Plotinos hajevil

MARJU LEPAJÕE

Ei suuda õieti tänaseni uskuda, et abstraktse mõtlemise võime, nii enesestmõistetav nähtus, Antiik-Kreekas 8.–5. sajandil eKr üldse filosoofia kujul ilmus – et toimus ennenägematu „dialektiline hüpe“. Nii hästi ei oleks sugugi pruukinud minna, või vastupidi: läks halvasti, sest kui seda nähtust näiteks tänapäeval, kaks ja pool tuhat aastat hiljem, akadeemilises hariduses ei kasuta, on platsis süümepiinad ja tülid.

„Kreeka imele“ ei ole seni suudetud rahuldavat seletust leida,[1] kuid on alust arvata, et see juurdus milleski sama arhetüüpses kui Äänisjärve kaljujoonised. Viimaste olemasolu tundub sama loomulikuna kui kreekalik praktilise vajaduse või kasuta vaimne tegevus, abstraktsioonipingutus ning sellest saadav nauding, millest on saanud Õhtumaa kultuuris inimväärikuse põhialuseid, selle tsivilisatsiooni tunnuseid, mille hoidmine peaks võimaldama pidevalt ja loominguliselt seda tsivilisatsiooni uuendada.

Dialektika keerdkäigud

Dialektika kujunemine „kultuurilise pöörde“ hoovustes ei ole vähema mõjuga varandus. Vastupidi, isegi matemaatika, teaduste kuningas, ei ole äratanud ajas ja ruumis võrreldava mastaabiga kirgi. Näiteid võib tuua kust tahes. Kui võtta 13. sajandist Aquino Thomas ja tema „Summa theologiae“: see on täiuslik dialektika, resp. dialektiline süllogistika Aristotelese mõttes, mille tuhandete lehekülgede taga on üle seitsmesaja aasta nõrketud ja ülenetud – aga temale endale tiitel dialecticus ei ole lihtsalt vastuvõetav, ei meeldi!, sest see tähendab ‘vaidlejat, kelle siht on saavutada üksnes suurem tõenäosus ja mitte tõde’. Dialektik liigub arvamuste sfääris.[2] Ehkki Thomas kirjutas iga süllogismi lõppu: quod erat demonstrandum, ei näinud ta ennast demonstrator’ina, kes näitab, mis on vältimatult tõene.[3]

Veel ainulaadsem (ja unustamatum) on dialektika võidukäik 20. sajandil tänu marksismile-leninismile. Ühel kuuendikul maakerast jõudis dialektika küll igasse kodusse. Isegi kui ei õnnestunud koolis käia, pühendati dialektikasse töölisringis või punanurgas, ja kui mitte igakülgselt, siis vähemalt nelja põhijoonde. Ei olnud võimalik kohata inimest, kes ei teaks, et dialektika on „marksismi elav hing“, kes ei mäletaks Vladimir Iljitš Lenini sõnu, et dialektika tuleb läbi töötada igast küljest, millist ülesannet kordas NLKP XXII kongress.[4] Teatud moel oli see tõesti „dialektika suurim triumf“,[5] kuigi tegevusjuhiseks rakmetesse litsutuna, n-ö tõlgendades, võimaldas inimesi esemestada ja hävitada.

Suurimad tragöödiad toimusid seega kreeka filosoofilise mõistestiku ümbritsuses, mis tugevdab groteski. Juba dialektika marksistlik-leninlikus definitsioonis „Dialektika – teadus looduse, ühiskonna ja mõtlemise arenemise kõige üldisematest seadustest“[6] peegeldub vastu antiikaja nn koolifilosoofia jaotus, milles sel moel määratletakse „filosoofiat“: „ühiskonna“ asemel oli definitsioonis varem „eetika“; „mõtlemise“ asemel kord „dialektika“ ise, kord „loogika“; „seaduste“ asemel „logosed“.[7]

Asjaolu, et dialektika suund on pööratud antiigile vastupidiseks, idee asemel mateeria, annab veetlust näiteks Lenini ootamatutele mõttekäikudele, mis on vormilt plotinoslikud. Kritiseerides Karl Marxi mõistekasutust „Kapitalis“, leiab Lenin, et Marxil on ühe ja sama asja kohta mõttetult palju termineid, kui ta rakendab „ühele teadusele materialismi loogika, dialektika ja tunnetusteooria (pole vaja 3-e sõna: see on üks ja sama)“.[8] Sõna dialektika sisaldab Lenini meelest ülejäänud kaks, mistõttu piisab ühest sõnast. See on võrreldav Plotinose seisukohaga, et dialektika on epilogism („Dialektikast“, 6. ptk), kuigi sisu järgib pigem stoa-peripateetika sünkretismi.

Dialektiline olevik

21. sajandi algul on kujunenud huvitav olukord, kus hoolimata sellest, et sajanditagune katse uut ühiskonda luua nurjus, võib marksismi rahvalikku vormi pidada valitsevaks mentaliteediks nii ühel kui ka teisel pool maakera (kuigi neid, kes ennast otsesõnu marksistiks nimetavad, on miskipärast vähe). Kõige silmatorkavamalt väljendub see suhtumises majandusse, nii nagu see ilmneb riigi ja üksikisiku valikutes, mida suunab selgesti printsiip, et „kõik teadvuse vormid peegeldavad majandussuhteid, ühiskonna majanduslikku struktuuri“.[9] Majandus ei ole vahend, vaid valitseja. Ülikooliastujaid suunab vanem põlvkond ilma igasuguse häbitundeta teenima majandust, valima elukutset „vastavalt tööturu vajadustele“, kujunema sobivaks mehhanismiks, ega lasta mõeldagi, et võiks olla vastupidi. Mida majandus ei vaja, seda ei ole vaja ka õpetada ega õppida. (Milleks õpetada surnud keeli? Milleks ülikoolis maalikunst?) Praktikas on hariduspoliitika üsnagi järjekindlalt marksistlik – kuid ühekülgselt: dialektika õpetamise ja uurimise vajadus on selles ideoloogias miskipärast olematu. Ülikoolis ei pruugi isegi seda sõna kuulda, rääkimata dialektika kolmest seadusest: 1) vastandite ühtsuse ja võitluse (vastandite vastastikuse läbitungimise) seadus, mis on „dialektika tuum“; 2) kvantitatiivsete muutuste kvalitatiivseteks muutusteks (kvantiteedi kvaliteediks ja ümberpöördult) ülemineku seadus; 3) eituse eitamise seadus.[10]

Elutus ja ideepuudus, milles ühiskondlik mõte juba pikemat aega vaevleb ja ise kurdab („ühed ei taha ja teised ei saa“), vaadates igatsedes ainiti ühte nurka, majandussuhete poole, vajaks hädasti värsket vett vaimsest vastandusest, dialektikast, terviku otsimisest. Ent niikaua kuni ei selgu, mis see vastand täpsemalt võiks olla – see selgub võitluses, dialektiliselt –, oleks ehk otstarbekas pärast pikki treeninguid materialismis harjutada idealismi erinevaid vorme, kuid mõistagi mitte oodata kiireid tulemusi, mida ei olnud isegi Marxi „Kapitalil“ (I köide 1867) ega Engelsi „Anti-Dühringil“ (1894).

Tuleks uurida olemasolevat õhtumaist idealismi, nii klassikuid kui näiteks latentset solipsismi eesti uuemas luules, aga analüüsides läbi käia ka subjektiivse idealismi populaarsed vormid, nagu pragmatism või neopositivism, mis on materialism lambanahas. Tuleks uurida suurte idealistide elu, näiteks kuidas Juhan Liivi puhul majandussuhted peegeldavad hoopiski teadvust jne.

Kusagil peab tekkima tasakaal, mida praegu ei ole ja mida kunagi tabab omakorda eitus. „Kindel ei ole kindel. / Nii nagu on, nii ei jää.“[11] „Tol õhtul, kui Hiina müür valmis sai / Kuhu läksid siis müürsepad?“[12]

Antiikaeg

Antiikaja dialektika vastuolulisemaid ja mõjukamaid esindajaid on Plotinos (204/205–270), keda määratletakse uusplatonismi rajajana, kuigi ta ise pidas ennast üksnes Platoni õpetuse seletajaks.[13] Dialektika ajaloo ülevaadetes Plotinost enamasti ei nimetata. Ta ei kuulu „kaanonisse“, sest ta justkui ei oleks dialektika arengusse toonud midagi uut.[14] Zenon Eleast (5. sajand eKr) tõi senisesse kreeka stiihilisse mõtlemisse uut oma apooriatega. Platon (5.–4. sajand eKr) tõi uut oma diereetilise (uuemas angloameerika terminoloogias: dihaireetilise) meetodiga: kuidas näha erinevustes ühtsust ja ühtsuses omakorda erinevat, et lõpuks jõuda hüve idee tunnetuseni.[15] Seeläbi saab dialektika kui filosoofiline meetod universaalseks alusteaduseks teistele teadustele. Uut tõi Aristoteles (4. sajand eKr), kes kitsendas dialektika kasutusvaldkonda olukordadesse, kus tõsikindlat teadmist ei ole ja tuleb läbi ajada arvamustega. Siis muutub oluliseks, millist põhjendusliini pidi on arvamuseni jõutud ja et erinevad järeldused võivad olla ühtviisi tugeva põhjendusega. Dialektika ei ole Aristotelesel universaalne alusteadus, küll aga filosoofile kasulik mõtteharjutus. Uut tõid stoikud (alates 4. sajandist eKr), kes kitsendasid (või täpsustasid) dialektikat veelgi, liigitades selle loogika osaks ja jaotades selle kaheks: tähendusteooriaks ja keelemärgiteooriaks. Stoikute jaoks tõuseb dialektika (erinevalt Aristotelesest) taas aukohale, sest nii põhjalik teadmine saab olla ainult stoa targal. Dialektika valdamine on voorus, millele teised voorused (nagu näiteks südametunnistuse omamine) on allutatud.[16]

Plotinos

Eelnevate arengute hilisantiigi sümbioosis asetuks Plotinos tõesti lihtsalt platoonilise dialektika traditsiooni, mis oli tema sündides juba üle 500 aasta vana. Nagu on näha siin tõlgitud traktaadist, resp. loengust „Dialektikast“ (lõpliku pealkirja on pannud õpilane Porphyrios), eeldab Plotinos, et Platoni teosed – või vähemalt valik olulisemaid – on kuulajatel peas. Tekstikohtade tsiteerimisel ei ole vaja nimetada isegi Platoni nime, rääkimata dialoogide pealkirjadest, n-ö täpsetest viidetest. Samas näitavad Plotinose seletused ja mõttearendused, et tema meelest ei mõisteta Platonit piisavalt – sellest, et tekstid on peas, ei järeldu, et neid tuntaks. Plotinose loengud on suurel määral vastused õppijate küsimustele,[17] olgu need siis esitatud vahetult või varem õhku jäänud. Ka siinsele traktaadile otseselt eelnev nr 19 „Voorustest“ (I 2) on keskendunud tõusule tunnetuses. Plotinosel püsib platoonilise dialektika metoodiline küsimuste-vastuste vorm: tema loengud ei ole monoloogid, kuigi küsijad jäävad tundmatuks.

Kui võtta silme ette „Enneaadide“ kogu korpus (54 loengut või traktaati), siis näib, et suurim lünk Platoni dialoogides 500 aastat pärast kirjapanemist, mis paneb õppijaid üha küsimusi esitama, on kontemplatiivse elu liiga napp kirjeldus: kuidas sinna jõuda; kuidas selekteerida mõtteid; kuidas panna oma mõistus täiuslikult toimima; kuidas olla valmis hüve kaemise vastuvõtmiseks. Ent põletavamaid küsimusi selles elus ei olegi.

Vastates kumavad Plotinose arutlustest läbi põhiliselt kolm Platoni katkendit:[18] 1) Diotima kõne Platoni „Pidusöögis“ (210a jj); 2) dialektika alusmeetod Platoni „Phaidroses“ (265d–e), millist lõiku saab siinkohal lühiduse tõttu tsiteerida:

„SOKRATES: Oma vaates hõlmata ühte see, mis on mitmeti laiali pillutatud, ja viia see ühte kujusse [ἰδέα]. Selleks et defineerides teha iga kord selgeks, mille kohta tahetakse mingil antud juhul õpetust anda. Nii nagu praegu, [kui me kõnelesime] armastusest, mis ta on, kui teda defineerida – väljendasime me seda hästi või halvasti, aga ta andis vähemalt selguse ja seesmise kooskõla meie kõnele.

PHAIDROS: Ja mida sa siis teise liigi all silmas pead, Sokrates?

SOKRATES: Suuta teistpidi jälle vastavalt liikidele osadeks jaotada, järgides loomuomast liigendumist.“

3) Jumalate sõit taevalaele „Phaidroses“ (246e–249d).

Järjekindel tõusu täpsustamine, liikumine üksikult üldisele, eristamine ja ühendamine ning jälle vastupidi, ennekõike aga tõus ja selle eeldused, tõus ja veel kord tõus, mida Hegel on nimetanud „Plotinose maneeriks“,[19] kokkuvõttes Platoni õpetuse ühe osa edasiarendamine nii metafüüsikas, tunnetusõpetuses kui ka eetikas, millest Plotinose mõtted olid hõlmatud kõik 26 aastat, mis ta Roomas õpetas, andis tulemuseks terviku, mida tajuti originaalsena ja ka arhetüüpsena, muidu ei oleks see avaldanud nii sügavat ja laialdast mõju nii Lääne kui ka Ida filosoofias ja teoloogias.[20]

See tõus on dialektiline. „Kogu Plotinose õpetus on dialektika.“[21] Algupärane on Plotinosel aga see, et teadmise ja hüveni jõudmise keeruline protsess on peaaegu täielikult interioriseeritud, see toimub inimese sees, tuginedes intellektuaalsusele, mõteldavale, milles inimesel on osa. Ei ole välist vaenlast, kellega võidelda ja keda eitada. Kas dialektika on positiivne, loov, või vastupidi, laastav, on inimese enda otsustada. Plotinose enda hoiak on väga jõuliselt ehitav, nagu võiks näidata tema juba viidatud traktaat „Ilust“ (I 6)

Dialektilised hingetüübid

Traktaadis „Dialektikast“ ilmneb siiski, et on hingetüüpe, kes on tunnetuses eelisolukorras, mõteldavale lähemal: muusikud, erootikud ja lõpuks filosoofiaõpilased. Anded tõesti tekitavad ebavõrdsust ja see võib rõhuda, kui ei õpi tundma iseenda andeid. Platonile on hinge vormide või loomuste eristamine õpetamise või veenmise juures põhimõttelise tähtsusega.[22] Plotinos astub liigitamisel üksnes ühe sammu edasi.

Muusikute puhul avaldub üleminek vaimsesse, mõteldavasse, nende instinktis, hetkeotsustustes: kui miski ei ole heakõlaline, kui vääratab rütm, kui helide taga ei ole sellist sümmeetriat, mida vajab vaimne täpsus. Ideaalne tuleb esile instinktiivses eituses. „Ta reageerib puudusele.“[23] Muusikaheli ei ole lihtne füüsiline stimulant, vaid osa ideaalsest struktuurist, mida helidega tabatakse või mitte.

Armastus ehk eeros on juba Platonil inimtunnetuse seisukohalt tugevaim tõmbejõud maailmas, püüdlus, igatsus, mille lõppsiht on hüve, mis on ühtlasi ülim ilu ja headus.[24] Eeros on puudus – püüdlus täiuslikkuse poole, mida ei ole veel saavutatud. Välgatades erinevates ilusates kehades, tõmbab ilu inimest järjest täiuslikumaks – targemaks, mõõdutundlikumaks, julgemaks, õiglasemaks, paneb otsima kooskõla kooskõlade taga. Kuivõrd sügavas iluelamuses tajutakse sageli äratundmist, toimub uuenemine, mille inimene neis suhetes läbi teeb, teataval moel anamneetiliselt, seega mitte teadmatusse, vaid algse ilu poole, mida on mingil kombel kunagi tuntud.

Eros daimonina oma puudulikkuses ja täiuslikkuse igatsuses on Platonil teatav filosoofi algpilt. Kui osata oma püüdlustest õppida, sulanduvad kõik püüdlused lõpuks ühte püüdlusse, hüve poole, kuigi ühekssaamine ei pruugi teostuda. See saab toimuda ainult mõtlevas kaemuses ja peab osaks saama ka teatav (jumalik) arm.

Nii on eeros Platonil teatav tee või vahend, mille haaret Plotinos laiendab kõigele, millel on olemises osa, ja neid olemistasandeid on inimlikust vaatekohast lõputult. Ent kõik püüab tagasi ühe poole, kui on alles jäänud kröömikenegi hinge. Lõplik ühinemine igatsetuga on Plotinose jaoks võimalikum, sest esemelisus, piiritletus kaob aste-astmelt ja eeros saab iseenese objektiks. Rohkem ei ole midagi vaja.

See õndsus ei ole aga kastiiseloomuga, nagu võiks järeldada tüüpide jaotusest, vaid on enese kujundatav, kui mitte selles elus, siis järgmises. Inimene on see, kelle ta enesest teeb. Plotinoselt leiab vähemalt ühe reinkarnatsiooni kirjelduse, kuigi irooniliselt vastupidise, traktaadis „Daimonist, kes meile on loosiga sattunud“ (III 4 [15]. 2). Plotinose paindlikkuse tõttu saab selle loodetavasti mingil hetkel ümber pöörata, sest inimese hingel on kõikidele eksistentsitasanditele vastavad võimed:

„Need, kes hoidsid „inimest“ eneses, saavad uuesti inimeseks. Kes elasid aga üksnes aistidega, loomadeks. (…) Kui aga kire ja himuga ei käinud kaasas isegi mitte meeletaju, vaid üksnes tuimus (…), siis saavad sellistest isegi taimed (…) ja nende elu oli eelharjutus puuks saamisele. Kes aga armastasid muusikat ja elasid muus osas puhast elu, need saavad laululindudeks; ja kes olid kuningad ilma aruta, saavad kotkasteks; ja astronoomid, kes keskendusid sügavama mõistmiseta alati tähtedele, saavad lindudeks, kes lendavad kõrgemal. (…) Kes aga viljeles kodanikuvoorust vähemal määral, saab mesilaseks või millekski sellelaadseks. Ja kes saab daimoniks? See, kes oli daimon ka siinses elus. Ja kes jumalaks? See, kes oli jumal ka siin. Sest see, mis on inimeses toiminud, juhib teda pärast surma, nagu juhtis siin.“

Mis on aga Plotinose dialektikakäsituse puhul märkimisväärne, on vastuolu tema õpetuse sisu – mis on oma dialektilisuses järjekindel – ja tema hoiaku vahel, milles puudub huvi arutleda dialektika kui distsipliini formaliseerimise üle, metodoloogia üle, kuidas teadust formaalselt liigendada. Teda huvitab ainult dialektika teostamine. Traktaat „Dialektikast“ on ainus „Enneaadides“, kus sõna dialektika üldse esineb ja kus sellele antakse ka definitsioon. Loeng aga kaotab kulgedes aeglaselt struktuuri ja õppevahendiks seda soovitada oleks raske: loengu teist poolt peetakse segaseks ja ebaõnnestunud arutluseks. Uurijate tähelepanu on traktaat pälvinud minimaalselt, mis on silmatorkav Plotinose-alase tohutu kirjanduse taustal. Bibliograafiatest ilmneb, et on ainult üks terviklik kommentaar (peale kommenteeritud tõlgete), juba viidatud Vladimir Jankélévitchi (1903–1985) uurimus, mis oli kirjutatud magistritööna (Émile Bréhier’ juhendamisel) 1924. aastal ega olnud mõeldud avaldamiseks, küll aga osutus teaduslikult endiselt kandvaks ja avaldamiskõlbulikuks pea kolmveerand sajandit hiljemgi, 1998. aastal. Sellele lisandub üksnes pihutäis artikleid (sõna otseses mõttes). Nende seas tõuseb esile Georges Leroux’ äärmiselt süvenev käsitlus „Loogika ja dialektika Plotinosel“,[25] mida seni pole suudetud ületada, küll aga on suudetud unustada. Leroux näitab veenvalt, et „Dialektikast“ on haruldane teaduslooline dokument, mis iseloomustab ajastu konfrontatsioone, ning just nimelt Plotinose kahetise suhtumise tõttu loogikasse, mis traktaadis ilmneb ja mida peetakse segaduseks mõtleja peas: 1) loogikat tuleb kõrgelt hinnata kui hädavajalikku eelteadmist (4. ptk); 2) loogika on kirjatähed, millel on tegelikkusega vähe pistmist, mistõttu dialektikal ei ole vajadust temaga tegeleda (5. ptk). Lisaks leiab Plotinos ootamatult, et dialektika peab tegelema ka mitteolevaga (mittehüve, mitteigavene) (4. ptk). See rabab nii platoonikuid, kelle arvates filosoofia üldse peaks tegelema ainult olevaga, kui ka neid, kelle jaoks dialektika tähendab loogikat. Rakendada loogikat mitteolevale on väga problemaatiline. Ent Plotinose jaoks ei saa seda osa süsteemist välja jätta ja kõrgema taseme fenomenide puhul mõjutas tema vaateviis hiljem vägagi kirglikult nn negatiivse teoloogia kujunemist.

Loogikaajaloolane Carl Prantl on öelnud, et need Plotinose tiraadid (4.–6. ptk) ajavad iiveldama ja et „kõrgi variserina“ on ta hävitanud kõik, mille pärast Aristoteles vaeva nägi.[26] Leroux näitab aga põhjalikult, et Plotinos hoopiski kaitseb Aristotelese loogikat stoitsismi eest, teatava stoa-peripateetika obskuurse sünkretismi eest, mis püüdis loogikat „dialektika“ nime all kasutada metafüüsiliste küsimuste lahendamisel. Just see sünkretism on põhjus, miks traktaadi teises osas lähevad mõisted justkui sassi, sest filosoofia töövahendiks peetakse ju loogikat, mitte dialektikat. Plotinos pingutas, et toetada loogika autonoomset seisundit. „See positsioon on kavatsuselt platonlik ja meetodilt aristoteleslik.“[27]

Kuigi Plotinose pingutused põhjustavad kirgi teistes, ei ole nad tema enda puhul hingestatud sellisest inspiratsioonist, mida pakub dialektika tegelik teostamine, nii nagu see ilmneb juba viidatud traktaatides „Ilust“ (I 6) ja „Vaimsest ilust“ (V 8)[28] – üks tunnetusliku tõusu algusest, teine kaemusest, nagu see osaks võib saada. „Dialektikast“ on nendega võrreldes õppejõu hajevil mõttearendus,[29] mida on alatud hea tahtega olla konkreetne, aga mis läheb käest ära, võimalik, et tüdimusest (ennui académique) – õppejõu, kes peab kordama iseennast (loengus „Ilust“ on ju peaaegu kõik oluline ära öeldud), peab tsitaatideks kokku pigistama Platoni võimsaid passaaže, võitlema sofistlike varikujudega, vastama ikka samadele küsimustele, tõestama tõestatut – kui ometi võiks olla juba teisiti, sest „tõeline dialektika on intuitiivne ja kannab üles mõteldavasse. Ta ei ole ersats, loogika, töö keelega. Dialektika on teadusliku hariduse jätk ja kontemplatsiooni eeldus“.[30] Jõudmine dialektikani peaks olema akadeemilises hariduses seega endiselt otsustav, kui soovida ühiskonna uuenemist – olgu parajasti käes materialism, idealism või tüdimus.

[1] Seletuskatseid tehakse küll pidevalt. Eesti keeles on näiteks Jaan Unt tutvustanud põhjalikumalt Aleksander Zaitsevi monograafiat sellel teemal: J. Unt, Non omnis moriar. Vikerkaar, 1986, nr 4, lk 75–77; Mait Kõiv aga Jean-Pierre Vernanti käsitlust: M. Kõiv, Kreeka filosoofia ja mõttemaailma sünnist. Akadeemia, 1990, nr 3, lk 538–563.

[2] L. Schütz, Thomas-Lexikon. Faksimile-Neudr. der 2., sehr vergrößerten Aufl. Stuttgart; Bad Cannstatt, 1983, lk 222–223.

[3] Sealsamas, lk 218.

[4] M. Makarov, Materialistliku dialektika kategooriad. Tallinn, 1963, lk 3.

[5] Sealsamas, lk 5.

[6] Filosoofia leksikon. Tallinn, 1965, lk 78.

[7] Eesti keeles võib kohata üht versiooni Seneca kirjades: „Enamus autoreid, suurimad nende hulgas, eristab filosoofias kolme osa: kõlbluslik, looduslik, mõistuslik“. L. A. Seneca, Moraalikirjad Luciliusele. Tlk I. Vene. Tartu, 1996, lk 327 (kiri 89, 9).

[8] M. Makarov, Materialistliku dialektika kategooriad, lk 7–8.

[9] Filosoofia leksikon, lk 47.

[10] M. Makarov, Materialistliku dialektika kategooriad, lk 23.

[11] B. Brecht, Dialektika ülistus. Tlk A. Sang. Rmt-s: B. Brecht, Luulet. Tallinn, 2007, lk 91.

[12] B. Brecht, Lugeva töölise küsimused. Tlk J. Kross. Sealsamas, lk 135.

[13] Kõige põhjalikumat ülevaadet Plotinose õpetusest pakub eesti k-s: A. H. Armstrong, Plotinose õpetus. Tlk M. Lepajõe. Akadeemia, 1993, nr 5, lk 959–970. Samas Akadeemia numbris (lk 923–948) on leida ka kahe Plotinose traktaadi eesti tõlked: „Ilust“ („Enneaadid“ I 6 [1]) ja „Vaimsest ilust“ (V 8 [31]).

[14] Vrd J. P. Anton, Plotinus and the Neoplatonic Conception of Dialectic. The Journal of Neoplatonic Studies, 1992, kd 1, nr 1, lk 3.

[15] Vrd Sokratese sõnad Platoni „Phaidroses“ (266b): „Seetõttu, Phaidros, olen ma suur jaotamiste ja ühitamiste armastaja, sest seeläbi suudan ma ehk kõnelda ja mõtelda. Ja kui ma usun, et keegi on võimeline nägema ühtsust, kui see on ka loomu poolest kasvanud paljuseks, siis lähen ma talle järele, justkui jumala jälgi mööda. Enamgi veel, neid, kes on võimelised seda nägema, kutsun ma tänase päevani „dialektikuteks“, jumal teab, kas see nimi on õige või mitte“ (Platon, Teosed, I, lk 339).

[16] Eelneva konspekti aluseks on: C. Jedan, Dialektikē. Rmt-s: Wörterbuch der antiken Philosophie. Toim. C. Horn, C. Rapp. München, 2002, lk 103–105.

[17] Porphyrios, Vita Plotini, 3.

[18] Vastavalt: Platon, Teosed, I, lk 223–224, 338 ja 313–316.

[19] G. W. F. H. Hegel, Vorlesungen über die Geschichte der Philosophie. Kd 2. Leipzig, 1982, lk 361.

[20] Kokkuvõtlikku ülevaadet vt nt: J. M. Rist, Plotinus and Christian Philosophy. Rmt-s: The Cambridge Companion to Plotinus. Toim. L. P. Gerson. Cambridge, 1996, lk 386–413. Lisada tuleks uusplatonismi mõju araabia ja pärsia mõtteruumis.

[21] V. Jankélévitch, Plotin, „Ennéades“ I, 3: Sur la dialectique. Pariis, 1998, lk 26.

[22] Vrd Platon, Phaidros 271d–272b; Platon, Teosed, I, lk 347.

[23] P. A. Kay, Dialectic as the Science of Wisdom in Plotinus. The Journal of Neoplatonic Studies, 1995, kd 4, nr 1, lk 4.

[24] Järgnevalt toetutakse eerose käsitluses Matthias Perkamsile, vt: M. Perkams, Liebe (eros, philia). Rmt-s: Platon-Lexikon: Begriffswörterbuch zu Platon und der platonischen Tradition. Toim. C. Schäfer. 2. tr. Darmstadt, 2013, lk 181–184.

[25] G. Leroux, Logique et dialectique chez Plotin: Enneade 1.3 (20). Phoenix, 1974, kd 28, nr 2, lk 180–192.

[26] C. Prantl, Geschichte der Logik im Abendlande. Kd 1. Leipzig, 1855, lk 613.

[27] G. Leroux, Logique et dialectique chez Plotin, lk 192.

[28] A. H. Armstrong, Plotinose õpetus.

[29] Vrd Richard Harder: „See on tüüpiline sissejuhatav teema koolis.“ Rmt-s: Plotins Schriften. Tlk R. Harder. Toim. R. Beutler, W. Theiler. Kd 1. Hamburg, 1956, lk 572.

[30] G. Leroux, Logique et dialectique chez Plotin, lk 182.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon