoza poolt. Oma “Tractatus theologico-politicus’es” teeb ta uuendusliku sammu: vabastamaks tekstide uurimist religiooni mõju alt, ta ütleb, et uurida ei tule mitte tekstide tõde, see tähendab nende vastavust dogmale, vaid ainult nende tähendust. See samm oli tinglikult filoloogia sünniakt. Sellest ajast alates hakati uurima teksti tähendust hoolimata sellest, kas see on tõene, kas see on õige, mida ta ütleb.

Dialoogilises kriitikas antakse endast parim, et taastada teksti tähendust, kuid sellele järgneb küsimus tõest, see tähendab, et astutakse mineviku tekstiga dialoogi, püstitades ühise horisondina võimaluse selliseks vaidluseks ning ühiseks tähenduse ja tõe otsinguks. See sisaldab endas niisiis eeldust inimsoo ühtsusest, kuna võimalikuks osutub pidada dialoogi näiteks Platoniga, kes elas 2500 aastat tagasi.

Seda dialoogilist kriitikat, millest ma rääkisin esialgu teoreetiliselt oma raamatus “Critique de la critique”, püüdsin hiljem rakendada oma ajaloo-alastes töödes. Olen kirjutanud selles žanris peamiselt kaks raamatut. Esimene on “Meie ja teised”7, teine aga mu viimati ilmunud raamat “Ebatäiuslik aed”8. Mõlemad on pühendatud peamiselt 16. ja 19. sajandi vahel elanud autorite (Montaigne, Rousseau, Benjamin Constant jt) ideede analüüsile, kus nendesamade ideede abil, mille tähendust püüan taastada, esitan ma küsimusi, mis kuuluvad moraalifilosoofia ja poliitikateooria valdkonda: küsimusi inimliigi identiteedist, inimolukorrast, sellest, milline on hea elu jne, ühesõnaga küsimusi, mis väljuvad teose tähenduse raamidest, kuid mis seda samal ajal ka ei eira. Tegemist on niisiis tasakaaluga, dünaamilise seosega autori mõtete ja mu enda mõtete, mu valikute ja väärtuste poolt dikteeritud küsimuste vahel. Ma leian, et tegelikult on igasugune kriitika dialoogiline, kuna üldjuhul kuulub kriitik teise konteksti kui autor, keda ta uurib. Järelikult isegi siis, kui ta püüab sukelduda võimalikult sügavale uuritava autori maailma, säilitab ta oma identiteedi, selle vnenahodimost‘i, millest räägib Bahtin. Dialoogiline kriitika on kriitika, mis on teadlik sellest duaalsusest, sellest möödapääsmatust dialoogist, milles seisneb igasugune interpretatsioon. On võimalik tuua uuesti kuuldavale teise häält, kuid on võimatu tervenisti kustutada omaenese häält.

Eessõnas raamatule “Ameerika avastamine”9 sõnastate uue uurimisprogrammi, mis on seotud teisesuse problemaatikaga. Raamatu avalause annab meile teada: “Ma soovin kõnelda sellest, kuidas mina avastab teise.” See tähendab, et te teete juttu sellest, kuidas hispaanlased avastavad indiaanlased. Esmalt tahaksin pärida selle raamatu lätete kohta. Kuidas te sattusite nendele Ameerika avastamise tekstidele?

Juhatamaks sisse oma vastust, ütleksin kõigepealt, et pärast süvendatud tööd Bahtiniga ja pärast vajaduse tajumist, et tuleb siduda tihedamalt oma ajalooline identiteet ja uurimisobjekt, kerkis teisesuse-probleem tõesti minu jaoks nagu iseenesest. “Ameerika vallutamise” sissejuhatuses loetlen ma lühidalt teisesuse erinevaid tasandeid, lisades, et selles raamatus pälvib mu huvi ainult üks neist. Tegemist on kõige ilmsema tasandiga, erinevusega meie ja teiste vahel. Raamatu teemaks on niisiis kultuuride kohtumine, mis oli mulle väga oluline, kuna olin ise välja kasvanud sellisest kohtumisest ning elanud tolleks ajaks juba võrdselt kaua nii ühel kui teisel poolel. See oli minu lähtekohaks. Esialgu oli mul mõte kirjutada sellest probleemist üks üldine ideelooline käsitlus. Töö käigus sattusin aga üsna juhuslikult Ameerika avastamisest ja vallutamisest kõnelevatele tekstidele. Ning need tekstid köitsid mind oma ainulaadse sisemise väärtusega, mis on tõenäoliselt tingitud sellest, et tegu on inimkonna ajaloo kõige unikaalsema kultuuride kohtumisega. Euraasias ja Aafrikas olid inimesed teineteise eksistentsist teadlikud, kuigi nad ei puutunud omavahel sageli kokku. Teati, et teisel pool piire elavad teised rahvad, barbarid, ning sealt edasi veel mingid tundmatud hõimud. Teati, et juba Aleksander Suur oli muistsetel aegadel käinud Pärsias ja Indias, ning seeläbi säilis jälg sellest kohtumisest teiste kultuuridega. Kreeklased tundsid egiptlasi, kes olid neist väga erinevad, nad tundsid aafriklasi, kes samuti neist oluliselt erinesid, ning seetõttu ei olnud selline kohtumine kunagi täielik üllatus. Kuid isegi kui Ameerikaga oli olnud mingeid kontakte enne Christoph Kolumbust, ei olnud need kultuuris säilinud. Seetõttu toimus Ameerika avastamine täiesti ootamatult, põhjustades 15. sajandi lõpul omamoodi maavärisemise.

Tuleb lisada, et need avastajad (rändurid, hiljem Hispaania vallutajad) kuulusid ühiskonda, mis oli ise muutustest haaratud. Renessansiühiskond oli kantud erakordsest uudishimust, kirest vahelduste järele, maailmavalitsemise ihast. Selle ühiskonna rüpes võrsusidki need hindamatu väärtusega allikad ajal, mil üllatus oli haripunktis ja uudishimu ülisuur, see tähendab peamiselt 16. sajandi alguses. See oli niisiis nende jutustuste sisemine kvaliteet, mis mind selle ainese poole tõmbas, ning ma leidsin, et võiksin selle põhjal kirjutada konkreetse analüüsi mind huvitava üldise küsimuseasetuse raames: millised on need inimlikud hoiakud, mis ilmnevad kahe teineteisele täiesti tundmatu kultuuri kohtumisel.

Järgmises raamatus teisesuse-küsimusest “Meie ja teised” kirjutate “Ameerika vallutamise” kohta: “Mulle meeldisid need jutustused, mida ma püüdsin elustada (…), kuid mulle tundus, et kontseptuaalne analüüs, mida kasutasin, ei jõudnud asjade tuumani. (…) Seetõttu otsustasin otsida abi mineviku mõtlejatelt.” Võtsite niisiis ette terve plejaadi prantsuse autorite – Montaigne’st Lévi-Straussini – dialoogilise ja sageli kriitilise lugemise.

Nendel kahel raamatul on ühine uurimisobjekt: kultuuride kohtumise mõtestamine inimsoo ühtsuse raames. Kuid nad kuuluvad eri žanridesse. Ma mainisin, et praktiseerin kahte kirjandusžanri, ning need kaks raamatut on selle illustratsiooniks. “Ameerika vallutamine” kuulub minu silmis “näitliku jutustuse” [récit exemplaire] žanri. Näitlik jutustus tähendab mingi minevikuloo rekonstrueerimist, millele järgneb küsimus jutustuse moraalist, õppetunnist, mida tal on anda tänapäevale. See žanr on tänapäeval unarusse jäänud, kuid oli väga levinud antiikajal; Historia magister vitae, nagu ütles Cicero. Aga 19. sajandil kehtestati ajaloouurimises positivistlik kontseptsioon, mille järgi tuli uurida ainult fakte ja ei midagi muud. Olen veendunud, et iga ajaloolase valikutes sisaldub mingi moraal ning selle eksplitseerimine ei tähenda, et ajaloouurimine muutuks sellest moraaliõpetuseks, vaid et ajaloolase ideoloogiline valik on selgelt välja toodud. “Ameerika vallutamine” on niisiis näitlik jutustus. Ma püüdsin teha sellest, eeskätt Mehhiko avastamise ja vallutamise juhtumist, näitliku jutustuse, et selle valgel mõtiskleda üldse seda tüüpi kultuuride kohtumise üle.

Järgmises raamatus “Meie ja teised” praktiseerin ma dialoogilist kriitikat, millest me juba rääkisime, ning see käsitleb prantsuse autoreid, kes on tegelnud kultuuride erinevuse probleemiga. Ma rakendasin nende tööd oma teenistusse ja kujundasin nõnda Montaigne’i, Rousseau, Montesquieu jt abiga omaenese seisukohti.

Teisesuse-probleemidele pühendatud uurimistöö käigus – ma pean silmas eeskätt selliseid raamatuid nagu “Meie ja teised” ning “Ebatäiuslik aed” – rekonstrueerite te prantsuse humanistliku mõtteviisi traditsiooni (Montaigne, Rousseau, Montesquieu, Constant…), millesse näite ka ise meelsasti kuuluvat. Milles seisneb see humanistlik mõtteviis?

Teil on täiesti õigus. Mõlemad nimetatud raamatud on kirjutatud samas vaimus. Üks seisukoht on alati analüüsitavate autorite oma, kuid teine on mu enese seisukoht, mida ma ei oleks suutnud formuleerida enne nende autoritega dialoogi astumist. Ja selleks seisukohaks on tõesti teatav humanism, humanism tänapäeva tähenduses, kuna, nagu ma seda seletan oma viimases raamatus, humanismi mõiste tuleb vabastada mitmesugustest minevikus aset leidnud kõrvalekalletest, moonutustest ja muundumistest, mis teevad selle mõiste kaitsmise tänapäeval võrdlemisi raskeks.

Raamatus “Ebatäiuslik aed” mainite tänapäeva humanistide seas Primo Levit, Romain Garyd ja Vassili Grossmanni. See annab põhjust rääkida teie neist töödest, mis puudutavad demokraatia ja totalitarismi küsimusi (“Ajaloo õppetunnid”10, “Rahva nimel”11) ning kirjanduse võimalusi, seistes “silmitsi äärmusega” (“Silmitsi äärmusega”12, “Üks prantsuse tragöödia”13). Esitaksin teile Theodor Adorno klassikalise küsimuse: kuidas on võimalik kirjutada pärast Auschwitzi ja Hiroshimat?

See ei ole küsimus, mida oleksin endale esitanud, vähemalt mitte oma raamatutes. Kuid nii nagu mu kodumaatu inimese identiteet motiveeris mind kirjutama mõningaid raamatuid kultuuride kohtumisest, motiveeris mind mu ekskommunistliku inimese identiteet kirjutama mõningaid teoseid demokraatia ja totalitarismi probleemidest poliitilises plaanis ning argipäeva voorustest ja heroilistest voorustest, nagu ma neid nimetan, eetilises plaanis. Mitmed neist kuuluvad näitliku jutustuse žanri, näiteks “Silmitsi äärmusega” või “Üks prantsuse tragöödia”.

Mis puutub tänapäeva humanistidesse, siis mainin ma “Ebatäiuslikus aias” pigem neid inimesi, kes olid ise osalised 20. sajandi traagilises ajaloos, kui neid, kes kirjutasid sellest ainult teoreetilises plaanis. Kõik kolm, nii Primo Levi, Romain Gary kui Vassili Grossmann, kes juhtumisi kõik on juudi päritolu, olid seotud meie sajandi suure tragöödiaga ning see viis neid sõnastama oma loomingus (mis on kirjanduslik, mitte filosoofiline) sedasama humanistlikku kreedot, mida ma kaitsen oma raamatutes.

Ent kuidas on võimalik kirjutada pärast Auschwitzi? Ma vastaksin, et tuleb lähtuda tõsiasjast, et see on võimalik, et kirjandus eksisteerib edasi. Nagu ütlesid skolastikud: see, mis on olemas, on a fortiori võimalik. Ma leian, et Auschwitzi ei tule inimkonna ajaloost välja lõigata, seda teha on koguni ohtlik. Tuleb mõista, et vaatamata toimunu traagilisusele, jubedusele ja erilisusele on see osa meie ajaloost, et see ei pööra kogu meie ajalugu pea peale. Võrreldava kaaluga sündmusi on leidnud aset ka varem, kuigi tõenäoliselt mitte hiljem, ning ükski neist pole põhjustanud muutust inimsoo identiteedis. Tuleb püüda aru saada, kuigi see on väga raske ja väga valuline, mis tegi võimalikuks Auschwitzi, mis tegi võimalikuks Kolõma, mis tegi võimalikuks Ruanda genotsiidi, selle asemel et öelda: ah, see on säärane sündmus, säärane kataklüsm, et maailma ajalugu jaguneb nüüdsest peale kaheks.

Sissejuhatuses viimasele raamatule “Ebatäiuslik aeg” te kirjutate, et selle teosega lõpeb teie prantsuse mõtte ajalugu käsitlev uurimisprojekt, mis sai alguse 1979. aastal. Siit tekib mõistagi küsimus, millega te tegelete praegu?

Ühe uurimistöö lõppemise all pidasin ma silmas seda, et “Ebatäiusliku aiaga” panin punkti selle teema ideeloolisele uurimisele, kuid üldine töö Euroopa kultuurilooga on mõistagi lõputu ning ma jätkan seda nii, nagu suudan. Selle töö käigus arendan mõningaid varem käsitletud teemasid, näiteks praegu töötan palju 15. sajandi maalikunsti ajaloo kallal. Ma kirjutasin mõne aasta eest raamatu hollandi maalikunstist 17. sajandil14 , ning praegu naasen seda tüüpi maalikunsti lätetele, mis on ühtlasi mõnes mõttes indiviidi sünni euroopalikud lätted. 15. sajandi maalikunstis kinnistub indiviid kui selline esimest korda euroopalikus teadvuses. Niisiis see, mis muutub, on aines, küsimused jäävad samaks.

Usutlenud Marek Tamm

Käesolev intervjuu on valminud 1999. aasta juunis Pariisis ning ilmub tervikuna Tzvetan Todorovi raamatu “Ameerika vallutamine: Teise probleem” eestikeelse tõlke lisas [tlk M. Lepikult, Varrak 2001].

1T. T о d о г о v, L’homme dépaysé. Paris, 1996. (Koik viited on siin ja edaspidi küsitleja lisatud.)
2C. L é v i-S t r a u s s, Le regard eloigné. Paris, 1983.
3Vt nt T. T o d о г о v, Introduction à la littérature fantastique. Paris, 1970; Qu’est-ce que le structuralisme? 2. Poétique. Paris 1973; Théories du symbole. Paris, 1977.
4T. T o d o r o v , Théorie de la littérature. Paris, 1966.
5T. T о d о г о v, Mikhail Bakhtine. Le principe dialogique. Paris, 1981.
6T. T o d o r o v, Critique de la critique. Paris, 1984.
7T. T o d o r o v , Nous et les autres. Les réflexions francaises sur la diversité humaine. Paris, 1989.
8T. T o d о г о v, Le jardin imparfait. Paris, 1998.
9T. T о d о г о v, La conquête de PAmérique. La question de l’Autre. Paris, 1982.
10 T. T о d о г о v, Les morales de l’histoire. Paris, 1991.
11 Т. T o d о г о v, Au nom du peuple. Paris, 1992.
12Т. Т о d о г о v, Face à l’extrême. Paris, 1991.
13Т. Т о d о г о v, Une tragédie franchise. Paris, 1994.
14T. T о d о г о v, Eloge du quotidien. 2e ed. Paris, 1997

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon