Kolmest Kazuo Ishiguro raamatust

ANDREI IVANOV

Ma olen lugenud kolme Ishiguro raamatut: „The Remains of the Day“ (1989, e. k „Päeva riismed“), „An Artist of the Floating World“ (1986, e. k „Hõljuva maailma kunstnik“) ja „When We Were Orphans“ (2000) – reastatud lugemise järjekorras.

„Päeva riismeid“ hakkasin ma lugema 1994. aastal Tallinnas Rahvusraamatukogus (romaan oli ilmunud ühes Inostrannaja Literatura numbris), kuid esimesest peatükist kaugemale ei rühkinud – tundus olevat väga lihtsakoeline. Ent kui lõin lahti algupärandi (aga juhtus see Farsetrupi raamatukogus juba pärast seda, kui olin Hanumani tungival pealekäimisel saanud jagu „Saatanlikest värssidest“ ning näinud riiulil Rushdie kõrval Ishigurot ja „Päeva riismete“ kaanel Salman Rushdie tunnustussõnu, mis toimisid enam kui soovitusena, sest olin peadpööritavate „Värsside“ mõju all), meenus mulle, et olin kord juba üritanud seda teost lugeda, ning otsustasin anda autorile uue võimaluse. See romaan aitas mul laagrivintsutusi lahedasti unustada, viis mõtted uimastitelt ja mu tõbedelt eemale, mistõttu kohe pärast „Päeva riismeid“ asusin „Kunstniku“ kallale, kuid siis tuli mujale kolida, raamat ununes mahajäetud tuppa ning ma pöördusin selle juurde tagasi alles Norras – algul Krokenis ja hiljem Larvikis. Kazuo Ishigurost kujunes minu jaoks nonde süngete päevade sümbol, tema nime mainimise peale kerkivad mu mälus pinnale Norra mäed ning mööda ihu jookseb väljasaatmise ootuse värin.

Mäletan selgesti, kuidas lugesin romaani „When We Were Orphans“ Furubakkeni kliinikus (Larviki linn, vt mu „Kuutõbise pihtimust“). Danguolė kinkis selle mulle 30. sünnipäevaks (s.o detsembris 2001); ta teadis, et mulle meeldib Ishiguro. Tol ajal meeldis ta mulle tõesti – nagu ka Salman Rushdie, Philip Roth ja James Kelman.

Ma olin Danguolėle „Riismeid“ lühidalt ümber jutustanud, ta oli näinud mind „Kunstnikku“ lugemas… „Kunstnik“ oli mul laenutatud Larviki raamatukogust ja ma lugesin seda, kui ma ei eksi, samuti kliinikus, ma ei ole nüüd päris kindel, kummaline, mulle ei meenu kuidagi, mis asjaoludel, millises interjööris (just! interjööril on Ishiguro raamatutes eriline tähendus, talle meeldib kirjeldada inimese eluaset, niiviisi ehitab ta üles raamatut, millest õigupoolest saab autori ja hiljem ka lugeja jaoks ajutine elu- ja pelgupaik) ma seda raamatut lugesin; võib-olla ei suuda ma seda meelde tuletada sellepärast, et olin raamatust sedavõrd haaratud.

1940. aastate Jaapan on raamatus „Hõljuva maailma kunstnik“ postimperialistlik riik, mis elab läbi lüüasaamist, desarmeerimist, kahe tuumapommi põhjustatud katastroofilisi kaotusi; see on „uus“ Jaapan, mis imab endasse amerikaniseerumist, muutuste ajastu Jaapan – kõike seda näeme me aktiivsest elust taandunud kunstniku Masuji Ono silme läbi. 1930. aastatel oli ta olnud poliitiliselt aktiivne, toetanud natsionalistlikku liikumist. Mäletan, et see romaan meeldis mulle otsemaid: esiteks tolle maja kirjeldus, mida elatanud kunstnik remondib, teiseks pajatuse ruttamatu tempo, mis meenutab Kenzaburō Ōe stiili (vt „The Silent Cry“, e. k „Sajandi mäng“). Kuna mulle meeldib lugeda raamatuid, uurimata midagi autorite kohta, siis noil päevil, mil lugesin „Kunstnikku“, teadsin Ishiguro kohta vaid seda, et ta on sündinud Nagasakis, ning mulle piisas sellest (ma ei teadnud, et ta on pigem britt kui jaapanlane, ehkki seda oli kohe tunda, pealegi oli ta saanud Bookeri preemia, seega pidi kirjutama inglise keeles, sellegipoolest ei suutnud ma tema proosa puhul lahti saada peale tükkinud kõrvutusest Ōe loominguga). Kolmandaks paelus mind osavasti punutud intriig: minategelane tahab oma teist tütart mehele panna, kunstnik on kaotanud poja ja naise, talle on jäänud kaks tütart, üks on mehele saanud ja nüüd on teisele siginenud peigmees – mitte lihtrahva hulgast, vaid auväärsest soost, väga nõudlike vanematega, kes käivad peale, et poeg naiks „korraliku“ tütarlapse, pidades silmas pigemini neiu vanemate reputatsiooni, mis paneb kunstniku väga keerulisse olukorda: he is being investigated. Peig palkab detektiivi, kes uurib meie kunstniku minevikku, ja seda ei varjata tema eest, vastuoksa, Onole antakse sellest ametlikult teada, see käib asja juurde, vanamees teab, et tema minevikus hakatakse tuhnima, üksipulgi, kaalul on peigmehe ja tema perekonna au (kuskil seal vilksatab range isa vari), meie kunstnikul on põhjust ärevust tunda: ta mitte ainult ei toetanud omal ajal natsionaliste, mitte ainult ei reetnud oma õpetajat, kes oli teda pühendanud „hõljuva maailma“ ööelu saladustesse (õõtsuvate laternate tuhm õlijas valgus, jõe kohal heljuvad oopiumipiipude peened suitsuviirud, geišade ja kurtisaanide kurvilised piirjooned), ei, hüljanud dekadentsi ja kõik efemeerse, asus Masuji Ono joonistama patriootlikele tunnetele apelleerivaid propagandapilte, kuid seegi polnud veel kõige hullem: 1930. aastatel oli Ono olnud pealekaebaja, nuhkinud ebapatriootlikult meelestatud kodanike järele ning andnud „esteeditsevaid“ üliõpilasi Komiteele üles – ning selle poolest meenutas romaan mulle Enn Vetemaa „Pillimeest“! „Pillimees“ meeldis ja meeldib mulle väga, see on väga tugev ja peen romaan säherduse sisemise käänuga, et hoia ja keela. Ning ka Ishiguro romaanis „Hõljuva maailma kunstnik“ on sarnane käänd: süütunne, nõrkus, väsimus, muutuvast maailmast mahajäämine ja võimetus asjaolude ees (ma ei saa ega taha nende romaanide peategelasi hukka mõista, ma tunnen neile kaasa).

„Päeva riismeid“ lugesin ma teist korda Jämejalas. Meenutades, kuidas see teos oli mind aidanud rasketes oludes, kui virelesin Farsetrupis, ja lootes, et raamat avaldab mulle tervendavat mõju, palusin emal see tuua. Seega oli Ishiguro noil päevil mu jaoks omamoodi rohuks norutunde vastu. Jämejalas ma pigem lugesin uuesti üle kui lugesin midagi uut; nii näiteks lugesin ma uuesti „Kahvatut leeki“, „Sadat aastat üksildust“, „Tristram Shandyt“. Igaüks neist raamatutest avanes pärast mu avantüristlikku ringihulkumist mööda Skandinaaviat mulle uutmoodi nendes minu jaoks uutes oludes – Eesti hullari euroremont lisas lugemisele erilise meki, lugeda tuli vastavalt päevaplaanile, pealegi õppisin ma parajasti eesti, itaalia ja prantsuse keelt, öökapil ja aknalaual kuhjusid raamatud ja vihikud, mis pahandas hirmsasti ülemõde, kes pidas oma kohuseks jooksutada meid harjade ja kaltsudega mööda kogu hullarit, sest et: siuksed logaskid! ei tee muud, kui taovad pihku ja mõtlevad, kuidas saaks kärsa likku ja siis koerust teha, tembutada! Ülemõe arvamist mööda ei olnud korralagedus mitte haiguse tagajärg, vaid põhjus: kõigepealt on korralagedus, seejärel pummelung ja siis mingid päris seatembud! „Raamatud ei käi aknalaual!“ Kohe koristame ära, rääkisin mina ja tõstsin raamatud öökapile. „Ei, nende koht pole öökapil!“ Hea küll, hea küll… „Ja ka mitte voodil!“ Aga kuhu ma need siis panen? Tassin käe otsas või? „Oleks hea, kui tassiksid, siis oleks kätel tegevust. Kuid sa ju ei saa… Keegi ei saa… Vii need telekatuppa! Pane riiulile teiste raamatute juurde!“ Kuid sealt võib neid ju igaüks võtta. „Peale sinu pole kellelgi su raamatuid tarvis.“ Hea küll, hea küll, viime siis. „Ja tolmu ei tohi ka aknalaual olla!“ Kohe pühime ära.

Ma pühkisin tolmu ära, viisin raamatud telekatuppa, panin nad riiulile, aga kui ülemõde läks teisele korrusele lõugama, tõin ma raamatud oma palatisse tagasi; nädala pärast kõik kordus, varsti ma harjusin nende manipulatsioonidega, õppides selgeks ülemõe töögraafiku, viisin raamatud aegsasti ära, mulle isegi meeldis see, selles oli pisukese avantüüri elementi; kui elad endassesulgunult, siis lõbustab isegi selline mõttetus.

„When We Were Orphans“: Danguolė külastas mind Furubakkeni kliinikus, tol detsembrikuu päeval läksime temaga lahe äärde, meie vaiksesse kohakesse, kus toitsime luiki, kimusime hašši, tee peal ostsime veini, ta andis mulle üle kingituse, ma suudlesin teda mõistagi; seejärel keerasin mõistagi korgi maha, jõime odavat punast veini, mäletan seda selgesti, me ei ostnud seda mitte kokkuhoiu pärast, vaid kuna meil polnud korgitseri, lihtsam oli juua odavat keeratava korgiga veini. Me jõime seda, seistes kivide peal, mis siin-seal veest välja vahtisid; lahesopp meenutas mulle Stroomi randa (mingisugust nostalgiat Stromka järele ma ei tundnud, lihtsalt laht meenutas Stromkat). Kimusime plotskit, ma jutustasin talle midagi, ei mäleta, mida nimelt, sest tema rääkis ka mulle midagi, mingeid laagri uudiseid, mingist venelannast, kes läks norralasele mehele, pärast aga lasi tema juurest jalga, sest see mees käis korteris porgandpaljalt ringi ja oli üldse pervo. Pärast läksin ma kliinikusse tagasi, Danguolė aga sõitis Krokenisse – kõigepealt ühe bussiga kaks ja pool tundi, siis teisega tunni, seejärel nelikümmend minutit jalgsi ülesmäge, keerdus teed mööda, talvevidevikus – „Ettevaatust seal tee peal!“ ütlesin mina (aga võib-olla ei öelnud ka, kuid nii väga tahaks mõelda, et ikkagi ütlesin). Ma lugesin kingitud raamatut ja mõtlesin sellest, kuidas Danguolė sõidab bussis, ta käis mind sageli vaatamas, sooritades selle väsitava teekonna kaks korda päevas, edasi-tagasi sõiduks kulus kuus tundi, mina aga lamasin ja lugesin, kuid mõtlesin läbi lehekülgede temast ning raamat tundus olevat kurb, kuna veel mõtlesin ma sellest, et meil tuleb lahku minna, mõneks ajaks (toona arvasin, et lahusolek saab olema ajutine, möödapääsmatu, kuid ajutine). 2001. aasta detsembris näis väljasaatmine mulle vältimatu, igast romaani „When We Were Orphans“ leheküljest õhkus minu olukorra lootusetust ja mu kojusaatmise paratamatust… Ridade vahelt immitses valgust, külma ja halastamatut.

Raamat ei meeldinud mulle, ma ei hakka seda mingi hinna eest üle lugema, see seisab mul riiulis. Eile, võtnud nõuks Ishigurost kirjutada, otsisin ma selle välja, lehitsesin ja panin tagasi – ei suuda lugeda, sest ma ei hakkaks mitte lugema Ishiguro romaani, vaid meenutama, kuidas ma olin Furubakkenis kometit teinud, mul on enda pärast häbi ja ka raamat on jabur, kui olla päris aus, see on näpust välja imetud: detektiiv uurib oma ema röövi, pojal polnud röövi hetkel vanust ollagi, tal pole vähimatki lootust ema leida, kuid ta tahab selgust saada röövimise põhjustes (see oli juhtunud Hiinas, tulevase detektiivi vanemad olid vist olnud Briti diplomaadid, niipalju kui ma mäletan, sellest on ju juba kuusteist aastat), ja ta leiab ema ikkagi üles! Ema olevat veetnud üle kahekümne aasta Hiina oopiumiparuni haaremis ning too olevat kõik need aastad kandnud hoolt noore detektiivi ülalpidamise ja kasvatuse eest – jamps, mõttetus, kuid minu jaoks seal Furubakkeni haiglapalatis ei tundunud romaan sugugi tühine, vaid vastupidi, tähendusrikas. See tähendas minu meelest – hoolimata väga kistud süžeest ja mõnede kirjelduste koletislikkusest (jällegi: interjöörid, ja siis väheusutavate dekoratsioonidega sisuliselt kokku sulavad läbinisti nukulikud tegelased ja nende kostüümid) – järgmist: et mina, nagu ka selle romaani tegelane, saan pika lahusoleku järel kokku emaga ning see kokkusaamine, nagu ka romaani peategelase taaskohtumine oma emaga, ei kujune minu jaoks mitte lohutavaks, vaid kurvaks ja häbiväärseks. Romaani lugedes adusin ma mingil tabamatul moel, et see raamat ei sattunud minu palatisse juhuslikult (mitte et see oleks olnud kirjutatud minule, lihtsalt hetk oli sobiv); võimalik, et siin mängis rolli hapra kinkija intuitsioon…

Danguolėl oli ägenenud maovalu, langenud rauasisaldus veres, ta kannatas aneemia all (kilpnääre), nägi välja hirmkõhn nagu meedium ning tema vaist muutus erakordselt teravaks, ta rääkis mulle sellest, samuti nägi ta tähenduslikke unenägusid. Nähtavasti oli see tingitud sellest, et ta ei söönud peaaegu üldse; süüa olin ju pea alati teinud mina, ta ei sallinud kokkamist, vihkas laagri ühistoitu, ning pärast busse ja mööda mäge looklevat teed ei jäänud selleks aegagi; tema kasina toidusedeli moodustasid noil päevil pakikartulipuder ja kuivikud. Ta segas püreepulbrit veega, istudes pimedas Krokeni toas, tuld põlema panemata, et mitte tõmmata endale pealetükkivate naabrite ja selle hotelli, kunagise suusakuurordi peremehe tähelepanu. Hotelliperemees nuhkis külaliste järel, see vana vuajerist luuras õhtuti akende all, tal olid suured punnis silmad, alati põletikulised, ahned muljete järele, meie aafriklannade toad rahuldasid teda täielikult, kuid ta passis ka Danguolė akna all. Danguolė jõi teed kuivikute ja küpsistega, sõi šokolaadi ja võttis kilpnäärmerohtu, mida talle kirjutas välja end naabermäel sisse seadnud šveitslasest tohter. Arst vestles Danguolėga alati pikalt-laialt, sest talle meeldis rääkida inglise keeles; Danguolė kurtis, et tohter lobiseb temaga tund aega, aga ükskord, olles norra keele juba enam-vähem suhu saanud, hakkas Danguolė rääkima doktoriga norra keeles ning šveitslane andis alla, loobus audientside pikalevenitamisest.

Tõenäoliselt oli Danguolė mulle kinki valides kuulanud vaistu, mis tähendab, et raamatu vahendusel kõneles minuga kõrgem jõud. Ning mida muud sai kõrgem jõud mulle öelda kui mitte seda: varsti saad koju, pojake, ema juurde!

Ent teisest küljest võin ma olla välja mõelnud nii kõrgema jõu kui ka tema sekkumise Danguolė tegevusse. Danguolė võis mulle kingituse välja valida, alludes minult lähtunud märguandele: me olime mitut puhku läbi astunud tollest raamatupoest, mis paiknes pika tänava (see kandis vist norra kirjaniku Lie nime, st Jonas Lie gata) nurgal. Ma olin seda raamatut lehitsenud, kuid peale selle olin ma palju kauem lehitsenud teisi raamatuid, mind huvitas näiteks väga ühe eesti naiskirjaniku romaan, kes elas juba ammu Ameerikas ja kirjutas inglise keeles; tema romaan – praegu ei meenu ei selle naise nimi ega raamatu pealkiri[1] – rääkis koertest, jah, inimlikustatud koertest, kes elasid nagu inimesed, kandsid riideid, sõlmisid tehinguid, rääkisid nagu inimesed, neil olid isegi nimed, igati inimestele omased perekonnanimed, nad suitsetasid ja panid tina, külastasid teatreid, restorane, pordumaju ja tantsuklubisid, neil oli üldse kõik nagu inimestel, ainult et tegelasteks olid inimlikustatud koerad (niiviisi tehakse muinasjuttudes, sellised olid lõppude lõpuks Swifti hiihnhmid); raamatukaas oli rabavalt ilus, silmatorkav, seal olid kujutatud koerad – tõupuhtad, kübaratega, lipsude ja kikidega, sigarettidega, ühel koeral oli kõvakübar ja piip (mulle meenusid Reindorffi uhked illustratsioonid Kreutzwaldi kogumikule „Eesti rahva ennemuistsed jutud“); teine raamat, mis minus huvi äratas, oli Frank Oweni „Clubland“ – raamat New Yorgi ja Miami ööelust, klubidest ja uimastitest, väga paljutõotava sisututvustusega. Kuid Danguolė oli miskipärast välja valinud just „When We Were Orphansi“ ning mulle näib seniajani, et see valik ei olnud juhuslik. Selles romaanis kätkev energia vastas täpipealt mu toonasele meeleseisundile. Nüüd seisab see raamat riiulis. Oleksin pidanud selle ära põletama, kuid ma pole barbar, ma armastan väga raamatuid ja põletan ainult omaenda käsikirju. Raamatuid põletada pole mõtet. Tahame me seda või ei, nad taassünnivad teiste autorite südametest, teiste pealkirjadega; nad kerkivad nagu tuletornid ja põlevad, andes kellelegi märku.

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Veronika Einberg

[1] Küllap on jutt Kirsten Bakise romaanist „Lives of the Monster Dogs“ (1997); eesti k-s „Hiidkoerte elud“ (2000), tlk Ehte Puhang. Toim.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi