Nõukogude kantaadid

SERGEI ZAVJALOV

Vene keelest tõlkinud Aare Pilv. Tekstisisesed lingid viitavad muusikateoste YouTube’i videotele.

I
Vana töölisbolševik Lenini kirstu kõrval

S. S. Prokofjev, op. 74, 8. osa
J. V. Stalin, Teosed. 6. kd, lk 46–51

1.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU KÕRGEL HOIDA JA PUHTUSES PIDADA
PARTEILIIKME SUURT NIME.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE SELLE SINU KÄSU AUGA TÄIDAME!

sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue elu algus

me ei anna sind ära surmale
me ei anna sind ära ajale       kapitali ajastule
sa jääd meie keskele       lebama kõdunemata
nagu karm kinnitus                              sellest et
surma pole                      proletariaadi jaoks
kes on üles tõusnud                      et lammutada
kogu vägivalla maailm

metsikuim kurjus…
pööraseim viha…
meeletuim vale ja laimu rünnak…

2.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU PARTEI ÜHTSUST HOIDA
KUI SILMATERA.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE KA SELLE SINU KÄSU AUGA TÄIDAME!

sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue maailmakorra algus

me ei anna sind üle rahupaigale
me ei anna sind üle maale
ei võta vastu      tema peremehelikku rõsket lohutust
meie mure on meiega alati nagu sinagi
ta on väljakannatamatu alati               otsekui sinu surm
oleks olnud hetk tagasi
tal on ülemaailmse
suure armee               sõduri kuivad silmad

ei…
me ei tohi lasta end hirmutada
hirmunud kodanlaste karjetest…

3.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU HOIDA JA KINDLUSTADA
PROLETARIAADI DIKTATUURI.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE OLEME VALMIS OMA JÕUDU OHVERDAMA SELLEKS,
ET KA SEDA SINU KÄSKU AUGA TÄITA!

sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue aja algus

me ei anna sind välja minevikule
me ei anna sind välja                  penide ja timukate jõugule
sinu ootamatult vait jäänud hääle vaikimine
hoiab endas nördinud mõistuse raevukust
ja selles vaikimises
jääb kustumatuks        ka meie raev
kuni kogu töö pole
vabastatud parasiitide                ekspluateerimisest

ta tuleb välja rebida kapitalistide alluvusest…
tema küljest tuleb lahti lõigata, lahti raiuda
kapitalistid…

4.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU KINDLUSTADA KOGU JÕUGA
TÖÖLISTE JA TALURAHVA LIITU.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE KA SELLE SINU KÄSU AUGA TÄIDAME!

sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue ülestõusu algus

me ei anna lammutusse      revolutsiooni lahingumasinat
tema halastamatu käik mööda kontinente
mida on sandistanud härraskond ja orjus
mis kannab vaesuse ja nälja needuse märki
on peatamatu
kinnitades su sõnu        kuuldes su häält
nähes sind        kes sa lõhestad peopesaga õhu
miljonid ülejõukäivast tööst kurnatud
esmakordselt    oma istanduste ja kolgaste
rohmakates murrakutes
lausuvad sõna                                         Internatsionaal

sotsialismiks, ütlete te,
on vaja tsiviliseeritust…
väga hea…
tsiviliseerituse eelduseks on
mõisnike ja kapitalistide minemakihutamine…

5.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU KINDLUSTADA JA LAIENDADA
VABARIIKIDE LIITU.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE KA SELLE SINU KÄSU AUGA TÄIDAME!

sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue inimkonna algus

me ei anna ära ei oma vabadust
mille eest on makstud seltsimeeste verega
ei oma võrdsust                       mille on kehtestanud
parteiline südametunnistus
ei oma vendlust
mida on kinnitatud
hukatud türannide verega

giljotiin ainult hirmutas…
meile sellest ei piisa…

6.
MEIST LAHKUDES JÄTTIS SELTSIMEES LENIN
MEILE KÄSU TRUUKS JÄÄDA
KOMMUNISTLIKU INTERNATSIONAALI PÕHIMÕTETELE.
VANNUME SULLE, SELTSIMEES LENIN,
ET MEIE OLEME VALMIS OHVERDAMA OMA ELU SELLEKS,
ET KINDLUSTADA JA LAIENDADA
TERVE MAAILMA TÖÖRAHVA LIITU –
KOMMUNISTLIKKU INTERNATSIONAALI!

sinu lahkumises seltsimees Lenin
on uue maailmakõiksuse algus

me anname uued nimed maale ja taevale
me süütame uued tähed
ja uus inimsugu virgub ellu
surnuist tõusevad kõik      kes on ääsid lõkkele puhunud
kes julgelt on tagunud
kommuuni tulist rauda

tema kiirte tules                           oled sa elus
nagu alati jääd meid sihile juhtima
läbi planeetide ja päikeste
tihenevate ridade
hõiskavate hulkade

võitlus kapitalismi kukutamise eest…
võit on meie poolel…
elagu Kommunistlik Internatsionaal…

II
Mordva kolhoositar laulab laulu Stalinist

S. S. Prokofjev, op. 85, 2. osa
F. I. Bezzubova, mordva ordenikavalerist jutuvestja.
Od pingeń morot. Mordovskoj gosudarstvennoj izdatelstvaś. Saransk, 1950, lk 5–7.

1.
Mu pisarad voolavad mööda nägu
kogunevad lõuale
teevad märjaks riided põlvedel

Kord korra järel naastes näljasesse koju
tühjaks jäänud hälli juurde
kustunud ahju juurde

Ma olen vappunud külmavärinate käes
midagi karjunud
kellegi poole palvetanud

Täna nutan ma rõõmust:
Sa oled karistanud neid     neid
keda ma põlvili palusin

OI, KUI PALJU, PALJU VALGUST KÕIKJAL SÄRAMAS!
OI, KUI KIRJUD LILLED HEINAMAADEL ÕITSEMAS!
KAS SIIS PÄIKE ÖISES PIMEDAS EI TUHMUGI?
KAS SIIS PÄIKE TALVEVALGUSES EI JAHTUGI?
NÜÜD JU PAISTAB MEIE PÄIKE – STALIN, KULLAPAI.

Carskoj dy fašistskoj ohrankatneń agentne,
špiontne, vrediteĺtne, predateĺtne, banditne
aštiť podsudimoeń skamejka langso.

2.
Ma tean
kuidas võib väriseda naisekeha
kui hirmus võib olla naise hääl

Mõnikord tundub
et see paneb mu lapsed
oma haudades liigutama

nad muutuvad muredateks
ja käivad vappudes mööda
kalmistupinna künkaid

Täna värisen ma rõõmust
Sa oled hävitanud nad       need
keda ma pisarais palusin

PALJU VALGUST, SOOJUST ERENDAVAS PÄIKESES!
KUID KUI TULEB MEIE JUURDE TALI METSATEELT,
KUI TA JÄÄTAB HELEDA JA HELGE JÄRVEVEE,
PÄIKSE TAEVAS MAHA JAHUTAB SEE PAKANE,
KALLIS NIMI STALIN SOOJENDAB MEID IKKA VEEL.

Lenineń-Stalineń partiäś, sovetskoj vlasteś
sumeli obezvrediť sovetskoj narodoń vragtneń.

3.
Kui ma istusin
nende lavatsil lebavate
jahtunud kehade juures

Kui vana velsker
aina pühkis prille
ja raputas jäätunud tindi purki

Kui ma viisin kooli ära
järele jäänud õpikud
ja lõpuni kirjutamata vihikud

Mõtlesin aina
kas saad Sa kunagi teada
mordvalaste hädast?

OI, KUI SAABUB SÜGISPÄEV, SEE KÕIGE HELGEM PÄEV,
MEES SIIS MULLE ÜTLEB: „TEELE VALMIS ENNAST SÄE,
LÄHME ÜLE KULDSE VÄLJA ÜHESKOOS ME NII,
HEALE STALINILE ESITAME RAPORTI“

Vaj, pokš pasiba Stalin jalganteń,
pasiba tejť, rodnoj tetä.

4.
Las siis kuulid
rebida nende kehad
veristeks tükkideks

Las hernetontidena tuule käes
kiikuda võllapuudel
kuni linnud nad paljaks nokivad

Rüvetatagu nende naised
uputatagu jääaukudesse
nende vanakesed ja lapsed

Nemad murdsid minu linnupojad
nemad kiskusid nad tükkideks
kuni Sina väänasid välja nende verised käpad

LAULAN, KIIGUTADES KÄTEL POEGA HEAD:
„KASVA NAGU KESET RUKKILILLI VILJAPEA,
STALIN – ESIMENE SÕNA, MIDA TEAD!
ARU SAAD, KUST VOOLAB VÄLJA ERE VALGUS SEE,
JOONISTAD SIIS VIHIKUSSE STALINI PORTREE.“

Robočejtne, kolhozniktne,
milliont sovetskoj graždantneń
trebuyt lednems rodinań podloj izmenniktneń.

5.
Olen juba vana mordva naine
enam kunagi ei hakka ma tantsima
enam kunagi ma ei sünnita

Töötan surmani kolhoosis
nutan surmani võõrastel matustel
käin surmani kalmistul

Ja ma laulan laule Sinust
sest Sina tegid mu õnnelikuks
sest Sina lohutasid mind

sest Sina hävitasid pahategijad
sest Sina hellitasid leski ja orbe
Mordva maal

nõukogude maal

VALENDAVAID KIRSIPUID ON TÄIS NÜÜD MEIE AED!
KEVADISE KIRSIPUUNA ÕITSEB KA ME AEG!
LEEGITSEDES MÄNGIB PÄIKE KASTEPIISKADES.
STALIN MEILE TOONUD SELLE SOOJA, VALGUSE.
ARU SAAD, MU KULLAKE, ET TEMA VALGUSVÄED
SINUNI ON JÕUDNUD ÜLE PALU, ÜLE MÄE.

Šumbra uleze
Velikoj Oktäbŕskoj socialističeskoj revolyciäś.
Šumbra uleze
Sovetskoj narodoś – kommunizmań stroicäś!
Šumbra uleze
boĺševiktneń rodnoj kommunističeskoj partiäś!
Šumbra uleze
narodtneń ine voždeś STALIN jalgaś!
Ura STALIN jalganteń!
STALIN jalganteń slava!

III
Suure Isamaasõja invaliidist komnoor Nikolai Ostrovski raamatuga

D. D. Šostakovitš, op. 81.
J. A. Dolmatovski. Laul metsadest

1.
Ma näen oma lapsepõlvekodu
(õu ja kaev, kaugusse kaduvad katused).
Näen amerikanka-trammi
(see koliseb, kui pöörab sillalt kaldapealsele).
Näen tohutu veduriratta alt tulevat auru
(mind viiakse suvilasse).
Näen musta suitsu tehasekorstnate kohal üle jõe.

Minu elu veereb praegu võitlusliinidel.
On, mille nimel elada,
aga füüsilist jõudu on järel vaid raasuke.

Näen puidust kuure naaberõues
(lapsemängude lemmikkoht).
Näen petrooleumi vedavat tsisterniga veoautot
(sohver laseb signaali, perenaised jooksevad laiali).
Näen koliseva klapiga koolipinki
(põrand on üle tõmmatud punase mastiksiga).
Näen kooliorkestri pasunapuhujaid
(huligaanide ümberkasvatamine).

Kuid ma pääsen siit välja, ma poleks mina,
kui ma ei rebiks elult endale veel kas või aastat,
et lõpule viia kõik oma kohustused partei ees.

Ma näen Kirovit pidupäevatribüünil,
Ma näen lippe Uritski väljaku kohal,
Ma näen, kuidas ema kohendab pintsakukest mu seljas
ja isa suitsetab paberossi,
Ma näen kõike seda nii hästi.

Ilma raudse enamlaste partei liikmepiletita
on elu säratu.

ON SÕJA LÕPETANUD VÕIT,
MAA KERGELT HINGATA NÜÜD VÕIB
JA PUHKEB KEVADINE ÕIS.
JA PUHKEB VÕIDU AUKS SALUUT.

KUI KREMLIS HOMMIKSÄRA KOIDAB,
SUUR JUHT, KES MEID NII TARGALT HOIAB,
ON KAARDI EES, MIS HIIGLASUUR.

VOLGAST KUNI BUGI JÕENI
PÕHJAKAAREST LÕUNANI,
KUST ON LÄBI KÄINUD VÕIDUVÄED,
SEAL TA PUNALIPUKESI NÄEB.

2.
Veel näen ma tümaks muutunud kaevikuid
(püüame vett välja kühveldada, kuid ei õnnestu).
Näen kohtlast juuti, kes ei õppinudki sammu pidama
(ta tapeti esimesena).
Näen auravat katelt supilurriga
(pidupäev: köök on kohale sõitnud).
Näen küljest tulevat saapatalda
(kui naaber tapetakse, saad uue).

Kõik mu kehaorganid saboteerivad raevukalt, tõprad,
keelduvad kategooriliselt täitmast oma kohustusi,
vaatamata minupoolsele verisele terrorile.

Näen, kuidas sanitaarrood laadib veovankrile haavatuid
(kui paljud kohale jõuavad?).
Näen, kuidas polkovnik lööb vastu nägu meie pataljonikomandöri
(juba elatanud meest).
Näen agoonias hobust
(õhtul sööme ta ära).
Näen vere ja heitmete jälgi lumel
(see hakkab sulama: kevad).

Bolševikuna pean langetama otsuse
lasta maha organism, mis on käest andnud kõik positsioonid
ja muutunud täiesti tarbetuks:
nii ühiskonna, tema enda kui minu jaoks.

Ja ma näen, kogu aeg näen ma seda sähvatust.
Nüüd näen ma ainult seda.
Ta helendab nagu tuhat päikest.
Aastad lähevad, aga ta ei kustu.

Need loomalikud rakud ei taha töötada,
ja ma vihkan neid.
Mulle on loomu poolest vaja raudseid,
riknematuid rakke, mitte selliseid tõpraid.

NEED STEPID, PÕLLUD, KODUMAA,
SEE PALJUKANNATANUD MAA.

AUVÄÄRSET SANGARLUST,
KODUMAA VÕITMATUST,
RAHVASTE ÕNNE
MÕLGUTAS MÕTTES ME JUHT.

JA KÄEGA, MIS JUHTINUD VÕIDULE KANGELASVÄED,
NEID LIPPE TA KAARDI PEALT NOPIB, ENNÄE.

3.
Ja siis nägin ma kõike (aeg kadus).
Ma nägin punast lippu Potjomkinil,
Ma nägin Balti laevastiku madruseid, kes tormasid Talvepalee peale,
Ma nägin suurt Leninit.

Mul oli seltsimeestega rajoonikomiteest
tuline vaidlus selle üle,
kas on hea, et juhtiv seltsimees
õpetab oma 4- ja 7-aastasele lapsele
prantsuse keelt (50 rbl kuus)
ja õpetab klaverit isiklikul instrumendil (1500 rbl).

Ma nägin punase ratsaväe laavat,
Ma nägin keeva metalli põrgulikke vooge,
Ma nägin inimese tehtud koske,
mis mürises alla Dneprogesi tammilt,
Ja ma nägin seltsimees Stalinit,
kes põrmustas kahjureid, diversante,
spioone ja mõrtsukaid.

Ei ole proletaarset leppimatut viha
võõrelementide vastu.
Meil, kommunistidest töölistel, tuleb sellega
halastamatult võidelda.

Ja ma nägin uusi heledaid töötajate paleesid,
mis uppusid aedadesse.
Nägin traktoreid, mis vallutasid kolhoosipõlde,
mis kadusid silmapiiri taha.
Nägin teraskulle,
kes allutasid põhjatu taeva,
Nägin rahvusvähemuste lapsi
koolipinkides.

Ühelgi elajal ega lojusel
ei luba me leninlikke tõotusi murda.
Kõigile, kes on kodanluse järeleandmiste poolt – anda vastu hambaid.

MEIE, LIHTNE NÕUKOGUDE RAHVAS,
KOMMUNISM ON ME KUULSUS JA AU,
KUI ON STALIN KORD ÖELNUD, ET „SAAGU!“
SIIS ME VASTAME JUHILE: „SAAB“

STALINGRADLASED, KÕRGELE LIPP!
VÄLJA SAATNUD ON KOMSOMOL POLGUD,
ET PUUVÕRADE ROHETAV LEEK
KERKIKS ÜLES ME VOLGA JÕE KALDAIL.

4.
Minu armas, sa oled üks,
keda ma enam ei näe.
Ei näe, kuidas sa laulad kodanlikku aariat
(„Rikkused, mis inimkond on välja töötanud“).
Ei näe, kuidas sa naerad
(„Kui sa oled poeet, siis luuleta mulle gaseel“).
Ei näe, kuidas sul külma käes suust auru tuleb
(„Suudleme“).

Nüüd ma tahan sulle kirjutada millest –
oma parteilisest tütrest – Rajakesest,
ta astub ÜK(b)P liikmeks.

Ma jäin alatiseks pimedaks sel päeval,
kui sain vastuse järelepärimisele dekanaadist:
„Hukkus lahingupostil Leningradi kaitsel“
(see käib ju sinu kohta).
Oli selline kaunis kevadpäev.
(Rindel püsis vaikne).

Rajake, mu hea tütreke –
see on mu viimane VK(b)P liikmemaks,
liikmemaks elava inimesena –
ta on võitleja, aus, ustav töötegija.

ÖÖBIKUD RÕÕMSASTI LAULAVAD,
VAIKUSE HELAMA PANEVAD,
ÜLE PÕLLU, ÜLE NURMEDE
ÜLISTAVAD NOORUST, KEVADET.

MEIE INIMESED HOOLIKAD
AIAKS MUUTNUD KOGU MAA,
RIDADENA KASED SIHVAKAD
KÄSIKÄES KOOS SEISAVAD.

5.
Nüüd on mu silmad avatud vaid tulevikku.
Tulevik on silmanähtav ja selgepiiriline.
Ma olen seal, kommunistlikus vendluses.
Ma olen seal, säravas kauguses.

Kes oleks võinud arvata,
et mul on nii õnnelik elulõpp –
hukkumine võitluspostil, mitte invaliidide tagahoovis.

Ma näen metsade jahedust seal, kus laiusid kõrbenud stepid.
Ma näen pulbitsevaid aedu seal, kus oli jäätunud tundra.
Ma näen jõgesid, mis joodavad elutuid tühermaid.
Ma näen inimese ees taanduvaid meresid.

Kogu elu ja kogu jõud on antud kõige kaunimale
maailmas – võitlusele inimkonna vabastamise eest.

Ja seal, lõpus,
näeb mu kodumaa-armastusest lõõmav süda,
Kuidas igas inimeses
võidab nõukogude kangelane,
Kuidas põlvilt tõusevad ja astuvad teineteisele vastu
Rahva-Hiina ja Demokraatlik Korea,
Kuidas rahvaste võitlusvendlus
tuhastab sõjaõhutajad.

Kõige kallim on inimesele elu.
See antakse vaid üks kord.
Ma olen väga õnnelik inimene, vaatamata kõigele.

TÕUSEB NÜÜD KOIT – KOMMUNISM!
MEIEGA TÕDE JA ÕNN,
KUI MEIE ISADE MAAD
LENIN NÜÜD NÄHA VEEL SAAKS!

UHKENA KÕRGUVAD PUUD
VENEMAA JÕGEDE PEOL,
AU SUL, PARTEI LENINLIK!
AU SULLE, RAHVAS JA MAA!

AU SULLE, STALIN NII TARK!
AU SULLE!

Сергей Завьялов, Советские кантаты (2012–2015). Санкт-Петербург; Москва: Транслит; СвобМарксИзд, 2015.

AARE PILV
Saateks

Sergei Zavjalov (1958) on vene luuletaja, esseist ja tõlkija. Elanud ja tegutsenud Peterburis, Soomes ja praegu Šveitsis. Eesti keeles on varem ilmunud tema luule valikkogu „Meelika. Kõned“ (2015, tlk Katrin Väli ja Aare Pilv) ning esseeraamat „Ars Poetica“ (2016, tlk Aare Pilv) – kummagi saatesõnadest võib leida põhjalikumat infot autori kohta. Siin tõlgitud „Nõukogude kantaatide“ eest anti Zavjalovile Andrei Belõi auhind (selle nominent on ta olnud varem kaks korda).
Sergei Zavjalov on ise oma poeemi kohta ütelnud (intervjuus Kirill Kortšaginile, mis ilmus „Kantaatide“ esmaväljaande saatesõnana 2015), et ta püüdis rekonstrueerida oma tegelaste hääli, tõlkides neid tänapäeva lugejale mõistetavasse keelde ning puhastades need sotsiaalsest eksotiseerimisest. Tööline, kolhoositar ja töölisperest pärit tudeng esindavad nõukogude ühiskonna homogeenset enamust, nad on n-ö tragöödia koori korüfeed. Olles kannatajatena silmitsi ühiskondliku ja isikliku katastroofiga, kaotades oma terviklikkuse, saavad nad edasi elada ekstaatilises hulluses; seda ei tohi segi ajada võimuideoloogiaga samastumisega, ideoloogia vaid laenab sellele sõnu ja kujundeid. Me näeme ekstaatilist kultust, mis taastab maailmakorra pärast katastroofi.
Poeemis kasutatud muusikateoste tekstid viitavad sellele samuti – näiteks Prokofjevi „Toosti“ tekst kujutab kolhoosnike peret Püha Perekonnana ning parteijuhti Jumal-Isana; „Laul metsadest“ aga jutustab uues idioomis Eedeni rajamise loo.
Zavjalov püüdis mõista, mis peitub ametlikel loosungitel rõõmustavate inimnägude taga – ekstaas, milles ilmneb kangelaslik teadvus, mis on tuttav näiteks Homerose eepostest. Zavjalovi jaoks on põhimõttelise tähtsusega mõista nõukogulikkust kui kangelaslikkuse üht viisi. Kultuuris levinud kangelasetüübid on sõdalane, usujuht või trikster, kuid siin ilmneb uus tüüp: kangelane-ori, kangelane-holopp. See on emantsipeerunud plebei klassiteadvus, mille mõistmises seisneb nõukogude inimesest arusaamise võti. Kõige keerulisem koht selles on 1930. aastate suur terror, mida poeemi tegelased kogevad ühemõtteliselt õiglase sotsiaalse kättemaksuna, samas kui nad ise on selle tüüpilised ohvrid. Ühiskondliku ebaõigluse tunnetus võib ulatuda nii kaugele, et inimese ainus väljapääs on nõustuda iseenese hävimisega vana korra hävimise käigus. Stalinism, mis meile näib revolutsiooni lämmatamise ja reaktsioonina, on neile tegelastele revolutsiooni kõrgeim vorm, mis on valmis uskuma inimkonna enda sobimatust uue maailmakorra jaoks.
Lisaks korüfeedele on ka protagonistid – Lenin, nimetu Mordva parteitegelane ja Ostrovski, kuid nende hääled ei kosta lavalt, vaid Hadesest.

Kommentaarid
Poeemi kõik kolm osa koosnevad kolmest komponendist. Suurtähtedega kirjutatud osad pärinevad kantaatidest, millele viidatakse alaosade alguses. Paksus kirjas osad on samuti tsitaadilised, tavalises kirjas osad on Zavjalovi originaaltekst.

I osa
Suurtähtedes osa pärineb Stalini kõnest 2. üleliidulisel nõukogude kongressil 26. jaanuaril 1924, mis on peetud Lenini surma puhul; seda nimetatakse ka „Stalini tõotuseks“ (siin on väikeste muudatustega kasutatud Stalini kõne tõlget Leningradi eestikeelsest ajalehest Edasi, 22.01.1937). See tekst moodustab ühe osa Sergei Prokofjevi 1937 loodud „Kantaadist Oktoobri 20. aastapäevaks“ („Кантата к двадцатилетию Октября“), mille Nõukogude Liitu elama naasnud helilooja komponeeris (nagu allpool kõneks oleva „Toostigi“) n-ö kümnisena, et režiim võimaldaks tal oma loominguga tegelda. Prokofjev on viisistanud osi Marxi, Lenini ja Stalini tekstidest ning tollasest Nõukogude konstitutsioonist. Prokofjevi eluajal (seega ka Stalini eluajal – nad surid samal päeval) teost ei esitatud, kuna selle helikeelt peeti sobimatuks nõukoguliku muusika jaoks. Hiljem esitati seda väljajätetega, originaalversiooni esimese salvestuse tegi Neeme Järvi Londoni filharmoonikutega 1992.
Paksus kirjas on tsitaadid Lenini kõnedest ja artiklitest „Dreyfusiaad“ (1917), „Kas bolševikud suudavad enda käes hoida riigivõimu?“ (1917) ja „Meie revolutsioonist“ (1923).

II osa
Suurtähtedega on mordva rahvalauliku Fjokla Bezzubova „Laul Stalinist“ (ersa keeles „Моро Сталинде“), mis on ersa keeles trükisõnas ilmunud 1950, nagu pealkirja juures viidatud. Prokofjevi kantaat „Toost“ („Здравица“), mis on kirjutatud Stalini 60. sünnipäevaks 1939, kasutab S. Vjugini tehtud vene tõlget, mis on küll originaalist stiililt ülevam ja pateetilisem (see on esitatud ka Zavjalovi algupärases tekstis). Kantaadi loomise ajal oli see veel anonüümse mordva rahvalauliku suust tehtud üleskirjutus, mis oli ilmunud kogumikus „NSV Liidu rahvaste luuletused ja laulud Leninist ja Stalinist“ („Стихи и песни народов СССР о Ленине и Сталине“, 1938), Bezzubova nime all ilmus see esmakordselt 1947 kogumikus „Mordva luuletajad“ („Поэты Мордовии“). Fjokla Bezzubova (1880–1966) oli ilma hariduseta rahvalaulik ja jutuvestja, elas Semilei külas; 1936 jõudsid temani folkloristid, kes kirjutasid talt üles hulgaliselt materjali, tema looming hakkas trükis ilmuma. 1938 võeti ta kirjanike liidu liikmeks, 1939 asus ta elama Mordva pealinna Saranskisse ning elu jooksul ilmus tema loomingust kümme raamatut nii ersa kui vene keeles. Talle anti mitu ordenit ning Mordva ANSV rahvalauliku aunimetus.
Paksus kirjas on tsitaadid Mordva ajalehest Ленинэнь киява (Leninlikul Teel) aastaist 1937–1938. See on tollane mordvakeelne parteižargoon, mis, nagu näha, on vene toorlaene kuhjaga täis. Siin tõlkes on see esitatud mordva ladinakirjalises ortograafias, nagu kasutab Zavjalov. Toon nende lõikude tõlke kõigepealt eesti keelde ja siis sellisena, nagu see võiks kõlada, kui vene laenud oleksid eesti keelde tunginud samamoodi kui mordva keelde (loomulikult tuleb arvestada, et kõik need laenud pole spetsiifiliselt nõukogude žargooni osa, mordva keeles ongi rohkem vene laene, nii et efekt on natuke hüperboolne):
* Tsaarivõimu ja fašistide julgeolekuagendid, spioonid, kahjurid, reeturid, bandiidid istuvad kohtualuste pingis. / Tsaari ja fašistlike ohrankade agendid, spioonid, vrediitelid, predaatelid, bandiidid istuvad podsudiimide skameikal.
* Lenini-Stalini partei, nõukogude võim on suutnud kahjutuks teha nõukogude rahva vaenlased. / Lenini-Stalini partija, soveti vlast sumeelisid obezvreedida naroodi vraagid.
* Suur tänu seltsimees Stalinile, tänu sulle, armas isa. / Passiibo, seltsimees Stalin, passiibo sulle, rodnoi isa.
* Töölised, kolhoosnikud, miljonid nõukogude kodanikud nõuavad alatute kodumaareeturite mahalaskmist. / Rabotšid, kolhoosnikud, miljonid soveti graždanid trebovad roodina podlõide izmennikute mahalaskmist.
* Elagu Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon! Elagu Nõukogude rahvas – kommunismiehitaja! Elagu armas kommunistlik bolševike partei! Elagu suur rahvaste juht seltsimees STALIN! Hurraa seltsimees STALINILE! Au seltsimees STALINILE! /  Elagu Veliikaja Sotsialistlik Oktoobrirevoluutsia! Elagu soveti narood – kommunismi stroija! Elagu bolševike rodnoi kommunistlik partija! Elagu suur naroodide vožd seltsimees STALIN! Hurraa seltsimees STALINILE! Slaava seltsimees STALINILE!

III osa
Suurtähtedega on katked Dmitri Šostakovitši oratooriumist „Laul metsadest“ („Песнь о лесах“), mille sõnad on kirjutanud Jevgeni Dolmatovski. See on kirjutatud 1949, aasta varem põlu alla sattunud Šostakovitš rehabiliteeris end sellega võimu silmis ning pälvis Stalini preemia. Hilisemal ajal on teksti redigeeritud, kõrvaldatud on kõik viited Stalinile – Zavjalov kasutab algversiooni teksti. (Eestis esitati oratooriumi Paavo Järvi dirigeerimisel 2012. aastal, see kutsus esile avaliku skandaali, nii et dirigent palkas endale kontserdi ajaks turvamehed. Paavo Järvi ja ERSO salvestatuna ilmus teos plaadil 2015.)
Paksus kirjas on tsitaadid nõukogude kirjaniku Nikolai Ostrovski (1902–1936) kirjadest ning tema ametlikult kultusteose staatusse tõusnud (aga ka tollase lugejaskonna hulgas väga populaarsest) romaanist „Kuidas karastus teras“ („Как закалялась сталь“). Romaan on fiktsionaliseeritud autobiograafia, mille peategelane Pavel Kortšagin osaleb punaste poolel Vene kodusõjas. Zavjalov on kasutanud romaani esimest redaktsiooni, mis ilmus 1932–1934 ajakirja järjejutuna; 1936 ilmunud raamatuversioon (mis sai ka hilisemate väljaannete ja tõlgete aluseks) oli tugevasti kohendatud, et paremini vastata sotsrealismi nõuetele.

Amerikanka, „ameeriklanna“ – nii kutsuti rahvasuus trammitüüpi LM-33, mida ehitati Leningradis 1930. aastatel ja mis oli Leningradis kasutusel kuni 1970. aastateni; selle prototüüp oli laenatud Ameerikast. Tänapäevani on säilinud kaks vagunit, mis asuvad Peterburi elektritranspordi muuseumis.
Sergei Kirov (1886–1934) oli Vene revolutsionäär ja riigitegelane, Leningradi parteijuht. Ta tapeti 1934, väidetavalt oli mõrva organiseerinud NKVD, kuna Kirov oli muutunud liiga tugevaks parteisiseseks rivaaliks Stalinile. Mõrvaga seotud inimesed represseeriti järgmiste aastate jooksul, Kirovist aga sai üks Nõukogude „pühakuid“, kelle järgi nimetati palju kohti ja asutusi.
Uritski väljak – 1918–1944 kandis Uritski väljaku nime Peterburi Palee väljak, sest selle ääres asuvas siseministeeriumi hoones tapeti 1918 tollane Petrogradi Tšekaa juht Moissei Uritski.

Dneproges – Dnepri hüdroelektrijaam, Ukrainasse Zaporižžjasse 1927–1932 rajatud suurehitis, üks Nõukogude riigi elektrifitseerimise sümboleid.
„Rikkus, mille inimkond on välja töötanud“ – viide Lenini 1920 komsomolikongressil peetud kõnele „Noorsooliitude ülesanded“, kus on lause „Kommunistiks võib saada vaid siis, kui rikastad oma mälu kõigi nende rikkuste tundmisega, mis inimkond on välja töötanud.“

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon