Toimetajalt: Pauguga, visinal või kuidagi muud moodi?

Ave Taaveti pilt

Kujutlused kõikide asjade õnnelikust või õnnetust lõpust on ürgvanad. Apokalüptilise lõpu eel sorteetiakse õiged õelatest eraldi: meie pääseme, ülejäänutel läheb kehvasti. Kuid nüüdisajal domineerib demokraatlikum vaateviis, mitte järgi pole pääsu kellelgi. Vikerkaar vaatab seda kirevat ideestikku õige mitme nurga alt. Holbergi auhinnaga pärjatud mütograaf Marina Warner uurib Johannese ilmutusraamatu saatuslikku mõjulugu, selle pöörase teksti pahaloomulist liiasust. “Ilmutusraamat kutsub oma lugejaid samastuma õndsatega ja ei tunne ise ega pane ka lugejat tundma kaasa neile, kes heidetakse “kaugele pimedusse”,” kirjutab Warner, “Harmagedoon ei neela selles raamatus kõiki meid: see tõotab neelata kõik nemad – Saatana, Metsalise, Lohe, Paabeli hoora, rüvedad ja leiged, koerad ja nõiad ning kõik need teised kuulsad vastalised ja kurjuse kehastused; need pühitakse minema, sellal kui meie jääme ellu.” Ta jälgib nende kujundite järelelu tänapäeva poliitretoorikas ja kinos.

Usuteadlane Urmas Nõmmik vaatleb apokalüptika vanatestamentlikke juuri, keskendudes Jesaja raamatule. Kuid temagi jõuab lõpuks kaasaegselt kõlavate üldistusteni: “Kui mõista esiteks kindlustunnet, mida usklikud ammutavad väljavalitute hulka kuulumise mõttest, ning siis veendumust, et surmaga ei lõpe kõik, vaid et õiglane tasu võib saabuda ka pärast surma, on arusaadav, miks apokalüptiliselt meelestatud inimestel pole enam põhjust midagi karta. Jumal kindlustab omadele õnneliku saatuse, juhtugu siinpoolses maailmas mis tahes.”

Immanuel Kant püüdis 18. sajandi lõpul anda kõikide asjade lõpu kristlikule ideele moraalse tõlgenduse: tuleb elada nii, et elu lõpul saavutatud kõlbeline seisund võiks jääda igavesti samaks. Samas hoiatas ta oma essees “Kõikide asjade lõpp” nende eest, kes kristlust jõuga peale surudes ja sellelt armastuväärsust röövides kiirendavad kõikide asjade moraalset lõppu.

Nüüdisajal seostuvad maailmalõpu kujutlused tuumasõjaga ja ennekõike kliima soojenemisega. Sellest aspektist uurib asja Hasso Krull, seostades maailma lõppu samuti meie-ringi ulatuse, piiride ja kujuga ning küsides lõpuks, kuidas see kõik puudutab “keskmist eestlast”. Ott Puumeister arutleb selle üle, kuidas kujutatakse eestlaste ohustatuse teemat. Joanna Nurmis võrdleb tuumasõja ja kliimakatastroofi visuaalset ajakirjanduslikku kujutamist, Jaak Tomberg globaalse soojenemise kirjanduslikku kujutamist ja Tõnu Karjatse (post)apokalüptilisi filme. Allan Aksiim uurib Jaan Tallinnalt tehisintellekti arenguga seotud eksistentsiaalsete riskide kohta.  Lisaks saab lugeda apokalüptilist ja eshatoloogilist luulet ja kunsti (Kirke Kangro, Ave Taavet). Loodame, et Vikerkaare lugemine aitab lõppu edasi lükata.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon