Sidesõnad

KAUR RIISMAA

Aeg annab tagasi me luuletused,
punase pliiatsiga on äärel märked,
paar rasvast sõrmejälge,
miskipärast on kõik sidesõnad alla joonitud…

Aeg annab tagasi me sõbrad,
ühele on vuntsid ette joonistatud,
teine naeratab, nagu ei tunnekski ära,
kusagil on tõde ja on õigus, ent kes seda enam teab.

Aeg annab tagasi me minutid ja tunnid,
metsarajad, haprad hetked väga pimedas öös,
vaikimise, kui oleks pidanud kõnelema,
isad ja emad ja, ent kes seda enam teab.

Aeg, ära anna, pea oma lõuad korraks koomal,
näed, on ilus tüdruk, on veini ja juuniööd,
sinu kuld on raske kanda, julm ja kõrvetav,
veab vette ja põhja, ent kes seda enam teab.

Või kui tahad, karjume siis, sülgame tuld,
sinu pärast norutan kohvikuis,
elu ilusamail hetkil suudan pomiseda vaid:
„Ja… ning… ega… või… kui… ka…“

Aeg annab tagasi me luuletused,
selle päristine mis, ja vale, puuduse ja puudutused,
nii väga tahaks lõpetada nii:
ka me hommikud ja päevad, ent kes seda enam teab.

2014, nr 12

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon