Kas kahekümnes sajand oli viga?

ARO VELMET

Žanr, milles tavaliselt jutustatakse Euroopa lähiajalugu, on apokalüpsis. Katastroof, millele järgneb puhastumine ning „uus taevas ja uus maa“. Suure majandussurutise ja Teise maailmasõja õudustest tulid eurooplased välja veendumusega, et millelgi sellisel ei tohi kunagi lasta korduda. Hitleri rassipoliitika oli õõnestanud eurooplaste eneseimetlust ja muutis kolonialismi õigustamise keeruliseks. Suure majandussurutise õppetunnid ja Teise maailmasõja aegne mobilisatsioon võimustasid ametiühinguid ja töölisi ning tõid võimule terve põlvkonna sotsiaaldemokraate. Isegi need poliitikud, kes nimetasid ennast konservatiivideks või kristlikeks demokraatideks, jagasid arusaama, et uue Euroopa ülesehitamine vajab tugevat riiki, koostööd ja kõigi ühiskonnaliikmete kaitsmist. 1940–1950ndatel ehitati üles solidaarsed ravikindlustussüsteemid, kuulsaimaks näiteks Suurbritannia NHS, mille roll rahvusliku sümbolina on võrreldav laulupeoga. Valitsused natsionaliseerisid terve hulga tööstusharusid ja strateegilisi ressursse – terasetööstused ja söekaevandused, raudteed, sideliinid. Rikaste maksukoormust tõsteti mõnes riigis kuni 90%ni. Ning uute sõdade vältimiseks loodi Euroopa Söe- ja Teraseliit, mille eesmärgiks oli sulatada kokku kontinendi põhiliste tülinorijate, Prantsusmaa ja Saksamaa majandused, mis ühelt poolt tõstaks heaolu, nii et inimestel poleks enam põhjust sõdida, teisalt aga muudaks need riigid üksteisest nii sõltuvaks, et neil poleks ka parima tahtmise juures enam võimalik sõdida. Sellest projektist sündis Euroopa Liit.

Sõjajärgse Euroopa suureks teeneks peetakse demokraatia kaitsmist kahe kolli, natsionalismi ja revolutsiooni eest. Kumbagi hirmu ei maksa alahinnata. Esimese maailmasõja tuules lagunesid mitmed pealtnäha igavesed impeeriumid: Osmani impeeriumist sai Türgi, Tsaari-Venemaast sai Nõukogude Liit, keiserlikust Saksamaast Weimari vabariik. Töölisliikumised kerkisid esile üle kogu Euroopa ja maailmarevolutsioon oli mõistagi Kommunistliku Internatsionaali otsene eesmärk. Sõjajärgsed tugevad heaoluriigid maandasid pingeid ja garanteerisid stabiilsust – asjaolu, mille tegi lihtsamaks pretsedenditu, kolmkümmend aastat väldanud majanduskasv. Rahvusluses nähti ühte sõdadeajastu peapõhjust, rahvusteülene Euroopa Liit ning universaalsete inimõiguste režiim pidid selle asendama liberaalsete, indiviidikesksete väärtustega. Ida-Euroopa integreerimist Euroopa Liitu nähti erilise õnnestumisena, kuna 1990ndate Balkani sõjad olid hoiatavaks näiteks sellest, mis võib juhtuda, kui natsionalismi taltsutada ei õnnestu.

See lugu tundub täna lootusetult naiivne. Radikaalselt rahvuslikud jõud on võimul Poolas ja Ungaris ning enneolematult populaarsed ka Lääne-Euroopas: Prantsusmaal jõudis Rahvusrinde juht Marine Le Pen tänavu presidendivalimiste teise vooru, tehes seal oluliselt parema tulemuse oma isast, holokausti „ajaloo ääremärkuseks“ nimetanud Jean-Marie Le Penist. Saksamaal jõudis esimest korda pärast Teist maailmasõda parlamenti paremäärmuslik partei. Rahvuslus pole kusagile kadunud. Samas pole palju jäänud järele ka heaoluriigist. Juba 1970ndate lõpus hakkas sotsiaaldemokraatlik konsensus murenema, majanduse kiirendamise ja struktuurireformide nimel hakati heaoluriiki õhemaks viilima ning ettevõtetele ja finantsinstitutsioonidele tegutsemisvabadust tagasi andma. Pärast 2008. aasta majanduskriisi tundub heaoluriigist rääkimine paraja künismina, kui Hispaania ja Kreeka võitlevad enam kui 20% tööpuudusega. Ajaloo lõppu tähistav paradiis tundub aina enam viivukese vahepeatusena pikemal ja halvaendelisemal teekonnal.

Nende dramaatiliste muutuste valguses on üha rohkem ajaloolasi hakanud küsima: kuidas see kõik meil märkamata jäi? Miks osutus Euroopa unistus nõnda viirastuslikuks? Terve hulk ajaloolasi – Camille Robcis, Mary Anne Case, Marco Duranti, James Chappel ja Samuel Moyn – väidavad, et konservatiivne pööre Euroopas pole mitte mingi anomaalia, vaid kogu sõjajärgset perioodi tuleks näha kui konservatiiv-kristlike jõudude vaikset triumfi sotsiaalset õiglust taotlevate progressiivide üle. Nende hinnangul ei olnud Euroopa kogukond ja seda toetav inimõiguste diskursus mitte ambitsioonikas projekt rahvusluse ja sõdade ajastu seljataha jätmiseks, vaid konservatiivsete jõudude ponnistus kaitsta traditsioonilisi privileege (eraomandi puutumatust, meeste domineerimist, kiriku positsiooni ühiskonnas) ähvardava kommunismiohu ees. Samuel Moyn kirjeldab oma raamatus „Kristlikud inimõigused“ („Christian Human Rights“), kuidas peaasjalikult katoliiklikud jõud keskendusid pärast 1917. aasta revolutsiooni jõuliselt kommunismivastasele võitlusele, leides sõdadevahelisel ajal liitlasi eeskätt fašistlike ja autoritaarsete režiimide hulgast – Franco toetajad Hispaanias, Vichy valitsus Prantsusmaal, Vaterländische Front Austrias. 1930. aastatel ei tundunud liberaalne demokraatia kuigi jõulise vastasena maailmarevolutsiooni taotlevale kommunismile.

Kuid pärast sõda, kui fašistlikud režiimid olid lüüa saanud, keskendusid kristlikud konservatiivid rahvusülestele institutsioonidele. Marco Duranti näitab, kuidas Euroopa Inimõiguste Konventsioon ja selle alusel asutatud Inimõiguste Kohus (ECHR) loodi Briti impeeriumimeelsete konservatiivide, Euroopa turufundamentalistide ja eeskätt prantsuse katoliiklaste koostöös. Kui näiteks Winston Churchill nägi ECHR-i rolli suuresti antikoloniaalsete aktivistide tegevuse piiramises ja turufundamentalistid lootsid, et ECHR suudab peatada heaoluriigi sotsiaalprogrammide võimsat laienemist, siis katoliiklased, nagu näiteks ajakirjanik Louis Salleron, tahtsid kohtu abil kaitsta niisuguseid õigusi nagu religioossete koolide avalik rahastamine. Samuel Moyn, James Chappel jt näitavad omakorda, kui olulist rolli mängisid universaalsete inimõiguste deklaratsiooni loomisel ja populariseerimisel kristlik-konservatiivsed jõud. Moyn rõhutab siin eriti katoliikliku personalismi doktriini mõju, mis jõudis inimõiguste-diskursusesse suuresti tänu prantsuse filosoof Jacques Maritainile. Idee universaalsetest õigustest, mis ei võrsu mingisugusest poliitilisest kokkuleppest, sümpatiseeris katoliiklastele, kes nägid selles paralleele loomuõigusega. Tõeliselt vaba inimene pidi nende arusaama järgi säilitama „inimväärikuse“, mis tähendas orgaanilist juurdumist oma kogukonda ja traditsiooni. Indiviid ei saa olla lihtsalt atomistlik homo oeconomicus ega kommunistlik „uus inimene“, vaid peab säilitama oma väärikuse põlvkondade jooksul akumuleeritud traditsioonides.

Praktikas võtsid selle lähenemise omaks Euroopa kristlik-demokraatlikud parteid, kes põhjendasid kogukondlike huvidega majandusse sekkumist ja turumajanduslike reformide piiramist. Kõige selgemalt võis seda näha Lääne-Saksamaa sõjajärgsel ülesehitamisel. Inimõiguste doktriini formuleerimisel üle-euroopalisel tasandil rõhutati samadel põhjustel õiguste kristlikku tausta. ECHR-i esimesed usuvabaduse-teemalised otsused ei kujutanud endast mitte ilmaliku avaliku ruumi kaitsmist religiooni pealetungi eest, nagu usuvabaduse küsimust tänapäeval näiteks moslemi pearätiskandaalide valguses sageli raamistatakse, vaid vastupidi, need otsused kaitsesid kristlikku avalikku ruumi just nimelt ilmalikkuse eest, andes oma heakskiidu Lääne-Saksamaa otsusele keelustada kommunistliku partei tegevus. 1960ndatel ja 1970ndatel kristlike ringkondade mõju Euroopa arhitektuuri ülesehitamisel vähenes, nii nagu vähenes ka nende üldine olulisus ühiskondliku mõtte kujundamisel. Aga kristlike konservatiivide mõju Euroopa inimõigustepõhise projekti raamide seadmisel ei maksa alahinnata.

Selles valguses tuleks lugeda ka Samuel Moyni esseed inimõigustest ja heaoluriigi ideest. Kuigi inimõiguste ülddeklaratsioon on algusest peale sisaldanud ka punkte, mida võiks meie neoliberaalses maailmas suisa radikaalseks nimetada (artikkel 23 garanteerib õiguse tööle ja töötuskindlustusele, artikkel 24 õiguse töötundide mõistlikule piiramisele ja palgalisele puhkusele, artikkel 25 mõistlikule elustandardile, artikkel 26 tasuta põhiharidusele), kujutab see, kuidas seda dokumenti ajalooliselt mõisteti ja rakendati, endast minimaalset ja piiravat lähenemist, mille eesmärgiks on eeskätt hoida ära riigivõimu suuremat sorti sigatsemist. Moyn juhib tähelepanu, et rahvusriigi tasandil oli sõjajärgsete reformide ambitsioon märksa suurem, aga riigiülestesse struktuuridesse – inimõiguste doktriini raamesse ja ühinenud Euroopa projekti – üldist ebavõrdsust piiravad meetmed kunagi ei jõudnudki. Need ettevõtmised olid algusest peale konservatiivsed, nende põhiliseks eesmärgiks oli riigivõimu laienemise pidurdamine. Sellega on nad ka võrdlemisi hästi toime tulnud.

Tänapäeval, kui inimõiguste doktriin on keskendunud jõuliselt „staatuseõiguste“ kaitsmisele (nagu näiteks reproduktiivõiguste kaitsmine üle kogu maailma), on kristlikest konservatiividest saanud taas kord inimõiguste kritiseerijad, mitte kaitsjad. Argumendid „inimväärikusest“ kõlavad üha uuesti nende suust, kelle eesmärgiks on piirata näiteks naiste ja samasooliste paaride enesemääramisõigust. Samas pole ei Euroopa projekt ega inimõiguste doktriin suutnud pakkuda heaoluriigi unistusega võrreldavat alternatiivi, mis suutnuks säilitada poliitilist stabiilsust ja hoida inimesi patuoinaste otsimisega kaasa minemast. Nii võib Euroopa lähiajalugu jutustada mitte kui sõjajärgse puhastumise ajalugu, vaid kui hetke, kus eurooplased sepistasid magavate draakonite talitsemiseks ahelad, mis nüüd neid endid kammitsevad. Ja draakonid on uuesti ärkamas.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon