*Esmeralda, puhas ja süütu kui meri

LEEVI LEHTO

Soome keelest tõlkinud Silvi-Aire Pähnapuu

Esmeralda, puhas ja süütu kui meri,
sündis maast, jõi maa põuest,
kümbles merevahus, päike kuldniiske
ümardas, kuldas
ta rinnad, ta tuharad.

Keelel õunapunasel
kõneles puuga ja lillega, linnuga, loomaga,
lembe alasti Esmeralda, kuldpruun,
tulipunase suuga tulipunaseid õunu sõi,
sillerdavad piisad jooksid mööda ta ihu
nõtket,
lõualt kaelale, rindadele,
rindade vahelt kõhule,
kõhult häbemeavale
ja tihe tups päikese käes sädeles.

Uhkelt ja õrnalt,
põtrade ja rebaste seltsis
Esmeralda ümarpõsine kõndis,
koos huntidega magas,
maoga punasel kaljul mängis.
Ja tuhatkeeli loodust kõnetas,
tuhatkeeli loodus vastas.

Esmeralda, naine, emalõvi, taeva lemmik,
ootas meest, taevasuurust peenist,
kanget meest, punerdavat elundit,
ootas tuhandet meest, tuhandet keelt,
ihkas rahuldust, ihkas last,
ümarakõhulist, kuldseihulist.

Ja kui linnud tulid üle mere,
sinipunase taeva all,
rohelised lehed nokas,
sõnumeid lauldes,
ootas Esmeralda.
Ja tuli laev, valgepuri, pärituult,
tuli seitsekümmend meest, seitsesada, seitse tuhat.

Astusid maale mõõkadega,
hundil kutsikad tapsid,
maol munad lömastasid.
Ja Esmeralda läks neile vastu,
tups hiilgamas, tuli jalgevahes.
Tulid mehed, mõõgul ahistasid,
puu külge sidusid, endil paljaks võtsid,
viletsate riistadega
kõhu alla suskisid.
Rindu peksid, kullasäraseid,
nibud valusaks näpistasid,
kõhu verele lõhkusid.
Riietusid ja lahkusid.

Ja Esmeralda, haavatud, süütu,
sülgas endale jalgevahesse,
läks hundi juurde, läks karu koju,
hunt ta rinnad terveks noolis,
karu tasus terveks kõhu.
Ja Esmeralda hellitas tuld jalgevahes,
punasel kaljul lebades
tõstis tupsu kõige poole,
pilvede poole, päikese poole, loomade poole,
häbemeava tuulele tulla, merele tulla,
seemneile tulla.
Hellitas oma suuri ümaraid rindu teravatipuseid,
oma kõhtu, oma tupsu,
ja tulid kõik loomad
ja noolisid teda, ja hellitasid teda.
Ja Esmeralda, naine, emalõvi,
avas häbeme hundi hellale keelele,
innukale ja tugevale,
karu koonule, metskitse ninale,
mao peale, mao munale,
hundi elundile, karu elundile, kõigele ihkavale
ja süütule.

Kõik jõid ja jootsid teda,
ta avas häbeme taevale, igavesele taevale.
Ja Esmeralda, puhas ja süütu kui meri,
võimas viigipuu, punane pärlendav õun,
lapse sünnitas enesesarnase, poisi
kuldpunase, kauni, niiske, ümarakõhulise,
ja poeg jõi merest ja ema rinnast, Inimese poeg,
ja koos rahuldasid nad teineteist, ja loomi.

Soome keelest tõlkinud Silvi-Aire Pähnapuu

1989, nr 9

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon