Novembrikuu lugemissoovitused
November, 2017Aro:
Minu uudisvoogu on novembris täitnud põhiliselt ahistamisskandaalidega seotud mõtisklused. USA-s on #metoo kampaania ja järjestikused paljastused heitnud lisaks meelelahutussektorile oma varju ka Kongressile, Räniorule, ajakirjandusele, rääkimata vähemglamuursetest erialadest nagu hotellindus ja kiirtoidumajandus. Meie päevalehtedes ilmub samal ajal järjest arvamuslugusid, mis jätavad mulje, justkui osadel muidu täitsa teravatel kriitidel lühistaks vastassoole mõtlemine hetkega kriitilise mõtlemise läbi (lugusid ise linkima ei hakka, selle asemel lugege Anette Parksepa tasemel dissi). Õnneks on kvaliteetsemaid analüüse ka, allpool pakun neist väikese valiku:
The Paris Review’s arutleb Claire Dederer selle üle, kuidas vaadata sitapeadest meeste filme (lihtsat vastust siin ei ole).
Minu jaoks isiklikult oli viimase kuu ahistamisskandaalidest kõige valusam koomik Louis C.K. ümber toimunu. Juba aastaid on ringelnud Hollywoodis kuuldused, et Louis C.K. masturbeerib naisnäitlejate ees, neilt kas luba küsimata või siis olukorras, kus vastastikune nõusolek ei oma päris sedasama tähendust, mida tavaelus (oma ülemusele on sageli väga keeruline “ei” öelda, eriti valdkonnas, kus palgaline töö on haruldane kui lotovõit). Need kuuldused on nüüd kinnitust leidnud (ja C.K. on ühena vähestest Hollywoodi tähtedest ka oma süüd tunnistanud – ning ka tema vabandusele on antud nii positiivseid kui ka kriitilisi hinnanguid). C.K. paljastused (no pun intended, oeh) mõjusid eriti traagiliselt, kuna suur osa tema loomingust keskendub just “beetameeste” feministlikule analüüsile ning mõjub nüüd nagu alateadlik eneseõigustamine: mõned osad tema sarjast “Louie”, mis käsitlesid piiripealseid seksuaalseid situatsioone ning mida võis varasemalt lugeda osana tema laiemast eetosest käsitleda neid inimkäitumise vorme, mis on reeglina liiga piinlikud, et neid ülemäära lähedalt jälgida. Selles vaimus on tema viimast, nüüdseks levist maha võetud filmi “I love you, Daddy” analüüsitud ka The New Yorkeris.
Samas tasub lugeda ka Masha Gesseni kirjatükki, mis hoiatab, et ahistamisskandaalid võivad kergesti üle minna puritaanlikuks seksipaanikaks. Ahistamine ei ole seesama, mis vägistamine (mis ei tee kumbagi aktsepteeritavaks, samamoodi nagu peksmise ja tahtliku tapmise eristamine ei muuda kumbagi normaalseks käitumiseks) ning mingite kolmandate, lihtsalt halba iseloomu esindavate tegude tõmbamine siia nimistusse trivialiseerib esimest kaht tüüpi teo tõsidust. Gessen toob siin näiteks ajakirjanik Matt Taibbi, keda kritiseeriti fiktiivses autobiograafias seksuaalvägivalla kirjeldamise pärast – tegevus, mida võib küll lugeda tüütuks trollimiseks, aga kindlasti mitte ahistamiseks. Louis C.K., Kevin Spacey, president Donald Trump, senatikandidaat Roy Moore ja paljud teised küll seda vabandust kasutada ei saa – nende tegevused lahterduvad ühemõtteliselt ahistamise ja seksuaalvägivalla alla.
Üks kõige tüütumaid argumente #metoo valdavalt meessoost kriitikute hulgas on “kas tõesti kõiki naisi ahistatakse”, mille alaliik on “aga miks nad siis varem ei rääkinud”. Asjaolu, et kellelegi üldse tuleb pähe esimest küsimust esitada, vastab iseeenesest ka teisele küsimusele – “nad üritasid, aga te, tõprad, ju ei kuula”. Selle tahtliku kanapimeduse fenomeni võtab hästi kokku antropoloog David Graeber ajalehes The Guardian. Jessica Contrera kirjeldab The Washington Postis, mis saab siis, kui ahistamist ka nagu kord ja kohus raporteerida.
Ning viimaks soovitan esseed näitleja Brit Marlingult, kes kirjutab The Atlanticus, kuidas naiste süstemaatiline ahistamine on seotud nende hapra finantsolukorra ning halvasti kaitstud töötingimustega. Ahistamine ei ole ainult moraalne probleem, see on ka kapitalismi probleem.
Märt:
Oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäev on ka kirjastamissündmus – selles mõttes, et paljud ajaloolased on oma kommunismiaineliste teoste ilmumise ajastanud käesoleva aasta lõppu. Mõnikord on keerutatud tolmu selle sündmuse “õige” nime ümber: kas öelda Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon, oktoobriputš, -pööre või midagi vahepealset? Nende loogikast, kes peavad “revolutsiooni” kuidagi liiga ilusaks või tähtsaks sõnaks, et seda bolševistliku võimuhaaramise puhul tarvitada, on raske aru saada. Kuna ju võimule tuldi ja 70 aastat seal püsiti, siis ei saa kuidagi salata muutuste revolutsioonilisust – kui sel sõnal üldse mingit tähendust on. Nii et ilma ilustavate täienditeta Oktoobrirevolutsioon (kui 1917. a Vene revolutsiooni üks osa) tundub igati sobiv nimi.
21. novembril pidas tähtis ajaloolane Karl Schlögel Tallinnas väikese loengu sellest, kuidas tollane revolutsioon praeguselt vaateveerult paistab. Ta tunnistas, et suuri faktilisi ega tõlgenduslikke pöördeid selle sündmuse käsitlustes pole viimastel kümnenditel toimunud. Samas hoiatas Schlögel “teleoloogilise determinismi” eest: kalduvuse eest lugeda tänaste teadmiste valguses tollastesse sündmustesse sisse kõigi järgnevate õuduste ja muude arengute idusid – sest iga ajajärgu tulevikukogemus on alati avatum ja sisaldab mitmesuguseid realiseerumata võimalusi.
Mnjah, eks ta ole. Tundub üsna raske ette kujutada usutavaid kontrafaktilisi alternatiivajalugusid, mis võtaksid küll eelduseks bolševike pöörde õnnestumise, kuid viiksid välja oluliselt teistsuguste tagajärgedeni. Kui Lenin oleks kauem elanud? Kui Stalini asemel oleks võimule tulnud Trotski, Buhharin, Rõkov? Kui I maailmasõda või Vene kodusõda oleks läinud kuidagi teisiti jne? Kui tädil olnuks rattad … Niisugustele oleks-lugudele eelistaksin siis juba “teleoloogilist determinismi”. Või õigemini: ajaloo jutustamisel-mõtestamisel tasub küll hoida silme ees igal minevikuhetkel avatud olnud alternatiivsete, kuid aktualiseerimata tulevikuradade kobarat, kuid sündmused saavad oma identsuse ja tähenduse ikkagi meie praeguselt vaateveerult (või siis meie vaateveeru ja tollaste tegutsejate vaateveeru “kokkusulandamisest”). Eksperimendi korras on huvitav pugeda tollaste inimeste nahka, kellel polnud mingitki aimu, milline maailm 20 aasta pärast on. Aga need, kelle nahka me niimoodi pugeda suvatseme, määrab allikabaasi kõrval ikkagi ära meie tänane asend ja meie praegused huvid (mis muidugi võivad omakorda olla tollastest sündmustest tingitud).
Kui lugeda 1917. aasta Vene suurlinnade sündmuste tunnistajaid, jääb mulje, nagu tollaste päevade dominandiks olnuks eelkõige uulitsatel hõljuv alkoholi- ja verehais (rüüstatud veinikeldritest ja juhumõrvadest) – vt nt Helen Rappaporti vastset raamatut “Revolutsiooni küüsis” (ja Mari-Leen Tammela ülevaadet). Kuna revolutsiooni keskele sattunud välismaalased lendlehtedest ja kihutuskõnedest tihti aru ei saanud, haarasid nad ümbritsevat seda meelelisemalt. Kui aga vaadelda tollaste sündmuste eellugu pigem nüüdisaja veerult, siis ilmnevad pigem paralleelid praeguste reaktionäärivanadega, kes ootavad oma tähetundi sama kannatlikult nagu kunagised bolševikud. Võib-olla ka torkavad silma mingid analoogiad praeguste suurte geopoliitiliste nihetega. Üks näeb sündmustepilves kaamelit, teine nirki, kolmas vaala.
Osaliselt kattub kunagise ja olevase vaatepunkti eristus ka eristusega mikro- ja makroajaloo vahel. 1980-ndatel peeti millegipärast huvitavaks ajalooliselt (või pigem etnograafiliselt) uurida ja “tihedalt kirjeldada” igasuguseid külaveidrikke, iseärakuid ja nende kogemusi (möldreid, kes sonisid juustust ja ussidest; kaotsiläinud ja äravahetatud abielumehi; inimesi, keda polnud). Selle kõrval on alati keskendutud pikaajalistele ja globaalsetele looduslikele, demograafilistele ja mõtteloolistele protsessidele. Tänaseks on päris mitmes kaalukas uudisteoses need vastandlikud suunad õnnelikul kombel kokku saanud.
Olen lugenud vaheldumisi kaht ülipaksu, erudeeritud ja fotodega illustreeritud võrratu stiiliga raamatut, mõlemad üle 1000 lk paksud. Esiteks Yuri Slezkine‘i “The House of Government. A Saga of the Russian Revolution” (1096 lk). Teosest kirjutas õigupoolest Marek juba suve lõpu lugemissoovitustes . Raamatul on oma suur idee ehk lennukas makrotasand – et bolševism kujutas endast tüüpilist maailmalõpu ootuse sekti. Mõte iseenesest pole kuigi originaalne, Berdjajevist peale on ilmunud palju käsitlusi kommunismist kui ühest religioonivormist. Etnograafi taustaga Slezkine kasvatab aga sellele mõtteskeletile ümber palju anekdootlikku liha ning uurib mikrotasandil, millist olme- ja tundeelu elas Moskvas “Majasse kaldapealsel” (nii nagu seda Juri Trifonovi romaani põhjal nimetatakse) koondunud kommunistide eliit peamiselt 1930-ndatel kuni Suure terrorini. Slezkine’i lähenemisviisil puudub vähimgi sentimentaalsus, nagu see valitses perestroika-aegsetes käsitlustes represseeritud ja rehabiliteeritud fanaatikute ja kõrilõikajate eliidi kohta. Stiil on enamasti jahe-irooniline, mõnikord eleegiline. Autori põhi-idee aga paistab olevat see, et erinevalt muudest millennaarsetest sektidest ei suutnud bolševikud oma pereelu – perekonda, laste kasvatamist – usule allutada. Perekond jäi bolševiseerimata ja seetõttu see üritus üle kahe põlvkonna vastu ei pidanudki. Vt üht – Slezkine’i suure teesi suhtes skeptilist – arvustust siit (Sheila Fitzgerald LRB-s) ja teist (Benjamin Nathans NYRB-s) siit. Autor ise seletab oma juhtideed lahti siin:
Teine raamat on Stephen Kotkini kolmeköitelisena kavandatud Stalini eluloo teine osa “Hitlerit oodates”, mis käsitleb aastaid 1929 kuni 1941 ja on 1184 lk paks. Michel Foucault’ õpilast Kotkinit ei huvita eriti Stalini tume hingeelu, vaid pigem temasuguse tegelase “võimalikkuse tingimused”. Kotkin asetab oma tegelase ideede, institutsioonide ja geopoliitika konteksti, peatudes mõnikord, et arutada ka võimaluste üle, kui Stalin oleks saanud kuuli või kuidagi teisiti surnud. Esimeses köites näiteks oletatakse, et kollektiviseerimine ehk bolševikest sõltumatu talurahvarevolutsiooni mahasurumine oleks teiste bolševike juhtimisel käinud tõenäoliselt teisiti. Ainult Stalinil oli piisavalt julmust, ideoloogilist vankumatust ja riskivalmidust, et asuda taluelu likvideerima. Ta oli Lenini kõige truum õpilane. Teise köite keskmes on Suur terror (mida muide Slezkine oma raamatus käsitleb klassikalise kollektiivse nõiajahina) ja suhted Hitleri Saksamaa ja Suurbritanniaga, mida mõjutasid despoodi ideoloogilised silmaklapid.
Tasuks vaadata ka Kotkini ja Slavoj Žižeki avalikku vestlust esimese köite ilmumise puhul, milles Kotkini koomiline talent varjutab Žižeki oma.
Ja lõpuks professionaalsest solidaarsusest üks juba mõne aasta tagune kena ülevaade Stalinist kui toimetajast, kes kandis alati kaasas tindipliiatsit ega piirdunud ainult kirjasõna editeerimisega. “Kes elab sinise pliiatsiga, peab teadma, et ajalugu allub revideerimisele”, ütleb essee autor Holly Case.
