Kiirkohtingud õõnestajatega

MAARJA MERIVOO-PARRO

Kui Eesti rahvas perestroika tuultes hakkas kompartei juhtidele meelehärmi põhjustama, pidid Enn Tarto ja Mart Niklus endiselt Kutšino laagris istuma. Nad olid seal aastaid tagasi sooritatud nõukogudevastaste tegude eest, mida kaasmaalased juba ammu raskusastmelt ületanud olid. Sellest kurioosumist võrsunud kodu- ja väliseestlasi ühendav globaalne kampaania päädis Eesti ajaloo ilmselt pikima piketiga 1988. aasta suvel ja sügisel Glavlitist üle tee Draamateatri juures. See kõik on tuntud lugu, mille ridadele enam kuigi tihti pilku ei pöörata, ridadevahelisele alale ammugi mitte. Mida sealt aga leida võiks ja millise koha on eilsed vabadusvõitlejad tänases ühiskonnas leidnud? Need küsimused kummitamas, palusin tänavu hilistalvel ja varakevadel üürikest audientsi viielt Nõukogude võimu õõnestajalt, kolm neist endised poliitvangid, kaks teispool raudset eesriiet sündinud välisvõitlejad.

Kui Jeesus võis koopas sündida, siis meie võime koopas elada

Oma elu esimese espresso jõin Pirita kloostris kümme aastat tagasi, kui tulin isa Vellolt Merle Jäägeri luulekogu ära ärima. Espresso oli kange ja võõras ning ajasin talle kähku päkad silma. See aga ei aidanud, sest kohe kallati uus. Põhiliselt tuli jutuks iseseisvuse taastamise päevil katoliiklusse astumise laine loov-intelligentsi seas. Jõin veel kolmandagi espresso, mis isa Vello kinnitusel oli Eesti parim. Võimas oli ta kindlasti – terve öö lamasin selili ja hoidsin voodist kinni, kui tuba mu ümber ringi käis.

Kui Lagle Parek Pirita kloostri hoovipoolses kambris mulle külmal talvepäeval kohvi pakub, luban endale, et seekord piirdun ühe tassiga. Suhkrut ka igaks juhuks sisse ei palu. See teeb mu võõrustajale rõõmu – tähendab, ei pea lusikatega jändama. Küsin, kas tema oli ka üks nendest, kellest isa Velloga kunagi juttu oli – taasiseseisvumise ajal katoliiklusse pöörduja? Kuidas see karismaatiline naine, esimese taasiseseisvumisjärgse valitsuse siseminister, üldse siia kambrikesse elama sattus?

Alustan lihtsalt: mis olid järgmised sammud pärast Eesti vabanemist?

„Järgmised sammud? Kui ma siseminister olin, tuli esimest korda siia Eestisse birgitiinide ordu ülemabtiss ema Tekla. Kuna usuasjad kuulusid siseministri alla, siis ma võtsin teda vastu. Meie tol ajal ei saanud mõningatest asjadest aru – näiteks et meie vanad Pirita kloostri varemed on fantastilised. Ei olnud ju maailmas nii palju käidud ja vaadatud. Nüüd ma tean, et see on maailma kõige suurem birgitiinide ordu kirik. Kui orduülem siinset otsaviilu nägi, siis ta sattus kohutavasse vaimustusse ja ütles, et me tuleme tagasi! Tekkis kohe ääretult hea klapp temaga. Tegime skeemi, kuidas edasi minna. Tuli leida maatükk, mida osta. Ema tahtis seda kohta siin. Mina nii õudselt kartsin, et kui avad vundamendi, tulevad mingid varemed välja ja on arheoloogiline pärand ja ei tohigi ehitada. Muinsuskaitse pealik Jaan Tamm tegi proovišurfid ega leidnud midagi. Sain ema Teklaga suureks sõbraks. See ületas tavalise sõpruse.

Poliitikuks olemine on väga tõsine asi ja sa pead… ma ei oskagi öelda, kuidas see õieti oleks. Ja siis hakkasid juba kõik need… Ei, lihtsalt ma ütlen enda kohta, et hea oli, et õigel ajal tulin ära. Lihtsalt – ma ei ole poliitik. Nii kui ma ministriametist kukkusin, siis ema Tekla pakkus, et mine puhka Inglismaal kloostris. Pakkus aasta aega, aga ma olin kolm kuud. Vahva! Olin Londoni lähistel kloostris, raputasin endise elu vaevasid maha ja kolasin mööda linna. Käisin Hispaanias ka. Sattusin katoliiklusest vaimustusse ja nii ma sattusingi siia. Niikaua kui kõik need projekteerimised ja värgid käisid ja ema pakkus mulle, et tulgu ma siia elama. No ja mis võiks mugavam olla minusugusele kui elada siin? Neil ka hea – aitan.“ Ametlikku rolli Laglel pole, aga ta täidab erinevaid ülesandeid – näiteks haldab varemeid.

Kaheksakümnendatel pärast vanglast vabanemist üritati Lagle Parekit korduvalt veenda läände emigreeruma. Julgeolekuteenistused andsidki ülekuulamistel valida, kas ida või lääs – Eestis tema jaoks enam kohta ei olevat. Lagle valis aga ikka ja alati siiski Eesti, lisades, et kui vaja, võib ta ka itta minna – seal oldud küll. Parek oskas ka kinnipeetavana kohutavalt tülikas olla: „1984. aastal jõudsin tsooni, 1985. aastal muidugi oli Reagani uus ametisse astumine. Meil oli naeruväärne laager – 11 inimest. Nõukogude Liidu ainukene naiste poliitlaager. Arutasime, et nii on ju igav istuda, peaks käki kokku keerama! Mõte oli see, et saadame Reaganile õnnitluskirja. Kellegi omaksed viisid kirja välja. Istusime ja unustasime asja ära ja 1985. aasta jaanuaris saime aru, et kiri on kohale jõudnud, sest meid hakati iga päev läbi otsima. Väiksed ametnikud, nad ei saanud aru, mida otsida. Koomiline,“ naerab ta.

