Teatriblogi! “Kaarnakivi perenaine”

Keiu Virro, Raili Nugin

ANDRUS KIVIRÄHK, PEETER TAMMEARU. KAARNAKIVI PERENAINE. Pärnu teater Endla ja Kuressaare linnateater. Esietendus 1. detsembril 2017.

Keiu:

Pärnu Endla ja Kuressaare linnateatri ühislavastus “Kaarnakivi perenaine” (Andrus Kiviräha kirjutatud, Peeter Tammearu lavastatud) viib vaataja 1950ndate algusesse. Aega, kus vaid paar aastat pärast küüditamist on paljud talud tühjaks jäänud ja tooni on hakanud andma kolhoosielu. Maailm, mis vaataja ette joonistub, sulatab enesesse ebastabiilse aja vaid paar aastat enne Stalini surma ning iidsetele aegadele viitava maagilise realismi. Seda viimast siis Eesti moodi. Või Kiviräha moodi. Kui seal nüüd vahet peaks olema.

Lavastuse keskmes on omamoodi armastusugu. Peategelane Ilse (Lauli Otsar) on 18-aastane neiu, kes loeb Taluperenaisi ehk ajakirju eelmisest kümnendist. Küllap leiab neis võimaluse oma kaasaja eest pageda. Ühtlasi kannab ta edasi ka usku mütoloogilisse maailma. Tema maailma loomulikud osad on nii maagiline kaarnakivi, mille abil ta loodab oma pere Siberist tagasi tuua kui metsasügavustes pesitsevad vanapaganad. Ja kui üks vanapaganatest haavatuna tema hoovi satub, siis asub ta teda iseenesestmõistavalt ravima. Teiseks armastusloo osaliseks on naabertalu noorperemees Heino (Markus Habakukk), kes erinevalt Ilsest eelistab lugemismaterjalina kõige värskemaid ajalehti ja usub Rahva Hääles kirjutatut sama siiralt kui Donald Trump “FOX and friendsi”.

Esimese hooga näib see kõik vaat et Romeo ja Julia loona. Naabertalusid lahutab nimelt pikaaegne vaen, millega lapsed mitte kaasa ei taha minna. Ent et nii Ilse kui Heino pered on Siberisse küüditatud, siis peagi selgub, et tülitsevad pered pole kaugeltki nii efektiivsed lahutajad kui erinevad maailmavaated. Ja ega see ka lugu lihtsamaks tee, kui Ilsele asub kõrgendatud tähelepanu pöörama miilits Eduard Veski (Märt Avandi), mees, kelle loomupärane empaatia on konfliktis tema ameti ja positsiooniga kohalike seas.

Kolme armastusloo osalise kõrval peegeldavad ajastu olusid ka teised tegelased: ratsionaalne ja võimu osas irooniline tädi Berta (Piret Rauk), liignõrga iseloomu tõttu põhimõtted reetnud ja kolhoosijuhataja töö vastu võtnud Harald Kuremeri (Ago Anderson). Neile vastukaaluks toimetab laval Vanapagan ehk V.P. (Lauri Kink), kes on samavõrd kiindunud Ilsesse kui ka Stalini pilti, mida peaaegu armunu innukusega uurib.

Minu jaoks jättis küsimärgi lavastuse finaal, kus kogu lugu ootamatu hüppega tänapäeva ja praeguse poliitikaga seotakse. Tundub, et selle tulevikuennustuse/ võimalikud paralleelid oleks võinud ehk vaataja enese hooleks jätta ja lavastus selle boonusliini arvelt vähe puhtamana hoida. Kes on harjunud päevapoliitikale valuliselt reageerima, teevad seda nii ehk naa, teiste jaoks aga olekski ehk teraapiline, kui jääks ka üks õhtu, kus ei meenutata, mis parajasti poliitikas toimub. Üldjoontes on “Kaarnakivi perenaine” siiski midagi, mis minu jaoks liigitub tervislikult traditsiooniliseks draamalavastuseks. Nauditav lugu, mis ühendab traagikat ja koomikat on selge ja lihtne, ent kaugeltki mitte üheplaaniline. Saba on, sarved on ka. Nutmisest ja naermisest ei hakka rääkimagi.

Raili:

„Kaarnakivi perenaine“ tegevus leiab aset ühes Eesti NSV vastloodud kolhoositalus 1950ndatel. Erinevalt mõnest teisest perioodist ei vaidle keegi märkimisväärselt selle vastu, et see üks ütlemata nadi kümnend oli. Eriti selle algusaastad ja eriti maal. Küüditamine ja hirmud, takkapihta hiiliv nälg ja puudus igasugusest kraamist. Kas nüüd just seetõttu, aga tundub sümptomaatiline, et ka seda ajastut käsitlev lavateos on valinud klassikalise narratiivse vormi (mis ju ka paslik avama äsja renoveeritud pehmete punaste samettoolidega teatrisaali). Pole justkui vajadust looritada hinnanguid tantsu- või sümbolite keelde või jätta ajalookulu tõlgendusi lahtiseks. Juba esimeses stseenis müksatakse ka vanameister Shakespeare’i, sest Ilse ja Heino tunduvad sümboliseerivat Romeot ja Juliat, kes on pidanud oma armastust peitma vaenutsevate suguvõsade tõttu. Erinevalt oma prototüüpidest, on küüniline saatus neile mänginud kätte võimaluse keelatud armastus realiseerida – mõlema vanemad on saadetud kaugele Siberisse (sel ajal kui nad ise armastuse nimel metsa olid põgenenud). Aga nagu kättevõidetud armastusega pahatihti väljaspool muinasjutte juhtub, ei ela nad sellega õnnelikult hoolimata sellest, et nad surnud (ega Siberis) pole.

Ilse ja Heino järel astuvad lavale teised – militsionäär, tädi Berta, kolhoosiesimees –, igaüks erinevalt muljutud oma rusuva kaasaja poolt. Vaatajate ette tuuakse dilemmad. Kas igatseda vana või toetada uut, või need hoopis omavahel ühendada? Kas asuda ühele või teisele poolele või laveerida kahe vahel? Kas nutta või naerda ja kuidas ellu jääda? Valikute palett on napp, selge see, ja trumpässasid laual pole. Need dilemmadki on klassikalised (kui siin juba selle mõiste ekspluateerimiseks läks). Aga siis poetab dramaturg Kivirähk lavale Juhan Jaigi pärandusena kaarnakivi. Ja nagu muinaslooski kirjas, on „kaarnakivi tarvitamine /…/ suur kunst, sest peab ise arvama ära, kuidas ta sind saab aidata.“ Muinasmaailma elemendid on etenduses nagu siidkleit või peened lauanõud – keegi ei kahtle nende olemasolus, aga nad on pärit eelmisest ajastust, seega pisut kättesaamatud ja mõnel juhul annavad alust nostalgitsevaks igatsuseks. Niisiis ei saa pelk kaarnakivi tuua inimesi Siberist ja vanapagan pole metsavendade kuulide eest kaitstud. Dilemmad jäävad ja valikud ei muutu kuidagi paremaks (või kui, siis kosmeetiliselt). Õiget valikut pole silmapiiril näha. Lohutuseks aga ilmuvad naksikesed – asi seegi. Heameelt teeb, et erinevalt muinaslugudest polnud lavale toodud hea ja kurja võitlust ja inimesi lahterdatud, mis ju selle perioodi kujutamisel on üsna suur kiusatus. Igal tegelasel on inimese nägu, kedagi pole maalitud punaseks monstrumiks. Veelgi enam, kõigil osatäitjatel on mahlakas kivirähklik sõnavara, mida lust kuulata.

Kuigi mis seal salata, eks see üks ütlemata nadi kümnend oli.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon