Anarhism, töö ja bürokraatia: Intervjuu Aro Velmetile

DAVID GRAEBER

Kui te 2003. aastal Eestis käisite ja Globaalse Õigluse Liikumisest kõnelesite, oli aeg progressiivide jaoks üsna muserdav. 11. septembri sündmustest oli möödas paar aastat, Iraagi sõda oli algamas, protestijatel tundus olevat vesi ahjus. Ent nii tollal kui ka oma essees „Praktilise utopisti teejuht“ rõhutate, et tagantjärele vaadates olite palju edukamad, kui toona arvasite…

Jah, lahinguväljal saime lüüa. Me teadsime pärast 11. septembri rünnakuid, et igasugune opositsiooniline tegevus surutakse maha. Üllatav oli pigem, kui kaua see aega võttis. Selleks et tekitada struktuurid, mis suudaks tänavaprotestid eos lämmata, kulus aastaid. Seda nimetati Miami mudeliks – kui Miami kaubandusläbirääkimiste ajal kasutati vägivallatute protestijate vastu ülekaalukat jõudu ja paljud inimesed said viga. Pärast võeti see strateegia üldisemalt kasutusele ja seda rakendati ka liikumise Hõivake Wall Street ajal.

Ma mäletan, et meil olid suured plaanid, kuidas võidelda IMF-i ja Maailmapanga tegevuste vastu, kavandasime suuri tänavaproteste ja muud selletaolist. Siis aga tuli 11. september, kaksiktornid langesid ja me tõmbasime oma plaane oluliselt koomale. Lõpuks otsustasime tegutseda lihtsalt selleks, et säilitada moraali liikumise enese sees. Kui sa olid üks kolmest anarhistist kuskil De Moines’i linnas Idahos, siis tundsid end sel hetkel ilmselt üsna üksikuna.

Me olime üsna üllatunud nähes, kui palju politseinikke meie vastu saadeti. Võmmidel oli kaks ühe vastu ülekaal, õigemini, nagu öeldakse, neli ühe vastu – kaalu järgi. Need oli hiiglaslikud mehed, tohutus varustuses, suurte relvadega. Nad piirasid meid kohe Maailmapanga hoone juures sisse. See hoone on täiesti klaasist, tavaliselt ei lastud meid selle lähedalegi. Niisiis oli ilmselge, mis neil plaanis on. „Noh, persevestid, lööge üks aken puruks, laske käia!“ Siis oleks neil olnud õigustus meid arreteerida. Aga me nägime selle läbi. Nii või teisiti läksime koju üsna demoraliseeritult.

Pärast rääkisin sõpradega – mu toonasel tüdruksõbral oli tuttavaid, kes olid Maailmapanga töötajatega abielus. Nemad olla öelnud, et see oli nende elu kõige hullem kogemus. Konverentsil oli kaheksateist erinevat turvakontrolli, kõik peod ja vastuvõtud tühistati, pooled inimesed ei tulnud üldse kohale, ühesõnaga, see rikaste ja võimsate kokkutulek muudeti tõeliseks õudusunenäoks. Siis jõudis mulle kohale, et neile vist tundub, et me oleme kohutavalt olulised!

Ühesõnaga oli tekkinud arusaam, et kui vastupanuliikumistel lastakse kogeda edu, siis nad muutuvad nakkavaks. Ja tegelikult mõnda aega Hõiva! ajal niimoodi ka läks. Tavaliselt eeldatakse, et me elame politseiriigis, et kui sa lähed avalikku parki ja nõuad vägivallatult süsteemi muutmist, siis tulevad Robocopid ja peksavad su läbi. Kui me mõnda aega Zucotti pargis olime protesteerinud ning seda polnud juhtunud, siis jõudis inimestele kohale: „Mida? Me tegelikult elamegi vabas riigis? Me tohime protestida? Super!“ Ja nad tulid tänavatele. Paar kuud hiljem muidugi ütles politsei, et ei, te olete asjast valesti aru saanud, see ei ole vaba ühiskond, ja peksis kõik laiali. Asi polnud selles, et inimesed väsisid ära ja läksid ära koju, vaid et otsedemokraatlikku liikumist on võimalik luua ainult siis, kui inimesed tulevad füüsiliselt kuskil avalikus kohas kokku. Kui protestimine tähendab, et sa riskid selle eest peksa saamise või arreteerimisega, siis näiteks lastega inimesed või eakamad lihtsalt ei tule. Tulevad vaid tõsiusklikud aktivistid. Niimoodi aga üleüldist liikumist ei ehita. Nii lihtne see ongi.

Nüüd 2017. aastal tundub jälle olevat saabunud uus madalseis. Kõige iroonilisem on, et korporatiivse globaliseerumise vastu võitlemise lipu all on kõige edukamad olnud mitte anarhistid ja horisontaalse demokraatia pooldajad, vaid radikaalsed parempoolsed ja populistid, nagu Donald Trump, kelle arusaam õiglasest maailmast läheneb hirmuäratava kiirusega autokraatiale.

Sellised inimesed nagu Trump on alati olemas, sageli ei pöörata neile palju tähelepanu ja inimesed üldiselt eelistavad meie pakutud alternatiivi. Ma mõtlesin, et peaks kirjutama liberaalsele establishment’ile avaliku kirja. Ma tahaks neile öelda, et kuulge, me hoiatasime teid ette. Enamik inimesi Ameerikas arvab, et kogu poliitiline süsteem on täiesti korrumpeerunud, ja neil on selleks igati põhjust. Ainult tippametnikud ja mänedžerid, kes on demokraatliku partei valijaskonna baasiks, usuvad päriselt, et kui sa teed pistiseandmise seaduslikuks, siis see ongi okei. Keegi teine niimoodi ei arva.

Me üritasime kanaliseerida seda üldist tunnetust positiivses suunas, aga siis tuli politsei ja peksis meid läbi. Selle taga olid muide liberaalid, mitte parempoolsed. Enamik linnapeadest, kes meile politsei peale saatsid, olid demokraadid, kongressis olid võimul demokraadid. Nüüd nad lõikavad seda, mida nad külvasid. Vasakpoolsed – või need, kes USA-s peavoolu vasakpoolseid esindavad – ei näe oma põhiliste vaenlastena mitte parempoolseid, vaid radikaalseid vasakpoolseid. Parempoolsed samamoodi ei arva. Sellepärast nad võidavadki. Parempoolsed teavad, et kui sa oma radikaalid eksistentsiaalsetes küsimustes ette maha müüd, siis ei ole võimalik neid hiljem poliitikaloomisel maha müüa, sest nad lihtsalt ei ole enam sinu taga. Kui demokraatide peavool oleks sama raudkindel sõnavabaduse küsimuses, nagu vabariiklaste peavool on näiteks relvakandmisvabaduse küsimuses, siis oleks me jätkuvalt tänavatel ja Trump poleks kunagi võimule saanud.

Ma ei tea, mis Trumpist ja Brexitist saab, aga iroonia on selles, et need tegelased kehastavad seda, milles valelikult süüdistati meid. Meie kohta väideti, et me oleme globaliseerumise vastu. Me ei olnud, me nimetasime ennast Globaalse Õigluse Liikumiseks, me tahtsime alternatiivi korporatiivsele globaliseerumisele. Aga kui sa sellise liikumise maha surud, siis avab see tee liikumistele, mis on tõepoolest globaliseerumise vastu.

Siinjuures on sageli jäetud tähelepanuta see osa maailmast, mida nimetatakse globaalseks Lõunaks ja mida teie nimetasite oma 2002. aasta essees „Uued anarhistid“ ülemaailmse progressiivse liikumise lootuskiireks. Just seal on autoritaarsed juhid rahva eriti suure toetuse najal võimule pääsenud – mõelgem Narendra Modile Indias, Rodrigo Dutertele Filipiinidel või siis viimase paari aasta sündmustele Ungaris või Poolas.

Need lootuskiired on endiselt olemas. Küsimus on selles, millised liikumised saavad tegelikult institutsionaalse toetuse. See on väga huvitav. Vaata näiteks juhte nagu Hugo Chávez. Mulle Chávez meeldib, ta oli muidugi siseriiklikult väga autoritaarne, aga samas tegi välispoliitiliselt ka palju häid asju. Tänu temale sai Ladina-Ameerika sisuliselt oma võlast lahti. Aga ehkki ta oma vaadetes ei olnud tegelikult kohutavalt radikaalne, pidi ta vastu seisma pidevatele riigipöördekatsetele, välispoliitilisele ahistamisele, allasurumisele. Kas CIA üritab sinu arust Dutertest lahti saada? Vaevalt küll. Nii et kui võimule tulevad inimesed, kes on sõna otseses mõttes fašistid, siis see on justkui okei, aga kui võimule tuleb vasakpoolne populist, siis on reeglid hoopis teistsugused, kogu rahvusvaheline süsteem üritab siis sust lahti saada. Siin on asümmeetria. See ei tähenda, et rahvaliikumisi ei oleks, need on tegelikult kasvanud suuremaks, aga inimestele saab selgeks, et kui sa nende poolt hääletad, siis sa hääletad selle poolt, et sinu riigist tehakse lahinguväli. Pole ime, et paljud löövad siis käega ja ütlevad, et „okei, olgu, see paremradikaal teeb pooled asjad ära ja temal vähemalt lastakse tegutseda“.