Praegusest vabast Eestist käib Lagle aga rõõmuga läänes ja lõunas: „Issand, kui palju ma olen nüüd mööda kloostreid luusinud, see on hoopis teine asi! Mul on kaks kohta, kus ma armastusega käin, ja mõlemad on orduga seotud. Üks on Itaalia, kus ma olen lõpmatult puhanud, ja teine on Iisrael. Pirita kloostri ehitas üles itaallanna ema Teresa. Nii kui see valmis sai, saatis ema Tekla ta Petlemma kloostrit üles ehitama. Me olime väga õnnetud, et ta ära läks, sest me väga armastasime teda. Neli eestlast otsustasime, et lähme talle sinna appi! Ostsime piletid ära, aga siis algas seal sõda… Olime arvestanud, et võtame jõulud Petlemmas vastu – kus siis veel kui mitte Petlemmas. Et teeme heakorratöid kümme päeva, kõvad tegijad! Ema Tekla ei lubanud nunnadel minna, aga meil olid piletid olemas, mida ei saanud ümber vahetada, ja mõtlesime, et kui Jeesus võis koopas sündida, siis meie võime koopas elada. Võtsime magamiskotid kaasa, aga tegelikult ei pidanudki koopas ööbima ja nüüd käime igal aastal seal. Ema Teresa on nüüd Petlemma kloostri üles ehitanud ja ka Jeruusalemmas on klooster. Eriti vahva, sest Jeruusalemm on Iisrael ja Petlemm on Palestiina. Väga huvitav – näed seda konflikti…“

Moodsa Eesti riigi probleeme Lagle aga arutada ei taha – sel sajandil on ta poliitilisest mängust väljas. Kõige tuumaks on Lagle arvates keel ja kultuur. Teismelistena loodud punasärklaste rühmituse üks peamisi võitlusvahendeid oli autostopiga ringi sõitmine ja muu jutu sees inimestele meelde tuletamine, et oli kord Eesti riik. Enese harimiseks loodi töörühmad, kus kirjandust, ajalugu, muusikat ja teisi valdkondi omal käel ja nõukogude diskursusest väljaspool tudeerida. Tema viimaste aastate suurim ettevõtmine, Eestisse ametliku kultuurilooliselt tiheda palverännutee loomine, on mõnes mõttes selle initsiatiivi jätk: „Kui hüppame tagasi 17-aastase punasärklase juurde, kus ma sain aru, et kõige tähtsam on keele ja kultuuri säilitamine, siis praegu, 75-aastaselt, ma olen täpselt samal seisukohal ja sellepärast me teemegi Eesti oma palverännuteed. Palverännuteel me näitame eesti rahva vaimset kasvamist. Me kogu aeg otsime huvitavaid kohti. Me avastame neid tegelikult.“

EKRE esimene esimees

Sarnaselt Lagle Parekiga on ka Enn Tarto pärit represseeritud perest ning kasvas seetõttu isata. Innustunud 1956. aasta Ungari sündmustest, levitas Enn koos koolivendadega väga otsekoheseid lendlehti, mis kutsusid näiteks üles „tibladele tõestama, et Eesti mehemeel pole surnud“, ja „Sarmaatia mõrtsukatele näitama, kuidas Luukas õlut teeb“. Õige pea leidsid noormehed end Mordva vangilaagrist, kus nende tulek juba istuvate eesti metsavendade ja suvesõja meeste hulgas elevust tekitas – propaganda järgi Eestis enam teisitimõtlemist polnud, värskete poliitvangide lisandumine aga andis märku, et võitlus endiselt käib. Tarto võitlus jätkus omal vaiksel, aga konkreetsel moel ka vangilaagris, kus organiseeriti sporditegemise tarbeks Eesti vapiga spordisärgid, mida jõuti tükk aega kanda, enne kui tähendus läbi Tallinna julgeoleku ka kohalike võimumeesteni jõudis ja särgid konfiskeeriti. Seejärel kaubeldi laagri rätsepatelt välja rahvustoonides treening-dressid: valgete triipudega mustad särgid ja püksid, sinine kangas üle rinnaesise õmmeldud. Just sellest riietusega mängimisest sai Tarto järgmise vangistuse üks ametlikke põhjendusi.

Enn räägib mulle oma lugu Tartu KGB kongide muuseumis. Soojalt paistev kevadpäike siia keldrisse ei ulatu. Istume kõrvuti toolidel ja ta võtab kotist üha uusi asju, mida mulle jutu jätkuks näidata: Jüri Kuke matusepildid Vologdas näiteks ja kohtuotsus aastast 1984, milles teda nimetatakse eriti ohtlikuks retsidivistiks, keda ei ole vaatamata kõigele suudetud nõukogudevaenulikult teelt kõrvale kallutada. Selle alusel määratud karistus pidi lõppema alles 1998. aastal.

Põrandaaluse tegevuse organiseerimise ajal töötas Enn Tarto katlakütjana, vangist vabanedes sai ta kohe ka tööpakkumise Ropka katlamajja. Ajad olid aga uued ja sihid muutunud: „Teised ütlesid, et ära sa loll ole, et lähed Ropka katlamajja, ära mine. Ma ei läinudki, ja õigesti tegin. Varsti olin muinsuskaitse ühenduses ja pärast kodanike komiteede kaudu sain rakendust, nii et minul nende töökohtade leidmisega probleemi ei ole olnud.“ Lagle Parek rääkis, et ta ei saanud lõpuni aru, miks Enn Tarto ERSP-ga ei liitunud. Küsin. „ERSP-ga ma ei liitunud sellepärast, et kui ma vangist vabanesin, siis noh… Meie alustasime vabadusvõitlust juba enne ERSP-d, kui ERSP-d veel ei olnud. Tegime ju Balti apelli ja hiljem ühines meiega ka Jüri Kukk ja kui ma vabanesin, siis tehti niisugused tingimused, et ma pean leidma toetusisikud, et ERSP-ga ühineda. Just nende tingimuste tõttu mina ja Mart Niklus ei liitunudki.“

Niklusega sai Tarto tuttavaks juba esimese Mordva vangistuse ajal ja istus temaga koos hiljemgi. Eesti iseseisvuse taastamise järel said mõlemast riigikogu liikmed. Mardi debüüt jäi ka luigelauluks, ent Enn teenis kolmes järjestikuses koosseisus, enne kui tema tund tuli. Otseütlemise pärast, arvab ta ise. „Eesti keelde oleks uut käänet vaja – otseütlev. Teatud inimesed on liiga otseütlevad – mis aga mõtleb, mis aga aru saab, ütleb otse välja. Kasvõi praegugi, kuigi öeldakse, et minust väga vähe oleneb, aga kui meil on siin Memento üritused, siis ma ütlen, et Tartu rahust ei tohi loobuda! Mulle on öeldud küll, et ole ometi vait, jäta see Tartu rahu! Aga mina ei jäta, tead! Mina olen otseütlev, tead! Olen seda meelt, et Eesti peab võitlema, mis vähegi jaksab, et NATO reaalne kohalolek oleks Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas.“

MTÜ Tartu Memento esimeheks olemisele ja Eesti Memento Liidu juhatusse kuulumisele lisaks Enn Tarto ühegi erakonna ridadesse astunud pole, aga et abikaasa Piret kuulub Vabaerakonda, leiab see seltskond mõningal määral toetust. „Omal ajal, kui moodustati konservatiivne rahvaerakond EKRE, olin mina selle esimees. Praeguse EKRE mehed hõivasid meie nime. Meie EKRE-l oli kaks olulist põhimõtet: üks oli, et riigikaitse peab olema erakonnapoliitiliselt neutraalne, ja teine, et meie ei võtnud EKRE liikmeks endisi kommuniste. See viimane saigi meile saatuslikuks, sellepärast et rahad liikusid nende käes ja samm-sammult siis see EKRE lakkas olemast. Niimoodi on lugu. Kui tuli see uus EKRE, siis ma pöördusin nende poole, et võtke natukene teine nimi, kasvõi üks sõna, aga ei.“ – „Mis te arvate praegusest EKRE-st?“ – „Ma ei ole temaga rahul. Ei ole rahul. Osaliselt on neil õigus, aga samal ajal mina nendega rahul ei ole, sellepärast et noh, kasvõi juba see nime virutamine.“

Vestluse lõpus küsin, kas ta kahetseb midagi. „Ei, mina ei kahetse. Mis mina olen suutnud Eesti riigi ja rahva heaks teha, seda ma olen teinud, ja niipalju kui mul veel natukene tossu on, ma jätkan seda tegemist ja ma palun jumalat.“ Lõpetuseks lisab ta reipal toonil: „Muide, selle KGB kongide muuseumi eest ma olen kah võidelnud päris tükk aega, tead.“

Tegelikult ei ole see esimene kord, kui Enn Tartoga kokku puutun. Üheksa aastat tagasi sattusime üheks õhtupoolikuks Rakvere lähistele sama lõkke äärde grillima. Mäletan, et ta üllatas mind, kuna oli selles situatsioonis kuidagi lahe. Ootamatult vaba ja rõõmus. Kannatusi, ebaõiglust ja läbi halli kivi minekut on tema elus palju olnud, aga ühtlasi on ta ka nähtavasti täiel rinnal elanud, pere loonud ja oma teemade reviiri järjekindlalt laiendanud. Võib-olla oli toonane mulje nii sügav, kuna olin olengule saabunud otse konverentsilt, kus kuulajana võttis korduvalt sõna Mart Niklus. Ta tegi seda nii valulikult, et ma ei osanud aastaid temast muudmoodi mõelda kui igavesest dissidendist. Aga just seda ei tohi Mart Nikluse kohta mitte kunagi öelda, sain seekord koduvisiiti sooritades teada.

Trellid tehakse sinimustvalged

Nikluse majal on kaks postkasti, sest ühte tegid linnud pesa ja ta ei raatsinud neid välja tõsta. Tuba, kuhu mind juhatatakse, on täis raamatuid ja dokumente, mida ta ilmselt ka ei raatsinud välja tõsta. Võõrale silmale näib valitsevat kaos, aga Mart Niklus ise orienteerub ülihästi ja kõik vajalikud dokumendid ja materjalid ilmuvad jutu käigus spontaanselt ja kärmelt meievahelisele lauale. Lõpuks moodustub neist kolm suurt virna. Nurgas seisva klaveri kõrval on maal noorest, habemega, pilli mängivast Niklusest, barett kuklale tõmmatud otsekui protohipsteril. Tegelikult on sellel pildil vang, kelle kontol on neli süüdimõistvat kohtuotsust ja kuusteist aastat laagrielu. Klaver oli Mordvasse tulnud sõjasaagina Saksamaalt, aga et ümbruskonnas keegi pilli mängida ei osanud, tassiti see tsooni.

Erinevalt Tartost on Nikluse südames ka hulk kahetsust: „Noh, vanapoisiks ma olen jäänud. Perekonda ei ole. Erialasest tööst olen ka ilma olnud. Aga teiselt poolt – pole halba ilma heata. Ma ei oleks polüglott, kui ma ei oleks [laagrist] läbi käinud. Ma olen õpetanud inimestele prantsuse keelt, rootsi keelt. Kui ma sinna ei oleks sattunud, mine tea, siis võib-olla peale vene keele ei oskaks midagi. Võtsin kaasa sealt, mis huvitav ja kasulik oli, näed. Jah… Mis ei tapa, teeb tugevaks. Minu klassivendadest Treffneri koolist peaaegu kõik on teise ilma läinud. Nad ei ole kinni läinud, nad on erialal töötanud, teaduskraade kaitsnud ja on surnud! Ja mina ei ole päevagi oma erialal töötanud, kõnelemata teaduskraadidest või midagi, ometi elan ikka veel.“

Muidugi on Niklusel ka oma helge ja optimistlik pool. Aga ta ei varja ka seda teist, mille poolest ta tuntum on: „Mind on neli korda arreteeritud ja represseeritud. Kuusteist aastat olen ma vangis olnud. Ega viies kord ei ole välistatud. Pannakse kinni. Trellid tehakse sinimustvalged ja lauldakse peale, et „Su üle jumal valvaku“. Mina ei ole sellise Eesti eest, nagu ta meil siin on, küll võidelnud ega kannatanud. Ma kujutasin kõike hoopis teistmoodi ette! Ma kujutasin ette seda, mida Eesti Kongressi ajal räägiti, et ehitatakse demokraatlik õigusriik, taastatakse rahvusriik. Peeti kümme istungit ja võeti ilusaid deklaratsioone vastu, aga kas meil nüüd on siis midagi taastatud? Niisama nagu oli, niisamuti jääb.

Kui minutaolistest tänapäeva Eestis üldse räägitakse, siis räägitakse dissidentidest. See on üks väga ebamäärane termin. Me olime ju okupeeritud riik ja kõikides okupeeritud riikides on okupatsioonidele olnud vastupanuliikumine. Vastupanuliikumisest ei taheta meil midagi rääkida – ikka dissidendid, dissidendid. Dissidendid nõudsid reformi, mitte revolutsiooni, aga meie olime ju Nõukogude korra vastu! Me olime midagi enamat!

Ma ei jõua siin mõningate inimeste naiivsust uskuda. Kõrgharidus olemas ja räägib, et me laulsime end vabaks. Ma hakkan siis küsima, aga kellest või millest me end vabaks laulsime? A miks te siis pärisorjusest vabaks ei laulnud? Või kui küüditajad tulid – me oleks pidanud laulukooridega vastu minema, oleks küüditamine ära jäänud? Palja lauluga ei saanud midagi vabaks, meil olid põrandaalused organisatsioonid, olid vastupanuliikumised. Me õõnestasime nõukogude korda, tänu sellele sai kõik võimalikuks!“

Niklus tõstatab küll korduvalt derussifitseerimise teema, ent sama sageli väidab ka, et russofoobiat ta ei põe – vene keele ja vahvate vene inimeste vastu polevat tal ka midagi. Nimetab plejaadi noorema põlve eestivenelasi, kes tal pidada lausa külas käima. Küsin, mida ta arvab sellest, et paljud noored eesti pered panevad oma võsukesed keelekümbluse eesmärgil vene lasteaedadesse. „Pole paha mõte. Kui leiavad, et see annab tagajärgi, no las proovivad. Venemaa on suurriik ja meie naaberriik ja hea on keelt osata.“

Ülikooli jõudis ta küll enne arreteerimist ära lõpetada, ent erialast tööd ornitoloogia valdkonnas pole kunagi õnnestunud teha. „Olen püüdnud ennast vormis hoida. Kirjutan, vahel mängin klaverit, majapidamistöid on kohutavalt palju teha. Ega see individuaalelamus elamine pole mingi lõbuasi! Rapsin siin kõik ise teha, aga on ka häid sõpru olemas, kes käivad aitamas. Üks on täna tulemas, autoga sõidame poodi, toome nädala toidu. Nii ma siis elan. Jõudumööda võtan konverentsidest osa. Ülehomme ongi Eesti Ornitoloogia Ühingu aastakoosolek ja kavatsen sinna minna. Jüri Kuke konverents oli just ära. Kutsusin presidendi ka osalema. Ta on bioloog nagu minagi, aga ei tulnud kohale.“

Omal ajal Eesti Mandelaks kutsutud mees ei ole saanud üle sellest, et tema represseerijaid ei ole toodud kohtu ette. „Peamine põhjus, miks räägitakse küüditatutest, aga midagi ei räägita vastupanuliikumisest, on see, et küüditamine on nii kauge minevik, aga need, kes meid arreteerisid ja süüdi mõistsid, need on praegugi ametis ja saavad Eesti Vabariigilt pensioni. Meil ei ole mingisugust puhastust olnud.“ Mart Niklus elab Tartus kiviviske kaugusel mehest, kes tema vabanemise otsusele alla kirjutas. Ta ütleb ka, et teab täpselt, millistes poodides teda arreteerinud KGB-lased nüüd turvamehena leiba teenivad. Muide, ka vabas Eestis on tema koduaken peremehe suupruukimise tõttu sisse visatud – see kõik on ühtlasi osa Mart Nikluse passioonist ja ikonograafiast. Visaku esimesena kivi see, kes… Muide, too kivi on tal reliikviana kahe akna vahel vangis.

Õigeid sõnu ja mitte väga palju…

… ja Sa võid suuri asju teha, on Mari-Ann Kelami üks deviise. Tema on teinud suuri asju ja ka asju suureks teinud. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse ja Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides aktiivse liikmena on ta oma elust annetanud aastaid nii intensiivse lobitöö kui poliitiliste meeleavalduste korraldamisele. Eesti iseseisvuse taastamise eel võõrustas ja vahendas ta Washingtoni võimukeskustele ja meediale enamikku Ameerikat väisanud kodu-Eesti kõneisikuid. Mida Mari-Ann Mart Niklusest mäletab? “Ta oli kõige kergem juhtum – esimene, keda ma ei võtnud oma majja, sest poeg oli jäänud mumpsi. Täiskasvanud inimestele on see väga ohtlik asi, kui pole seda ise lapsena põdenud. Maja oli mul baktereid-viiruseid täis, õhh! Kartsin, et tapan veel poliitvangi ära! Nii et ta ööbis ühes teises peres. Niklus oli vahva! Käisime raadiotes, kus ta sai oma heas vene keeles rääkida. Hakkasin ka lõpuks vene keelest aru saama – vähemalt, et millest jutt käib. Olime 1984. aastal Nikluse 50. sünnipäeva puhuks, mille ta pidi vanglas veetma, kogunud erilisele õnnitlusläkitusele 75 USA senaatori ja saja kongresmeni allkirjad”.

Kui mina oma kohvrite ja kuraasiga Washingtoni jõudsin, oli Külm sõda juba läbi, Mari-Ann Kelam Eestisse kolinud ja Balti teemad kriisikomisjonidest argilobisse imbunud. Nii juhtuski, et ehkki liikusime samades ringkondades ja kulutasime samu koridore, nägin teda oma ihusilmaga esmaskordselt alles suure põgenemise 70. aastapäevale pühendatud konverentsi mälestuspäeval Okupatsioonide muuseumis. Paus oli just lõppenud, küpsisevaagen hõre ja termose ees põrandal lainetas suur kohviloik. Enne omale meelehea võtmist, asusid äsja saabunud aukülalised Mari-Ann ja Tunne Kelam hoogsalt ja heatujuliselt koristama. Eesti cateringi standardvarustusse kuuluvad rohelised salvrätid lagunesid aga pruunis ookeanis kiiresti pudruks ja Tunne pakkus, et äkki ta kuivatab oma pükstega edasi. Poliitiku bluff muidugi, öeldud kilk silmas ja suunurgas, aga miski ütles mulle, et kui oleks olnud vaja, siis ta olekski pükstega edasi kuivatanud. Ja nüüd mil Mari-Anniga vastamisi istun ja tema mälestuste paistel oma ulgueesti nostalgiat üles soojendan, veendun üha enam, et seda kohviookeani maru ei saa tema kindlasti mäletada. Sellised asjad lihtsalt registreeru ühe grand together lady radaril, kes suudaks ilmselt ihuüksinda ka orkaani üle elada – poliittormides karastumine algas tal juba enne emapiima maitsmist, sest ta sündis põgenike lapsena sõjajärgsel Saksamaal ja kasvas üles Ameerikas.

Oma esimese kommunismi-kriitilise lugejakirja lähetas ta Clevelandi ajalehele üheteistkümne aastaselt, reaktsioonina Ungari 1956.a. vabadusvõitluse vildakale kajastamisele: “Mul sai süda täis ühe ameeriklase kommentaari peale, kes kritiseeris ülestõusnute poolt kivide loopimist valitsusasutuste suunas, kuid vaatas oma tugitooli mugavusest kõrvale sellest, kuidas nõukogude tankid ja hukkamiskomandod mõrvasid sadu vapraid ungarlasi. „Ma kirjutasin, et Teie saate üleolevalt sellist absurdsust väljendada üksnes selletõttu, et meie esiisad olid vaprad ja võitlesid oma vabaduse eest samuti nagu praegu ungarlased.“ Just selle alguses suurt lootust, hiljem masendust tootnud rahvaülestõusuga seoses mäletab ta ka inimeste vaatenurkade erinevusi: “Väga meeldejääv oli tookord ajakirja LIFE Magazine erinumber, mis pühendati 1956.a. Ungari ülestõusule. Mõjukad fotod vabadusvõitlejaist ja ohvritest. Seda väljaannet hoiti meie peres nagu reliikviat. Aga kui ma näitasin seda koolikaaslastele, siis neil oli sääraseid fotosid ja sõnumit raske mõista. Juba lapsena sain aru, et nemad ei saa aru. Nad ei tea tausta – näevad küll pilti, kus keegi on surnud ja mõtlevad, et uu, see on kole! Aga kes see on ja miks ja…? Nende sümpaatia võis kuuluda sama hästi mõnele nõukogude sõdurile kui mõrvatud vabadusvõitlejale. Nad lihtsalt ei osanud mõista õigluse ja ebaõigluse erinevust. Pöuudus vajalik taust ning meie, eesti pagulaste teiseks elukutseks oli üritada seda tausta luua.“

Mari-Ann kasvas üles Ohio väikelinnas, kus polnud teisi eestlasi. Kuidas tal diasporaa kontekstiga jäi? “Mina pääsesin sellest. See oleks võib-olla ära tapnud ka… Ma nägin, et mõned vajusid lõpuks lausa ära, kui seda liiga palju said.“

Paljude tema kandis võrsunud eakaaslaste jaoks oli äärmiselt oluline 1950. aastatel alustanud Kesk-Lääne Noorte Koondis ehk KLENK, mis alguses tähendas julge mõtlemisega vabameelseid konverentse semestrite vaheaegadel erinevates ülikoolilinnakutes, nüüd aga seenioride Kariibi-kruiise, kus tantsitakse Curly Stringsi järgi. “Minu jaoks nagu vähe mõttetu, vabandust. Mulle keegi seletas, me tegemist on eesti kultuuri ja fun-asjade ühendamisega, aga minu meelest kippus seal fun domineerima.“ Aga Kanada põlislaante vahel tema nooruses alanud ja siiani peetav suvine Metsaülikool Kotkajärvel? “Metsaülikoolis ma ka ei käinud, välja arvatud kui olin juba suurem ja oli oma pere ja sidusime seda millegi teise sõiduga. Ma olin natuke dissident isegi selles omaenda ühiskonnas,” naerab ta. ”Mina tahan alati tegutseda konkreetse praktilise tulemuse nimel, kuid mõnedki ettevõtmised selles seltkonnas taandusid sellele, et haletseme ja mõtleme ja uurime…”

Just mõtlemisest ja haletsemisest ja uurimisest vabanemiseks Mari-Ann õigupoolest hardcore välisvõitlejaks hakkaski: ta esimene abikaasa saadeti Vietnami sõtta. “Ma pidin midagi tegema, ei saanud lihtsalt istuda ja muretseda. Tänu eesti ja saksa keelele sain tööle Kongressi Raamatukokku. Seal töötas juba mitu eestlast ja sain aru, et seal tehakse ja organiseeritakse niimõndagi. Esimeseks väljakutseks sai Austraalia sotsialistliku valitsuse loobumine aastal 1974 Balti riikide okupeerimise mittetunnustuspoliitikast, mida lääneriigid olid a-st 1940 hoidnud.

„Kõik baltlased tundsid ohtu, et Austraaliale võivad järgneda ka teised lääneriigid. See oli minu elu esimene avalik meeleavaldus. Korraldasime piketi Austraalia saatkonna ees. Täitsa vahva üritus, marssisime sinna rongikäigus. Üüriti isegi ühe känguru kostüüm, aga see kahjuks ei mahtunud kellelegi selga, nii et kasutasime ainult känguru pead. See oli esimene kord, kus ma nägin, et ahaa, on inimesi, kes astuvad avalikult välja suuremate asjade eest, et demokraatlikus ühiskonnas on kõrgemal tehtud otsuseid võimalik altpoolt mõjutada ja muuta. Minu sisemine tunnetus haakus sellega – läksin ja aitasin kaasa. Mis kõige tähtsam – baltlaste paljudes riikides korraldatud protestid mõjusid – uus Austraalia valitsus tühistas eelmise peaministri otsuse ja naasis mittetunnustuspoliitika juurde.”

„Järgnevate poliitiliste ürituste käigus hakkas kasvama eetiline vastutus aidata kaasa õigluse võidule. Olles endise nõukogude vangistuses viibinud Olaf Tammarki kutsel liitunud 1978 asutatud Eesti vangistatud vabadusvõitlejate abistamistoimkonnaga, hakkasin Nõukogude Gulagis vaevlevate konkreetsete inimeste saatuse tundmaõppimisel taipama kommunistliku süsteemi tõelist olemust. Taipama nii emotsionaalselt kui mõistuslikult. Need inimjesed olid ju samasugused nagu meie siin, vabas maailmas. Kuid neid koheldi julmalt, sest nad olid üritanud lihtsalt kasutada õigust vabalot oma arvamust avaldada, mille üle meie üldse ei mõelnudki – sellised vabadused olid endastmõistetavad. 1975.a. mõisteti okupeeritud Eestis kuni 6-ks aastaks vangi viis meest, keda süüdistati memorandumi saatmises ÜRO’le, kus nad nõudsid abi nõukogude vägede väljaviimiseks ja vabade valimiste korraldamiseks. Kalju Mätiku, Sergei Soldatovi, Mati Kiirendi jt. nimed muutusid meie jaoks lähedaseks. Organiseerisime neile ja nende peredele pakkide saatmist, läkitasime vanglaisse ja nõukogude võimdudele protestikirju ning sünnnipäevade puhul õnnitlusi, informeerisime nende käekäigust USA Kongressi liikmeid, kellest paljud meid toetasid. Igale toimkonna liikmele määrati „hoolealune“, kellele ta erilist tähelepanu pööras.

Selleks ajaks oli Mari-Annel juba sündinud poeg Kristopher, kelle ta seljakotis kaasa võttis. Hiljem sündis ka tütar ja nende väikeste seltsilistega sai palju suurt poliitikat tehtud. Gorbatšovi esimese USA-visiidi puhul detsembris 1987 organiseerisid Balti pagulased Valge Maja juures, kus presidendid Reagan ja Gorbatshov õhtusööki nautisid, hääleka protestimeeleavalduse, milles osales sadu inimesi, ka ukrainlasi vietnamlasi jt. Selle motoks oli „See the Light“ – nähke valgust, teie, riigijuhid! Saage aru, et USA ja Nõukogude Liidu paranevatest suhetest hoolimata on Balti rahvad ikka vangis ja ootavad vabanemist – ja kohe! Põletasime selle aktsiooni käigus ka nõukogude lipu.“

Tuleb välja, et Kristopher on otsapidi seotud ka Enn Tarto vabanemisega. „Oli september 1988. Muutused Nõukogude Liidus toimusid, Eestis oli augustis asutatud täielikku iseseisvust nõudev Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Kuid mitmed aastaid tagasi kodanikuvabaduste eest seisnud inimesed viibisid üha nõukogude vanglais, ning ega nende saatus huvitanud ka uuendusmeelseid juhte. Eesti poliitivangide hulgas olid tuntuim Enn Tarto. Me saime teada, et Washingtoni saabunud Nõukogude välisminister Ševardnadze suundub teatud kellaajal saatkonnast Valgese Majja lõunat sööma. Polnud aega inimesi kokku kutsuda, et midagi massilist teha. Mõtlesin teha tänavateatrit. Minul oli triibuline vangikostüüm seljas ja minu poeg – pidin talle lõpuks andma 5 dollarit, sest see oli jube olla karukostüümis! Klaustrofoobia, ei saa hingata… Väga vapper! Tütar oli ka kaasas ja hoidis loosungit. Leidsime garaažist vana raske roostes keti. Panime selle mulle ümber ja Kristofer sikutas ja urises. Ševardnadze sõidabki oma musta limusiiniga saatkonnast välja. Ja siis juhtub midagi ootamatut. Ta silmas meid, peatas auto keset tiheda liiklusega tänavat, tuli autost välja oma tõlgiga ja tegi mingisuguse kuningliku viipe meie poole. Kostüümid töötasid – tähelepanu oli äratatud! Seletasin talle, et eestlane Enn Tarto, kes on astunud välja sõnavabaduse eest, on unustatud Mordva vanglasse. “Saab tehtud,” ütles ta uhkelt. See oli uskumatu, see tema stiil! Ühtegi ajakirjanikku ei tulnud minu pressiteate peale kohale. Mul kihvatas, et ürituse teine pool on veel täitmata. Sellest sündmusest tuleb informatsiooni anda. Kiirustasin pärast Sevardnadze lahkumist telefoniputkase, panin oma 25 senti sisse ja helistasin Associated Pressi ja Washington Posti: “You really missed something!” Associated Press uskus mind ja tegi sündmusest väikese nupukese, mis edastas ka Sevardnadze lubaduse – Enn Tarto suhtes midagi ette võtta. Oli tähtis, et see lubadus ilmuks ka must-valgel. Uudis läks AP vahendusel mitmele poole laiali.

Kõik kokku mõjus – koos Tallinnas samal ajal korraldatud pikettidega. Igal juhul jõudis Enn Tarto järgmisel kuul vaba mehena lõpuks Eestisse. Koostöö oli väga tähtis.”

Sellal kui Tarto veel vangis oli, tegi Mari-Ann Kelam Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskusega tihedat koostööd: “Eesti külaliste ärakasutamine, ma ütleksin. Viia neid kohtumistele, vaadata, et saada tähelepanu. Üks väga huvitav oli muidugi Kaisa Randpere, väike tüdruk, kes jäi Eestisse kui vanemad hüppasid ära. See case oli ameeriklastele suurepärane, nad on väga lastelembesed ja peretragöödiad mõjuvad neile.“ Dissidendid olid vahend, Eesti oli eesmärk. “Ma olin nagu ühe naise büroo, nii et mul oli kõik – valmista toitu, puhasta WC ja majuta neid Eesti külalisi, vii neid kohale, organiseeri kõik nende esinemised, kohtumised, saada väölja pressiteated – tõeliselt huvitav töö, kuigi alati oleks olnud vaja ekstra-käsi. Oli huvitav, et kõik, kes minu juures peatusid tahtsid saada huvitavaid ja vürtsikaid toitusid. Hakkasin mõtlema, et kas see on seotud sellega, et oled olnud vangladieedil või on see iseloom – oled dissident ja tahad vürtsikat? Heiki Ahonen nõudis väga kanget kohvi, kus lusikas püsti seisis. Kõikidel olid oma head ja vähem head küljed, aga kokkuvõttes olid kõik siiski toredada. 1989.a. juunis saabunud Lagle Parek, tookord juba Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei juht, oli eriti vahva, väga asjalik ja praktiline. Inglise keele puudulikkust korvas tema jutu kaasakiskuv sisu – seda oli suurepärane tõlkes serveerida. Näiteks lugu sellest kuidas ta Mordva laagris koos teiste naisvangidega tulid mõttele saata president Reaganile kirja. Loomulikult oli midagi sellist absoluutselt keelatud ja karistatav, kuid need naised suutsid mitte üksnes oma läkituse salaja koostada, vaid ka välja toimetada. Poliitvangide kirjast Reaganile oli omal ajal juttu USA populaarseimas ajakirjas Readers Digest; see kirjakene asub nüüd Reagani muuseumis Los Angeleses. Lagle oli tõepoolest vahva naine ja meil oli väga hea klapp. Tema Washingtonis viibimist täitsid kohtumised eestlastega kohtumisi, arvukad intervjuud; kui tekkis mõni paus, viisin ta ka riidepoodi ja ostsin asju. Lõpuks kukkus välja nii, et ainuke aeg kui saime ka omavahel rahulikult rääkida oli tema lahkumisel lennujaamas, kuhu ma Lagle viisin. Istusime ooteruumi põrandal ja rääkisime sellest, mis Eestis toimub ja mis kõigest saama hakkab, sekka ka isiklikke asju. Lagle oli väga tagasihoidlik, ei mingeid nõudmisi, hea huumorimeelega, lihtsalt tore. Tütar Kai kinkis talle lahkumisel omadekoreerinud taldriku. Lagle kohver oli küll väga täis, aga ta võttis selle kaasa. Ükskord hiljem Eestis näitas, et see taldrik on tal alles. Ma hindan seda. Muide, Lagle oli üks nendest, kes ütles, et no kas tead, keda sa peaksid siia kutsuma? Tunne Kelami – tema on just alanud kodanike komiteede liikumise juhte, tal on hea esinemisoskus, inglise keel ja vohh! Sama olin kuulnud juulis 1988 muusik Vardo Rumessenilt, kes sai võimaluse esimest korda USA-sse tulla. Kui pärast tema üht esinemist Ameerika Hääles minu kodus vestlesime, küsis ta minult, mida ma Tunne Kelamist arvan. Mina ei osanud midagi öelda, Kelami nime minu poliitvangide nimekirjas polnud. Vardo seletas, et Tunne Kelam olevat kõige tähtsam Eesti rahvusliku liikumise ideoloog…

Seega etendasid need kaks minu jaoks ingel Gabrieli rolli, kes teadvustasid mulle, et selline inimene on olemas. Kui Tunne lõpuks septembri algul 1989 Washingtoni saabus, siis tema osutus minu üllatuseks kõige paremaks külaliseks. Väga hea inglise keel oli tal tõesti, aga kõige olulisem oli selge sõnum Eesti iseseisvuse taastamise vajadusest. Seejuures oskas ta täpselt tajuda, mida just igale erinevale seltskonnale rääkida. Olles viie päevaga teinud läbi pressikonverentside, otse-raadiosaadete, intervjuude, eestlastele esinemiste, artiklite kirjutamise krossiraja, tundsin äkki, kui hea, teineteist suurepäraselt täiendav tandem me oleme.”

Romantiline kroonika sellest, kes kelle käest kinni võttis, mida hiina restorani õnneküpsised lubasid, kuidas noorpaar salaja abielludes tseremoonia läbiviijatele Eesti vabanemise propagandat tegi ja mil moel Dalai-laama esimene külaskäik Eestisse nende pulmareisile kiirelõpu tegi seisab Mari-Ann mälestusteraamatus „Kogu südamest“. Meie nende juttudeni ei jõua, küll aga teatab ta särasilmil, et ta on õnnelik vanaema, kellel on neli lapselast ja üks tulemas: “Kolisin koos tütre ja koeraga siia aastal 1993. Poeg jäi Ameerikasse ülikooli ja tuli hiljem järgi. Nüüd on kõik siin.” Välja arvatud muidugi Euroopa Parlamendi saadik Tunne, kes Brüsselis Eestit esindab. Kuid Tunne on nagu külalistööline, kes iga nädala lõpuks koju naaseb. „Leppisime algul kokku nii, et Tunne on neli päeva nädalas ära ja kolm päeva kodus. Öödega on aga vastupidi – neli ööd kodus ja kolm võõrsil“, naljatab Mari-Ann. Kas Mari-Ann ka Euroopas käib? “Väga vähe. Mul on kodu ja kohustused siin, olen Viimsi vallavolikogu liige ja paljudes vabatahtlikes organisatsioonides ja nõukogudes. Brüssel mind üleüldse väga ei tõmba. Strasbourg on kenam linn ja sinna on küll meeldiv minna. Paar korda aastas.”

Uurin, kas Eesti iseseisvumisega seoses tekkis Mari-Annel ka identiteedikriis? “Minul identiteedikriisi polnud, aga välis-Eesti organisatsioonidel küll. Kuidas küsida pärast iseseisvuse taastamist annetusi, mida seni koguti Eesti vabadusvõitluseks? Siiski, Eesti Vabariigi taastamise algusest peale osutus ülimalt tähtsaks üks asi – Eesti tutvustamine välismaal, eriti USAs. See oli meie säilimise ja julgeoleku küsimus. Piiri taga ju ei teatud eriti, mis sorti riik see Eesti õigupoolest on, samas materdas meid algusest peale Vene propaganda. Enne 1991.a. tunnustati välismaal eestlasi kui väikese ja tubli, kuid õnnetu saatusega riigi esindajaid. Pärast riigivõimu taastamist sai paljudele Vene vaenulike rünnakute mõjul põhimureks, et miks te neid vaeseid venelasi Eestis diskrimineerite? Välisministeeriumi pressiesindajana oli mul 1990. aastail käed-jalad tööd täis seletamaks, et rahvusriigi taastamine tähendas senise privilegeeritud klassi eriõiguste kaotamist ning kõigi võrdseid võimalusi, kuid seda eesti keele alusel. Kindlasti mitte diskrimineerimist. Venemaa rünnakuid olid ohtlikud just liikumisel meie põhieesmärkide – NATOga ning EL-ga liitumise – suunas.”

Ka Mari-Ann on omal nahal kogenud, kuidas teatud etapis nii olulised ja edutoovad isikuomadused nagu järjekindlus, vankumatus ja julge pealehakkamine protsessi edasi liikudes võivad isegi komistuskivideks kujuneda. „Olles aastast 1990 korduvalt Eestit külastanud seoses Eesti Kongressi istungitega, hakkasin aja jooksul tunnetama, et paljudel inimestel on ebamugav kui küsida neilt lihtsaid asju: Mis ja miks? Eesti vanasõna ütleb küll, et küsijale suu pihta ei lööda, aga tegelikus elus lüüakse küll… Pärast vabadusvõitluse lõppu läks täide see, mida me Paul Goble’iga rääkisime – fighting for freedom is much more fun than building a democracy. (võidelda vabaduse eest on palju toredam kui ehitada demokraatiat). Riikluse ehitamine on tõesti vaevarikas, kui iga päev tulevad uued asjad peale ja samas on oluline pidevalt iseseisvust kindlustada. Oli ka inimesi, kes arvasid, et Eesti riigivõimu taastamisega on kõik valmis. Ei ole! See kõik võib kergesti ka kaotsi minna! Pärast augustit 1991 käisin Washingtonis ikka ringi Freedom for Estonia rinnamärgiga, mis varem nii palju positiivset tähelepanu oli pälvinud. Nüüd öeldi mulle mõnikord isegi iroonilisellt, et kas sa ei usu, et vabadus on saabunud? Ütlesin, et usun küll, aga ma pole sada protsenti kindel, et see kestab. Praegu ma ei võitle otseselt, aga levitan infot Facebooki kaudu ja tõstan inimeste teadlikkust Venemaa kui ka teiste diktatuuride suhtes. Vaesed vene inimesed kannatavad tegelikult rängalt – nii moraalselt kui sotsiaalselt.” Mari-Ann osaleb tihti Tallinnas Vene saatkonna ees toimuval piketil avaldamaks solidaarsust Ukrainaga ning Vene võimuses olevate poliitvangidega. Ta kuulub väikesesse aktivistide rühma, kes juba kaks aastat regulaarselt Ukraina toetuseks meelt avaldavad loosungitega à laWake Up, Europe” ja “Putin lies, people die“.

Ei saa jätta küsimata, mida Mari-Ann Donald Trumpist arvab. Vastus üllatab ja ei üllata ka: “Ma pole enam nii mures. USA demokraatlik õigussüsteem on maailma tugevamaid ja vormib sobivaks ka uustulnukate käitumise. Mulle teeb enam muret see, et Trumpi eelkäija poliitika, mis Ameerikat sisemiselt lõhestas ning välispoliitiliselt oli enamasti kõhklev, valmistas ette Trumpi esilekerkimise. Suur osa USA pettunud kodanikest soovis põhimõttelist muutust. Mind hakkab üha enam häirima vasakpoolsete silmakirjalikkus ja konfliktsus.”

Lõpetuseks resümeerib Mari-Ann: „Mind on alati innustanud vana palve: Jumal, anna mulle meelerahu aktsepteerida asju, mida ei saa muuta; anna mulle vaprust muuta asju, mis vajavad muutmist ning tarkust eristada ühte teisest…Mina võin pingutada lõpuni välja, ka siis kui enamus on juba käega löönud, kui asi tundub lootusetu. See pole jonn ega mõttetu peaga vastu müüri jooksmine. Kui eesmärk on õige, tuleb sellesse suhtuda maksimaalse tõsiduse ja vastutustundega. Varem või hiljem tasub selline suhtumine ennast ära.“

Eesti on mu kodumaa, New York mu kodulinn

Juta Ristsoo elab juba aastaid Eestis Kolga-Jaani kandis vanas rehielamus. Elutoa seinal domineerib aga Arne Maasiku hiigelsuur foto New Yorgi tänavavaatega. „See on kohe Eesti Majast ümber nurga, sellepärast ma ostsin ka selle pildi. Kolmas avenüü ja umbes 32. tänav. Nii kui ma tema stuudiosse läksin ja seda pilti nägin, siis ma lihtsalt tundsin kohe need hooned ära! Eluaeg ju seal käidud!“ Nüüd käib Juta põlluvaheteedel, kasvatab krookuseid ja haigelt naabrinaiselt üle võetud Pontut, tõlgib palju kunstiajalugu ja keskaega puudutavaid teadustekste ja hoiab poliitikast kaugele – tema võitlused on võideldud. Välisvõitlus oligi Juta kontseptsiooni järgi konkreetse vektoriga – vabaduseni välja. Siis lõppes pagulus ja tuli otsustada, kas jääda immigrandiks või kolida „tagasi“ riiki, kust ta Saksamaal sündinuna polnudki kunagi lahkunud. Juta valis viimase ja elu mängis talle kätte kummalised kaardid, mistõttu ta on osaliselt vastutav mõningate väga argiste kohalike nähtuste eest, nagu suur burksi- ja friikatekultuuri plahvatus iseseisvusaja alguses ja reklaamidega bussipaviljonid, mis suuremates linnades endiselt tooni annavad.

„Välisvõitluse eesmärk oli mitte lasta asjal kaduda – saime aru, et meie ei saa Eestit vabastada, aga saame hoida teemat üleval.“ Juta sai esimesed poliitaktivismi-ristsed 20-aastaselt, kui võttis osa
BATUN-i (Baltic Appeal to the United Nations e Balti Apell ÜRO-le) korraldatud Goldfingeri demonstratsioonist Ühendkuningriigi plaani vastu Balti riikide kuld laiali jagada. Tal oli küll töö juurest luba vaid lõunatunni vältel meeleavaldusel osalemiseks, aga ta ei suutnud aja lõppedes lahkuda, jäi kordades kauemaks ning vallandati. Sellest ajast sai temast aktivismisõltlane, kes panustas mitme organisatsiooni töösse, suhtles pressiga ja tegi lobitööd ning andis välja kakskeelset ajakirja Esto-America.

Selle käigus läks ta aeg-ajalt vastamisi vana kaardiväega, kel oli oma kindel nägemus sellest, mida ja kuidas pagulaseestlased oma eesmärkide saavutamiseks teha tohivad. Tingimata pidi jääma viisakaks ja väärikaks ning vältima probleeme seadusega. Noorem generatsioon aga leidis, et tuleb mängida lubatu ja keelatu piiril ja võtta eeskuju kodanikuõiguste eest võitlejate ning Vietnami sõja vastaste arsenalist. Näiteks korraldas Juta seltskond kord The New York Timesi peakorteri fuajees ajalehe tööd halvava protesti – ilma ette hoiatamata istuti pöörduste sisse maha ning blokeeriti kõik väljapääsud ega soostutud lahkuma enne, kui toimetuse esindus nendega kohtuma tuleb.

Juta tegi lobitööd ka ÜRO inimõiguste komisjoni istungitel Genfis, ja kui inimesed vabalt liikuda said, oli ta juba Ameerikas tagasi ning aitas New Yorki saabujaid praktiliste toimetuste ja kontaktidega. „[1992. aastal] korraldasin seda majanduslikku konverentsi, kus inimesed käisid rääkimas Eesti majandusest ja võimalustest ja me kutsusime selle jaoks Ameerikast rahvast kokku. Olin varem töötanud ajakirjanduses ja tundsin Grace Kennan Warnecke’it, kelle isa oli kuulus sovetoloog ja Ameerika Ühendriikide esimene suursaadik Nõukogude Liidus. Grace oli ise ka sündinud Riias ja oskas vene keelt. Kui kõik hakkas muutuma, siis Grace tegi firma, et aidata ärimeestel endistes liiduvabariikides vajalikke kontakte saada. Ameerikas hakkas tekkima huvi – nüüd, mil Venemaal kõik muutumas oli, loodeti leida võimalusi raha teha.

Käisime Grace’iga Peterburis, siis oli ta veel Leningrad, ja selle ettevõtmise kaudu kohtasin üht Ameerika ärimeest Buffalost, kellel oli vabrik, mis tootis järelturu tarbeks autodele radiaatoreid. Ta otsis firmat, kes teeks talle rakiseid, ja tuli Grace’i vahendusel siia. Käisime temaga VEF-is Riias, näitasin Mustamäel Pioneeri vabrikut, mis tegi selliseid asju. Mul oli idee, et soovin Eestisse elama tulla, aga mul polnud täpselt aimu, kuidas ma seda korraldan. Tema tegi aga ettepaneku, et kui aitan Pioneeri vabriku ära erastada, siis ta maksab mulle nii ja nii palju raha. Tol hetkel polnud veel erastamisagentuurigi, aga me saime hakkama! Erastasime ära. See oli 1992. ESTO oli juulis ja ma tulin sügisel ära.

Sain Tallinna korteri – Ignar Fjuk üüris mulle oma ateljee Müürivahe tänaval. Olime Eeslitallis ja Von Krahlis – sai joostud edasi-tagasi ümber nurga… Siis ma käisin nendes kõrtsides ja sain aru, et neil on suur puudus baariklaasidest ja muust inventarist. Tegime firma ja hakkasime neid maale tooma! Restoraniomanikel oli vaja ka masinaid, nii et hakkasime ka neid maale tooma. Alguses oli suur nõudlus kiirtoitlustuse aparatuuri järele. Käisin neid Inglismaal vabrikutes vaatamas ja tellimas. Seejärel tuli minu ellu välireklaami värk. Esimestel aastatel oli Tallinn kohutavalt hall ja värvivaene ja pime – ärisid oli vähe ja neil puudusid reklaamid ja valgustus. Inimesed õigupoolest ei saanudki aru, mis see välireklaam üleüldse endast kujutab või kuidas ta töötab. Oluline nüanss oli ka, et kui Eesti vabaks sai, siis alguses oli lubatud välireklaamis ka suitsureklaami teha ja see oli suur rahaallikas, sest mujal maailmas oli see juba ammu ära keelatud. Firmad läksid bussipaviljonidele lihtsalt müüma neid. Tartus oli üks firma, Tallinnas oli üks firma, Lätis ja Leedus oli ka palju väikseid tegijaid.

Minu uute ameerika partnerite business plan oli osta need firmad kokku ja müüa siis ühe komplektina rahvusvahelisele tegijale. Neid rahvusvahelisi tegijaid oli põhimõtteliselt kaks: Clear Channel ja JCDecaux. JCDecaux leiutas selle asja, et firma teeb linnale tasuta bussipaviljone ja võtab siis reklaamiraha endale. See oli lõpuks ka, mis siin Baltikumis juhtus. Jooksime ringi, kohtusime nende hullude leedu gängsteritega ja ostsime firmasid kokku. See võttis seitse aastat tööd.“

Kui ost-müük sooritatud, oli Juta aluse pannud juba uuele ärile, mis teda tänaseni ärksana hoiab – tõlketöö. Lisaks aitab ta nõu ja jõuga kaasa kohaliku koomiksikultuuri edendamisele ja tema mees Heiki Waher on selles valdkonnas silmapaistev tegija. „Kõik see aeg, mis ma nüüd olen Eestis olnud… Ainukene moment, kus ma tundsin, et miks ma olen siin, kui ma peaksin olema New Yorgis, oli siis, kui oli 9/11… Aga põhiliselt on nii, et kui inimesed küsivad, et kuidas sa kolisid New Yorgist siia Kolga-Jaani, siis ma ütlen, et New York on küll minu kodulinn, aga Eesti on minu kodumaa. Olgugi et kodulinn on kõvasti suurem kui kodumaa.“

Kokkuvõtte asemel

Mida ma oma viiest kohtumisest õppisin? Lisaks sellele, mis äsja kirja pandud sai, hakkas mulle Lagle Parekit, Enn Tartot, Mart Niklust, Mari-Ann Kelamit ja Juta Ristsood kuulates üha enam tunduma, et dissidendiks mitte ei saada, vaid jäädakse. Umbes nii nagu jäädakse vanaks – ilma et inimene ise tunneks, et tal oleks üldse mingit valikut. Kes, kas, kuidas ja millal sellest seisundist välja tuleb, on aga oluliselt loomingulisem ja individuaalsem protsess.

Ilmselt pole juhus, et Mart Niklus ei ela kloostris nagu Lagle Parek ja et Enn Tarto ei sukeldunud kunagi reklaamiärisse nagu Juta Ristsoo, olgugi et tänases Eestis on see vabadus neil kõigil olemas. Otsida siinkohal nende iseseisvusjärgses eksistentsis mingit sügavamat võrdlusalust oleks aga ilmselt meelevaldne ja trivialiseeriv ning tõestaks lõppkokkuvõttes seda, mida polnudki tarvis tõestada – et kõik inimesed on korraga erinevad ja ühesugused.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon