Näärised lugemissoovitused

Marek:

2017. aastale tagasi vaadates ei meenu kohe kapitaalseid (veebi)esseid, küll tulevad pähe mõned lühikesed, ent sugestiivsed esseeraamatud, näiteks Bruno Latouri Où atterrir? Comment s’orienter en politique (Kuhu maanduda? Kuidas orienteeruda poliitikas) või Ivan Krastevi After Europe (Pärast Euroopat) (viimast on eesti keeles tutvustanud ka Matti Maasikas Diplomaatias). Mõlemad vääriksid kindlasti ka eestindamist.

Kuid mõningase mõtlemisega meenuvad hakatuseks mõned eestikeelsed esseed, mis suutsid panna sõnadesse olulisi tendentse, nihkeid meie ühiselus ja selle korralduses. Näiteks meie kõige kosmopoliitilisema mõtleja Hasso Krulli apokalüptilise alatooniga esseed “Varsti” (Vikerkaar, juuli 2017) ja “Haabersti paju ja Eesti tulevik” (Sirp, 30.06). Või Margus Oti visad katsed meie igapäevast tegelikkust oma idiosünkraatilisse mõistekeelde tõlkida, eriti viimane katse selles pikas rivis, “Tagasihoidlikkus” (Sirp, 22.12). Aasta jooksul on kõige enam sotsiaalset närvi riivanud meie keskkonnaga seonduv, selle valdkonna ängid ja pinged suutis ilmselt kõige lakoonilisemalt kanaliseerida Kaido Kama arvamusessee “Tahame oma riiki tagasi” (EPL, 05.12). Aga kindlasti on selliseid lugusid, mis tõusid üldisest infomürast kõrgemale, veel, lihtsalt kõik kohe ei meenu, ja eraldi otsida on keeruline. Kuid jah, midagi pole parata, kokkuvõttes jääb prevaleerima tunne, et nii suures koguses rumalust kui mullu pole Eesti ajakirjanduse arvamusküljed ammu suutnud toota.

Välismaailma esseedes rehnutit pidada on muidugi võimatu ülesanne, seega pakun lihtsalt välja mõned viimasel ajal silma jäänud lugemisväärsed palad, piirdudes enamuse keele-eelistusi arvestades ingliskeelsete materjalidega. Kuivõrd anti-intellektualism on tõusnud meie ajastu uueks lipukirjaks, siis tasub üle lugeda Leon Wieseltieri mõne aasta tagune kirglik sõnavõtt oma aru avaliku kasutamise kaitseks New Republic’u veergudel. See võiks vahest inspireerida neidki, kes näivad arvavat, et ühiskonda tuleks korraldada meie kõigi madalaima ühisnimetaja pinnalt.

Koduses meediaruumis üllatas, et päris suur hulk inimesi näib pidavat tõsimeelset võitlust postmodernismiga. Samas on mujal ilmas enam kui paar kümnendit arutletud selle üle, mis on saanud pärast postmodernismi hääbumist läinud sajandil, viimati TLS-i veergudel näiteks Alison Gibbons. (Vikerkaar on samuti sellel teemal aastate eest esseid avaldanud ja küsitluse korraldanud, vt sissejuhatuseks peatoimetaja esseed.)

Tundub, et varasemast teravamalt on avalikkuses esile tõusnud küsimus inimloomusest. Bioloogiline reduktsionism ja teoloogiline universalism on mõlemad meie avalikus ruumis regulaarsed külalised, ühed taandavad inimkäitumise looduse (evolutsiooni), teised Jumala (kreatsiooni) seadustele. Erialaringkondades otsitakse siiski nüansseeritumaid seletusi, nii näiteks Sapiens’is peetud foorumis inimloomuse vägivaldsusest. (Siia otsa tasub muidugi (üle) lugeda äsja eesti keelde tõlgitud Konrad Lorenzi “Niinimetatud kurjus”.)

Ja kuna tänavune aasta möödus Vene revolutsiooni ja Saksa reformatsiooni juubeleid tähistades, siis on vahest asjakohane lugeda T. J. Clarki mõtisklusi LRB-s Vene revolutsiooni visuaalsetest kajastustest ja kajadest ning Joan Acocella ülevaadet New Yorkeris reformatsiooni tähtsusest ja tähendusest.

Märt:

Nulli ja viiega lõppevate arvude asemel võiks rohkem esile tõsta algarve – selliseid, mis jaguvad vaid iseenda ja ühega. Näiteks tähistada erilise pidulikkusega oma 47., 53. või 59. “juubelit” või Eesti Vabariigi 101., 103. ja 107. aastapäeva. Ka lõppev aasta oli algarvuline – eelmine selletaoline (2011) möödus kuue aasta eest, järgmine, 2027., algab üheksa aasta pärast. (Muide 2017 on ka “seksikas algarv”, sest teda lahutab eelmisest algarvust 6.)

Hans Magnus Enzensbergeri võrratus raamatus “Arvukratt. Unejuturaamat kõigile, kellel on hirm matemaatika ees” (tlk Anneli Kesksaar, Avita 1999) kirjeldatakse algarvude võlu nõnda: “”On olemas kohutavalt tavalisi arve, mida saab jagada, ja siis on need teised, mida jagada ei saa. Sest nad on priimad. Nende kallal on matemaatikud juba enam kui tuhat aastat hambaid murdnud. Need on imelised arvud. Näiteks üksteist või kolmteist või seitseteist.” … Arvukratt oli järsku täiesti ekstaasis, nii nagu laseks ta maiuspalal keele peal üles sulada.” (Edasijõudnumatele on uudiseid algarvude rindelt vahendanud Quantamagazine siin ja siin ja siin.)

Tuleval aastal oma kaheksakümne üheksandat sünnipäeva (mis on muide 24. algarv) tähistava Enzensbergeri mitmekülgsest elutööst kirjutab NYRB-s Neal Ascherson, kes võrdleb teda Goethega: “Ta on üks kaduvvähestest ilukirjanikest – isegi 21. sajandil –, kes on vaevunud omandama loodusteaduslikku ja matemaatilist kirjaoskust.”

Sellest, kuidas rakendusteaduslikul ülikooliadministreerimisel puudub aga humanitaarne kirjaoskus, räägib Justin Stoveri jõuline essee American Affairsis “Pole olemas argumenti humanitaaria kasuks”. Seda tasuks kindlasti lugeda neil, kes on sunnitud vaevama pead humanitaarteaduste “ühiskondliku mõju” hindamise üle. Stover kirjeldab nende kimbatust: “Paljud meist hakkavad kokutama, kui neilt seda [st eneseõigustamist] nõutakse, pomisedes vaevukuuldavaid fraase, milles sisalduvad “oskused”, “relevantsus”, “muutuv majandus”, “haakumine” ja “väärtused”. Põhjus, miks tulemus pole kuigi sidus või ladus, rääkimata veenvusest, on see, et ideed nende sõnade taga on lihtsalt õõnsad ja me teame seda. Kusagil sisimas me teame kõik, et argumenti humanitaaria kasuks polegi olemas.” Essee lõpeb sõnadega: “Me ei peaks raiskama aega uute põhjenduste leiutamisele. Tarvis on lihtsalt käsi adra külge panna. Õpetlastöö on varemgi rajanud asutusi ja teeb seda edaspidigi. Ülikoolid on varemgi alla käinud ja taas õide puhkenud. Humanitaarteadused, mis on vanemad kui ülikool ja võivad ka ülikooli üle elada, jäävad alles, isegi kui nende kaitseks argumenti pole.”

Siia otsa nüüd üks negatiivne lugemissoovitus. Ärge lugege Jerome Kagani “Kolme kultuuri” (Tartu Ülikooli Kirjastus 2017) või vähemalt mitte selle paarikümmet lehekülge, mis puudutavad humanitaariat! Paistab, et autori teadmised humanitaaria kohta pärinevad ainult mingitest postmodernismivastastest poliitpoleemikatest. (Ja kuidas saakski võtta tõsiselt kirjameest, kes räägib (lk 303) John Keatsi tsiteerivatest 18. sajandi ameeriklastest!)

Aga humanitaariast looduse juurde: reisiportaal Atlasobscura küsib, kuidas möödus 2017. aasta maailma vanimate puude jaoks : “Paljude inimeste jaoks võis 2017. aasta olla pikk. Inimlikul ajaskaalal oli see täis mitmesuguseid sündmusi, kasvavaid rahvusvahelisi pingeid, rekordilisi loodus- ja inimtekkelisi katastroofe, tähtsate tegelaste surmasid. Aga kui mõtelda puude ajas, siis lõppev aasta polnud kuigi märkimisväärne. Kindlasti võis muutuv kliima tekitada puudele stressi, aga enamik neist, mis on püsinud tuhandeid aastaid, on valmis üle elama ka käesoleva ja järgmise ja ülejärgmise aasta. Puu perspektiivist ei olnud 2017 palju parem ega halvem kui 1517, 1017 või isegi 2017 e. m. a.” Muide, Eesti vanim puu, Tamme-Lauri tamm tähistas oma 691. sünnipäeva (kui puude sünd üldse diskreetselt määratletav on), mis on samuti algarv!  Kuid veendumaks, et Eesti puude ja metsadega on lood halvad, pole nagu tarviski mingeid loodusteaduslikke ekspertarvamusi, piisab silmnähtavast kaemuslikust kogemusest, kui maal siin-seal ringi jalutada. Erinevalt humanitaaridest, puud aga enda eest ise kosta ei saa. Aga Eesti metsa kaitseks annab vahest veel midagi teha.

Aasta lõpuks veel paar jätku varasemates soovitustes puudutatud teemadele. Eelmistel kordadel sai küsitud, kuidas oleks olla kivi, kass või kaheksajalg. Atlasobscura’s uurib nüüd Natasha Frost, kuidas oleks olla mesilane, pikselites nägev viiesilmne, kuuejalgne ja maitsmisvõimetu keelega kollektiivne elukas. Yuri Slezkine‘i monumentaalne kommunismilugu “Valitsuse maja” on pälvinud järjekordse kiitva ja põhjaliku retsensiooni, sedapuhku Stephen Lovellilt TLS-is. Martin Heideggeri mõnevõrra unustatud kaaseksistentsialisti Karl Jaspersi filosoofiast annab ülevaate Guy Bennett-Hunter sealsamas. Justin Stover puudutas eelpool mainitud essees sedagi, kuidas humanitaaria staatus USA-s kannatab selle all, et teda nii rünnatakse kui ka kaitstakse (oskamatult) niihästi vasakult kui paremalt. Natuke sarnane häda on inimloomuse küsimusega, mis on langenud samamoodi poliitiliste kultuurisõdade ohvriks. Filosoof Ronnie de Sousa argumenteerib Aeonis, kuidas loodus teeb meist kõikidest eksistentsialistid: “Bioloogia õpetab meile inimloomuse kohta seda, et väga reaalses mõttes pole sellist asja nagu iniimloomus olemas. Ainuke sidus suhtumine sellesse fakti on eksistentsialistlik: kui loodus annab meile mingi juhise, siis ainult selle, et meil pole midagi järgida. Pigem me peame püüdlema juhise loomise poole”.

Ja nääride eel natukene ka reaktsionäärivanadest. Jacob Heilbrunn kirjutab NYRB-s sellisest esmapilgul oksümoorilisest asjast nagu Donald Trumpi ajud, mh Ameerika intellektuaalse konservatismi pooldumisest lääne- ja idaranniku straussiaanideks (st Leo Straussi jüngriteks) ning esimeste tõusust ja viimaste langusest. Neokonservatismi identiteedikriisist Trumpi ajastul kirjutab Esquire’is Sam Tanenhaus, kelle aastatagune New Yorkeri ülevaade “Reaktsionäärluse tõusust” väärib samuti ülelugemist. Peaaegu samasugust pealkirja, “Reaktsionääride tõus. Ameerika paremäärmuslus ja USA välispoliitika” kannab äsjane Iskander Rehmani essee The Washington Quarterlys. Mis siis muud kui häid (reaktsio)nääre ja (reaktsio)näärivanu!

Aro:

2017. on olnud nii sündmusterohke aasta, et ahistamisskandaalide, Põhja-Korea pingete ja Eesti eesistumise kiiluvees ununevad eelmised sündmused kiiresti. Kes mäletab, et aasta alguses mõistatasime kõik, mis kuradi loom on covfefe, muretsesime enesetaputerrorismi pärast (mis on jätkuvalt tõsine probleem, lihtsalt põhiliselt mitte seal, kus sellest kõige rohkem kirjutatakse), Ameerika teatas, et astub välja Pariisi kliimaleppest (see astumine võtab, aga veel kolm aastat aega), natsid märatsesid Charlottesville’i linnas ja Ameerika president ei suutnud neid ühemõtteliselt hukka mõista, Emmanuel Macron valiti Prantsusmaa presidendiks ning pool Euroopat ohkas kergendatult, jätkus võitlus Kesk-Euroopa ülikooli ja Ungari peaministri Viktor Orbáni vahel, mida kajastasime ka oma blogis. Seda nimekirja võiks veel ilmselt pikalt jätkata, aga milleks asjatult masenduda.

Mõningaid teemasid mäletame küll ilmselt ka aastate pärast, isegi kui need praegu võisid Trumpi twitteri-voolu alla kaduda. Ahistamisskandaalid meil ja mujal murdsid ilmselt mingid barjäärid; avalikkuse ette tulnud naiste hulk ja ajalehtede põhjalik taustatöö nõuab probleemi tõsiseltvõtmist – kuigi olgu ka öeldud, et paljud nendest lugudest polnud kollase meedia huvilistele kaugeltki uued. Siin on kaalul palju muud peale seksi, tasub lugeda näiteks New York Magazine’ist Rebecca Traisteri artikleid, mis rõhutavad, kuidas üldine halb õhkkond mõjutab paljude naiste karjäärivalikuid ja asetab neid probleemide ette, millega mehed reeglina tegelema ei pea. Kui meeste tööd hinnatakse põhiliselt töö põhjal, siis naised peavad arvestama, et hinnatakse ka nende välimust, seksapiili, üldist meeldivust ja palju muid töö seisukohalt ebaolulisi faktoreid. Lisaks pakub mõtlemisainet ka tema artikkel sellest, kuidas mõtestada ahistamisjuhtumeid omaenda elus ning kuidas võiksid sellest küsimusest mõelda mehed, kes (loodetavasti) vaatavad oma elule kriitilise pilguga tagasi ja hindavad ehk nii mõnegi kahtlase sündmuse natuke ümber.

Pärast kolmeaastast pausi pöördusid globaalsed süsinikdioksiidi emissioonid taas tõusuteele. Kliima muutumine on jätkuvalt meie harjumuspärast elustiili kõige rohkem ohustav probleem ja Trumpi valimine USA presidendiks tähendab ilmselt nelja väärtusliku aasta kaotamist juba niigi kiiresti sulguvast ajaaknast. Aasta algul kirjeldas grupp teadlasi, mida Pariisi leppes ette nähtud kliimamuutuste kahe kraadi ulatuses hoidmine reaalselt tähendaks. Siinkohal meenutus: 2C ei ole mingil juhul ohutu kliimamuutus, vaid piir, mida ületades muutuvad katastroofilised tagajärjed inimestele juba hirmutavalt tõenäoliseks. Teadlaste hinnangul peaks 2C hoidmiseks näiteks kaduma sisepõlemismootoriga autod maailma teedelt aastaks 2030 ja suur osa lühimaalende asendatama rohelist elektrit kasutatavate rongidega.

Kõlab utoopiliselt? See poleks maailma ajaloos esimene kord majandust uutele alustele ümber tõsta ning üha rohkem ettevõtteid on aru saamas, et inimestele on keeruline tahvelarvuteid müüa, kui nii inimesed kui ka arvutid on kaks meetrit vee all. Sestap on roheline majandus üks perspektiivikamaid investeeringuid ja küsimus “kas?” on asendumas küsimusega “millal?” ja “kuidas?” Pennsylvania ülikooli sotsioloogiaprofessor Daniel Aldana Cohen nendib oma Jacobinis avaldatud artiklis, et olulisem, kui rohelise revolutsiooni võimalikkuse üle arutamine, on mõelda, kas see revolutsioon suurendab või vähendab globaalset ebavõrdsust. Parimal juhul on võimalik rohelise majandamisega lahendada ka maailma aina ebastabiilsemaks muutev ebavõrdsuse küsimuse, mis, muide, puudutab ka inimeste ja eluslooduse vahelist suhet.

Majanduslik ebavõrdsus võimendab kõiki muid probleeme, selle kuradi kõrvad paistavad nii ahistamisskandaalide kui ka antropotseeni tagant, Trumpi valimisest rääkimata. Mõned kuud tagasi linkis Märt James Meeki suurepärast artiklit, mis asetas Brexiti ja Briti ksenofoobia postindustriaalse maailma majanduse konteksti, jälgides ühe Suurbritannia tehase ümberkolimist Poola. Seda võiks aasta lõpul üle lugeda. USA-s on terve aasta arutletud selle üle, kas Trumpi valimisvõidu taga oli majanduslik ärevus või rassism; ajakiri The Atlantic on avaldanud mitu mõtisklust, kus üsna headele andmetele toetudes vastatakse sellele küsimusele “mõlemad, totu”. Võiks lugeda nii Adam Serweri head reportaaži kui ka USA tugevaima avaliku intellektuaali Ta-Nehisi Coatesi esseed. Viimaks võiks lugeda ka Huffington Postis ilmunud ja ainuüksi visuaalselt väga nauditavat analüüsi sellest, kuidas majanduslikud muutused on y-põlvkonna elu pekki keeranud – analüüs on küll USA-keskne, aga pakub mõtlemisainet ka kohalikule “noored-on-hukas” seltskonnale.

National Geographic raporteerib, et teadlased panid kokku maailma vanima (ca 400 aastat vana) maailmakaardi, kust võib leida hiiglaslikke linde, mis veavad ära elevante (või siis tavalise suurusega linde, mis veavad ära väga väikesi elevante), merimeeste ja hispaania kuninga kohtumisi, sfinkse ja aafrika kuradeid, ühesõnaga kõik on väga kaasaegne ja tuttav. Seda kõike on võimalik ka Google Worldi peal uudistada. Head uut ja vana!

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi