*Olin sel õhtul üksi nagu paljud

ELO VIIDING

Olin sel õhtul üksi nagu paljud
ja sama palju oli minus üht,
kõik mis mind jälitas, võttis paljude kuju,
mitte ükski polnud eriline, kõik olid nagu kõik.
Ma mäletan, et ma küsisin, miks mina,
justkui ma mäletaksin, miks just mina ja ma kisendasin.

Jalutasin ühiselamu eest mööda, majal oli kaks külge,
kaks pirni mädanes kõnniteel, kaks lauda oli löödud akende ette,
aknast paistsid kaks meest, kaks naist, kaks last,
kaks puud, kaks ohvrit, kaks kilekotti, kaks õlut, kaks kuldketti
nii ahvatlevas ümbruses! Nii teravalt olin üks. Lisasin sammu, miks just sina?
Nuga lööb seda, kes jookseb verd.

Teadsin korraga täpselt, miks mina. Siia saab sündida eelkõige selleks,
et okastraadile jalg taha panna, oodata nagu needus oma minekut ja tulekut,
aega, mil näha oma nägu veelgi selgemalt, kaotada mälu ja teha kõik heaks.
Või teha minekut. Või näidata näpuga.
Olin sel õhtul üksi nagu paljud
ja sama palju oli minus üht,
kõik mis mind jälitas, võttis paljude kuju,
mitte ükski polnud eriline, kõik olid nagu kõik.
Ma mäletan, et ma küsisin, miks mina,
justkui ma mäletaksin, miks just mina ja ma kisendasin.

Mis see siis ikka ära ei ole siin nii väga olla, öeldi mulle,
selles riigis janu maksab ja suured südamlikud mööndused
marsivad su mõistusesse küsides, kas tahad elada või surres
alistujaks tunnistatud saada. Kas tahad meie õhku.
Ma tahan tänada kõiki, kes rääkisid mulle tapmisest ja
ajaloolistest kangelastest, ajaloolistest näidenditest,
ajaloolistest romaanidest, ajaloolistest isikutest,
ajaloolistest ajaloolistest, kui hästi ma neid mäletan!
See oleks olnud nagu eile, tühi koolimaja,
kus löödi risti esimese klassi õpilane,
kellel polnud raha.

Olin sel õhtul üksi nagu paljud
ja sama palju oli minus üht,
kõik mis mind jälitas, võttis paljude kuju,
mitte ükski polnud eriline, kõik olid nagu kõik.
Ma mäletan, et ma küsisin, miks mina,
justkui ma mäletaksin, miks just mina ja ma kisendasin.
Mäletan oma ristluude alandusi,
mäletan iga sisserännanud venda ja õde, kes mu juurde tuli viisamurega
ja lasi mind seejärel mu tõekspidamiste koopas mädaneda.
Aga ma püsin vait,
et mind risti ei löödaks.

Olin sel õhtul üksi nagu paljud
ja sama palju oli minus üht,
kõik mis mind jälitas, võttis paljude kuju,
mitte ükski polnud eriline, kõik olid nagu kõik.
Mäletan, miks just mina ja ma kisendasin.
Aga ma ei mäleta,
millise vastuse sain.
Küllap lükkavad nad kivid eest, siis on kergem.
Mida ma nendega siis peale hakkan?
Veeretan tagasi. Kellegi teise ette.
Löön käega ja teen, nagu oleks mind ilmaasjata nähtud,
aga enne tõmban neid alt nagu jaksan, irvitan,
võitlen oma igapäevase masenduse eest,
peaasi et hoian oma suu kinni, pügan heki ühetasaseks,
käed risti rinnale asetan ja vaatan, et mu valgus ei paistaks silma.

2001, nr 7

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon