Kogukondade kaitseks

EERO JANSON

Sisseränne on juba mitu aastat olnud kindlalt Euroopa poliitikateemade esikolmes. Üle Vahemere tulev segaränne, tõusvad müürid Euroopa piirialadel, vahepeal sulgunud Schengeni sisepiirid, terror Euroopa suurlinnade tänavatel – see kõik on toitnud paanikat seoses rände ja integratsiooniga, mida on omakorda võimendatud meedia ja poliitiliste võitluste kõverpeeglis. Need hirmud ei ole jäänud tulemusteta: ränne ja mobiilsus, mida võiks pidada üheks tavaliseks elu osaks, on tänapäeval üha enam muutunud/muudetud hoopis julgeoleku ja riskide haldamise küsimuseks.

Sisserändega seotud hirmud võtavad erinevaid vorme, mille võib laias laastus jagada kolme gruppi. Üks sagedamini kuulda olevaid muresid on sissepoole suunatud ja ideoloogiline, seisnedes ohus, mida sisseränne väidetavalt tekitab „meie“ rahvuslikule identiteedile ja püsimajäämisele, äärmuslikumate versioonide puhul (näiteks kurikuulus „kui on must, näita ust“) ka laiemalt „valgele rassile“. Teise hirmude grupi moodustavad majanduslikud argumendid: odava tööjõu sisseränne mõjutab kohalikku tööturgu ja samas tähendab riigile ka kulusid seoses sisserändajate vastuvõtuga. (Immigrant on nagu Schrödingeri kass: üheaegselt liiga laisk, kuna elatub sotsiaaltoetustest, ja liiga töökas, võttes kohalikelt töö ära.) Kolmas grupp hirmusid on aga sotsiaalsed: sisserändajad ei lõimu siinse ühiskonnaga ja moodustavad oma suletud kogukonnad, kus kehtivad muud seadused ja tavad.

Eestis on sisserände küsimuse käsitlus võtnud kohati võrdlemisi skisofreenilisi vorme. Näiteks 2015. aastal kogus hoogu pagulasi puudutav kommunikatiivne kriis, mis päädis muuhulgas motomeeste demonstratsioonsõiduga varjupaigataotlejate majutuskeskuse juurde ning hiljem ka sellesama hoone otsaseina põlenguga. See kõik toimus kontekstis, kus varasema paarikümne aasta jooksul oli Eesti vastu võtnud vaid paarsada pagulast ning kõne all olev kvoodikavagi poleks neid oluliselt rohkem siia toonud. Sarnast skisofreeniat võib tajuda ka teistest rändetüüpidest rääkides. Näiteks tööandjate sagedased üleskutsed sisserände piirarvu tõstmiseks või lausa kaotamiseks koguvad kiiresti negatiivset tagasisidet kuni orjapidamise süüdistusteni välja.[1] Laiemalt laenab nüüdne poliitiline sisserännet puudutav diskussioon tuge ka ajaloolistest hirmudest, viidates tagasi nõukogude perioodil sisserännanutele ja nende lõimumisprotsessiga seotud katsumustele.

Üks sisserändearuteludes sagedasti kasutatavatest kujunditest on vähemuste kogukonnad. Suuresti meediast tulenev mõttepilt äärelinnade getodest, kus põletatakse autosid ja kasvatatakse tulevasi terroriste, on tekitanud üldistatud hirmu sisserändajate kogukondade ees. Hirmu, et sisserände tulemusel tekivad paralleelmaailmas elavad kogukonnad, kes ülejäänud ühiskonnaga ei suhestu; hirmu, et „meie“ identiteet satub „nende“ tulles surve või isegi rünnaku alla. Kas sellel hirmul on alust?

Kogukonnad ja hirmud

Me kõik tahame ja vajame endi ümber inimesi, kes meid mõistavad – nii keeleliselt kui sügavamalt – ning vajaduse korral aitavad. Me tahame kogukonda, „meie“ inimesi. Kui me reisime ja rändame, on meil tore kuulda kauges paigas kas või juhuslikult tänaval tuttavat keelt või kohata samast linnast pärit inimest. Mida kaugemal kodust ja mida erinevamas komberuumis, seda tugevamalt me seda tunneme. Tuleb tuttav ette?

Me ei ole ainsad. Sedasama, mida meie otsime ja mille üle rõõmustame välismaal rännates, otsivad ka inimesed, kes ühel või teisel viisil ja põhjusel Eestisse jõuavad, vabatahtlikult või sundrände tõttu. Seejuures mitte lihtsalt ei otsi, vaid vajavad seda tunduvalt enam kui need, kes oma kodukeskkonnas elavad. Seega kogukonnavajadus ja kogukondliku kuuluvuse otsimine on midagi inimesele omast, midagi universaalset.

Kogukond kui kontseptsioon ei ole samas midagi selgepiirilist ega üheselt defineeritavat ning hoomatavat. Me võime kogukonda tajuda väga erinevalt, näiteks geograafiliselt või kultuurilis-keeleliselt, huvi- või olukorrapõhiselt, üha enam ka virtuaalselt. Nii nagu igasuguse eneseidentifitseerimise puhul, võime kuuluda mitmesse kogukonda korraga ning elu jooksul oma kuuluvust muuta. Olemuslikult on kogukonnad meie enda mõttekonstruktsioonid, kuna meil puudub enamasti isiklik side ja kokkupuude kõikide teiste inimestega, kes end sama kogukonna osaks arvavad.[2] Kogukondlik kuuluvustunne annab meile identiteedi ja pakub vastu ka olulisi ressursse, eeskätt sotsiaalset kapitali.

Sisserände ja integratsiooni kontekstis räägime kogukondadest peamiselt ruumilises ja kultuurilis-keelelises tähenduses, alates paljudes maailma suurlinnades asuvatest Chinatownidest ja Little Italytest ning lõpetades nn getodega. Viimasel sõnal on seejuures küljes selgelt negatiivne konnotatsioon ning seda pruugitakse sageli just poliitilises diskursuses, kõneldes kogukondadega seotud hirmudest ja ohutundest.

Nagu juba seegi vastandus näitab, on meie kogukondade tajumine ja suhtumine neisse märgatavalt selektiivne: on „head“, „süütud“ kogukonnad ning „halvad“, „mitteoodatud“ kogukonnad. Kuid mis siis teeb kogukonna „heaks“  või „halvaks“? Tingimused tunduvad olevat hirmu- või ebakindlusepõhised: 2014. aasta Euroopa Sotsiaaluuring näitas „ootus-
päraselt, et [Eesti] inimeste valmisolek aktsepteerida sama nahavärviga ja samast etnilisest rühmast inimeste riiki saabumist on suurem kui erineva nahavärviga või vaestest riikidest või väljastpoolt Euroopat saabunute puhul“.[3] Seejuures oli ligi 30% eestimaalastest seda meelt, et väljaspool Euroopat asuvatest vaestest riikidest pärit inimesi ei tohiks üleüldse lubada Eestisse elama asuda. Romadel ja moslemitel ei lubaks üldse riiki siseneda lausa vastavalt 55% ja 43% vastanutest.

Ka paari aasta tagune nn pagulaspaanika on ehe näide. Kui Euroopa Liit otsustas 2015. aasta suve hakul Kreekasse ja Itaaliasse saabunud suure tõenäosusega rahvusvahelise kaitse vajajaid (ehk maakeeli pagulasi) hakata teistesse liikmesriikidesse ümber paigutama ning ka Eesti nõustus pärast tormilist suve solidaarselt (nominaalselt vabatahtlikult) selles osalema, sõitsid mitmed ministrid mööda Eestit, et rääkida omavalitsusjuhtidele ühest-kahest pagulasperest, kes peatselt igasse maakonda peaksid saabuma.[4] Nimelt oli valitsuse tasandil tehtud otsus, et uued saabujad tuleb hajutada üle Eesti laiali, eesmärgiga kiirendada nende „sulandumist“ vastuvõtvatesse kogukondadesse. Sellega välistati muuhulgas uute saabujate paigutamine üksteise lähedale, suurematesse linnadesse kokku. Seda otsust ja järgnevaid diskussioone saatis üks juhtmõte: me kardame „getode“ teket.

Nende hoiakute keskmes tunduvad olevat stereotüübid  ja eelarvamused. Mõneti on see ka mõistetav: mida me maailma kohta teame, põhineb suures osas sellel, mida meediakanalid meile öelda tahavad. Kui meedia kaudu jõuavad meieni lood Lääne suurlinnade äärealadest, kus on suured sisserändajate kogukonnad, kus väidetavalt lokkab kuritegevus ja kuhu võimuesindajad isegi siseneda ei julge, on arusaadav, et hirmud tekivad ja kinnistuvad. Olgu need väited kuitahes ühekülgsed või kallutatud – meieni need jõuavad ja meie hoiakuid need kujundavad.

Sisserännet ja laiemalt vähemusi puudutava meediakajastuse ühekülgsust on sotsiaalteadustes palju uuritud ja kritiseeritud.[5] Eestis oli meediahüsteeriat eriti tunda 2015. ja 2016. aastal, nn pagulaskriisi laineharjal. Iga päev võis uudistest lugeda ohutunnet tõstvaid pealkirju, mis kasutasid inimestest rääkides metafoore nagu „tulv“, „invasioon“, „surve“, „hordid“, „üleujutus“, „massid“ jne, mis meid „ründavad“, „vallutavad“, „ähvardavad“, meie juurde „sisse pressivad“ ning mida on seetõttu vaja „ohjata“, „takistada“ ja „peatada“. Mis mõttepilte need sõnad lugejate peades tekitavad?

Kuid pöörame selle pildi korra ka teistpidi ja vaatame eestlaste endi rännet. Teise maailmasõja ajal ja järel toimunud pagulasrände järellainetuses liikusid paljud eestlased esimestest neid vastuvõtnud riikidest edasi USA-sse, Kanadasse, Austraaliasse ja mujale. Tekkisid arvestatava suurusega eestikeelsed kogukonnad (või getod?), millede sees hakati aktiivselt looma erinevaid identiteedi säilitamiseks ja kogukonna toetamiseks mõeldud institutsioone ja algatusi. Praegu vaadatakse sellele enamasti tagasi kui millelegi positiivsele – kui muidugi väljarände põhjus ise kõrvale jätta –, millelegi, mille üle uhkust tunda, et kodust kaugel nõnda hästi hakkama saadi ning et eestlastest põgenikud ühise eesmärgi nimel kokku hoidsid ja üksteist toetasid. Igas sadamas pidi ju vähemalt üks eestlane olema!

Soomlased ei pruugi selle positiivsusega aga nõustuda. Võrreldes soomlastega on Soomes elavad eestlased lausa kolm korda üleesindatud sealses vägivallakuritegude statistikas ja ligi neli korda üleesindatud röövimiste statistikas.[6] See, et sisserändajad on krimistatistikas enamasti ebaproportsionaalselt esindatud, kehtib sealjuures üle ilma ning suure osa rändajate gruppide puhul – nagu näha, pole ka eestlased siin erandiks. Kuid sellest infost on lihtne kognitiivselt mööda vaadata, seda enda jaoks ratsionaliseerides, endale kinnitades, et need on lihtsalt üksikud juhtumid, mis ei tohiks heita varju kogu eestlastest ringirändajate grupile. Samaväärset tõlgendust ei kipu me aga kinkima teistele gruppidele, keda me tajume „teiste“ ja „võõrastena“, ehk sisserändajatena.

Kogukondade roll lõimumisel

Pahatihti terveid gruppe moonutatult esitav meediakajastus ja selle taga peituvad hirmud on pannud meid unustama tugevate kogukondade olulisust ja nende toetamise vajadust lõimumisprotsessis. Üldine seisukoht, et sisserändajate kogukonnad, eriti kui need on geograafiliselt segregeerunud, takistavad edukat integratsiooni ja vähemusgruppide osalemist ülejäänud ühiskonnas, näib olevat poliitikakujundajate seas laialt levinud. Sotsiaalteadlased ja praktikud sellega aga ei nõustu.

Samakeelsete ja -kultuuriliste kogukondade tekkimine sisserände tulemusena on igati inimlik: inimesed otsivad endaga sarnaseid, teadlikult või mitteteadlikult. Mis on aga veel olulisem, samakeelse kogukonna olemasolu on vähemalt lühikeses perspektiivis sotsiaalse ja majandusliku iseseisvuse saavutamisel tugeva positiivse mõjuga.[7] Olemasolev kogukond aitab uutel saabujatel kiiresti jalad alla saada, näiteks leida kogukonna võrgustiku kaudu töö- ja elukoha ning saada sarnase taustaga inimestelt (sise)infot ja nõustamist. Paljud vajadused on aga veelgi vahetumad: soov osta kodumaalt tuttavat toitu, õpetada lastele emakeelt ja kodumaa kombeid, harrastada tuttavaid kultuuripraktikaid ja suhelda samakeelsete inimestega. Tuttavate sotsiaalsete ja kultuuriliste praktikatega kogukonnas elamine vähendab uude ühiskonda elama asumisega seotud stressi ja pakub pehme „maandumispadja“.

Näiteid sellistest kogukondadest ei tule kaugelt otsida. Varem mainitud Teise maailmasõja järgse eestlaste pagulasrände tulemusena tekkis üks suuremaid eestlaste kogukondi Kanadasse, Torontosse. Järgmiste aastakümnete jooksul loodi märkimisväärne hulk eestikeelseid institutsioone: Eesti Maja, ühiselamu Tartu College, Toronto Eesti Ühispank, ajaleht Eesti Elu, Metsaülikool, Eesti professuur Toronto Ülikooli juures jpm. Need kõik aitasid kaasa nii tolle rändelainega saabunud inimeste kui ka kõikide hilisemate saabujate elujärje parandamisele ja identiteedi säilitamisele. Samalaadseid mustreid on kirjeldatud ka paljude teiste rahvusgruppide sisserändest rääkides.[8]

Küsimus, mis sotsiaalteadlaste seas aga vaidlusi tekitab, on samakeelses ja -kultuurilises kogukonnas elamise pikaajaline mõju indiviidile laiema ühiskonnaga suhestumisel. Ühelt poolt vaadates võib esile tuua kiire ja eduka majandusliku integratsiooni võimaliku positiivse mõju sotsiaalsele integratsioonile. Kogukonna tugi aitab kiiresti saavutada leibkondade majanduslikku stabiilsust, mis omakorda võib anda tõuke rohkemaks suhestumiseks ümbritseva ühiskonnaga ning sotsiaalse kapitali kasvuks. Piltlikult ja lihtsustatult öeldes: kui toit on kindlalt laual, jääb aega rohkem üle ka ülejäänud ühiskonnaga sotsialiseerumiseks, suhete loomiseks ja keeleõppeks.

Teistpidi vaadates võib aga tugev samakeelne kogukond anda selle liikmetele võimaluse hoida omaette ja segregeeruda ülejäänud ühiskonnast. Selliselt jäävad üksikisiku tasandil saamata ka oskused ja teadmised, mis avaksid tee ülejäänud ühiskonnast osa saamisele, sh keeleoskus ja teadmised kultuurinormide kohta. Taas kord näitlikustades: kui tööl, poes ja arsti juures saab hakkama vaid oma emakeelega, võib olla raske leida motivatsiooni ja tahet sellest ringist väljapoole murda (sellest on palju räägitud ka Eestis seoses vene keelt emakeelena rääkivate inimeste koondumisega kindlatesse piirkondadesse). Osale gruppidest, eeskätt eakatele ja vähese võõrkeeleoskusega kogukonnaliikmetele, võib kogukondlikust elamisest tulenev kindlustunne pakkuda toetust pikki aastakümneid ja üle põlvkondadegi.

Muudame kogukonnad ressursiks

Mis siis määrab, kas rahvusvähemuste kogukonnad on ülejäänud ühiskonnale avatud või suletud? Üheks keskseks nimetajaks paistab olevat see, kuidas vastuvõttev riik ja ühiskond end kogukondadega suhestab ja neisse suhtub. Kuigi ametlikes dokumentides ja retoorikas kõlab sageli klišee, et integratsioon on kahesuunaline protsess (üheaegselt sisserändajate kohanemine uue keskkonna normidega ning vastuvõtva ühiskonna kohanemine kasvava keelelise ja kultuurilise mitmekesisusega),[9] on valdav siiski eeldus, et edukas kohanemine on sisserändajate endi ülesanne ja neile pandud ootus. Ka uussisserändajate ruumilises segregatsioonis on arvestatav osa mängida just vastuvõtva ühiskonna liikmete kalduvusel suurema vähemuste osakaaluga piirkondadest minema jalutada.[10]

Näiteid, kus kogukondade kaasamine ei ole edukalt toimunud ning lõimumise toetamisel on tehtud valestart, võiks Lääne-Euroopa suurlinnadest tuua üksjagu palju. Seejuures on immigrantide ruumiline segregatsioon neis linnades – kõik me oleme kuulnud Brüsseli, Pariisi, Malmö jt muredest – toimunud sageli üsna ühtmoodi mustri alusel: vähemusgrupid kolivad piirkondadesse, kus on madalad kinnisvarahinnad, kuid seejuures ka laiaulatuslikud sotsiaalmajanduslikud probleemid. See hoogustab paremini toime tulevate elanike lahkumist, mis omakorda süvendab piirkonna probleemset staatust. Sageli jääbki tähelepanuta, et madala sissetulekuga elamupiirkondade tekkes ei ole „süüdi“ sisseränne ise, vaid et vaesemad inimesed, nende seas ka sisserändajad, asuvad nendesse piirkondadesse elama just sellepärast, et need on probleemsed ja seetõttu odavad.[11]

Mitmed probleemid, mida sageli omistame rändele, on seega tegelikult tunduvalt hõlmavamad ning vajavad seetõttu ka hõlmavamat lähenemist, muuhulgas ka selles osas, mis puudutab linnaplaneerimist ja ligipääsetava hinnaga elamispindade olemasolu. Niisiis: selleks et vältida halvasti hakkamasaavate sisserändajate kogukondade teket, tuleb tegeleda nende piirkondade läbivate sotsiaalmajanduslike probleemidega ning see kätkeb endas omakorda võimalusi parandada ka vähemuskogukondade toimetulekut ja eneseabi.

Kuigi minevikus tehtud vigadest võiks pikalt rääkida, oleks paslikum küsida: kuidas me saaksime edaspidi sisserändajate kogukondi toetada selliselt, et neist oleks kasu nii uutele saabujatele kui ka ühiskonnale laiemalt? Pakun välja kahest omavahel läbipõimunud poolest koosneva vastuse.

Vastuse esimene pool on suhtumuslik. Me ei tohiks karta kogukondade teket kui niisugust, vaid peaksime kontseptualiseerima seda potentsiaalina, ressursina. Me peaks selgelt välja ütlema, et muukeelsed ja -kultuurilised kogukonnad on ennekõike efektiivse kohanemise toetamise subjektid, mitte julgeolekuprobleem. Me ei tohiks tegeleda inimeste sunniviisilise laialipaigutamisega ning integratsioonimeetmete üle peetavatesse aruteludesse peaksid alati olema kaasatud ka kogukondade endi esindajad. On uskumatu, mida teinekord vaid suhtumise ja hoiakute muutmisega (probleemist ressursiks) ja asjasse puutuvate inimeste reaalse kaasamisega saavutada võib.

Teine pool on aga praktiline. Meil tuleb rohkem toetada – ja mitte vaid rahaliselt – vähemuskogukondade endi algatusi ja koonduseid, leida üles kogukonnaliidrid ning hoida neid ülejäänud ühiskonnale lähedal. Selline suhtlus ei tohiks toimuda vaid „meie“ tingimustel, vaid vastastikku lugupidaval viisil. Me peame ka ise aktiivselt hindama ja kasutama vähemuskogukondadest tulevaid kogemusi ja potentsiaali, nii uute tulijate nõustamisel ja toetamisel kui ka ühiskonnaelus ja tööturul laiemalt.

Kuigi seda kõike on lihtsam öelda kui praktikasse rakendada, võib siit-sealt välja tuua lahendusi ja lähenemisviise, millest õppimisel on jõuvaru ka Eesti senisesse diskursusse muutust tuua. Ühe hea näite, kuidas kogukondade toetamist õigesti läbi viia, võib tuua USA-st. Vastupidiselt Eesti senisele praktikale, kus uusi kvootide alusel Eestisse saabujaid on paigutatud elama hajutatult üle riigi, paigutatakse seal uued ümberasustamisprogrammi raames saabuvad pered elama just nimelt neisse linnadesse, kus samakeelne kogukond juba tugevalt esindatud on. Näiteks kui riik plaanib vastu võtta 10 perekonda Nepalist, otsitakse riigi pealt üles kõige paremini organiseerunud nepali kogukonnaga linn, et uued tulijad sinna suunata. Tulemused on seejuures väga head: uued tulijad saavad kiiresti jalad alla ning õpivad kiiresti ka kohaliku keele ära, sest nad saavad selleks tuge ja motivatsiooni kogukonna seest. Kogukond ja kogukonnaorganisatsioonid ise saavad aga tuge ja tunnustust riigilt. Olukorrast võidavad nii vähemuskogukonnad kui ka vastuvõttev riik ja ühiskond.

Teise näitena võiks esile tuua Saksamaa, kus alustati hiljuti pagulaste kogemusnõustamise gruppidega. Kogemusnõustamine ehk sarnaste kogemustega inimeste vahel toimuv teadmiste ja kogemuste vahetamine ei ole Eestiski midagi uut, üha kasvavalt on hakatud seda kasutama näiteks erivajaduste või krooniliste haigustega inimeste nõustamisel. Pagulaste ja laiemalt sisserändajate toetamisel on sellel lähenemisviisil samuti palju eeliseid: nõustaja samasugused läbielamised tekitavad usaldust ja lõhuvad barjääre, see annab uutele saabujatele positiivse rollimudeli, et uues ühiskonnas toimetulek on võimalik, samuti kaob ära vajadus tõlke ja vahendaja järele. Mis veel kõige olulisem: sellise lähenemisega saab jõustada ja ressursina rakendada neid inimesi, kelle rändekogemus on juba selja taga ning kellel on endal sisemine motivatsioon aidata ka uusi saabujaid.

Kogu maailma ajalugu on rände ajalugu. Paljud maailma riigid, eriti aga globaalse tähtsusega suurlinnad, on saavutanud oma edu ja staatuse just tänu avatusele rändele ja maailmale. Kuigi kõrgendatud meediatähelepanu sisserände teemale ja selle valdkonna kasvav julgeolekustamine on tekitanud paljudes hirme, ei tohi me last koos vanniveega välja visata. Vähemuste kogukonnad on tulnud siia, et jääda, seetõttu peame õppima paremini nendega suhtlema ja neid kaasama. Samamoodi nagu me ise tahaksime, et meid kaasataks ja meisse suhtutaks, kui meie kodust kaugel viibime.

[1] P. Espak, Orjapidamine kui Eesti uus ideaal. Postimees, 14.01.2018.

[2] B. Anderson, Imagined Communities: Reflections on the Origin and Spread of Nationalism. London, 1983.

[3] Eesti elanikkonna hoiakud kolmandatest riikidest sisserändajate suhtes Euroopa sotsiaaluuringu andmetes. Toim. M. Ainsaar, M. Beilmann. Tartu Ülikool, 2016. http://bit.ly/2Gckv78.

[4] http://bit.ly/2F8stN4.

[5] Vt nt V. M. Esses, S. Medianu, A. S. Laws, Uncertainty, Threat, and the Role of the Media in Promoting the Dehumanization of Immigrants and Refugees. Social Issues, 2013, kd 69, nr 3.

[6] T. Skardhamar, M. Aaltonen, M. Lehti, Immigrant crime in Norway and Finland. Journal of Scandinavian Studies in Criminology and Crime Prevention, 2014, kd 15, nr 2.

[7] G. Bolt, A. Sule Özüekren, D. Phillips, Linking Integration and Residential Segregation. Journal of Ethnic and Migration Studies, 2010, kd 36, nr 2.

[8] R. Murdie, S. Ghosh, Does Spatial Concentration Always Mean a Lack of Integration? Exploring Ethnic Concentration and Integration in Toronto. Journal of Eth-nic and Migration Studies, 2010, kd 36, nr 2.

[9] Nt Lõimuv Eesti 2020: Lõimumisvaldkonna arengukava. http://bit.ly/2DBwTzR; A Common Agenda for Integration Framework for the Integration of Third-Country Nationals in the European Union. Brüssel, 01.09.2005, http://bit.ly/2m2yK7m.

[10] Hollandi puhul nt: M. van Ham, P. Feijten, Who Wants to Leave the Neighbourhood? The Effect of Being Different from the Neighbourhood Population on Wishes to Move. Environment and Planning A: Economy and Space, 2008, kd 40, nr 5; Rootsi puhul: Å. Bråmå, „White Flight“? The Production and Reproduction of Immigrant Concentration Areas in Swedish Cities, 1990–2000. Urban Studies, 2006, kd 43, nr 7.

[11] Urban Housing Segregation of Minorities in Western Europe and the United States. Toim. E. Huttman. Durham; London, 1991.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon