Mina, sina ja kõik, keda me ei tea, oma normatiivsuse otsinguil

Mai, 2017

HANNO SOANS

Esmalt ilmunud Vikerkaares 2016, nr 7-8

„Playing a Princess is the most passive role a woman can have – wait for her Prince and then offer one’s body for dead traditions“
(Anna-Stina Treumund).

Anna-Stina Treumund. M-i märg unenägu. Pigmentfoto. 2015. Vikerkaare esikaas, 7-8, 2016.

Anna-Stina Treumundi (1982-2017) kunsti ootushorisondile jääb kaks mõistet, mis omamoodi „negatiivse teoloogiana“ mõjutavad isegi kunstniku leebemaid teoseid ja tegemisi – need on heteronormatiivsus ja võõraviha, mõlemad põhjustamas tõrjutustunnet ja äratamas õigustatud protesti. Kui võõraviha pole ehk vaja defineerida, siis heteronormatiivsus on suhteliselt uus sõna, vaevu 25 aastat vana, nii et siinkohal võlgneme vahest lugejale seletuse. Heteronormatiivsus on uskumus, mille kohaselt inimesed jagunevad selgelt eristuvateks ja vastandlikeks sugupoolteks, meheks ja naiseks, kellel on looduse poolt antud selged rollid, mida nad elus täitma peavad. Selle uskumuse kohaselt on ainus seksuaalsuse avaldumise õigustatud vorm ja norm heteroseksuaalsus ning nii on seksuaal- ja abielusuhted sobilikud üksnes vastassooliste inimeste vahel. Heteronormatiivsuse järgi on kõik teised seksuaalsuse vormid tabude transgressioonid. Et heteronormatiivsus ja võõraviha on Eestis ülilaialt levinud nähtused, määratlevad need Anna-Stina Treumundi kunsti pideva Teisena, tema teemasid pidevalt marginaliseerituna. Andes Teisele hääle lesbilise naise enese-, pere- ja kogukonnateadvusena, ületab Treumundi kunst pidevalt talle etteantud heteronormatiivseid piire. Paitades ühiskondlikke ootusi vastukarva, loob ta ruumi, milles isegi heteroseksuaalne vaataja võib lasta end Teisena kõnetada.

Algatuseks läheme ajas kümmekond aastat tagasi, sinna, kust Treumund alustas. Tema esimeste projektide hulka kuulus küllaltki komplitseeritud fotoinstallatsioon nimega „Perekond pimeduses“ (2006), milles mustvalgelt üles pildistatud elusuuruses fotod oma pere viiest liikmest olid installeeritud ringi pimedasse ruumi nii, et keset ruumi rippuvat lampi ühe või teise pildi suunas liigutades oli võimalik näha ositi ühte või teist, mitte kunagi aga korraga mitut pereliiget koos – nii võime öelda, et kogu Treumundi kunst lähtub tuumikpere düsfunktsionaalsuse modelleerimisest, mis on ühtlasi aluseks umbusule normaalsuse vastu.

See oli 2010. aastal, Tallinna Kunstihoone galeriis, kui Treumund tuli välja isiknäitusega „Sina, mina ja kõik, keda me ei tea“, mille keskne fotoseeria on nüüdseks ostetud Eesti Kunstimuuseumi kollektsiooni ja mis esimesena manifesteeris Eesti kunstis lesbilise kunstniku eneseteadvust. Seeria algab jõulise autoportreelise kujutisega „Drag“, fotoga, millel kunstnik poseerib mingis justkui remonditavas, veidi kulunud roosakalillelise tapeediga ruumis sovetiaegse pruunika tumba peal seistes demonstratiivselt kaamerale, peas sinine parukas (mida me kohtame ka tema teistes töödes), näol veidi liialdatud põsepuna ning jalas lohmakas pikk meeste aluspesu, rinnad kinni mässitud. Uks tema taga on veidi paokil, osutades justkui lahkumisvõimalusele või mingile teisele elule selle ruumi taga. Käes on tal siin, nagu mõnel teiselgi seeria pildil, fotokaamera distantsilt käivitamise pult, osutades – kujutise mitmevalentsusele vaatamata – sellele, kelle käes on selles võib-olla veidi naljakas olukorras siiski kontroll. Ka vibaja keha võidukas puusanõks ja demonstratiivne peahoid näitavad, et groteskne maskeraad, mis eirab võrdselt nii normatiivse naiselikkuse kui normatiivse mehelikkuse kategooriaid ning jääb fluktueerima kuhugi koomika ja „siin-ma-olen-ja-tei-siti-ma-ei-saa“ suhtumise vahepeale, on täielikult kunstniku kontrolli all.

Seeria teine pilt, „Harjutus minu pulmadeks“, on ühest servast pisut üle valgustatud mustvalge selfie suletud silmadega kunstnikust oletatava perekondliku sündmuse (eksi pulm?) taustal, millega kunstnik selgelt distantsi hoiab. „Queer“, topeltportree „õega“ lesbikogukonnast, näitab sõltuvussuhet, kunstnikku usalduslikult rippumas oma kaaslanna kaelas, „Eli“ seevastu kujutab stereotüüpset butch-tüdrukut vastamisi allaheitlikuna maas pikutava, pildistava naisefiguuriga, ning ülejäänud pildid osutavad hõllanduslikele hetkedele iseenese või oma noorema õe seltsis. Pendeldades perekonnakujutuse ja võimatuks muutunud kokkukuuluvusigatsuse vahel, modelleerib pildiseeria lähisuhteid kunstniku ümber ja kunstniku enesetunnetust selles suhetevirvarris.

Terve hulk Anna-Stina Treumundi töid tõukub mingist varasemast kunstilisest alustekstist, mida autor siis queer-taktikatega nihestab, omastab ja enese agenda tarbeks üle võtab. Seda taktikat võib näha ta viimase näituse „Õud“ keskse kujundi põhjal, kus kasutatakse otsest tsitaati Gustave Courbet’ sensatsioonilisest full frontal naisaktist „L’Origine du monde“ („Maailma algupära“, 1866), mille foto-remake’is „Un possibilité d’orgasm“ („Üks orgasmivõimalus“, 2014) tungib naise avatud vagiinasse fistinguasendis käsi. Sama taktika toimib Treumundil ka teoses „Luuser 2011“, kus ta pöörab ringi Kai Kaljo samanimelises krestomaatilises videos kujutatud kunstnikule mõeldud naeru ning suunab selle nahkistmetega auto ja mitme lõhestunud perega liialdatult stereotüüpilisele eesti mehele Peetrile, keda ta videos ise kehastab ja kelle haledas maailmavaates kunstnik ilmselt näeb heteronormatiivsuse tuuma. See strateegia saab elegantse alguse teoses „Naine Mutsu joonistuste nurgas. Hommaaž Marju Mutsu joonistustele Üks, Kaks ja Koos“, milles Treumund asetab end lavastuslikult eesti graafikaklassiku pildiruumi justkui lihaliku väitena, et siin ei manifesteeru klassikul mitte üksnes joone ilu ja figuuri habras graatsia, vaid ka väga konkreetselt kehalise ja ihaldatavana mõistetav lesbiline tunnetus. Traditsiooni ülevõtmine ja ümberkirjutamine või selle tavakohasest erineva tõlgenduse nähtavakstoomine oma kehapoliitilisest positsioonist lähtudes on üks viljakamaid queer-kunsti strateegiaid. Fotosid on eksponeeritud koos Mutsu joonistustega ja siit ilmneb üks vastuolu – kui me Mutsu viimasel pildil „Koos“ näeme kahte naisefiguuri, siis markeerib Treumundi fotovariant seda situatsiooni üksioluna, justkui rõhutades nii oma positsiooni igatsuslikkust ja diskreetsust, oma sekkumist kui fantaasiakonstruktsiooni.

Veidi teise, laiema aspekti Treumundi tegemistele pakub Tartu linnaruumis plakatitena teostatud avaliku kunsti projekt „Nahk“ (2016). Kunstniku enda sõnutsi on tegu rassilisust käsitleva projektiga linnas, kus on üllatavalt kõrge rassistlike vihakuritegude arv. Kunstnik võttis siin aluseks näopuudrite reklaamimise strateegia, kus tumedamad toonid nagu „tahiti“ või „café au lait“ kannavad endas viiteid loodustoodetele või geograafilistele aladele, ent pöörab oma plakatitel ümber „loomuliku“ tähistamisviisi, relativeerides sellega kosmeetikatoodete reklaamistrateegiate implitsiitset rassismi.

Seni viimases näituseprojektis „Õud“ (2015) portreteerib kunstnik BDSM-kogukonda, sidumismängude ja sadomasohhismi seksuaalset oaasi. Usun, et siinkohal on Treumundile oluline igasuguses seksuaalsuses manifesteeruva võimu ja allumissuhete tundliku dünaamika kõrval ka BDSM-eetosesse kuuluv eksperimentaalse seksuaalsuse vormide alatine põhinemine osalejatevahelisel vastastikusel kokkuleppel. Siin, kus vastandid kohtuvad, on kõik võimalik – roll ja selle antipood on üks, valu ja selle antipood nauding on osalised ühes bioökonoomilises ringluses. Fotosid, millest mõjuvaimad on ebaortodoksselt valge (viide Ku Klux Klanile?) timukamaski ja kaelaristiga domineeriva naise portree ning juba varem mainitud hargivahesse aetud käega domineeritava naise kujutis, täiendavad sellel näitusel piitsadest ehitatud installatsioonid ja vaatelettidesse paigutatud sadomasokostüümid, asendamas traditsioonilist inimkujutist. Ratsapiitsadest moodustunud redelid ja ventilaatorid on veenvateks metafoorideks kergendusest ja ülendusest, mis sünnib siin paradoksaalselt läbi kontrolli ja valu.

Alates 1990. aastatest on eesti kunstis figureerinud mitmeid gay-kunstnikke, kuid lesbiline eneseteadvus on jäänud pikka aega kõnetamata. Võib olla just seetõttu on end esimese Eesti lesbikunstnikuna identifitseerinud Treumund selgelt pigem queer-identiteedi kui traditsioonilise homoseksuaalse identiteedi kandja, teatava seksuaalse määratlematuse diskursus on tema jaoks vabastav ning moraalne vastasseis normaliseerimisele omamoodi sisemine kohustus.