Teine asi, lisaks rahvusvahelisele survele, mis teie hinnangul hoiab inimesi neoliberaalses süsteemis, on ideoloogia, eriti mis puudutab võlamoraali ja töömoraali. Võlast on ka Eestis juba üksjagu palju kirjutatud, aga räägime siis veidike tööst. Miks on selle otsedemokraatliku projekti seisukohalt oluline mõelda töömoraalist?

See on jah see küsimus, millega ma praegu tegelen. 2013. aastal kirjutasin ma essee pealkirjaga „Mõttetute tööde müsteerium“, mis osutus mu karjääri üheks ootamatumaks edulooks. See põhines üsna argisel kogemusel mu elus. Kokteilipidudel, kus ma küll sageli ei käi, kohtan ma alati vähemalt ühte inimest, kes ei taha oma tööst rääkida. Kui ma seletan, et olen antropoloog ja teen välitööd Madagaskaril, siis on nad väga huvitatud, aga kui jutt nende tööle läheb, vahetavad nad kiiresti teemat. Ja lõpuks, kui on juba veidi rohkem joonud, siis ütlevad, et ära mu bossile räägi, aga ega ma tegelikult midagi ei tee. Nad on sellised keskastme juhid, kes esitlevad koosolekutel graafikuid, aga tegelikult keegi neil koosolekutel käia ei taha ja ega nende tulemusel midagi ei muutu. Selliseid töid ma kutsungi „mõttetuteks töödeks“.

On väga põnev, et keegi ei pea seda ühiskondlikuks probleemiks. Osalt seetõttu, et turumajandusliku ideoloogia seisukohalt ei saa ju sellist asja juhtuda. Sellised töökohad võisid eksisteerida Nõukogude Liidus, kus ühe tüki sealiha müümiseks võeti viis inimest tööle, aga mitte turumajanduslikus Läänes ja eriti mitte suurtes kasumile orienteeritud ettevõtetes. Efektiivsus on kapitalismi üks põhilisi eeliseid. Nii et kuidas see siis võimalik saab olla?

Muuhulgas tahtsin ma teada, kui palju üldse on inimesi, kes tunnevad, et nende töö on mõttetu. Mind hämmastas, et kahe nädala jooksul pärast ilmumist oli mainitud tekst tõlgitud kolmeteistkümnesse keelde, veebileht oli kogu aeg maas, sest seda külastati miljoneid kordi päevas, mõtlesin, et jumal küll, see on veel tavalisem, kui ma olin arvanud. Lõpuks tegi Suurbritannia suur küsitlusfirma YouGov uuringu, mis kasutas otseselt minu sõnastust, ja selle järgi arvab 37% töölkäijatest, et nende töö ei anna ühiskonnale mingit tähenduslikku lisandväärtust. 50% arvab, et nende töö on kasulik, ja 13% pole kummaski kindel.[1] See on päris muljetavaldav, arvestades, kui palju on töökohti, mida kasutuks pidada on võimatu. Kui oled haiglaõde või bussijuht, siis sa ilmselgelt aitad ühiskonda. Sinu päev võib olla küll täidetud kunstlike mõttetustega, aga sa tead, et su päris töö on kasulik. Minu jaoks näitas see uuring, et kõik need inimesed, kelle puhul sa kahtlustad, et nad võivad oma tööd mõttetuks pidada, peavad ka tegelikult oma tööd mõttetuks.

Kuidas on selline asi turumajanduses võimalik? Osalt selle pärast, et me tegelikult ei ela turumajanduses, enamik firmasid on väga suured, tegelikult oligopolid, nad suhestuvad valitsustega ja tegelikult neile meeldivad regulatsioonid, sest need kõrvaldavad väikefirmade konkurentsi, kes ei jaksa endale igasuguseid paberimäärijaid palgata. Aga asi pole ainult selles. Mulle tundub, et siin on tegemist hoopis väga põhimõttelise küsimusega sellest, kuidas me mõistame töö moraali. Sügaval kultuurilisel tasandil inimesed tõesti usuvad, et kui sa ei tee midagi sellist, mis sulle vähemalt mingil määral natuke piina valmistab, siis sa ei ole väärtuslik inimene, sa ei vääri oma sissetulekut.

See paneb mind mõtlema, kuidas mõttetud tööd seostuvad teie arutlusega bürokraatiast. Esiteks seetõttu, et bürokraatia on suuresti selle taga, miks meil nii palju mõttetuid töid on. See on väga lihtne viis selliseid paberimäärimisülesandeid genereerida. Kõiksugu administreerijad, formularitäitjad, otsustajad ja muud sellised. Ja üks asju, mis siit esile tõuseb ja mida te oma raamatus bürokraatiast[2] väga hästi kirjeldate, on see, kuidas bürokraatlikud tööd suurendavad riigi vägivallaaparaadi rolli meie igapäevaelus. Me peame bürokraatidega suhestuma lõppude lõpuks ainult sellepärast, et kui me seda ei tee, siis palutakse meil viisakalt lahkuda ja kui me ei lahku, siis kutsutakse turvamehed, kes meid välja viskavad.

Täpselt. Kas sa oled näinud filmi „Mina, Daniel Blake?“

Just selle peale ma mõtlesingi.

Eksju, seal on need mürakad turvamehed, kes siis, kui sa juhtumisi käitud nagu päris inimene, haaravad sul natist kinni.

Kas te räägiksite selle idee implikatsioonidest?

Jaa. Ma olen piisavalt vana, et märgata, kui šokeerivalt on igapäevaelu julgeolekustamine viimaste kümnendite jooksul süvenenud. Kui ma väike olin, külastasime vanematega sageli üht väikest kuurorti Fire Islandil, New Yorgi lähedal. Talvel seal eriti elanikke ei ole, aga suvel käivad sageli lastega pered, külastavad randa, mängivad niisama. Kui ma nooruses seal käisin, siis umbes kord kuus nägi keegi võmmi ja see oli suur sündmus. Nad sõitsid ringi oma väikeste bagidega ja siis me kõik hüüdsime, et „näe, võmmid, võmmid!“. See oli sedavõrd harv nähtus. Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus sinna reisides näed juba praami peal kolme-nelja mürakat erafirma turvameest, kes oma eraldusmärkidega T-särkides jalutavad raadiosaatjatega ringi ja valvavad, et keegi liiga purju ei jääks. Niipea kui randa jõuad, on seal väike politseijaoskond ja võmmid patrullivad ja sa mõtled, et mis pagan siin juhtus? Need kohad, kus vanasti tundunuks veider relvi näha, on tänaseks kõik kadunud. Politseinikud on mänguväljakutel, haiglates, koolides, kõik institutsioonid on äkitselt muutunud lahinguväljadeks, või vähemalt eeldatakse, et nad võivad selleks muutuda.

Ma ei saanud midagi parata, mul tekkis mulje, et sellel arengul on midagi pistmist majanduse finantsialiseerumisega. Finantsmajandus pole suuresti midagi muud kui võlasuhete kaudu väärtuse ümberpaigutamine nii, et see lõppude lõpuks, nagu viisakalt öeldakse, toimub jõu kasutamise ähvardusel.

Pangad on selle arengu kõige ehedam sümbol. Viimase kahe-kolmekümne aasta jooksul on üle kogu USA tekkinud terve hunnik kohalikke pangakontoreid, millel ei tundu olevat mingit selgelt arusaadavat funktsiooni. Need on põhimõtteliselt lihtsalt kohad, kus on pangaautomaadid, aga igaks juhuks töötavad seal mõned inimesed ka. Need hooned näevad välja nagu mingid virtuaalses reaalsuses loodud kohad, mis on pärit kuskilt kaheksakümnendatest. Kõik on ilma igasuguste kaunistusteta ja steriilne, need võiksid olla mingid arvutis välja mõeldud tühjad ruumid. Ainsad tõelised asjad, mis neis kontorites on, on numbrid ja relvad. Seal on mõned ringijalutavad turvamehed ja turvakaamerad. Võib-olla mõni seif. Nii et tänapäeval leiad sa iga kahe kvartali tagant ühe sellise maja, kus pole midagi muud peale inimeste, kes mängivad numbritega, ja relvade. See on justkui meie uue reaalsuse sümbol.

Ja teiseks hakkasin mõtlema pangaautomaatide peale. Tänapäeva maailmas, vähemalt Ameerikas, on need ainsad masinad, mis alati töötavad. Keegi juhtis sellele tähelepanu 2000. aasta valimiste ajal, kui toimus see rippuvate kidade skandaal.[3] Bushi ja Gore’i kandideerimise järel räägiti palju valimissedeleid lugevate masinate eksimissagedusest ja tuli välja, et kõik valimissedeleid lugevad masinad eksivad ligikaudu 0,5–1,5%-l juhtudest, millest juhul, kui need eksimused ei ole päris juhuslikud, iseenesest piisab, et valimistulemusi mõjutada, eriti kuna valimised lõpevad tänapäeval sageli nappide võitudega. Keegi juhtis siis tähelepanu, et kui tegemist on asjaga, mida me teeme kord nelja aasta järel, siis miks on sedavõrd keeruline seda süsteemi töökindlaks teha, eriti kui jutt käib valimistest, mis on justkui meie demokraatia pühim sakrament?

Aga samal ajal kasutab igaüks meist iga päev pangaautomaati, iga päev sooritatakse USA-s üle 200 miljoni tehingu, mille eksimisprotsent on null! Millal sul viimati juhtus, et said pangaautomaadist vale summa raha? Seda ei juhtu samahästi kui kunagi! Me ei loe isegi seda raha üle, me lihtsalt eeldame, et summa on õige. Mida ütleb see meie väärtuste kohta? Me käime iga päev Londoni metroos, ja poole ajast eskalaatorid ei tööta, või siis on sillad katki või on lihtsalt masinad mustad või koledad. Kõik, välja arvatud pangaautomaadid. Need töötavad alati. Tekib tunne, et finantsilised abstraktsioonid on tegelikult ainsad asjad, mis on reaalsed.

Kuidas jõuda sellest järeldusest reaalsete poliitiliste tegudeni? Kui rääkida näiteks mõne marksistiga ja küsida talt, et mis on see, mis on meile kõigile ühine ja mille pinnalt saaks toimuda mingi poliitiline organiseerumine, siis tema ilmselt vastab midagi stiilis, et organiseerumine toimub vabrikutes, me kõik tunnetame, kuidas me oleme oma tööst võõrandunud, ja kui inimesed sellest aru saavad, siis nad selle taju pinnalt organiseeruvad ja siis toimub revolutsioon. Teie töö ja väärtuse teooria on oluliselt teistsugune. Kuidas võiks see aidata reaalsete tegudeni jõuda?

Ma uurin võlga ja tööd põhiliselt sellepärast, et need tunduvad mulle olevat peamised takistused sellel teel. Ning mulle tundub, et need takistused on üsna ebaveenvad. Kui sa oled sunnitud kasutama moraalseid printsiipe, mis ütlevad, et inimesed, kes oma võlgu tagasi ei maksa, on halvad inimesed, ja inimesed, kes ei tee tööd, mis neile tegelikult ei meeldi, on halvad inimesed, tähendab see ilmselt seda, et sul on paremad argumendid lihtsalt otsa saanud.

Vanasti olid olemas üsna tugevad argumendid, mis seletasid, miks kapitalism on parem kui ükskõik milline kujuteldav alternatiiv. Vanasti räägiti, et kapitalism tekitab küll suurt ebavõrdsust, aga isegi kõige madalamal astmel olevate inimeste olukord muutub aja jooksul paremaks. Isegi kui oled vaene, võid olla üsna kindel, et sinu lastel läheb paremini kui sul. Või siis väideti, et kapitalism teeb võimalikuks tehnoloogia kiire arengu ja sellepärast läheb meie elu paremaks. Või et kapitalism loob stabiilsust, see loob tugeva keskklassi ja seetõttu ei ole vaja karta ootamatuid poliitilisi muutusi ja nii luuakse turvaline, etteennustatav maailm.

Noh, nüüd tundub, et kõik need kolm argumenti seisavad üsna nõrkadel jalgadel. On täiesti selge, et kõigi inimeste elu ei lähe paremaks. Kõige vaesemate inimeste elu läheb halvemaks ja mitte paremaks, üles on kasvamas esimene põlvkond inimesi, kelle elatustase on madalam kui nende vanematel. Poliitilist stabiilsust enam ei ole ja tehnoloogiline areng, millega inimesed 19. sajandist alates kuni umbes 1950. aastateni ära harjusid, on justkui üle parda läinud. Uus iPhone ei ole eriti võrreldav lennukite ja muu sellisega. On olemas selline asi nagu „köögitest“, mis näitab, kuidas enne 1950ndaid muutus tavalise inimese köök umbes iga kümne aasta jooksul tundmatuseni. Enam mitte. Sellest ajast saadik on köögid jäänud põhimõtteliselt muutumatuks. Olgu, mikrolaineahjud on tekkinud.

Lisaks on terve hulk innovatsioone, mis teevad elu suure hulga inimeste jaoks halvemaks.

Eks ole. Mida sa silmas pead?

Üks põhilisi hirme on praegu ju see, et töökohtade automatiseerimine kaotab ära viimased madala kvalifikatsiooniga töökohad.

Tõepoolest, see peegeldab väga hästi meie praeguse majandussüsteemi veidrust, et ebameeldivate töökohtade kadumine on äkitselt muutunud probleemiks. See on üsna kindel märk, et kui majandussüsteem sellega toime ei tule, siis on selles midagi patoloogilist.

Niisiis neid moraalseid argumente kasutataksegi sellepärast, et muud argumendid on otsa saanud. Ja ma arvan, et ega meil väga palju rohkem tööd ei olegi vaja teha, sest kui küsida, mida on vaja inimeste organiseerimiseks, siis see eeldab, et enamik inimesi arvab, et asjad on enam-vähem korras, ja meie ülesanne on neid veenda, et nad ei ole korras. Minu meelest on see väär eeldus. Enamik inimestest saab väga hästi aru, et olukord on halb, ja Hõivake Wall Street näitas seda väga ilmekalt.

Ajaloolased arutasid pikalt nendel teemadel talupojamässe uurides. Küsimus on selles, et mida täpselt on vaja seletada, kui küsida, miks see või teine mäss toimus näiteks 1525. aasta Saksamaal või 1387. aasta Inglismaal. Paljude inimeste jaoks on keskne küsimus: „Miks olid talupojad vihased? Millised olid need konkreetsed etteheited, mis neid mässama motiveerisid?“ Aja jooksul hakkasid teised ajaloolased aga arvama, et võib-olla pole need üldse õiged küsimused. Talupojad teavad väga hästi, et neid rõhutakse – nad on struktuurselt olukorras, kus nad põhimõtteliselt saavad ise hakkama, aga siis tulevad mingid tüübid ja võtavad neilt asjad ära. Küsimus pole mitte selles, miks talupojad olid vihased, vaid miks need konkreetsed talupojad arvasid, et kui nad mässama hakkavad, siis erinevalt kõigist teistest talupoegadest ei notita neid kogu täiega maha. Miks arvasid nemad, et nad saavad sellega hakkama? Nii et näiteks Saksa talupojamässu puhul on vastuseks uute relvade areng, mis lubas talupoegadel arvata, et nad suudavad rüütlite vastu edukalt võidelda.

Mulle tundub, et me oleme pigem sellises olukorras. Inimestele ei meeldi praegune süsteem, lihtsalt nad pole veel veendunud, et neil on võimalus midagi edukalt ette võtta. Ja ma olen ka veendunud, et ideoloogia ülesanne ei ole tänapäeval enam veenda inimesi, et olukord on enam-vähem okei. Praegu on ideoloogia ülesanne veenda inimesi, et nad on ainsad, kes on aru saanud, et asjad ei ole okei. Süsteemi eesmärk on meid veenda, et teised inimesed usuvad süsteemi, isegi kui meie seda ei tee. Ja kui kõik need inimesed, kes praegu arvavad, et nad on ainsad, kes on aru saanud, et süsteem on pekkis, üksteisega kohtuksid ja saaksid teada, kui palju neid on, siis nad ilmselt muudaksid meelt.

Inglise keelest tõlkinud A. V.

[1] W. Dahlgreen, 37% of British workers think their jobs are meaningless. ttps://yougov.co.uk/news/2015/08/12/british-jobs-meaningless/.

[2] D. Graeber, The Utopia of Rules: On Technology, Stupidity, and the Secret Joys of Bureaucracy. Brooklyn, 2015.

[3] 2000. aasta USA presidendivalimistel oli häälte ülelugemisel üheks määravaks asjaoluks küsimus, kas lugeda valimissedeleid, kus valija oli hääletanud Al Gore’i või George W. Bushi poolt, aga valimissedelit perforeerinud masin polnud õiget kohta korralikult augustanud, kehtivateks või mitte. Seda probleemi tuntakse kui „rippuvate kidade skandaali“ (hanging chads controversy). A. V.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon