Õnne poees

IGOR SEVERJANIN

Vene keelest tõlkinud Jaan Undusk

Ja ma ei suuda loobuda sest maist,
ei teda ülistamast jätta malda,
kui emban sinu kuju ebamaist
sel kirest kuumal õnnistatud kaldal.

Kui mitut korda rohelisse siidi
ja kevadesse mähkunud on maa?
Kui palju mind kord kaugustesse viidi
mu unelmate kutset tabama?

Sel aastal kevade on hoopis teine,
ja mai on teine – parem, hella meelt!
Sa oled siin, mu unelmate naine,
ja mina, ööbik, laksutan vaid keelt!

Mul ausalt öeldes täitsa kama kaks,
mis värsimõõtu suubub luulehoog!
Ei kamambeer mind teeks vist õilsamaks
ja labane võib jälle olla roog!

Kui kallistan sind, sinu õrna kleidi
tekstuur on sulamas su ihhu,
ja seda maikuud õnnistaksin veidi
just imendudes ise sinu kihhu.

Toila, mai 1915

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon