Toimetajalt: Kas Vanas Kreekas naisi ka oli?

Jaan Undi (1947–2012) legend seisab kolmel sambal: ta oli klassikaliste tekstide tõlkija, Tartu boheemlane ja terve filoloogide põlvkonna õpetaja. See kolmas tüvi on and, mis annab jätkuvalt saaki. Nii on rühm Lupus Tartuensise kolleege, õpilasi ja õpilaste õpilasi Kaarina Reinu eestvedamisel pannud õpetlase mälestuseks kokku Kreeka-numbri. Ajaline haare ulatub arhailiste aegade hämarusest tänapäevani ning ka teemade ring on mitmekesine. Marju Lepajõe vahendab uusplatonist Plotinose mõtteid dialektikast ning tuletab meile meelde, mis asi too (kuri)kuulus dialektika on või oli. Filosoof Riin Sirkel tutvustab Plotinose õpilase Porphyriose mõtteid loomade söömise kõlbelisusest. Mait Kõiv külastab taas Eestis juba pikkade juurtega vaidlust – milles delikaatselt osales ka Jaan Unt – küsimuse üle, kus ikkagi võis asuda rännumees Pythease kirjeldatud Thule, kust paistab kätte päikese magamisase. Tema esseele on lisatud kümne asjakohase kirjakoha tõlked.

Kleanthese “Hümn Zeusile” (tlk Kaspar Kolk) esitab stoitsismi tuuma, õpetuse ettemääratusest, vooruslikkusest ja vabast tahtest. Pythagorase (keda tõenäoliselt pole küll olemas olnud) kuldsed õpetussõnad (tlk Jaanika Päll) on tarkusekirjanduse klassika, mis kutsub üles asuma tunnetuse vaevalisele teele. Kõnemees Demosthenes (tlk J. Päll) seevastu kutsub ateenlasi sõtta Makedoonia laienemise peatamiseks ning pakub välja ka sõja finantseerimise vaatemängude arvelt.

Näitekirjanik Platoni rõvedaid fragmente komöödiast “Phaon” vahendab Ivo Volt. Kalle Kasemaa on tõlkinud hilisantiikse romantilise jutu ehk tarkuskirjandusliku novelli “Joosep ja Asnat” Jaakobi poja Joosepi ja kauni egiptlanna armastusest.

Mitmeid numbris avaldatud tekste ühendab naisteema. Šotlane David Hume, kes teadis maast ja ilmast nii ühte kui teist, on kirjutanud: “Kõikide maailma rahvaste seast, kus polügaamia pole olnud lubatud, paistavad kreeklased oma läbikäimises kaunima sugupoolega kõige reserveeritumad, ning nad surusid naistele peale kõige rangemaid tagasihoidlikkuse ja sündsuse seadusi. … Võime kindlad olla, et sellise reserveerituse tagajärjeks oli kommete äärmine puhtus. Seetõttu me leiame, et kui väljamõeldud lood Helenast ja Klytaimnestrast välja arvata, siis Kreeka ajaloos peaaegu puuduvad sündmused, mis tuleneksid naiste intriigidest.” Ja üldiselt ongi arvatud, et vanad kreeklased arvasid, et hea naine on ainult see, kelles midagi ei teata.

Sappho on justkui erand. Tõsi, me teame ka temast väga vähe ja tahaksime alati rohkem teada. Sappho fragmente on tõlkinud Carolina Pihelgas ja Neeme Näripä. Homeros arvatavasti küll naine ei olnud – kuigi inglise ekstsentrik Samuel Butler on just seda väitnud –, kuid temale omistatud hümnidest annab hümn viljakusjumalannale Demeterile (Ants Orase tõlkes) eriti koduse sissevaate naiste – nii surematute kui surelike – ellu. Anne Lille essee Andromachest ning Maria-Kristiina Lotmani ja Kadri Novikovi essee Iphigeneiast pöörduvad mütoloogiliste heroiinide poole ning uurivad, mida nende tegelaskujude traagilisest käsitlusest saab kreeklannade seisundi kohta järeldada. Kaarina Reinu tõlgitud valik viiest uuskreeka luuletajast näitab, kuidas antiiksed teemad on elanud edasi ka 20. sajandi luules.

Ajakirja illustreerivad Mall Nukke klassikalist mütoloogiat travesteerivad pildid.

Arvustusliku pilgu all on Walter Burkerti “Kreeklased ja idamaad” (Vladimir Sazonov), Lawrence Durrelli Aleksandria-aineline “Justine” (Kaarina Rein) ja Hasso Krulli “Mõistatuse sild” (Mart Velsker). Numbrist ei puudu ka Ave Taaveti karikatuurid.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon