Trumpi revolutsiooniline dilemma

HAROLD JAMES

Ilmunud Vikerkaares nr 3, 2017

Vene revolutsiooni tänavune sajas aastapäev langeb kokku Trumpi revolutsiooniga USA-s, mis omakorda järgnes Brexiti revolutsioonile Ühendkuningriigis. Nii nagu 1917. aastal enamlased, peavad Trumpi ja Brexiti poliitilised liikumised end avangardiks, mis viib edasi rahvusvahelist vastuhakku ehk Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP) juhi Nigel Farage’i sõnutsi „suurt globaalset revolutsiooni“.

Kuid tänased mässajad peaksid võtma arvesse ajaloo õppetunde. Vene revolutsiooni hind inimelude ja heaolu kaotusena oli tohutu ning vähesed ajaloolased arvavad, nagu tulnuks sellest välja midagi konstruktiivset. Ja ometi oli Lenin poliitiline rajaleidja, kes mõistis, et revolutsiooniliikumise märklauaks on ebapopulaarne, kuid lõppkokkuvõttes paratamatu riik või bürokraatia. Nüüdsed revolutsiooniliikumised mässavad nii nagu bolševismgi selle vastu, mis nende silmis on rõhuv ja piirav rahvusvaheline kord. Lenini jaoks esindasid seda läänevõimud, kes olid tirinud Venemaa maailmasõtta Saksamaa – ja ka iseenda huvide – vastu. Trumpi jaoks kehastub see ähmases terminis „globalism“: „Peaaegu iga maailma rahvas kasutab meid ära. Sellele peab tulema lõpp.“

Aga liikumiste vahetuks vaenlaseks kalduvad olema pigem sise- kui välisjõud. Hiljutises kõnes konservatiivide konverentsil (CPAC) kuulutas Trumpi peastrateeg Stephen Bannon välja Ameerika suveräänsusrevolutsiooni, mille tunnusteks on majandusnatsionalism ja „administratiivriigi dekonstrueerimine“.

Nagu kõik revolutsiooniprogrammid, soovib ka Trumpi ja Bannoni lähenemisviis mõtestada ümber riiki ja riigivõimu. Aga nüüdsed revolutsioonijuhid ei mahu sujuvalt vasak- või parempoolsuse kategooriatesse, sest võtavad vabalt üle mõlema leeri sihte. New York Times on tsiteerinud üht Trumpi lähikondlast, kelle sõnul küsivat ka president ise, kas Bannon on „alternatiivparem- või -vasakpoolne“. Ükskõik kuidas Trumpi siseriiklikku programmi liigitada, on see selgesti vastureaktsioon maailmale, mis on avatud kaupade, kapitali ja inimeste liikumisele ning kus ühtaegu kehtib keeruline süsteem selle liikumise reguleerimiseks. Väliskaubad allutatakse riiklikele ohutus- ja kaubainfostandarditele; kapitalivoogusid juhitakse pangalaenude kontrollimisega; ja migratsiooni piiratakse terve hulga nõuete ja tingimustega.

Trump lubab teha elu lihtsamaks, vähendada regulatsioone ja vabastada meid administratiivklassi diktaadi alt, kõrvaldades mitmesugused rahvusvahelised köidikud. See on ahvatlev lubadus paljudele lihtinimestele, kelle jaoks globaliseerumine on keeruline ja ajab segadusse. Enamikus inimestes tekitavad bürokraatlikud piirangud frustratsiooni. Kuid sama palju piiranguid tehakse ka siseriiklikele tehingutele, sest riik reguleerib kõike alates tootekvaliteedist ja ohutusest kuni finantsteenuste ja tööjõuturuni.

Brexiti eestkõnelejad tõmbasid vahejoone „rahva“ ja „ekspertide“ vahele ja kutsusid üles lammutama suurt osa Briti riigiaparaadist, kuhu eksperdid arvati olevat end sisse seadnud. Nagu endine justiitsminister ja Brexiti eestvedaja Michael Gove kuulsasti ütles: „Selle maa rahval on ekspertidest villand“, tarvis on „suuri muutusi“ selles, kuidas valitsus ja ametkonnad asju ajavad.

Kui revolutsionäärid on kord võimule tulnud, hakkavad nad kiiresti uskuma, et konservatiivne „süvariik“ töötab neile vastu ja püüab summutada „rahva“ tahet. Nõnda süüdistatakse Briti välisministeeriumi sümpaatias Euroopa Liidu tehnokraatide vastu ning USA luureteenistusi informatsiooni lekitamises ajakirjandusele, kellest on saanud „rahvavaenlane“.

Aga kui revolutsionääride sõda riigi vastu edeneb, jõutakse teistsuguse probleemi ette: vana establishment’i liikmed on ainsad, kes konkreetseid valitsusprogramme piisavalt hästi tunnevad, et midagi ära teha. Lõppkokkuvõttes peavad revolutsionäärid leidma tasakaalu kahe ohu vahel: ühelt poolt oma toetajate radikaalsete soovide reetmine ja teisalt vastuollu minek riigiga sedavõrd, et poliitiliste kavade teostamine muutub võimatuks.

Sama dünaamika iseloomustas Vene revolutsiooni. Riigiametnikud – tšinovnikud – kuulutati vaenlasteks ning mure, et bürokraatia takistab revolutsiooni täielikku teostumist, küttis üles radikaliseerumist ja kinnistas mõtet, et revolutsioonipartei peaks riigi täielikult asendama.

Kuid esile kerkis sama vana probleem. 20. sajandi Vene ühiskond oli juba väga keerukas. Tarvis läks igasuguseid administratiivoskusi – olgu raudteevõrgustiku haldamisel või sõjaväe rahastamisel ja varustamisel –, et tagada normaalse elu jätkumine. Lev Trotski nägi Stalini võimuletulekus pärast Lenini surma vasturevolutsiooni. Revolutsioon „reedeti“ hetkel, mil tõelised revolutsionäärid nagu Trotski asendati tšinovnikutega.

Siit õppetund, et pärast riigivõimu haaramist seisab revolutsionääride ees võimatu dilemma. Kui revolutsioon jätkub sama hooga, laguneb see saamatusse, pettumusse, pöörasesse nõiajahti ja taaskorduvasse vägivallatsüklisse. Kui aga revolutsioon katkestatakse, siis paljastub selle juhtide retoorika õõnsus.

1917. aasta revolutsioon, mis kukutas tsaari ja tõi võimule Ajutise Valitsuse sotsialist Kerenski juhtimisel, osutus üleminekusähvatuseks. Lenin nimetas Kerenskit balalaikaks, mida vana kord mängib, et tööliste ja talupoegade petmist jätkata. Aga teine revolutsioon, mis tõi võimule Lenini ja enamlased, lõi režiimi, mis oli reetmissüüdistuste ees sama kaitsetu.

Võib oodata, et tänaste revolutsionääride püüdlusi võimu teostada hakkab üha tihemini saatma jutt administratiivriigi reeturlikkusest. Aga nüüdisaegne riik on palju laiem ja suutlikum kui sajand tagasi – ning radikaliseerumise hind saab olema ka palju kõrgem.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Harold James, Trump’s Revolutionary Dilemma. Project Syndicate, 03.03.2017. https://www.project-syndicate.org/commentary/trump-lenin-administrative-state-by-harold-james-2017-03.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon