Euroopa alkeemia

HENT KALMO

Euroopa lõimijate kreedoks on saanud Schumani deklaratsiooni sõnad: „Euroopat ei looda üleöö ega ühe hooga. Euroopa sünnib konkreetsete tegude kaudu, mis kõigepealt loovad reaalse ühtekuuluvuse.“ Mida taheti nende sõnadega 1950. aastal öelda? Rõhuasetus „reaalsele ühtekuuluvusele“ tähendas lahtiütlemist sõdadevahelisel ajal valitsenud usust, et poliitilise ühtsuse saab esile manada pelgalt sõnade ja heade kavatsustega. Olemaks tõhus, pidi poliitika juurduma majanduslikus tegelikkuses. Paul-Henri Spaak ja teised Rooma lepingu autorid said inspiratsiooni Francis Delaisi teooriast, mille järgi oli tehniline areng juba loonud Euroopas reaalse solidaarsuse. 1925. aastal avaldatud raamatus „Moodsa maailma vastuolud“ kurtis Delaisi, et ehkki kogu kontinendi tööstus on lahutamatult läbi põimunud ja ühel äärel tehtud majanduslikud otsused avaldavad kohe mõju teisel äärel, pole see tõsiasi veel eurooplaste teadvusesse jõudnud. Reaalne ühtekuuluvus ei tähistanud seega mitte ühtekuuluvustunnet, moodsa sõnaga identiteeti, vaid pigem teadvusest täiesti sõltumatut ärarippumissuhet – midagi sama objektiivset nagu kahe taime vaheline sümbioos.

Mikroobidest ühisrahani

Ilmestamaks erinevust solidaarsuse kui tõsiasja ja poliitilise loosungi vahel tõi üks prantsuse autor, Charles Gide, juba 19. sajandi lõpul näiteks rikaste ja vaeste kooselu suurlinnades. Meditsiiniteadus olevat vaieldamatult tõestanud, et „vaeste linnaosade mikroobid mürgitavad rikkaid linnaosi“.[1] Nõnda ei saavat kahelda, et linnas on tekkinud reaalne ühtekuuluvus, de facto solidaarsus, mille tõttu rikaste huvid on põimunud vaeste omadega täiesti sõltumata sellest, mida nad ise arvavad. Sellises olukorras pole sel midagi pistmist moraaliga, kui öelda, et rikastel tasub aidata naabruses olevad slummid puhtaks küürida või rahastada sotsiaalmajade ehitamist. Samamoodi aga olevat rahvusvahelise eluga, mida valitseb moraali asemel omahuvi. Rahuarmastus ei sünni mitte jutlustamisest, vaid motiividest, mis ei erine mikroobe pelgavate pürjelite omadest. „Kui rahvaste teadvusse poleks selgelt jõudnud saatuslik solidaarsus, mis neid tahes-tahtmata ühendab nii heas kui halvas, siis oleks meid ähvardav sõda juba ammu valla pääsenud.“[2]

Teisalt seltsis 19. sajandil hoogu kogunud üleilmastumisega optimistlik kujutlus tehnikast kui rahvaste lähendajast ja lõimijast. Meie kõrvale harjumatu lüürilisusega kirjeldati, kuidas raudteed, telegraaf, tunnelid ja odavad ajalehed „intensiivistavad rahvuslikke ja rahvusvahelisi solidaarsussidemeid, võimaldades inimestel kiiremini suhelda ning tuues nad kokku, nõnda et nad võnguvad üksmeeles, üheaegselt samade huvide ja tunnete taktis…“[3] Reaalne ühtekuuluvus oli seega alles algus, hambad-ristis-koostööle sundija, mis asendus hiljem, tihedamas tutvuses, kokkukuuluvustundega. Tegelikust solidaarsusest (solidarité de fait) sai ajapikku vabatahtlik solidaarsus (solidarité volontaire).

Just sellises üleilmastumist tervitavas vaimses õhustikus kujuneski välja Euroopa lõimimise filosoofia. Viimase saab kokku võtta kolme teesi kujul. Esimesel kohal on veendumus, et moderniseerumisprotsessi mõjul seob Euroopa riike juba kaugeleulatuv „vastastikune sõltuvus“ (seda mõistet tarvitati sageli „reaalse ühtekuuluvuse“ sünonüümina). Suurt osa eurooplaste ees seisvatest probleemidest ei saavat seetõttu enam lahendada rahvusriigi kitsastes raamides (nagu rikkad ei saa võidelda mikroobidega ainult oma linnaosas). Teise teesi järgi tuleb vastastikune sõltuvus otsustajate teadvusse tuua, et edaspidi kavandataks poliitilist tegevust mitte riigipiiride, vaid asjade eneste mõõtkavas. Üks asi on tõdeda, et kogu kontinendil laiuva raudteevõrgu tõttu on eurooplaste huvid ja tunded üksmeelsemalt võnkuma hakanud, hoopis teine asi on teha sellest vajalikud järeldused ja hakata ehitama uut raudteetrassi, mis käänduks Euroopa ühise huvi järgi. Mida rohkem tehakse seda sorti „konkreetseid tegusid“ (kui tsiteerida veel kord Schumani deklaratsiooni), seda enam tihenevad eurooplaste seas sõltuvussidemed. Nõnda suureneb veelgi reaalne ühtekuuluvus.

Kolmas tees ütles, et vastastikune sõltuvus muundub pikkamisi tõeliseks poliitiliseks kogukonnaks. Nagu märgib Jean Monnet oma „Mälestustes“, on Euroopa lõimumine rahvuste tekkimise protsessi jätk, lihtsalt suuremal skaalal.[4]

Traditsiooniline, rahvuslikku sõltumatust rõhutav poliitika on märk ajutistest kohanemisraskustest. Francis Delaisi pani imeks, et kõikjal linnades korraldatakse ühiselt veevärki ja trammiliiklust, saadakse aru ühistest huvidest, eurooplased aga hoiavad moodsa majanduse kiuste kinni ajast ja arust suveräänsusdoktriinist. Tuleviku programmina seadis ta üles tsitaadi ajakirjast Producteur: „Ärgu küsitagu meie arvamust ei sise- ega välispoliitika kohta. Vähemalt esialgu ei saa me vastata teisiti kui kaude, sõnadega nagu „süsi“, „väetis“, „vee-energia“, „krediit“, „büroo“…“[5] Ehkki lause pärines 1921. aastast, oleks see suurepäraselt sobinud ka kolm aastakümmet hiljem loodud Euroopa Ühenduse lipukirjaks. 1950. aastate keskel oli vana poliitika kõrvalejätmine samuti teadlik ja läbimõeldud valik. Pärast lennukate ühendamisplaanide liivajooksmist polnudki õigupoolest teist teed. Nagu väljendus üks Rooma lepingu läbirääkijatest, oli ainuke võimalus „alustada tegelikest vajadustest, tegemata juttu teooriast, tegemata juttu poliitikast, rääkida selle asemel konkreetsetest asjadest: majandus, transport, tuumaenergia jne“.[6]

Samas oleks ekslik arvata, et Rooma lepingu kava koostajad nägid majandusse pöördumises taktikalist taganemist eesmärgiga naasta hiljem, poliitilise kliima paranemisel, selliste sirgjooneliste ühendamisprojektide juurde nagu Euroopa Kaitseühendus või Euroopa Poliitiline Ühendus (mille asutamine oli 1954. aastal luhtunud). Deduktiivne (ülalt alla suunduv) lõimimisstrateegia tuligi asendada induktiivsega (alt üles suunduvaga). Vanamoodsas poliitilises keskkonnas sai Euroopa ühtsus tärgata üksnes asjadele omasest ratsionaalsest – rahvuslike majanduste kapillaarsest – sümbioosist. Rooma lepingu aluseks olnud Spaaki raporti sõnul pidi ühisturust saama „võimas tootmistervik“, milles valitseb senisest mõistlikum tööjaotus.[7] Nõnda võis loota, et kuluarvestuse alkeemia mõjul kutsuvad pelgalt majanduslikul kasul põhinevad lugematud otsused esile poliitilise kogukonna avardumise: külast sai linn, linnadest maakond, maakondadest rahvus, ja nüüd viimaks samast emotsionaalsest materjalist tehtud, ent suurema haardega vaimne korrelaat kontinentaalsele tootmismasinale – Euroopa poliitiline identiteet.

Loomulikult ei sirendanud kaugeltki mitte kõigi Euroopa Majandusühenduse loomises osalenute silme ees poliitilise ühtsuse paleus. Kummatigi on huvitav nentida, et isegi sisedokumentides kiideti või laideti erinevaid majanduslikke lahendusi selle põhjal, mil määral neil väideti olevat nooblimat alkeemilist mõju. Ajaloolased kipuvad omistama eriti ühemõttelist omakasuprogrammi Hollandi esindajatele (ainus, mis loeb, on vaba pääs naaberriikide turgudele). Ometi pidasid hollandlasedki targaks alla kriipsutada, et nende kava tugevdaks liikmesriikides „teadlikkust vastastikusest sõltuvusest“. Isegi Ludwig Erhard, Saksamaa euroskeptiline majandusminister, püüdis kooriga kaasa laulda. Ta ei saavat regionaalset majandusühendust toetada, kuna see on vale viis süvendada „euroopalikku teadvust“.[8]

Võib arvata, et paljud küünilisema meelega poliitikud pidasid seda laadi loosunglikke väljendeid õõnsateks sõnakõlksudeks. Teised aga tarvitasid neid suure õhina ja veendumusega. Rooma lepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimistest osa võtnud Belgia diplomaat kirjeldas 1950. aastate keskpaiga vaimset õhustikku järgmiselt: „Me uskusime, et [1834. aastal asutatud] Saksa Zollverein’is [tolliliidus] tekkinud majanduslik ühtekuuluvus kujutas endast teed poliitilise liidu suunas liikumiseks. Iseäranis arvas nõnda hr Spaak ja see oli osa tema sügavatest motiividest. Hr Spaak … pidas peamiselt silmas poliitilisi võimalusi, mis tõotasid avaneda pärast rida protsesse, mida Robert Schuman oli nimetanud „reaalseks ühtekuuluvuseks“.“[9]

Oma kuulsas essees „Mis on rahvus?“ on Ernest Renan väitnud, et huvid loovad küll inimeste vahel tugevaid sidemeid, kuid neist ei piisa rahvuse tekkeks. „Huvide ühisus viib kaubanduskokkulepeteni. Rahvusluses on olemas tundeline tahk; rahvuslus on hing ja ihu korraga: Zollverein ei ole isamaa.“[10] Euroopa Majandusühenduse ellu kutsunud riigimehed oleksid võinud selle peale vastata: jah, tolliliit pole veel isamaa, ent see on kasvulava uue, kõrgema, moodsa aja tootmis- ja eluvajadustega kohanenud lojaalsustunde tärkamiseks. Lõppude lõpuks ei tõuka eurooplasi tagant ainult huvid, kirjutas Walter Hallstein, esimese Euroopa Komisjoni president. „Me tegime panuse [huvidele], kui nägime, et emotsionaalsed jõud pole meie liikumise kandmiseks ja edendamiseks piisavalt tugevad. Sellest johtus too ajalooliselt uuelaadne, kõrvalseisvale vaatlejale nii kummalisena, nii „ebaloogilisena“ paistev sammude ümberpööramine: esmalt majanduslik ühinemine, siis otsevalimised ja viimaks poliitiline ühtsus.“[11]

Sellest vaatevinklist paistab täiesti äraspidisena nõue, et Euroopa ühendamise tehnokraatlik masinavärk peab käima eelnevalt tekkinud vabatahtliku solidaarsuse sabas. Eriti Saksamaal on tavaks arvustada 1980. aastate lõpus langetatud otsust võtta tarvitusele Euroopa ühisraha ootamata ära, kuni saab paika poliitiline peenar, millel see taim saab kasvama hakata. Nõnda olevat eiratud tõsiasja, et raha pole mitte pelk tehniline konstrukt, vaid „peegeldab seda, mida üks rahvas teeb, tahab, kannatab – kõiki tema poliitilisi ja ühiskondlikke juhtumisi ning vaimseid reaalsusi“.[12] Järeldus on, et kuni pole Euroopa rahvast, seni ei saa ka olla Euroopa raha. „Seni kui Euroopa rahva või rahvuse tekkimise protsess kestab või on alles lapsekingades ja Euroopat puudutav „ühtsustunne“ seega veel puudub, on asjatu käia välja kavasid ja konstruktsioone Euroopa „demokraatlikust põhiseadusest“; … Selle asemel tuleks praegu edasine poliitiline lõimumine ootele panna.“[13]

Kui Euroopa lõimimise ajalugu on midagi enamat lugematutest pragmaatilistest kokkulepetest, kui selles avaldub midagi, mida sobib nimetada poliitiliseks filosoofiaks – ühesõnaga, kui selles on midagi intellektuaalselt paeluvat –, siis just tõrkumine seda laadi argumentide vastu. Euroopa Liit on suurim monument sotsiaalkonstruktivismile – panus kaardile, et ühtsustunne on tehniliselt konstrueeritav majanduslike vabaduste abil.

Torkab silma hämmastav sarnasus Saksamaa ülesehitamise projektiga Teise maailmasõja järel, nõnda nagu seda kirjeldas Michel Foucault oma loengukursuses „Biopoliitika sünd“. Foucault’ sõnul peitus 1948. aastal Inglise-Ameerika okupatsioonitsoonis ette võetud liberaliseerimisprogrammis täiesti uut laadi poliitiline ambitsioon. Ludwig Erhardi visandatud rahareformikava (mille oluline osa oli hindade vabaks laskmine) võttis küll konkreetsete majanduslike meetmete kuju, ent selle kaugem siht oli uue, Natsi-Saksamaa varemetele tekkiva riigi legitiimsus. Sündiv Saksa keskvalitsus ei saanud tugineda ei ajaloolisele ega õiguslikule sugupuule. Samuti ei saanud killustunud ja okupeeritud territooriumil korrapärasel viisil avalduda elanikkonna kollektiivne tahe. Polnud võimalik „võtta omaks mõnd õiguslikku või ajaloolist raami põhjendusega, et selle on loonud riik või avalik heakskiit, ja hakata siis selle sees toimetama majanduslike muudatuste kallal. Lugu oli sootuks vastupidine. Tolle uue Saksa majanduslik-poliitilise režiimi puhul loodi esmalt majanduslik korraldus, mis oli riigi enda aluseks“.[14]

Okupatsiooniaegses olukorras oli sakslaste neoliberaalne programm kaval võte. „Oli vaja leida õiguslik kattevari, saamaks majanduslikult korralduselt kätte seda, mida ei saanud otsekoheselt nõuda riigiõiguselt või rahvusvaheliselt õiguselt või lihtsalt poliitilistelt partneritelt.“[15] Ent see oli midagi enamat paljast taktikast. Esikoha andmine majanduslikele vabadustele – usus, et „majanduslikult vaba turg seob poliitiliselt ja kutsub esile poliitilisi sidemeid“ – oli sõjajärgsel Saksamaal sügavaid juuri ajav arusaam riigivalitsemisest. Majandus tekitas poliitilist üksmeelt turuprotsessides osalejate hulgas. Investorite, töötajate, tarbijate leppimine vabas ruumis maksvate reeglitega oli käsitatav lojaalsusavaldusena asutusele, mis need reeglid kehtestas. Teisisõnu, majandus ise sünnitas suveräänsust.

Euroopluse tagasilöögid

Kui pidada silmas Euroopa lõimumist edendanud poliitikute keerutamata ülestunnistust, et tavapärasest vaatenurgast tunduvad nende sammud ebaloogilised, valesse järjekorda seatud, siis on raske võtta tõsiselt neid, kes näevad Euroopa Majandusühenduses ja Rahaliidus suurejoonelist vandenõu rahvusriikide vastu. Jätab üsna juhmi mulje, kui väidetakse, et 1957. aastast alates iseloomustab Euroopa ühendamise protsessi „ebasiirus“, kuna „tegelikult tahetakse poliitilist liitu, kuid ametlikult valitakse majandusliku lõimumise kõrvaltee, panusega „loomupärasele sunnile“, mille niisugune lõimumine usutavasti esile kutsub“.[16] Nagu mainitud, ei tehtud Rooma lepingu sõlmimisel panust mitte üksnes reaalsele ühtekuuluvusele, mitte üksnes majandusliku masinavärgi sisemisest loogikast tulenevale koostöösunnile, vaid lisaks ka seda sorti sunni loomulikule kalduvusele äratada sügavamaid kogukondlikke tundeid.

Tõsi, järgmistel aastakümnetel jäi rahvapsühholoogiline tahk (nagu Walter Hallstein seda nimetas) Euroopa ühendamisel tagaplaanile. Tollibarjääride alandamise, maksude harmoneerimise, rahakursside kõikumise, põllusaaduste hindade, kõiksugu tehnokraatlike päevaküsimuste üle peetud kibedate vaidluste seas paistab vaevu silma 1975. aastal koostatud Tindemansi raport, kus meenutatakse, et „Euroopa ehitamine ei ole pelgalt riikidevahelise koostöö vorm“. See on ka „rahvaste lähenemine“. Reaalsest ühtekuuluvusest ei piisa – vastastikust sõltuvust peab ka igapäevaselt näha olema. Tarvis on vabamaid riigipiire, senisest enam silmast silma suhtlust, rohkem üliõpilasvahetusi, ühesõnaga rohkem „väliseid märke solidaarsusest“.[17] Kulus kümme aastat, enne kui Jacques Delors’i juhitav Euroopa Komisjon hakkas seda eurooplaste solidariseerimise programmi ellu viima. Rooma lepingu ajast pärinev kitsalt majandusliku moega kava – kaupade, teenuste, inimeste ja kapitali vaba liikumine – sai 1980. aastate keskpaigas kuju, mis viipas lausa utoopilise silmapiiri suunas: eesmärk oli luua „sisepiirideta ala“.[18]

Siseturg pole siiani valmis saanud. Mõne aasta taguses raportis nenditi, et elanikkonna kui terviku seisukohalt on see koguni jäänud 1985. aasta tasemele: „barjäärid küll kaotati, ent lugematute riiklike reeglitega seotud takistuste tõttu on siiani raske saavutada selles ühises ruumis harmoonilist elu“.[19] Niisugused tõdemused mõjuvad justkui pooleli jäänud laused. Õhku jääb kahetsus, et ühisturu avarates raamides ei ole veel tärganud harmoonilist elu, et Euroopa majandusruum ei ole veel täitunud ühise identiteediga. Kui kusagil öeldakse referendumil „ei“, siis seepärast, et rahval pole lastud kohaneda. Tal on „lõimumisväsimus“ (integration fatigue). Praeguse populismilaine mõjul on isegi paljud Euroopa ühinemisprotsessi pooldajad pöördunud patukahetsuse teele ja möönnud: jah, tehnokraatlik avangard on liiga kiiresti edasi tõtanud. Tuleb oodata, kuni rahvapsühholoogia jõuab majandusele järele.

Brexiti-järgne paanikahetk („Kes on järgmine?“) on Euroopas siiski möödunud. Avaliku arvamuse uuringud kinnitavad, et toetus liidus püsimisele on liikmesriikides pigem järsult üles hüpanud. Paistab, et musta lamba lahkumine on teised tihedamasse karja ajanud. Lauale on tõstetud kaugeleulatuvad lõimumiskavad tugevamast rahaliidust kuni Euroopa Kaitseühenduseni. Möödunud aastate vapustused on justkui kinnitanud Jean Monnet’ sõnu, et Euroopa ühendamiseks on vaja kriise. Rahvaste ühinemine ei sünni iseenesest – „häda peab neid selleks sundima“.[20] Eurobaromeetri järgi pole kunagi nii suur osa eurooplastest tundnud end Euroopa Liidu kodanikena.[21]

Ometi ei saa üle ega ümber tõsiasjast, et tugevneva eurooplusega käib rööbiti kaasas rahvustunde teravam esiletõus Prantsusmaal, Hollandis, Austrias, Saksamaal, Kesk- ja Ida-Euroopas, peaaegu kõikjal Euroopas. Olgu optimism nii suur kui tahes ja olgugi, et mitmed hiljutised valimised kaldusid „õigele“ poole, ei näi asjad sugugi sedamoodi, et solidariseeruvad massid sunniksid euroskeptikuid saba jalge vahel ajaloolavalt lahkuma. Pigem vastupidi. Ja kui poliitilised kogukonnad moodsal ajal tõesti üha avarduvad, kuidas siis seletada risti vastupidiseid suundumusi Šotimaal ja Kataloonias? Vähe sellest, et sisebarjääride langemine pole tekitanud harmoonilist elu, siin-seal tahetakse hoopis uusi kitsamaid riigipiire tõmmata. Kogu see tants enesemääramise aurukatla ümber valmistab piinlikkust isegi rahvuslastele, kelle kohmetus meenutab riigitruu sotsialisti oma, kui ootamatult satutakse silmitsi pesuehtsa kommunistiga.

Eelkirjeldatud mõttemalli raames tundub loomulik arvata, et praegune rahvuslik raev pole muud kui märk lõimumise käiku pidurdavast inertsist. Tegelikult on selle esile kutsunud suuresti just lõimumisprotsess ise. Rooma lepingu autorid nägid täiesti õigesti ette, et ühisturu areng toob kaasa riigipiire ületava majandusliku tööjaotuse. Ühtse tollipiiri, sisemise majandusliku vabaduse ja geograafilise läheduse tõttu võib tänast Euroopa Liitu tõepoolest käsitada ühe suure vabrikuna.[22] Lääne-Euroopast pärit tootmistehnoloogia sai iseäranis pärast 2004. aastal toimunud laienemist kasumlikult kokku Ida-Euroopa madalapalgalise tööjõuga. Põhja-Euroopa pensionärid on oma säästudega täitnud lugematute lõunaeurooplaste unistuse osta Põhja-Euroopas toodetud auto. Nagu Spaaki raport ennustas, on tööjõud voolanud ühest Euroopa otsast teise – lausa sel määral, et Lätis, Rumeenias ja Bulgaarias on hakatud muretsema riigi rahvast tühjenemise pärast.

Häda on selles, et vastupidiselt 19. sajandil kanda kinnitanud uskumusele ei soosi tööjaotus ja majanduslik avatus sugugi alati ühtekuuluvustunnet. Mitte ainult Euroopas toimunud lõimumist, vaid üleilmastumist tervikuna võib käsitada rahvusvahelise tööjaotuse võtmes. 19. sajandi keskpaigas suurendas transpordikulude ja tollibarjääride kiire langus hüppeliselt rahvusvahelist kaubandust. Võimalus osta odavat Uue Maailma vilja hõlbustas Euroopas linnastumist ja tööstuse kasvu – mis omakorda suurendas tööstuskaupade eksporti koos võimalusega vedada sisse rohkem põllutöösaadusi. Maailmajagudevaheline tööliste vool ulatus kümnetesse miljonitesse. Pikka aega tavatseti arvata, et selline vastastikusele kasule rajatud idüll kestis Esimese maailmasõjani, mil sõgeda rahvusluse kired majandussüsteemi jälle tükkideks lõhkusid. Tänapäeval aga rõhutavad ajaloolased üha enam, et nn üleilmastumise tagasilöök (globalization backlash) saabus hoopis varem. Juba 19. sajandi lõpus hakati taas kuhjama kaitsetolle ja piirama immigratsiooni. Veelgi olulisem, tagasilöögi põhjustasid poliitilised pinged, mille teravnemises mängis suurt rolli majanduslik avanemine. Põllutöölistele võis ju seletada, et odava vilja sissevool pole mitte konkurents, vaid „väljakutse“ – et nad on nüüd osa suurest masinavärgist, mille efektiivsust nad saavad palju edukamalt suurendada nõnda, et rühmavad mõnes eeslinna manufaktuuris. Tõsiasjaks jäi, et vähemalt lühiajalises (ja õigupoolest mitte ainult lühiajalises) plaanis tõi majanduse laialihargnemine kaasa nii võitjaid kui kaotajaid. Ja nagu me teame, mitte kõik ei oska hästi kaotada.

Pärast 2004. aastat said paljud Lääne-Euroopa töölised samamoodi üsna kibedal moel maitsta reaalset ühtekuuluvust oma idapoolsete naabritega. Üks näide paljude hulgast: Saksamaal nõustusid kahe Siemensi tehase töölised tegema viis tundi nädalas tasuta lisatööd, vältimaks tehase kolimist Ungarisse.[23] Tegu oli kahtlemata vastastikuse sõltuvuse ja huvide põimumisega. Ühele turule kuulumine tähendas sel puhul aga huvide konflikti. Idas oldi uute töökohtade üle muidugi rõõmsad, kuid sellega ei seltsinud mingit suuremat sorti solidaarsustunnet. Üks briti ajakirjanik reisis koos Somerdale’is kokku pakitud Cadbury šokolaaditehasega Poola ja päris sealselt töödejuhatajalt: „Mida on teil öelda solidaarsuse kohta brittidega, kes kaotasid oma töökoha, kui tehas kolis siia?“ Vastus: „Sellised protsessid leiavad aset kõikjal maailmas. Erinevus on selles, et Lääne-Euroopa paneb seda praegu rohkem tähele. Neil riikidel oli viimase ajani täiesti ükskõik. Nad ei pööranud tähelepanu veelgi raskematele protsessidele, mis toimusid Ida-Euroopas. Ainus nõu, mida nad meile toona pakkusid, oli olla töökam. Me võtsime seda head nõu kuulda.“[24] Tõepoolest, Lääne-Euroopas pandi idaeurooplaste töökust korraga hoopis rohkem tähele – ilma et poliitikud seda tõika eriti tähele oleksid pannud. Kui prantslased lükkasid 2005. aastal referendumil tagasi Euroopa põhiseadusliku leppe kava, siis väideti siin-seal, et see polnud sugugi märk euro-skepsisest. Vastupidi, prantslased olevat öelnud „ei“, kuna soovinuksid „rohkem Euroopat“, kui neile pakuti. Palju vähem, kui üldse, tehti juttu kõnekast tõsiasjast, et vastuhääletanute seas domineerisid väheste oskustega töölised, poolthääletanute seas oskustöölised. Rahvusvahelise kaubanduse teooria järgi olid esimesed Euroopa Liidu itta laienemisel kaotajad, teised võitjad. Rahvapsühholoogia ja huvid polnudki nii väga lahknenud.

Ometi on täiesti ekslik viimasel ajal maksma pääsenud arvamus, et uus poliitiline veelahe lahutab üleilmastumise toetajaid ja vastaseid, mitte parem- ja vasakpoolseid nagu minevikus. Ei Donald Trump, Prantsuse Rahvarinne, Poola Õigus ja Õiglus ega isegi EKRE taha oma riiki maailmast ära lõigata. Mitte ükski neist ei taha kaupade importi päris seisma panna. Neid ühendab pigem soov diskrimineerida: lubada tollivabalt sisse üht kaupa, aga mitte teist, lasta riiki (rohkem või vähem) „häid“ inimesi, aga mitte „halbu“, istutada ümber häid ideid, kõiksugu kasulikku innovatsiooni, kuid hoida eemale seda, mida paar sajandit tagasi nimetati „innovatsiooniks“, st ohtlikke uuendusi, mis õõnestavad loodusest seatud moraalset korda. Õiguse ja Õigluse valija ei näe selles midagi kummalist ega vastuolulist, kui Poola valitsus nõuab liikumisvabaduse rangeimat järgimist Euroopa Liidus (poolakate võimalust teha Lääne-Euroopas tööd), kuid samal ajal võitleb raevukalt Läänest peale tungiva „gei-impeeriumiga“. Mudel pole mitte piiride täielik sulgemine, vaid Donald Trumpi valikuline, parasjagu sobivatest tükkidest kokku õmmeldud sissesõidukeeld. Tõsi, Trumpil tuli maksta lõivu poliitkorrektsusele, sest moslemit ei saanud nimetada moslemiks. Mõelda vaid, et kunagi (1917) oli aeg, kui Ameerika Ühendriigid said võtta vastu seaduse, mille järgi ei tohtinud riiki asuda nõdrameelsed, epileptikud, joodikud, kerjused, tiisikuse või mõne muu „jälgi haiguse“ kandjad, mitmenaisepidajad, anarhistid, prostituudid, asiaadid.[25] „Populistid“ ei saa aru, miks Euroopa Liit ei luba neil samamoodi valida ja diskrimineerida – seda enam, et see sünniks nende arvates Euroopa enda kaitseks.

Kõigist erinevustest hoolimata on „populistidel“ midagi ühist Šotimaa ja Kataloonia eraldumisliikumistega: nad ei ole nõus sellega, et keegi „kuskilt väljast“ neile midagi ette kirjutab. Oluline on mõista, et soov väiksemas ringis otsustada on iseenesest igati ratsionaalne. Oletame, et linnas A eelistaks rahva enamus jalgpallistaadioni ehitamist, linnas B rahvakunstimuuseumi. Oletame samuti, et kui linnad A ja B liidetaks, langeks liisk muuseumile. On selge, et kui mõlemaks raha ei jätku, siis linna A elanike enamus kannataks liitumise tõttu vähemalt selles mõttes kahju (uutes piirides otsustaks enamus teisiti). Sama kehtib kõigi poliitiliste valikute kohta, sh näiteks samasooliste abielu seadustamine, sisserände lubamine jne. Mõnda uude enamusdemokraatiat viljelevasse poliitilisse moodustisse sulandumisel on alati oma hind otsuste ümberpöördumise näol (v.a kaduvväikese tõenäosusega juhul, kui uuel enamusel on täpselt samad poliitilised eelistused). Seega muutub möödapääsmatuks küsimus: mida vastu saadakse? Teooriad, mis kirjeldavad rahvusriikide moodustumist justkui loodusest ette määratud protsessina („rahvus on sündinud ja tahab endale riiki“), jätavad selle küsimuse täiesti tähelepanuta. Rohked Saksa Liidu kildriigid ei ühinenud 1834. aastal moodustatud tolliliitu mitte ainult – ega isegi peamiselt – seetõttu, et tahtsid tuua oma kohaliku enesemääramise ohvriks Saksa rahvusele. Peamine põhjus oli hoopis see, et kõiksugu kaubandusbarjääridest kubiseval territooriumil on tolliliidu ukse taga väga külm. Kauplemisvabadus ja kollektiivne sõjaline kaitse maksid rohkem kui enesemääramine.

Euroopa Liit on langenud oma edu ohvriks: see on loonud nii tugevalt kinnistunud rahvusvahelise majandusliku ruumi, et kunagi ammu tõrksalt naaberriigiga ühinenud aladel tekib soov oma kasusid ja kahjusid uuesti rehkendada. Suurt osa sellest, mida Kataloonia sai varem Hispaania riigilt, saab ta nüüd Euroopa Liidult. Igal juhul on eraldumise soov palju väiksem, kui see toob kaasa kohustuse Euroopa Liidust lahkuda (ehkki WTO ja muude rahvusvahelise õiguse reeglite tõttu ei oleks ka liidust väljaspool tänapäeval enam nii külm kui 19. sajandil).

Samas võtmes võib vaadata euroskeptiliste parteide kasvavat populaarsust. Olukorras, kus majanduslikud vabadused ja lahtised piirid paistavad iseenesestmõistetavaina, tuleb vägisi peale trots, kui kuskil kaugel Brüsselis hääletatakse riigis võimutseva enamuse tahtmine maha. Häda ei ole õigupoolest Brüsselis, sest kui seal jääks peale sama seisukoht mis liikmesriigis, siis ei torkaks Euroopa Liidu ikke all olemine üldse silma. Nõnda nagu lääneeurooplased ei pannud enne 2004. aastat tähele idaeurooplasi, ei pannud viimased enne pagulaskriisi tähele läänepoolsete liikmesriikide suuremat sisserändelembust. Selgi puhul on viidatud reaalsele ühtekuuluvusele. Itaallased ei väsi kordamast, et Aafrikast pärinev sisseränne on kogu Euroopa probleem. Peaks eelkirjeldatud Euroopa lõimimise filosoofia tõesti paika, siis lihtsustaks ühisel turul osalemine liikmesriikide vahelist konsensust ka selles küsimuses. Tegelikkus on aga vastupidine. Kui paistab, et Euroopa Liidult on kõik vajalik kätte saadud, milleks siis veel neelata alla kvoodipagulaste mõru pill? Taas väheneb majandusliku ühtekuuluvuse, de facto solidaarsuse kasvamisel see, mida prantsuse teoreetikud nimetasid „vabatahtlikuks solidaarsuseks“.

Kas see tähendab, et Euroopa Liit on mõistetud jääma loomult majandusliiduks – hoolimata pidevast kordamisest, et EL on tänaseks midagi hoopis suuremat ja suurejoonelisemat kui paljas siseturg? Jah, see tähendab, et üksmeele leidmine ei lähe ajaga mitte kergemaks, vaid raskemaks. Eriti kõnekat tunnistust selle kohta annab Brexiti-eelne ja -järgne debatt Suurbritannias. Isegi liitu jäämise entusiastlikumad pooldajad ei ole julgenud apelleerida huvide asemel tunnetele: kõnelda eurooplaste ühtekuuluvustundest kui argumendist liidus püsimiseks. Igasugune otsustusõiguse ahendamine, kõik, mis läheb kaugemale majandusest – ja ka ebameeldivamad osad majandusest, nagu tööjõu vaba liikumine –, on hind, mis tuleb maksta selleks, et pääseda siseturule. Debatt keerleb väga pragmaatilisel kombel selle ümber, kas hind on liiga kõrge või mitte. Ehkki mujal Euroopas peetakse nii pragmaatilist tooni liiga otsekoheseks, pole põhjust arvata, et seal nähtaks asju väga teistmoodi. Vahe on selles, et siseturust lahku löömise hinda nähakse teistes liikmesriikides märksa kõrgemana, rääkimata toetustest, mis katavad vaesemate liikmesriikide, eriti Ida-Euroopa riikide järeleandmised paksu suhkrukorraga.

Kahetsusväärne tõsiasi, et Euroopa Liidul pole õnnestunud köita huvide kõrval tundeid, pole aga tingimata märk nõrkusest. Jean Monnet’l oli õigus, kui ta kirjutas, et Euroopa vajab ühinemiseks kriise. Kriisid meenutavad, et ühises majandusruumis pole midagi iseenesestmõistetavat. Arvatagu Brexitist mida tahes, iga päevaga saab selgemaks, et väljas on tõesti külm. Omakasu, kui madala motiivina see ka ei kõla, on siiani parim argument Euroopa Liidu kasuks. Eurooplased pole suutnud leida alkeemiat, mis teeks terasest ja söest rahvustundega võrreldava õhina. Piisab vähemastki.

[1] C. Gide, L’idée de solidarité en tant que programme économique. Pariis, 1893, lk 7.

[2] Sealsamas.

[3] Sealsamas, lk 4.

[4] J. Monnet, Mémoires. Pariis, 1976, lk 511.

[5] Vt F. Delaisi, Le Pétrole. Pariis, 1921, lk VII.

[6] Intervjuu Johannes Linthorst Homaniga rmt-s: M. G. Melchionni, R. Ducci, La genèse de traités de Rome. Entretiens inédits avec 18 acteurs et témoins de la négociation. Pariis, 2007, lk 60.

[7] Rapport des chefs des délégations aux Ministres des Affaires Etrangères. Brüssel, 21.04.1956, lk 16. http://aei.pitt.edu/996/1/Spaak_report_french.pdf

[8] Persönliches Schreiben von Ludwig Erhard an die Bundesminister, Oktober, 1956, lk 1. https://www.cvce.eu/content/publication/2006/10/30/ef1ed619-6e1f-4e86-b99e-456c29d32737/
publishable_de.pdf.

[9] M. G. Melchionni, R. Ducci, La genèse de traités de Rome, lk 82.

[10] E. Renan, Mis on rahvus? Tlk K. Ross. Vikerkaar, 2002, nr 2/3, lk 104.

[11] W. Hallstein, Die Europäische Gemeinschaft. Düsseldorf, 1979, lk 49.

[12] Sealsamas.

[13] E.-W. Böckenförde, Welchen Weg geht Europa? Rmt-s: E.-W. Böckenförde, Staat, Nation, Europa: Studien zur Staatslehre, Verfassungstheorie und Rechtsphilosophie. Frankfurt am Main, 1999, lk 72.

[14] M. Foucault, Naissance de la biopolitique. Cours au Collège de France. Pariis, 2004, lk 91.

[15] Sealsamas, lk 85.

[16] E.-W. Böckenförde, Welchen Weg geht Europa?, lk 74.

[17] European Union. Report by Mr Leo Tindemans, European Communities Commission, 1975, lk 27. http://bit.ly/2gmRltU.

[18] Delors jõudis koos siseturu volinik lord Cockfieldiga järeldusele, et praktilised meetmed tuleb „asetada filosoofilisse raamistikku. Ainult sel viisil sai [siseturu lõpuleviimise] programmile anda tõelise tõukejõu, kõnetada inimeste ettekujutusvõimet ja sütitada õhinat, milleta edu olnuks võimatu. Meil polnud vaja teada üksnes seda, mida teha. Vaja oli teada, miks me seda teeme“. Vt Lord Cockfield, The European Union. Creating the Single Market. London, 1994, lk 38.

[19] A. Lamassoure, The Citizen and the Application of Community law: Report to the President of the Republic, 2008, lk 12.

[20] J. Monnet, Mémoires, lk 428.

[21] Standard Eurobarometer 87, Public Opinion in the European Union, mai 2017, lk 38. http://bit.ly/2zl9nBd.

[22] R. Baldwin, The Great Convergence. Information Technology and the New Globalization. Cambridge (MA), 2016, lk 133.

[23] B. Eichengreen, The European Economy since 1945. Coordinated Capitalism and Beyond. Princeton, 2007, lk 411.

[24] J. Meek, Somerdale to Skarbimierz. London Review of Books, 20.04.2017, kd 39, nr 8.

[25] Vt H. James, The End of Globalization. Lessons from the Great Depression. Cambridge (MA), 2001, lk 172.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon