Kes ihkab tagasirännet?

KLAVS SEDLENIEKS

Ilmunud Vikerkaares 2018, nr 1–2

Läti riigi asutamisest täitub sel aastal 100 aastat. Võimalik, et asutamise aegugi polnud nägemus riigi otstarbest veel päris selge. Kuid vähemalt taasiseseisvumisest saadik on seegi nägemus argirutus, poliitkonkurentsis ning igasuguste tulekahjude kustutamise hoos varju jäänud. Riigid, nagu ajaloost või isegi eelajaloost teada, põhjendavad oma olemasolu ikka ühiskonna huviga. Tegelikkuses sõltub huvide kaitstus lähedusest võimuladvikule, mis on paratamatult üsna kitsas. „Lihtrahva“ tunduvalt paksema kihi huvitatus riigi püsimajäämisest võib olla juba vaieldavam. Nüüdiseuroopalik demokraatia peaks teoreetiliselt päädima süsteemiga, mis teenib inimest, mingi riigi elanikke. Praktikas aga demokraatia seda ei garanteeri. Tänapäeva Läti avalikus ruumis võib kuulda palju siiraid ja veendunud mõtteavaldusi, mis jätavad mulje, nagu muretsetaks kaaskodanike käekäigu pärast. Muretsetakse laste ja kogu rahva pärast, kurvastatakse ja väljendatakse kahetsust suure väljarändelaine üle, mis ei näitagi raugemise märke, välismaale lapsendatavate laste pärast. Küll vaheaegadega, ent laias laastus regulaarselt on 2000. aastate alguse emigratsioonilainest alates arutletud selle üle, kuidas saavutada tagasirännet. Samavõrd regulaarselt arutletakse sellegi üle, kuidas pidurdada maapiirkondade (mida traditsiooniliselt peetakse läti kultuuri peaaegu ainsaks püsilätteks) tühjenemist. Kui tahes regulaarne nende teemade käsitlus ka poleks, milliseid abinõusid ka ei rakendataks ning kui palju vastavatele tegevuskavadele ka eelarveraha ei eraldataks, pole sellel kõigel märkimisväärset tulemust olnud. Avalike esinemiste ning muude tekstide välisfassaadi vaadeldes võib nende jõupingutuste asjatus tunduda üllatav ning võiks lausa järeldada, et ebaõnnestumiste ainus põhjus on programmide kehv teostus või puudulik rahastus. Ent põhjalikumal süvenemisel võib aimata, et tegu on lihtsalt eliidi võitlusega iseenda kestmise nimel, eliidi kartustega võimalike ressursside ja staatuse pärast olukorras, kus vähem privilegeeritud elanikud võivad kasutada mitmesuguseid „relvitute relvi“. Väljapääs olukorrast on olemas, kuid ainult juhul, kui poliitilist ja ühiskondlikku agendat määrav suhteliselt jõukas keskklass suudab oma (ja riigi) retoorika ning tegeliku poliitika ümber orienteerida nii, et inimese ekspluateerimise asemel asetataks ta tõesti esikohale.

Inimene eelkõige

Läti Vabariigi parlament (Seim) kiitis 2005. aastal heaks dokumendi, mis käsitleb lähimaks 20–30 aastaks soovitavaid üldriiklikke arengusuundi. See kandis lühipealkirja „Inimene eelkõige“. Alates 2000. aastast, mil algas intensiivne väljaränne, on Lätist lahkunud ca 100 000 elanikku. Teema põhjustas nii argivestlustes kui ka poliitikute sõnavõttudes ärevust, oli enam kui selge, et midagi tuleb ette võtta. Oli ju silmanähtav, et inimestel selles riigis on mõõt täis, ning seetõttu oli dokumendi vastuvõtmine just tol hetkel igati seaduspärane. Ometigi oli toonane (ning väidan, et praegunegi) arusaam sellest, mida õigupoolest tähendab „inimene eelkõige“, mitte ainult ähmane, vaid lausa vastuoluline. Dokumendi esimene lause ütles, et Läti arengumudel on inimkeskne. Seevastu teine deklareeris, et nimetatud inimese väärtuslikud omadused on riigi „peamine arenguressurss“.  Olgugi et elanikud ja nende individuaalsed vajadused ja soovid kuulutati riigi olemasolu eesmärgiks, käsitleti neidsamu elanikke paradoksaalselt riigi püsimise vahendina.

Pole ime, et nimetatud deklaratsioon ei muutnud suurt midagi; hoolimata majanduse järsust kasvust ja ülekuumenemisest kestis väljaränne edasi. 2007. aastal võeti vastu juba üksikasjalikum plaan, mis endiselt tipnes kinnisfraasiga „inimene eelkõige“. 2008. aastal varises majandus kokku, emigratsioonilaine kerkis järsku taevani, ületades 2010. aastal 36 000 piiri. Samal aastal päädisid pikalt kestnud avalikud arutelud uue strateegilise dokumendi „Läti 2030“ vastuvõtmisega. See kinnitas uuesti ustavust „Inimene eelkõige“-põhimõttele, millele lisati kohe täpsustus: „meie põhikapital on inimesed“. Viie aastaga kristalliseerus mõte, et inimene on Läti jaoks väga oluline, sest inimene on põhiressurss ja kapital. Selle asemel et seada inimesed ja nende heaolu eesmärgiks, käsitleti neid kangekaelselt mingi eesmärgi saavutamiseks tarviliku vahendina. Mõistagi ei jäänud need inimesed niisama käed rüpes passima, vaid kasutasid vastupanurelvi, mis neil kui „relvitute“ hulka kuulujail käepärast olid.

Lühidalt vastupanust, kui vastuhakk on võimatu

Antropoloog James Scott kirjeldab raamatus „Relvitute relvad“,[1] kuidas üldiselt sõnaõiguse või poliitilise võimuta inimesed suudavad siiski protesteerida või vastupanu osutada. Ülemvõimu ees pole enamasti kasulik avalikult protesteerida. Seepärast ongi talupoegi tihti hukka mõistetud, kui nad on kogunenud vimma järjekordses mässus välja paisanud. Eelindustriaal- ja industriaalühiskondades toimusid niisugused rõhuva keskvõimu vastased mässud lausa regulaarselt. Ning sama regulaarselt ja veriselt suruti need maha. Seetõttu oli talupoegade ja muude relvitute gruppide mässu tõhusus nullilähedane. Scott kirjutab, et relvitutel, kel pole lootust oma rõhujaid lõplikult ja täielikult hävitada, pole seetõttu kuigi ratsionaalne kehtiva võimu vastu avalikult üles astuda. Peale surma, kannatuste ja endise rõhuva režiimi edasikestmise ei saavuta nad midagi. Talupojad ning muud grupid, kes seisavad silmitsi vääramatu ning vaenuliku ja rõhuva võimuga, on seetõttu kasutanud muid viise vastupanu väljendamiseks – kehtivale võimule küll vähem märgatavaid, kuid samas ohtlikumaidki: olgu sabotaažid, korralduste eiramine, ülemuste või riigiesindajate käskude ignoreerimine või lihtsalt põgenemine, kui olukord muutub väljakannatamatuks. „Relvitute relvadena“ võiks nimetada võimukandjate pilkamist, tagaselja mõnitamist ja põlgamist. Selliste  tegevuste vastupanuks kvalifitseerimisel peab olema ettevaatlik. Vaevalt oleks kohane rääkida vastupanust, kui „vastupanuliikumisest osavõtjad“ ise ei pea oma tegevusi sugugi mingiks vastupanuliikumiseks, sest see on kõigest nende tagasihoidlik igapäevaelu. Veel enam – „relvitute relvade“ kasutamisel pole tavaliselt võimalikki mingist liikumisest rääkida, sest igaüks toimetab omaette, lähtudes oma isiklikest lühiajalistest huvidest. Scott väidab, et vastupanu ei pruugi alati käsitleda kui kollektiivset ning sihipärast tegevust, milles kõik kaasatud üritaksid oma revolutsioonilises tuhinas midagi üldises plaanis muuta. Argivastupanu võib olla teadvustamata ning omakasupüüdlik, ent päädida oluliste muutustega.

Joonis 1. Pikaajaline migratsioon Lätis 1991–2016. Allikas: Läti Vabariigi statistika keskvalitsus. Sinine kõver: Lätisse saabunud; punane – Lätist lahkunud.

Kõige lihtsam ning tihtipeale kõige tõhusamgi vastupanuviis ülemvõimule on ülepea mitte vastupanu osutada, vaid pakku minna. Pakkuminekus on tavaliselt raske leida midagi sellist, mis viitaks vastupanule, sest see mõiste sisaldab teatavaid võitluse ja eituse elemente, ent protsessi kui sellisena on pakkuminek väga tõhus relv. Armee, millest on deserteerunud piisavalt palju sõdureid, on vaenlasele juba ette kaotanud. Kindrali võimu ei taga mitte seadused ega suutlikkus sõdureid allutada. Kindrali võimuks läheb vaja sõdureid. Sama kehtib ka riigi kohta. Kui riik kaotab oma elanikud, siis ta võim kärbub ning lakkab aegamisi olemast. Seepärast on riikluse tekkest alates olnud riigi püsimise eelduseks see, et oleks tagatud piisav arv elanikke. Vene impeeriumi ja NSV Liidu ajaloost me teame, milliseid jõupingutusi tegi eliit talupoegade sunnismaisena hoidmiseks. Kuni 19. sajandini Venemaal valitsenud pärisorjuse otsene eesmärk oli ära hoida talupoegade liikumine ühest kohast teise. NSV Liidu kommunistlik eliit kartis põhjendatult, et nende režiimi ei taha ülal pidada piisavalt suur arv kodanikke. Kui piirid olnuksid lahti, nagu pärast Teist maailmasõda Berliinis, siis oleks tööjõu potentsiaalne emigratsioon olnud nii suur, et NSV Liidus poleks „kommunismiehitajaid“ lihtsalt jätkunud. Berliinis lahendati probleem Berliini müüriga, teistes sotsialismileeri riikides rangete reisipiirangutega.

Pakkuminek on klassikaline relvitute relv. Michael Adas on seda nimetanud kõrvalehoidmisprotestiks (avoidance protest)[2], väljaspool akadeemilist sfääri iseloomustatakse pakkuminekut kui „jalgadega hääletamist“. James Scott kirjutab: „Tsiviilelanikud üritavad jalga lasta. Pagejate esirinnas on kõige vaesemad, kel pole muidu sunnitööst pääsu või kes ei suuda riigi pealesunnitud  maksu- ja töökohustusi täita.“[3] Mida vähem on sellisel kodanikul võimuvahendeid, st võimu teostamiseks tarvilikke ressursse, seda suurem on tõenäosus, et üritatakse lihtsalt jalga lasta.

Niisugune perspektiiv võimaldab küll tänapäeva Läti emigratsiooniprobleemistikku vaadata teiste silmadega, aga see pole kaugeltki enesestmõistetav. Iseenda silmis on emigrandid pigem sangarid kui väetid. Osalesin kord Kuramaal ühel arutelul, kus muuhulgas mainisin ideed pakkuminekust kui relvitute relvast. Üks kohalviibijaist, pesuehtne toekas kuralane, tõusis pahaselt püsti. Tema poeg olevat samuti Inglismaal ning kuidagi ei saavat öelda, nagu ta sõitnuks minema oma abituse või hädisuse tõttu. Lätis tehtud uurimistööde kogemuse põhjal võin öelda, et see pole ainus säärane juhtum. Paljud Läti elanikud, kelle sõbrad, sugulased ja tuttavad on välismaale läinud, käsitlevad seesugust sammu näitena nende tegujõust. Kaugeltki igaüks ei suuda midagi niisugust ette võtta ning mitte igaüks ei jaksa võõrsileminekuga kaasnevatest raskustest üle saada.

Pakkuminekust kui väetite relvast rääkides ei pea ma silmas isiklikku abitust või hädisust. Nõrkus, mida ma silmas pean, ei tulene inimese füüsilisest ega vaimsest võimetusest, vaid üldisest olukorrast, kihistumisest. Relvitus selles mõttes on abitus mitmesuguste sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste struktuuride või põhimõtete ees: abitus kokkupuutel tööpuuduse, perspektiivide puudumise, poliitilise ummiku ning muude probleemidega, mille lahendamine käib nimetatud grupi liikmele üle jõu. Isiklikul tasandil tähendab iga edukas pakkuminek võitu ning nõuab jõupingutust. Edukas pakkuminek mõjutab oluliselt väljarändaja elukvaliteeti, see tähendab väljamurdmist varasemast ebameeldivast olukorrast ning võimalik, et ka oma elus uue ning parema lehekülje pööramist.

Emigratsioon, meie ning hirm tühjuse ees

Pakkuminekul on ka teine pool, mis tundub veel huvitavamgi, nimelt tagasiränderetoorika. Umbes kümne aasta eest kutsuti mind ühe töögrupi moderaatoriks – arutati, kuidas Iirimaale lahkunud lätlasi tagasi meelitada. Kokkutulnute motivatsioonis ma ei kahtle: nad uskusid kogu südamest, et ajavad head, omakasust ajendamata asja, et Lätimaale naasmine on midagi sellist, mida iga pagulase süda ihaldab, ja seetõttu peavad Lätisse jäänud välja mõtlema, mis veenaks väljarännanuid Lätti tagasi pöörduma. Ma vist šokeerisin arutlejaid, kui ärgitasin neid arutama selle üle, kellele ja miks on tagasitulek vajalik. Küsimus oli toona ebameeldiv ja on seda praegugi, sest vastus näitab selgesti, et tagasitulek pole vajalik mitte lahkujatele, vaid jäänutele. Tagasiränderetoorikas kõlab märkamatu, kuid pealetükkiv ekspluateerimisnoot.

Dace Dzenovska on nn suurt väljarännet käsitledes tsiteerinud paljude Läti elanike väljaütlemisi väljarändajate teemal. Ühe maaomavalitsuse juht sõnas: „Varsti pole meil enam ainsatki elavat hinge, kes linnarahva arvu suurendaks.“ 2012. aastal korraldati Euroopa Ühenduse majas arutelu „Kas me sureme välja?“, rahvastikuteadlane Pēteris Zvidriņš lausus: „Meid huvitab ju õigupoolest küsimus lätlaste püsimajäämisest“, Latgale omavalitsusjuht küsis hämmastunult: „Miks koolitada neid, kes hiljem Lätist ära lähevad?“, Kuramaa omavalitsusjuht: „Ainult patriotism ja majandus võivad meid päästa“. Dace Dzenovska informant Inta resümeerib: „Me oleme välja suremas, me sureme aeglaselt välja.“[4]

Pöörake tähelepanu sõnale meie – see esineb igas tsitaadis. Kes on need meie? Ega ma väga palju ei eksi, kui ütlen, et meie esindab antud juhul paigale jäänuid – neid, kes pole veel lahkunud, neid, kes ühel või teisel põhjusel on (esialgu) Lätisse jäänud. Võimalik, et need meie tähendavad iga konkreetse kõneleja puhul midagi erinevat – ühel juhul mõeldakse perekonda, teisel valda, kolmandal kogu Lätit. Igal juhul ei tundu, et silmas peetaks Lätist lahkunuid. Juba lahkunud avaldavad haruharva oma nördimust Läti tühjaksjooksmise üle, koolide üle, kus ei kõla enam laste hääled, sõiduplaanist maha võetud bussiliinide üle, neid ei morjenda eriti seegi, et kohalik haigla pannakse varsti kinni, sest lihtsam ja odavam on patsiente kusagile 100 kilomeetri kaugusele raviasutusse toimetada. Ent nende lahkumisel just niisugused tagajärjed on. Emigratsioon tähendab elanike arvu olulist vähenemist, riigieelarvesse laekub vähem raha ning vähemaks jääb ka konkreetseid teenuseid tarbivaid inimesi. Maal elades saab bussiliikluse jätkumisele loota ainult siis, kui ümbruskonnas elab teisigi inimesi. Lahkujad ei paranda mitte ainult oma eluolu. Väljarändajate arvu ülemäärane suurenemine mõjutab otseselt kodumaale jääjaid. Sestap muretsevad kodumaale jääjad emigratsiooni pärast puhtutilitaarsetel põhjustel.

Pakkuminek on väetite relv ning pakkuminek on ühtaegu nõrkuse näitaja. Seetõttu võib mittelahkumine omakorda olla mõnikord (kuigi mitte alati) tugevuse ja võimu indikaator. Selge, et leidub inimesi, kes asuvad mis tahes hierarhia kõige madalamatel astmetel, mistõttu igasugune pakkuminek on neile põhimõtteliselt võimatu. Neil jääb üle ainult ennast surnuks juua või oodata, kuni surm nad ilma alkoholitagi ükskord koikust üles korjab. Põhiosa neist, kes kasutavad sõnavõttudes sõna meie, kes osalevad mitmesugustel konverentsidel, kes kirjutavad seadusi ning määravad poliitikat või elavad seal, kus ikka elatud, viitavad juba ainuüksi enda olemasoluga oma võimupositsioonile. See võim võib olla seotud tööga (üks Latgale vallaametnik selgitas mulle: „meil on tööga üsna hästi – siin on kool ja katlamaja“), vara olemasoluga, mis annab teatavat tulu või võimaldab kuidagi ära elada. Võimalik, et vara on ühel või teisel kujul ühendatud poliitilise võimuga (paljud neist, kes kasutavad tsitaatides sõna meie, on vallavalitsuste esindajad).

Palle probleem

Võimusuhted ei tulene ainuüksi omandiõigusest või suutlikkusest tööd leida. Üks omandi olemust lahanud uurija on märkinud, et mõningates ühiskondades (sealhulgas ka meie omas) kipuvad inimesed meelsasti langema illusiooni küüsi, nagu tuleneks omand suhtest omaniku ja talle kuuluva asja vahel, kuigi tegelikult saavad suhted kehtida üksnes inimeste vahel. Maailma ainsa inimese jaoks oleks omand midagi absurdset – seda me õppisime juba lapsepõlves Jens Sigsgaardi raamatust „Palle üksi terves maailmas“. Palle näeb, et kõik on kättesaadav, ent mõistab kiiresti, et see kõik on mõttetu, sest pole ühtegi seltsilist. Raha pole tarvis ning see on õigupoolest ka väärtusetu, sest pole kedagi, kes seda ihaldaks. Omandil on mõte ainult sellises keskkonnas, kus on teised inimesed, kellele see omand ei kuulu. Me võime tahta endale kõike, aga ainult teiste inimeste olemasolu annab omandile mõtte.

Samamoodi sünnivad võimusuhtedki ainult teiste inimeste kontekstis ja ainult teiste inimeste juuresolekul. Nimetatud asjaolus peitubki põhjus, miks need, kes ütlevad meie, nii kangesti Lätist lahkumise pärast muretsevad. Olgu võim, mis Läti elanikke kodus hoiab, milline tahes, ähvardab seda iga äramineja. Paigalejääjatel tuleb tasapisi loobuda mitmest mugavusest (naabri võimalik abi, kool, mugavas kauguses korrakaitse- ja arstipunkt). Pealekauba seab väljaränne ohtu paigalejääjate privileegid. Ilma alluvateta pole ülemusel mõtet. Mida vähem alluvaid, seda mõjutum ülemus.

Dace Dzenovska kirjeldab, kuidas paigalejääjad, nähes järjekordset mahajäetud maja või tühjenenud küla, tunnevad mõnikord lausa füüsilist piina ega oska oma tundeid sõnadessegi panna. Kummatigi on see paigalejääjate perspektiiv, meie perspektiiv. Veel jäänud küla vaagub hinge. Endised külaelanikud elavad juba Iirimaal, Inglismaal, Norras või Riias ning on elus ja terved. Nende seisukohalt on see progress, samm edasi, küla pole midagi enamat kui kaelast heidetud minevik, ei midagi enamat kui lasteaed, kus sai kunagi käidud, ning ammused armsad mängupüksid, mis meie enda lastelegi ammu väikseks jäänud ning ribadeks trööbatud ja seetõttu prügikasti visatud. Mängupüksid võivad mõistagi olla teisel arvamusel.

Mahajäetustundest olulisem on sellest lähtuv võimuperspektiiv. Need, kes muretsevad Läti tühjenemise või väljasuremise pärast, „põdrakanepisse kasvanud taluhoovide pärast“, pole ise enamasti väljarändajad – nad on Vidzemes läbisõidul riialased, eksootilisel Latgale-ekskursioonil jelgavlased, ääremaise keskusküla korrusmaja elanikud. Miks peaks mingite kolkakülade väljasuremine neile muret tegema? Ise nad ei tahaks seal ilmaski elada.

Võiks arvata, et lihtsalt süda läheb haledaks, ent see sentiment on alati seotud tundega, et vanasti oli parem. Eks vanasti võisid Jelgava turistid Latgales täiel rinnal külaeksootikat nautida ning õhtuks oma mugavasse linnakorterisse naasta, sest oldi ju oma silmaga veendunud, et Latgale eksootika (mis on ühtaegu osaliselt Läti autentsuse tagatis) on nagu kord ja kohus omal kohal. Kui toonane küla on nüüd tühjaks jooksnud, siis on linnainimese mugavast elust midagi kadunud. Ent sellest ei järeldu sugugi, nagu kavatseks linnainimene ise sinna külasse kolida. Seda peaks alati tegema keegi teine.

Paari päeva eest esitas üks teleajakirjanik arutlussaates taas kord küsimuse: „Mida peab tegema inimeste maal hoidmiseks?“ Saates osalesid kolm külalist ja ajakirjanik – kõik riialased. Ükski ei kavatse mõnda tühjenevasse külasse kolida. Aga nad ei mõtle muust kui tühjenevatest küladest. Neile näib, et see on nende probleem, kuigi on ise õnnelikud, et nad maal ei ela. Nostalgia on seotud tõdemusega, et kunagi oli parem; kui oleks jälle nii nagu enne, siis meie elaksime praegu paremini. Ju ei saa linnainimesed ilma asustatud küladeta hakkama.

Pööritus (või vähemalt kurbus), mis valdab meeli kokkupuutel emigratsioonist tingitud reaalsusega, on võimupositsioonil inimese jõuetu ahastus oma võimuvundamendi murenemise pärast. Võim, võime asuda ühiskonnahierarhias teistest pisut kõrgemal, on meie ühiskonna olemuslik tunnus. See tagab hierarhias kõrgemal seisjatele mugavama elu. Kui mul on naabrist natukene rohkem, siis ma elan paremini. Kuid selle tunde nautimiseks peab mul olema naaber. Naabri lahkumine viitab tema suutmatusele Läti võimuvõitluses osaleda, ent ühtaegu õõnestab ta nõnda ka paigalejääjate võimupositsioone. Just paigalejääjad peavad leppima suletud koolide, kehvade teede, harvendatud bussiliinide ja oma privileegide kokkukuivamisega.

Kõige otsesemalt ja kiiremini kogevad „kõrvalehoidmisprotesti“ tulemusi omal nahal ettevõtjad, keda hakkab vaevama töökäte puudus. Kuigi paljud Läti majanduseliiti kuulujad arvavad, et nende edu põhineb ainuüksi omaenda visal tööl, on see mõistagi saavutatud sellega, et ühed ühiskonnaliikmed on soovinud nendega koos asju ajada, teised on pidanud kasulikuks nende heaks töötada, kolmandatel polnud muud väljapääsu kui ebaõiglaste tingimustega nõustuda. Emigratsioon ähvardab niisugustele suhtemallidele kiire lõpu teha.

Ettevõtluskeskkond toob esile olukorra kõige olulisemad elemendid. Lätis valitsev majanduslik ebavõrdsus pole siiani pälvinud märkimisväärset kriitikat. Kehvade elutingimustega inimestel on oma murede lahendamiseks hõlpsam kolida mõnda jõukamasse riiki, selle asemel et siinsamas parema palga ja elutingimuste eest võidelda (ja võib-olla kaotajaks jääda).

Tagasirände teemal sõna võtvad ettevõtjad teevad peaasjalikult juttu töölistest ning tavaliselt vähekvalifitseeritud tööjõust. Tarvis läheb Rimi kassapidajaid, kilupakkijaid, marja- ja seenekorjajaid, vahel koguni programmeerijaid. Peaaegu kunagi ei tule jutuks, et tagasirändega täita keskklassi positsioone ministeeriumides või ettevõtete juhtkondades. Iirimaale ja Saksamaale lahkunud võivad naastes täita madalama astme töökohti ning neile võib maksta nii vähe kui Läti tööturul tavaks.

Emigratsioon õõnestab ka natsionalistide positsioone. Ilma „rahvuslasteta“ pole rahvusel tulevikku. Maapiirkondade tühjenemine omandab rahvuslikus kontekstis erilise tähtsuse, sest juba 19. sajandil toimunud rahvuse kujunemisest saadik on mütoloogiline lätlus olnud oma juurtega kinni üksnes maaelus. Riias elav läti natsionalist tunneb seepärast tühja küla nähes iseäranis suurt ebamugavust. Ilma külata on tema lätlus ohus. Teisalt sobib natsionalism hästi selleks, et veenda emigreerunud vendi ja õdesid ometigi kodumaale naasma. Nimetatud argumenti võib hõlpsasti kasutada koos meelitusega, et „kuigi siin pole võib-olla sama hea kui seal, oled sa siin ikkagi oma kodumaal“.

Nõnda saabki selgeks, et sagedased üleskutsed emigrantidele kodumaale naasta pole sugugi tingitud enesestmõistetavast murest inimeste pärast, vaid suhtelistel võimupositsioonidel asuvate kihtide soovist oma lahedat elu tulevikukski kindlustada. Pole siis ime, et asjakohased programmid ei taha kuidagi jalgu alla saada: inimeste naasma innustamiseks kavandatavad abinõud tunduvad ahnete ning rõhuvatena. On üsna selge, et abinõusid ei rakendata mitte selleks, et emigreerunute elu paremaks teha, need ei ole ka tingitud murest väljarändajate lähema või kaugema tuleviku pärast. Neid kutsutakse tagasi selleks, et meil oleks parem, et meie linnad ja külad töölisteta ei jääks. Kuigi siin pole töökohti ega raha, mida tagasipöördujatele maksta, on meile oluline, et siin oleks selline hulk inimesi, kelle taustal meie tunneksime end hästi, sest meil on rohkem. Ideaalis võiks inimesi mitte lihtsalt Lätimaale (loe – Riiga) tagasi meelitada, vaid majutada nad uuesti nende poollagunenud külasse. Meie saaksime siis sõita sinna nautima etnograafilist katarsist ning möödaminnes pisut lohutada kriimusid ja trööbatud jõmpsikaid.

Riigiretoorikas on rahvus justkui üks suur pere, kus valitseb üksmeel ja võrdsus. Igapäevaelus on teisiti. Mitmesugused võimusuhted on põimunud raskesti lahtiharutatavaks lõngakeraks. Just selles reaalses elustruktuuris esinevadki eelmainitud võimusuhted.

Võimalik, et probleem peitub asjaolus, et lahkujaid ja tagasipöördujaid, emigrante, majanduspõgenikke – kuidas neid ka ei nimetataks – ei peeta minu kirjeldatud kümne naha võtmise olukorras päris inimesteks. Nad on pööbel, potentsiaalsed ääremaalased, maksumaksjad, sünnitusmasinad, maalähedase eluviisi hoidjad või kehvalt tasustatavad lihttöölised. Nende kohta „inimene eelkõige“ ei kehti. Võimupositsioonidel (vähemalt esialgu veel) turvaliselt istuvate paigalejääjate „inimene“ – see, kes mitmesugustest arengukavadest vastu vaatab – on paraku just säärane omakasupüüdlikult ärakasutatav olend. Nii nagu karma, mida saab parandada ainult andes, ilma mingit vastutasu lootmata, nõnda saab ka tagasiränne alata üksnes tingimusel, et mure nende (s.o väljarännanute) pärast vabaneks igasugusest meie-poolsest häbematust omakasupüüust.

Lätikeelsest käsikirjast tõlkinud Hannes Korjus

[1] J. C. Scott, Weapons of the Weak. New Haven, 1985.

[2] M. Adas, From Avoidance to Confrontation: Peasant Protest in Precolonial and Colonial Southeast Asia. Rmt-s: Colonialism and Culture. Toim. N. B. Dirks. Ann Arbor, 1992, lk 89–134.

[3] J. C. Scott, The Art of Not Being Governed: An Anarchist History of Upland Southeast Asia. New Haven, 2009, lk 94.

[4] D. Dzenovska, Aizbraukšana un tukšums Latvijas laukos: starp zudušām un iespējamām nākotnēm. Riia, 2012.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon